Ning nüüd kihnukeelse uudised õhtast kihnlased, siinik sealpool merd. Kasemarkmaniast läks hingedepäeva hommikuküla Neeme Salmele. Seisime akna juures, nagu soolasambad. Ta ilus oli, vaata üle kullata koldset loodust, imeasi, et hingedekuusel puudel lehed külge saanud. Jah, vahtrad, mängimäe, elusad kaltsud, köitmegi, õunapuud, lähtad nüüd köik köik põõsad hakkavad minema. Siberly, don rohelised veel. Oled niukses Tügist varem koha oma silmaga näinud? Ju ikka sügis olnud, aga nüüd rohkem aega uhata nurgas põllu kauata. No täna anud gängide praegu on see olnud küünlad ikka valmis pandud, et õhtul akna vahesse pesta. Jah, küünla küll tagavaraks. Vaatajat, kellele sea küünla paned? Paelu mälestada neid, et kaks õde ning emme ise ning tädi tonid köik ning tädi onu lapsi küll juba ning hakkab suguselts otse allakäik. Kas kõik puhkavad naabersaare peal Kihnus seal koigo juures? Ei põle Audrus kohe juba mäng ning Varblas ning laial üksuka omal kohal mõned või ja mamma vend väljemal, köige noorem vend oli enne masu jää ja Ameerikas. Kas vahel oma Veide või Ati või siis õe häält ka kuuled või nad vahel ka unes kõla tulla? Ilma häält ikka mäletad veel või? Ikka teeme kontrolli, kuulame korra. Mil ma selle pärast, kas küüsitame küll hilitasi? JA lõika võõrasi, Khaled natuke, tahab, näeb küll, tahtis seda mikrofoni käest võtta, vist. Kui seal Kappeti ning kendu, kui, et kas siiski ei saanud ikka süles ka ei põle nad pikad vahel jah tulema, aga ei siis kootud, et ikka maha või diivani peale või panen maha nüüd tööpäev, selles füüsitame, kuidas siis on, kas kõik plaanitud asjad on tehtud ning või on veel tellimusi? Ei minul polegi tellimusi kedagi, aga lihtsalt ajaviiteks Holotsemite tari tolm, aga elu pääve harjunud tegema vahel küll käed valutavad, nüid köike, aga ikka tahaks tehe mõistasesdemite. Puharikasi naiste neid sokkisi ning sõrmgi jõndu, kudusin nüüd panni ühed kaportapolele ikka pisitasa Pie, talv Avitekspani ristpistes diivanipadja kvaasikaabu õllel alles vahel kaheksateistmoodi asja. Kui kudumid södewanejas teepeoga kapeta, kanna Triste käes ja ka teed, siis ei tee kõike, löödi aga jah, mõne paaril nüüd, mis mõtlejatakest, näe, ostatakse, tegi kua õia oksad, anna alla kudusi. Kui kapeta kannale kaheksaga mäe teed, siis ju pidede kaitsma ka inimest ning kesta kauem ka mina Piegi sihukesi kunstaniebegi nagu ikka omamoodi. Kui pidevalt, siis pidevad neid, kui laopsis aruta natuke Anda ülesniku uija talluta, siis kapata jälle. Pigem ja selle augu pärast näed auto, mis tuleb kas ja seda kuntsi vousudet, musta lamba villast saab soojemanni paramat kapetad. Kui värvitud lõng on, siis on nagu kõvaldamad võis jooksvalt kapatan lõngal kõvadamaga. Kui siukse hallivõitu mõõda musta maa, siis on pehmed ning soojad ikka hoopis teised. Salme oled nõudusse asja, so kadunu õde rääkis, jah, täpselt õiget juttu, rääkis KMS ESTO vete metso Ireksitud Luke tunne olnud ilma häält kuulda. Elustumise ilmedement. Vesi tuli silma, see peaks tegema, et meite mälestused ei kustu ning ikka Ede kohe elavad. Need oleksid ennem EKG aparaat aga üles võtma nagu kõik olemas, ennem alles siukest asja ante. Mamma, papa ning kõik, kõik oleks võinud võtta mingi nende jutud mingi asjatega ennem Allar Jõksi võimalusi. Aga lähme saate Terje kohe Holon siia meite arhiivist kolm Kihnu naist kysi, koha juba taevased ning esimene olnud Oja Anni küsivad kolde kaisa ning pärna. Raigo. Oja Anni oled ju üksi kolm aastat noorem kui Eesti riik, Vasja armastad eesti riiki? Jaharvastame ju usku lapsest saadik kirikus käiv, nii asja pärast see siis eesti riiki armastad. Mina teen hästi, Eestis sündinud ning rasu. Lapsed on mulle armsad. Eesti riigi esimene president Päts oli vaju suur kirikuarmastaja ning keskvaba elu kirikus. Päts oli ju Eesti riigivanem, elasid üle mere lahku randades ning seal pisikeses kirikus. Kosikumann, sa oled ju Eesti riigist ainult kolm kuud noorem, et kas ja eesti riigi Vaik armastada ikka ehk käika keda siis veel armastavalt oma riiki. Kas jõest on täiesti riikide jääleda räime öelda, mina olen maal elanud mitte kui Kihnus eesti riigis, Kihnus peab heantega sammas, kuidas Padamaid olla. Ja kui ikka see jää on, muidu ollakse juba elama, siis ma lähen ei taha seid Kihnust kohe minna. Asi on su elust esimene asi sassis ja üldse mäletad lapsepõlve mänginud, meid oli seal naaberlapsi koos nagu mesilased kärges, maja oli maja külges, kõigis veres oli mitu last. Nüüd on igas teises majas üks vana inimeandja sotsi külla, tühi üks inimene majas ühendik, Guinea uni peale tulnud, siis näe, kui mina noor oli, siis olek Rootsi küljes kolm vaja siukest vana maja, kus arveski inimest siis. Nüüd tuleb mitu teist maja, kus põlagi inimeste näeme siis. Kõle, tühi. Tiidu mari oli meite riigist seitse aastat noorem. Temalgi oli kodus vaar ning koduriik ette sügavalt hinges. Mina sooviks seda, et et Kihnu Soera hästi algatas rohkem rõhku panna sellele Kihnu saare peal inimesed Uiest. Täna Koidula katskem kuidagimoodi siird, juhi koht, sihukesi tihemis rahas siia meelitab teine muudkui laristas. Kokkuhoidu pole enam mitte kedagi. Side esikoha, mind, riik, keegi kui aga mitte keegi seda ei võta kuldamisi, endisineerimisest, riiekad, kuidas sõbralikkust pole mitte kusagil. Pole inimestel omavahel kujundada, kui teisel natuke on jõukam, siis kadedad anud rahvas, et kuidas enneme Eleti üksmeelselt oli, meil on kahju siukse illustet, kui elusast teeme, nüüd ei mõista inimesed, millena kuuajasest Läti nii mitte keegi ei nurises. Kõik kõle olla hinna üks pere. Selline saigi, mitte tänaõhtune saade. Disi tahab lähedaste ängi omale küla, kutsu see võib, ega Engade, kui õhta akna peale küünla põlema panna. Aga Uiad, uudised juba pühapäeva hommiku Sillamäe küla Ärma roosile ühte ette, et erilisse kohta olgend ikka lõbusalt lõbusad kõikide siin või sealpool merd.