On jõuluõhtu, toimetamised toimetatud, jah? Söödud, joodud on ja kirikuski käidud ehk. Ja siin me nüüd siis istume. Hea, kui istume, väga võimalik, et istub üks inimene seal, teine inimene siin ja mõtleb mitte üksi ollu peale või. Mälestuste peale, aga mõtleb ka, mida ta vajaks. Inimene on veider. Tema vajab vastuolulisi asju. Ta vajab hädapärast rahu ja vastuseid küsimustele ja otsustusi, mis kuhugi viivad. Ja samal ajal ei talumega paigal olemist ja garanteeritust. Meil on raske olla pikka aega ebapüsivas olukorras heitlikus. Haaramatus, tasakaalust väljas. Ja samal ajal? Meid aluga avatut. Nii et võiks ikka öelda küll, et ega me ei teagi, mida me tahame. Ja kõige enam me tahaksime ehk anda, kui meil oleks alati kellelegi anda. Ja kui me tõesti tahame, küllap siis me ka leiame. Kuigi me ometi ei talu sunnitud kaasinimeste siplimise keskel olemist. Aga kui ma mõtlen üksinduse peale, siis natuke aega tagasi sõitmis siin ära kaugele koju, meie sõber, juba üsna eakas mees ja läks oma suurde suurde majja kuskile päris üksindusse. Ja kus on lumeväljad ja kus tal on ruumi, kaduda kuskil eemal oleva metsa varju, midagi täiesti ebaameerikalikku Ameerikas. Ja olles siin vastu Suwematnud oma abikaasa ja lapsed muidugi kõik suured ja kaugel on ta täielikus üksinduses ja tihti ma mõtlen tema peale. Kuidas ta seal on oma uurimustega, mis Talle kõnelevad olnud vaevadest ja olnud kaaslastest. Ja tema hirmuga üksinduse ees. Ja selle tõttu ma mõtlesin, et mida, mida võiks rääkida jõululaupäeva õhtul. Kui juba on vaikus käes, et peaks rääkima millestki, mis on olnud, on ja jääb. Mis on meile siin Eestimaal lähedane ja tuli selline inspiratsioon peale kutsuda siia kaks kauaaegset väga head sõpra, kes omavahel aga päris võõrad. Ja alles enne seda saadet tutvusid. Esimene neist on kunstnik, skulptor ja mida ta kõike muud vile, idee voolib vett ja paneb vee elama ja oskab kuulata elavat vett. Aili Vahtrapuu, kellel oli väga suur aujunn Pariisis, kaitsta oma magistritööd sellel kõigel. Ja me tahaksime natuke kuulata, kuidas ta räägib veest ja teiselt poolt Rein Einasto. Dioloog meie vanasti sõbrad, kutsusime teda pae krahviks, sest niisugune paearmastaja, ta on paeeestseisja paemõtete levitaja, Jäppaja austamise õhutaja. Et tema räägiks siis kivist, tuleks vastamisi vesi ja kivi. Üks justkui aina liikumas ja teine juskui hoopis seismas. Võib-olla natuke räägiksime lihtsalt. Ühest ja teisest ja siis ehk laskume pestrussegi. Ütleksin, et inimese saatusel on voolava vee iseloom ja olend, kes siis on pühendunud veele, tema pea on igaveses ringluses nii nagu vesigi oma horisontaalseks liikumises. Oskad sa sellele midagi vastu väita? Ma ütlesin seda siia vahele, sellest sinu esimesest alguse jutust inspireerituna ja Ma ei tea, kas jõuluõhtul. Kui need wet puudutada, et kuidas see peaks olema siis seotud niisuguse õhtuga. Kas alustuseks sobib see, et tuleb perenaine ja meenutab, et tal on korraks veel vaja sahvris käia, et seal on üks puud in. Ja sees on hapukapsas ja siis ta pistab oma käe tunneb, et oi märg ja siis võtab ühe kulbitäie, võtab käega, kuidas seda kapsast, sealt võetakse? Võib käega võtta muidugi, aga vot kui vett tahad, juua kapsa vett, siis on küll vaja kulpi. Kapsa, vett palju, aga seda läheb vaja ehk järgmise päeva hommikul rohkem. Ja siis ta paneb sinna tagasi ühe puutüki ja sinna peale ta paneb suure raudkivi, on nii. Nii ta on. Kes meist poleks seda üle elanud, eriti kui on olnud juhust jõulude ajal maal olla, kus sahvris tõesti midagi on ja mitte ainult tagasihoidlikus külmetuskapis, mingi konservikene. Aga nüüd ikkagi veega, sa oled meiega tegelenud nüüd nii palju. Mulle tundub, et vest võib kõike leida. Aga nüüd viimasel ajal ma olen nagu siis kontrastiks tule poole pöördunud, need on kaks niisugust nähtust, mis nagu inimest saadavat terve tema elu jooksul. Ja võib-olla siit siis ka see kogu sümboolika, mis on välja kujunenud. Et vesi kõikides oma olekutes, mida ta siis tegelikult sümboliseerib. Seal on seda kõike nii palju, et ma ei tea, kus koha pealt peaks alustama. Kas võtame need magavad veed, millised on magavad veed? Ma arvan, et see on niisugune jõuluõhtu, melanhoolia. Kas magavad veed on need, mis on paigal ja mis on sileda pintsed mis on peegeldavad ja täielik tuulevaikus. Täielik tuulevaikus ja jah. Aga põnevamad on, mina olen kangesti liikuv inimene, minu jaksan põnevamad veed, mis liiguvad. Muidugi liiguvad tohutu erineva mahu või sügavusega või või liikumise kiiruse või jõuga veed. Millal sinule meeldib vesi kõige rohkem? Millises olekus? See on omaette probleem, mulle meeldib, ma arvan, merevesi oma olekus selles mõttes, et see on nii nii müstiliselt kogu aeg muutub oma vormiliselt jaga helilisel. Sinu jaoks, kui me siin rääkisime ütlesid, et vesi on aeg jätta, sümboliseerib aja kulgu. Kas siis jääb aeg seisma, kui mesi on seisma jäänud? Mulle tundub, et siis aeg seisab ja selle kohta öeldakse, et vesi on siis raske. Jaa. Siin mulle tulevad nagu, et Edgar Allan põu meditatsioonid just niisuguse raske vee ees. Ja siit tuleb siis ka nagu see v kutse. See, et vesi tõmbab asju enda sisse. Vesi kutsub meid enesesse. Ja mõnikord ka üsna ohtlik. Tabav väljendus juba väikesest poisikese east alates on ju loolise armastajale vesi olnud üheks lemmik keskkonnaks vee äärde alati igatseti, kas järved, jõed või mäematkamise lemmikpaiku ikkagi igal juhul seotud veega. Kui ta lisandub veel sinna mets ja mäed. Aga see on nüüd niisugune vesi, mis tuttab kusagile, see on selle veekutse, mis kutsub, kaasliigub edasi, kutsub kaasa midagi avastama. Schuberti näiteks on ilus laulutsükkel möldri neiust, kus tegelikult möldripoiss läheb seiklema niimoodi vanal Saksamaal, kus oli metsa palju ja leivakannikas taskus ja ei tea kuhu minna, õieti siis tule, poja, sest sellest saab tema sõber. Ta võtab tal nii käest kinni, ei viita sinna kus ootab ees õnn ja, ja ootab ees ka õnnetus. See romantiline vesi Aga mina tahaks vaielda natukene vesi ei pruugi alati sugugi nii-öelda kutsuma millegi muutuse järele. Kui näiteks päikseloojangul seisame paekaldal ja meri laiub silmapiirini Ahus siis on meil seesama mõte, et aeg jääb seisma. Me jääme nagu iseendasse ja me saame nagu otsekontakti igavikuga. See on midagi väga pidulikku ja väga sügavat. Samas On tunne juhtida seal niimoodi seistes, mina ei ole palju olnud niimoodi paekaldal minuni huvitamise kohad kuidagi on olnud nihukese siledamaise mere ääres, aga ikkagi see kõik see kuldne tee ja astu päikeseloojangut, süsimustad linnud vee kohal ja ja see rahu siis on aeg rohkem tuntav kui muidu kunagi, sest tavaliselt ju aega ei kuule minule, kui muusika inimesele üldse saab aeg tuntavaks ainult muusikas, siis ma tajun see helisev aeg, see on aeg, kõik muu aeg tundub üsna tühi olevat. Aga sellegi peale nüüd vaatamata, ikkagi sina oled mul kivimees, kuhu sa tuled teise maale, me lähme selle veega edasi, aga ütle sina. Kas kivi on kade, et ta ei ole elus? Pesi muudkui liigub, ta on. Ta on ka meie valduses, Me võime temaga midagi teha. Aga kivi? Mis tõmbab sind ligi kivi juures, kuidas ta mõjutab sind? Miks sa elad? Temaga ja temale kui nüüd nii-öelda kunsti poole pealt vaadata, siis on minu jaoks kivi. Tardunud muusika. Tähendab, kivis on elu. Ja kui me oskame sinna sisse vaadata, siis on kivi üks juturaamat, mis jutustab meile kaugetest aegadest kuni tänaseni välja. No see on, ei ole sugugi ainult surnud ja ta küll kindlasti ei ole ja. Kui kivi tõeline ilu tuleb siis välja, kui vesi teda voolib. Märg kivi on alati ilusam, kui, kui. Ja ikka vaat kui ma käisin neil külas ja näitas, näitasid mulle oma kivide kogu ja ja see märg kivi, see on ju noh, nagu lihvitud, eks ole, ta nagu kalliskivi Juleeritudki uskumata veeta, kivi on ta kuiv, vaata, sina oled teadusemees ja sina seda kivikihti loed nüüd nagu kahvitame nagu raamatut, aga see inimene, kes naudib kivi noh, kui vormi, kui kindlust, kui kui rahu ma tahaksin, kata sõjas. Väga ilusast võrdlusest. Kui üks taluinimene läheb oma sahvrisse kapsatünni juurde, tõstab sealt ta kõigepealt kipsi. Siis see kivi on muidugi meile tarbeese. Aga ta on valitud ikkagi ümarkiš kandilist kivi väga harva paneme sinna peale, sest ta haiget meile küll. Aga kuidas on saanud kivini ümaraks? Seesama raud, kiks? Gustab pärinevad, see on jälle niisugune muusika. Mida ütleme, peab mõistma, lugeda. Kivi saab ikka ümarikuks ainult läbi lihvimise, kassist või merelainetus kogu aeg teda veeretades, kõik need kandid maha. Ja kõik meie rändkivid on ju pärit kaugelt kaugelt Põhja-Skandinaaviast. Aga mina tahaksin veel selle kivi. Ühe motiivina sisse tuua meie vestlusse kodu meie kivine kodu. Me oleme kivide peal sageli ja igapäevane elu on meil seotud kiviga. Kivi on vundamendiks, kivi on istekohaks, kivi on käiakivi ja nii edasi ja nii edasi. Kivi on meil igapäevase elu loomulik osa. Ja kui sa ei oska ajapikku seda igapäevast elu koduelu, peret, sõpru mõista, siis saab sinu süda kiviseks ja see on üks raskemaid asju, mis selle südamega üldse võib juhtuda. Aastast 1492 märgib siis Leonardo da Vinci oma niisugustes vaarides iseenese kohta, et ta seisab ühe vana kiviseina aga ees ja niisuguses ja on niisuguses täielikus imetluses, sest ta leiab sealt kõike, mis looduses olla saab, et on. Org on kauguses mäe, et on mets ja on karjused seal kauguses sellel põllul. Jaa, nii täiuslik, kui see kivivorm on, oskab ta seda siis omakorda võrrelda kirikukella helin, aga ta ütleb, et kõik maailmasõnad ja kõik helid on koondunud sellesse ühte kella ahelinasse ja võib-olla siit, kui ma lähen nüüd ülekivilt veele, siis ma ütlen, et ka veehääled sisaldavad kõiki maailma hääli oma mitmekesisuses. Kuulake lainetust mere ääres ja te tajute seda kõik. Ja lainetust ja selle dünaamikat, kuskile poole paisumist või kahanemist. Aga noh, linnainimese jaoks üks kohutavamaid v hääli on see, kui toru läheb rikesse siis see, mis enne toimub, on äärmiselt hirmus, aga tegelikkuses vee hääl, poeesia siis on veel olemas selline asi nagu nimetism, see tähendab seda, et loodus imiteerib veehääli. Oled sa märganud, et linnud saavad oma lauluviisi tegelikult sellest ojast, mis mööda tõttab? Me ei ole mitte üks raas mõtleks isegi vaata et vastupidi, et kuulates linnulaulu hakkab see oja helisema minu jaoks nüüd nagu peegeldus linn linnulaulust. Ma ei tea, kas niipidi võib ka mõelda, mõelda võib igapidi ja see merekarbi kohingasse on tegelikkuses siis linnamüra või vee müha. Aga kas need need karbid, suured karbid linnas kaua aega näiteks riiulil olles lahtise akna all võtavad üle sõpruse puiesteeliikluse müra, mis on ju palju tugevam siis kui see meri, mis seal kauges minevikus olnud nende ümber? No niimoodi kanname tegelikult meie ise ka, me kanname neid helisid igale poole. Kaasame, peegeldame, nad jätavad meisse jälje. Seal oli hiljaaegu näitus. Näitus seal kunstihoones all. Mis oli see põhiülesanne sinu jaoks? Ja sa seal kirjutasid ilusti veest, äkki ütled midagi meilegi? Minu sõnum oli otseses eesti keeles, ma mõtlen seda kujundit või materjali, mis ma siis sinna veel juurde valisin. Ma arvan, et kui ta oli sellises materjalis eestikeelne, siis ta pidi olema ka eestlase kohta. Ja võib-olla siis meie niisuguse Hetke kohta. Sa ütled? Sõnumini kunsti on tegelikult võimatu ümber jutustada, ma ei suuda seda iialgi ligilähedaselt tekitada. Minu meelest sa kirjutasid terve paksu töö, mida ma olen näinud, kuigi ma seda lugeda ei oska. See oli kõik v kohta, pesi ise ja see, mida saab veega teha või mida, mida mesilased kujutada? Stella. Esimeseks nähtuseks, mis nagu uksest tulijale võib-olla siis pidi paistma, oli see edevuse fenomen. Ja need veega seoses siis jälle, et inimene tahab näha iseenda ideaalkuju. Nii oli siis minu vana puudungi niisugune objekt, kuhu inimene tahtis sisse vaadata. Ja seal nägi ta siis isend ja vees, eks ole, selles tumeda põhjalises veest peaks siis nüüd eriti kena välja paistma, ma mõtlen, see peaks olema ilusam, kui tegelikkus. Seda inimene tegelikult igatseb, kui ta, kui ta oma pilgu vee poole pöörab, et ta näeb ilusamaid ja värvikamaid asju, kui need tegelikkuses on ja looduses, kui sa nüüd vaatad neid võrratuid peegeldusi juhtunud teejõgedel ja järvedel, et siis tõesti see loodus tundub hoopis lopsaka hoopis rikkam, kui ta päevasel ajal päriselt paistab. Nüüd siis selle edevusega. Selle töö nimi oli edevuse kaev. Ja otseselt oli siis need nartsiss sismi nähtus. Ja seal püsibki ka peab ütlema, ikka kõik pürgisid selle vana tünni poole. Ta muidugi hakkas sulga reageerima ja vastu häälitsema, see oli üsna üsna erutav, aga no see oli talle lisatud juba. See oli koostöös siin, ma olen nüüd mõelnud. Et selle üle, et mis tegelikult on häälekaja ka peegel ja et, et, et visuaalsele nähtusele vastab nüüd üks teine niisugune teine nähtus, mis kordab seda omakorda, et kuidas nad koostööle hakkavad, et kui, kui on see peegel ja kui on ka kaja. Ma ei tea, kui palju inimesed seda Jõe või järve ääres proovivad aga ilmselt ikka. Vaatamata sellele, et me elame siin kivisel maal, kivisel pinnal ja vett on palju sellelegi vaatamata tundub mulle, et vesi on nagu tutt tavam, kas seal sellepärast, et ta liigub, noh, ta peegeldab, ta vastab. Ja võib-olla me teeme liiga. Meil on mulle tundub, et kivi ei ole nii lähedal, ta on kuidagi väärikam, näiteks ta ei peegelda. Ja, ja ta ei lasku meiega niimoodi vestlusse. Reeglina. Kivist no kui ma alustaksin siiski veest, nagu sa ütled, et vesi tundub lähemana siis loodusteadlase silmis on ju vesi eeskätt elusaine alus. Tähendab, kogu elu on ju olulisel määral ikkagi koos veest elu ja vesi on ka elukeskkond ja suurim elukeskkond kuni tänapäevani. Aga kui me võtame peegeldustest, siis kivi on väga suur peegel. Ta on mineviku peegel, taon nagu ajalooraamat. Ja see peegeldus on minu arvates tunnetuse jaoks üks väga olulisi aluseid, et mõista. Aga siin me peame kahtlemata minema teisi ajas skaalasse. See on võib-olla natuke argi mõtlemisele raskevõitu kujutleda miljoneid ja miljardeid aastaid reaalsena siin nagu valgusaastat pikkusühik, kuna me hästi ei taju Meie oleme harjunud ju oma ajaskaalas sekundite, minutite, tundide ööpäevade ja võib-olla inimese elu ja aastatega aastatega, samuti sajand aasta 1000 ühiskonna ajaloos on veel küllaltki tajutav. Aga looduse ajaloos me peaksime minema kaks järku suuremate ühikute, nii see tähendab umbes miljoni aastani. Ja vaat siis on meil järsku hoopis teine peegelpilt sellest maailmast. Siis on võimalik näha, kuidas mäed kulutatakse sellesama vee poolt. Tasaseks. Ohud kulutatakse mägedesse sisse. Kõik need protsessid, mis toimuvad võrratult aeglased meie ühe elu ja meie jaoks siis muutub see kõik elavaks liikuvaks, nii nagu kontinendid triivivad, ütleme, 20 sentimeetrit aastas. Aga kui me paneme, kordame need aastakümnete miljonitega, siis ookeanid avanevad, sulguvad ja mägede tekkimise põhiprotsess on ju kahe kontinendi vana ürgsellise kõvastunud maagu osa kokkupõrge. Ja tükk aega pressitakse, pressitakse ja jäik kivi muutub pehmeks. Nende tuhandete atmosfääride ja tuhandete kraadide temperatuuri tingimustes ja ajapidevuse juures. Surve on aastamiljoneid pidevalt ühes suunas. Siis kõik tahke aine kristallid orienteeruvad ringi, lubjakivist saad naasma. Näiteks liivakivist saab kratsiit kõva, mida me mere äärest leiame juba vääriskividena. Meie paekivi viliste. Aga mis on siis tugevam vesi või kivi, tähendab mesine, naersime, tuletasime meelde Villem Kapi põhjarannikut ja seda, kuidas ta nüüd ütleb seal, et et murravad Järvavat, murravad järavad. Ei kumbki edasi saa, ei kumbki edasi saa. Võimas on meri, veel võimsam on maa. Aga sina lisasid, et tegelikult Bioloogi silmis on siiski see liikuv vesi veel võimsam, kui me selle aja teguri juurde paneme, sest lõppude lõpuks kõik ma uhutakse merepinnani tasaseks, kui, kui midagi muud Selle peale ma ütleksin, et ja vesi on siin skulptori rolli. Kuidas siis täna jõuluõhtul vesi meieni jõuab, kas taltsutatud või vabas olekus? Tilkuvad räästad ja võib-olla lumi ja jäägi mõnes paigas? Meie laual veeklaasis. Nii on vett läbi aegade püütud. Kuidagi talitseda selles mõttes, et talle on ümber ehitatud kõikvõimalikke kujundeid ja siis on vesi ei võtnud vastavaks sealt selle kujundivormi, mille sees ta siis istub. Aga või tahab üle ääre voolavat hea. Ja nii on siis lõputu arv, igasuguseid. Purskkaev, mis on tuleku ja mineku sümbolid ja mis mingit pidi juhivad siis inimese hinge igaviku suunas. Nüüd uues testamendis on. Sümbol ja ristimine. Tegelikult ju sedasama jõululast, kui ta meheks saab aasta 30 pärast Eesti pysti ja Johannes, see mõte, et vanasti mindi üleni vette üleni niimoodi mulks, et pea läheb ka vee alla. See sümboliseeris surma ja, ja siis ülestõusnud jälle uueks eluks. Valmisolekut ja. Palju ristitakse muidugi ka lihtsalt selle kolme peotäie vee pealepanek pea pealepanekuga. Aga väga liigutav on vaadata paljudes kirikutes, kui juhtud ringi sõitma need ristimise nõud, kus väriseva häälega öeldakse nii lugupidavalt, et vaat siin ristiti Mozartit või, või noh, muidugi jälle kedagi teist, eks kõikidel aladel ole omad erilised. Inimesed see on jälle omaetis sümboolika, igal maal on need ristimisnõud ja üldse kõik rituaalide anumad erikujulised ja sealt siis ka see vesi, mis võtab selle eli kuju. Üks haaravaid looduspilte tulva Vess. Kuidas ta meid kaasa kutsub? Suurvesi kevadel näiteks ta lihtsalt kutsub meid kuhugi. Aga siingi puhastamise efekt, niisamuti nagu ristimisel mõtlevad selle peale vanemad, kuna tänapäeval ristitakse lapsi vanasti ka täiskasvanuid. Aga tulvavesi on vabanemine kõikidele võrdleme turbaveega kasvõi mingisugust, noh, minu pärast riigi vabanemist võime seda ju alles hiljaaegu üle elanud, seda tulvaveetunnet, mis kõik kaasa viib ja vabastab. Ja teiselt poolt inimhing vajab sageli just kõige selle tornile vastu minna. Veel võimsamini puhkemahus ja on nagu väljakutse. Tahaks just selle loodusega tunnetada, et sa suudad sellest üleval. Nojah, eks ta teeb natuke nukraks, mõelda, kuidas sa ettevaatlikult otsiteeded säilib, astuks, jäi, kukuks üleni vette ja samal ajal oled ütlemata vapper ja uhke, süda valutab, su pea valutab, su hing karjub. Seal, tõmbad nööbid kõik lahti, oma mantlil. Sall lehvib sul 10 meetrit selja taha. Ja sa tunned, kuidas see möll, mis sinu ümber on. Rahustab sind kummalisel kombel saa sulle midagi teha. Nii see on ja need pisarad, mis need pidid siis põskedele tulema annetasid olemas siis üks väga eriliselt tõeline vesi. Silmavesi ja vastutuult läheb. Jah, kui need on väljastpoolt tulnud, pisarad on ilus, aga nii nuttev inimene on midagi tema enda jaoks ilma vesi on midagi väga sügavalt. Me arutlesime tänasel võib-olla külmal õhtul on mõnes kirikus ristimise vesi ära jäätunud. Ja ja võtnud anuma vormi, eks ole. Aga see vesi, millega noh, näiteks katoliku kirikus ennast õnnistatakse või pühitsetakse see see püha vesi, see on küll väga väikeses nõus ja väga põhja peal tihti, need on küllalt kokkuhoidlikud sellega, kui kirikus on palju rahvast, kipub ära lõppema, aga ometi on selle taga, ma seisan ja vaatan, kuidas tuleb välja kogudus kirikust. Vanad noored, haritud noh, vähem haritud väga lihtsad inimesed ja väga õpetatud mehed, kõik sellise lapsemeelse usaldusega. Löövad panevad selle risti enesele lauale ja on kindlalt tunne minna edasi sedasama pühitsetud veega. Vesi on puhastav. Vesi on hea. Aga nüüd võiks natuke sellest vangistatud veest veel rääkida, jää mõistes. Jää uni salle, lisakivi jah, see nimetatud libakivi ja on päris tabav nimetus. Sest jääl on ju tohutu jõud. Lähme jälle tagasi siia 12 15000 aastat. See on ju alles tüütsama hiljuti olnud geoloogi. Reinsalu nagu uusrikas kohe, kes räägib paljude nullidega summadest, aga minu jaoks asi lõppeb kolme nulliga, siis see on juba päris palju. Aga sinul miljonid ees miljonit, aga vaata seal pankrotti läheb. Sellega ei lähe kunagi pankrotti, sest veel suuremat miljardi taasoni veel Vasuks raku jääaeg oli, ütleme 15000 aastat ainult tagasi. Ja mida ta kõik jõudis ära teha. Kõik see rändkivide hulk kruusad liivad, mis meil praegu siin meie pinnaseks, see on ju kõik siia jää poolt toodud. Või vaatame rannas, kui suuri rahne on võimeline rüsijää kevadise tormiga rüsijää suruma anda, miks on need meie kitsad poolsaared, mis ulatuvad neemidena vette, peaaegu ainult rändrahnudel koosnevad, milline jõud on sinna pandud lainetuse, seda jõudu ei ole ikkagi jää. Kui vesi on seal ka veesurve on taga, siis jää on võimeline kündma neid suuri kümneid tonne kaaluvaid, rändrahne. Edasi. Ma ütleksin siia vahele, et sellisel puhul on siis vesi muutnud oma sugu, et vesi, mis on väga rahulik ja kannab niisugust naiselik, kust ja emalikust on järsku muutunud. Meessoo esindajaks on niisugune raevutsel ja väga tige. Kas meessoole peab siis olema just niisugune välise jõu avaldas oma. Miks värises ja on ju naga sisemine jõud, kui sa terve ranniku ümber kujundad, seal pole midagi välist, täidarvitzi tige olla. Tigedus tuleb võib-olla siis, kui sa ei ole oma juus veendunud. Nagu sa oled kius veendunud, siis võiks meheks saanud naisvesi päris rahulik olla ja ilma tigedusega. Ta tegelikult minu arusaamine on küll, et naised on oma hingejõult palju tugevamad meestest, nii et me saime teised. Mulle tundub ka kohe. Me hakkame sind ründama. Peaks järele mõtlema, mitu meid on ja mitu relva meile kätte andnud. Ja ma tahaksin veel kord tagasi tulla, siit libises läbi mõte purskkaevudest imeilusatest ja, ja valgustavatesti õnnistavatest loba, soja elektri kasutamisega, muidugi saab seal imet teha, seda vett veel värvida ja, ja, ja erinevalt panna. Mul on väga meeles Pariisi raekoja ees purskkaevude tee, me sattusime sinna, noh, väiksed rännumehed niimoodi, justkui kui mängiti nende üles tõusvate langevate ja kuidagi võiks öelda peaaegu et suhtlemate fantaanidega sealsamas kõrval. Sütt purskkaev, mis mille kohta ma tahaksin öelda, et see on niivõrd vana ja nii palju ajalooliselt näinud. Kahtlemata vesi on ka väga suur mälu. Et vesi kannab endas täpselt sama sama pika ajalugu. Ja ma olen ka kivid ja ja mina, miks ma selle juurde tagasi tulen, mul tuli meelde üks minu meelisteoseid ja see on nimelt püssiooper ühest imeilusast kaunist ja väga salapärasest tüdrukust kes ilmub meie ette teadmata kust ja Me näeme küll, kuidas ta ei suuda vastu panna elule ja jätta, kuidas ta hääbub. Aga just siis, kui ta tuleb siia meie ette seal laval, siis tema kohtumised selle väga kiiresti lähedaseks saava noormehega tema abikaasa vennaga, paraku noorema vennaga vennaga, kui see Colo võiks olla nagu üks kivi teravate äärtega veel tuliseks aetud kivi, kui ta oma kiivusele anna alla annab. Aga Bellason on nii hell, nii soe. Ja see, et nad kohtuvad fanteni juures. See on ju ka üks niisugune ilus sümboolne mäng, juhtse veele vaatamine ja mängleva vee tunnetamine ja see muidugi, et abielusõrmus sinna sisse kukub, sinna põhjatusse vette, mets on see veetõmbele mängib oma rolli ja muidugi meil ei maksa oodata siit illustratiivsed vetemängu kujutamist, selleks on väga palju muusikat kirjutatud. See on pigem see hellus, õrnus, see tabamatu, mida ei saakski sõnadega väljendada. Liiv. See stseen, no üldse see ooper on üks kõige kaunimaid armastuse kujutusi taba, tabatud armastust, muusika suitsu öelda ja see, kuidas peljas millise tulise õrnusega ta terve ooperijooksul järjest järjest võimsamaks läheb, see tunne temas laulab antud laulja eriti kaunilt saabuma vastulöögi võiks öelda, kui melisani meeskolo viib oma noorima venna lossi alla vana iidse lossi alla keldritesse ja näitab talle või annab talle kätte surma tunde. Noorem vend läheb P S tähendab iga hetk võiks vanem vend lükata teda sinna alustesse lõpututesse sügavustesse, mida, millele Ventka viitab. See on nüüd siis kivi külmussoni iidsete müüride vahel kohutav kivi, mille vahel need kaks venda üks kiivusest hullumas ja teine noh, nii õrni, armunud ja, ja ka enda pärast karter lähevad. Kivipimedus vihkamine, hirm. See kõik läheb üle kirjeldamatult tabatud valguse soojuse nagu uuesti eluleärkamise intervjuudiumi. Mis järgneb, kui Bella A siiski nüüd elusana tõuseb kiiresti mööda seda käiku üles maapinna poole, kus ootab, kasvab soojus kasvav elutunne, tema sees. Üks erakordne ooperi helinud. Võib-olla see ei ole jõulumuusika, ei ole loomulikult, aga see iva temas vabanemise vallandumine inimeses on ju kõigepealt jõulutunne. Nii, sõbrad, kuidas siis on nüüd kivi ja veega? No siin peaksime kahtlemata jätkama kivi inimloomingus, eeskätt võiks öelda arhitektuuris see oleks nagu ehituskivi. Ja siin kohe kangastub mulle, kui palju on meil praegu veel senini rakendamata omanäolisi kordumatu mustriga paekivinäidiseid, mida me võiksime oma lähitulevikus kasutada oma kodukujunduses ja unikaal arhitektuuris, nii nagu need ootamas on ees kunstimuuseumi ajaline ehitus, ta on midagi väga ajatut, et siis see on kindlasti meile ka Vabadussambaks. See on väga võluv kujutleda, kuidas see kaasaegne arhitektuur võtab siis nüüd ühe osa meie ajaloost meie enda ajast kivisse panna elama, aga kivi ise tuleb otsatust minevikust ja loodetavasti ka läheb otsatusse. Tulevik. Kui nii peaks olema? Nii jääb siis linnainimesele soovida seda, et linnakärast saaks üks imeline merekarbikohin. Maainimene peaks vist minema ja panema oma käekivile, sest kivist tuleb energia. Ka veest seda küll. Kui meie nüüd selle saate, lõpetame esinasid. Maja uksest välja astud, pidasina siis hingelt maainimene ja ihult linnainimene teed v inimene. Kuhu on sul minna siin linnas? Ma arvan, et pageda kusagile vaikusesse See on natuke ülekohtune mõte, et olles ise tunni aja jooksul seda vaikust kärastanud ühesõnaga rääkinud, nüüd me kohe tahame põgeneda, aga lõpuks on raadiokuulajal olnud ka võimalik minna teise tuppa või radio hoopis kinni panna. Need mõtted on olnud hästi mõeldud aga mitte liiga läbimõeldud mõtted, need on selle hetkekajad kõigest sellest, mille sees meelus üldiselt oleme. Seda on palju ja sügavamalt ja laiemalt pealiskaudsemalt. Siin on mõned mõtted eestimaalt eestlaste poolt eestlastele kes tahavad rännata teise inimese mõttega heatahtlikkus koosluses, nii nagu läheks käsikäes. Aeg-ajalt vahetaks heatahtliku või natuke soojema pilgu. Vahepeal kergitaks kulmu, no kas see asi on niimoodi? Aga kõik see on hästi mõeldud. Me oleme väga tahtnud, et nende väikeste mõttekildude kaudu ulatuks teieni. Meie väga head soovid. Et soovid, et elu oleks rikkam, rikkam selles mõttes, et ei oleks igav elada. Et silmad läheksid lahtisemaks ja pilk avaramaks. Ja et me suudaksime ilu ja headust endast läbi lasta ja seda peegeldada nii nagu veepeeglis või nagu metsakajas. Et head oleks rohkem, et see mitme koordistuks või vähemasti ulatuks rohkem, huvitaks meid rohkem. Et meile meeldiks olla hea. Seda me soovimegi. 99. aasta jõululaupäeva lõpetuseks.