Ja kase Markole oma filmitöös tähele panna, et üsna paljudel läänemeresoomemäng ja siberi ning isegi Mongoolia inimestel 1001 sõna sasi mitele suus kipub, ameti toidab ning Meti kõva koos ajab see sõna anud keel. Paar aastakümmet taha, kohe oli meil hea meel küll see Kihnus, et Unesco hakkas inimkonna hingelise kultuurimeistri teosi oma nimekirja võtma, aga nüüd on Unesco üks uus mõte, põliskeeled oma kaitsva tiiva alla võtta. Võiematu Mare, kas Kihnu keelel võiks ka olla lootust sinna uude nimekirja saaja? Et võiks küll jah, et praegu need mõtled ju Eestis selles suunas liikuvad, et kui need murdekeeled oleks, et seal on nagu see probleem muidugi selle una Eskoga et termin, mida nad seal kasutavad seal siis indentšennas põliskeeled, põlisrahvad ehk siis need on definitsiooni järgi sihukesed, keda siis teiste riikide Anastatud rahvad ja nende keeled ja nende kultuur säiliks, et selle pärast sisse Unesco põliskeelte dekaad. Kas see võib tähendada seda, et Eesti peab kõigepealt pisikesed rahvakillud kihnlased, Sõrulased, setod, võrulased, mulgid, põlisrahvastega? Vaat see Eestisse aktiivne liikumine on sellepärast, et, et ongi kõigepealt muidugi setod ongi kõige aktiivsemad, nemad tahaksid, et seto saaksid selle põlisrahva tunnustused setomaa, sealne rahvas, et põlisrahva tunnustuse ja kiinu puhul me oleme rääkmete sõna põliskogukond sobib siia hästi, mitte põlisrahvas, aga kogukond ja need on need mõtted, aga natuke nagu see terminoloogia ning need arusaamad, mis on rahvusvahelisel tasandil, selle kohta lähevad lahku võib-olla sellest, aga setod olnud küll väga suur. Initsiatiiv tahtvat selleni me ikkagi välja jõuda. Roomlased olid küll üks ette põline kogukond, nemad olid 1000 aastat elan, tulid ühest Ast skoomest Lõuna-Rootsist või siis põhja Taanist ning asusid sinna pisikese saare peal elama ning elasid kuni 1944 ühes kogukondadega. Kihnu toodi ju pärast Põhjasõja katku ette palju inimesi Mulgimaalt asemele. Loodus armastan ju tühjust. Kinno rahvas muidugi, et verd on segatud, et see on ju je, et see on ju selge kõikjale tänapäeva geneetikute ja no seda küll. Aga ikkagi Kihnus on ikkagi see paikneme pikalt ühe koha peal elamine on selle kultuuri sünnitan põliskogukonnaks määrad Kihnu sobib hästi. Hiljaaegu näoraamatusse sea toetasid võrokesi ning sedasi, kui nendel vähema kui 20 noort oma emakeelt rääkivad, et siis on juba asi, et ohtlik. Kuidas Kihnus on noorte kihnu keele kõnelemise kontse ikkagi kestlik veel? Kuigi hakata mõtlema sedasi sedapidi, nagu see mõte, mis mind seal inspireeris, olidki seelikuga kui hakata vaatama selle pilguga jah, et kes on alla 20 aastased, vaat siis hakkab juba mure küll. Et tegelikult seal ei põle enam seda asja nagu meite põlvkondesse on. Ega siis, kui asi päris hulluks läheb, ega Unesco ametnikud tulete siia saare peale kihnu keelt õppima ega rääkima, ikka ise tuleb selle eest hoolitseda. Eks me seal Facebookis ka postitasin, sellepärast et kui me ise seda keelt ei räägi või arvame, et see on väheväärtuslik või jätame noored targad inimesed lasevad selle valla surra, tähtajad lihtsalt sellel emakeele peale üle. Et siis ma loodan, et mu Facebooki sõpru hulgas on palju noori, et nad korraldada kindlasti arutasid ja mõtlesid. Seoses siis kihnu keele peaks Unesco veel viima vä? Keel jah, meie ütleme, et me räägime kihnu keeles, aga ande ta ikkagi eesti murdekeel tegelikult on, eesti keel on põliskeele, eestlased on põlisrahvas ja siis nüüd meitel nagu see, mis nüüd Eskogusse puutub, siis on jah need ehk me siis tahaks oma neid murdekeeli mööda. Ja selleks on noh, see koostöökogu meil. Et seetõttu jah, ongi jää vette sellised rahvusvahelised organisatsioonid, Eskoga sellele tähelepanu juhib ikka see väline tunnustus. Suur rahvusvaheline tunnustus või see on ikka ju elupäevade aitame asju Kihnus kohata. Aga kes ei lähe kihnu ega võru keelega üksi sinna Unesco ukse peale tapma, see on sama hea, kui võtame suure tammepuu küljest paar oksa ning lähme paneb, võtame tüve koha juurde ning juured ka ning lähme eesti keelega koos. Murdekeeled on oksad ning lehed selle suure puu peal. Ja vot selle põliskeelte kogu, mis eesti murdekeeli puudutame, kus mina ka osalen, aktiivselt seal väga hoolega tehakse talvedel oma keelde taaselustada üles Levda õies nende vanad keeled, mis juba ammu kadunud ega päeva käibelt vandasse samamoodi välja neid õpikusi ning et selles mõttes on terve Eesti küll kõik oleks tore, kui see mitmekesisus, eks alles, et oleks need erinevad keeled. Kolde Külli, kuidas on seosest luud kihnu keelega, kas selle peaks koa Unesco oma kaitsva tiiva alla sätma? Ma võin küll maailmas küll siukseid, pisikesi keelimine oksi kõiki sakade kaduma et kui sellest mõnda abi oleks, siis võin küll jah, kuidas seda kaitsta saab? No vot, end ise küsimus, et kuidas saab, aga aga kui juba oma kaitse alla võtab, siis ka kaitstud näide, kuidas ta seda teeb, siis saadab oma rahuvalvajad välju Unesco mundrites ning hakkavad kõikjale trahvi tegema, Kihnus kihnu keelt räägimptome. Päris naljakas jah, aga sellest ilmselt abi ei põle. Aga no ma loodan, et nendel on mingid oma oma nõksud ning vahendit liigutas ilmselt ikka see on niisugune toetus, siis võib olla pisike, rahaline toetus, võib olla füüsika kõik loetavad. Me ei tea täpselt, aga, aga sõna kaitsmine, see kõlab hästi, võid võtta küll kaitse alla ja kui ette puhas kihnu keelt räägib, siis saab 1000 eurot kuus oma pangaarvele. Juur, aga kui vigast linnukeelt räägib, siis tema pangaarvelt korjatakse raha? Nojah, see tähendaks seda, et Kihnu inimesed saaksid tüved, ainult et keeleinspektori, siis tuleks tühise võtta, kes teest on dieet? Eksperdid, vanemad inimesed kuulavad mind. See oleks selle äriidee, saaks tööd, kihtlased. Nali naljaks, aga tra tõsist juttu ka nädalapäevad taha kohe põliskeelte koostöökogu valis kandidaadiks une eskasse eesti murdekeeli esindama setode ülemsootska Rein Järvelille. Rein hoiame, see ei ole pelgalt ning. Ning hoiame ikka ka siin ning sealpool merd.