Kui kogu rahvas Alguses pisut talve juttu, kuigi tänavu on õige talve tulek liiga pikalt hoogu võtnud. Aga ega lugu 40 aastat tagasi Pareki polnud. Kolm järjestikust lumerohket ja pakase kanget talve, mis meie laiuskraadi puuviljaaiad paljaks laastasid, olid minevikku jäänud. Juba teist aastat kiruti jaanuaris ja veebruaris vesist sulaidma. Põllumees vaatas murelikult talivilja oraseid. Sõjaaegne kütusekriis kippus veelgi süvenema, sest polnud õiget teed küttepuude metsast välja vedamiseks. Vähemalt niisugune oli suure isamaasõja kolmanda talvepilt Eestimaal ja meie lähemas ümbruses. Sõjamehele see muidugi midagi ei lugenud, kas on soe või külm ilm? Kas sajab vihma või tuiskab lund. Kui oli tarvis, mindi rünnakule rinnuni lumes või põlvini poris. Me teame ju, et neil kolmel sõjatalvel järjest sai vaenlane punaarmeelt mehiselt sugeda. Meenutagem. Talvel 1941 42 peksti fašistid raskete kaotustega tagasi Moskva alt. 1942 43 kujunes neile Stalingradi tragöödiaga. 1943 44 100. neile raju hoogudena hoope kaela põhjast lõunasse. Kogu rindejoone ulatuses, mis oli mitu 1000 kilomeetrit pikk. Lõunas ja edelas hakkasid asjad ühele poole saama. Punaarmee lähenes jõudsalt meie maa läänepiirile. Just aastavahetusel alustasid kõik neli ukraina rinnet hoogsat pealetungi mille kestel sakslaste üks kotti jäämine järgnes teisele. Otsustavad sündmused sõlmusid ka põhja pool, kus Eesti sõjamehedki jäänud Beatwata jossa. Kuid sellest veidi hiljem sellele sissejuhatusele tahaksin lisada nüüd ühe talve juttu, mis on küll mõneti iseäralik, kuid näitab ometi, et sõjamees pidi igas olukorras mis tahes raskustest jagu saama. Kuuleme nüüd Tallinna Polütehnilise Instituudi dotsendi taigropajatust. Sõja-aastail oli ta balti laevastiku ühe luurerühma komandör. See rühm tegi retki läbi rindejoone välja, selgitamaks teid, mida mööda diversante ja luurajaid radiste vaenlase tagalasse paisata. Ühesõnaga, tegemist oli rühmaga, kes pidi liikuma jälgi jätmata ja kes üldjoontes pidi vältima kokkupõrkeid vaenlasega. See muidugi ei tähendanud istumist, käed rüpes. Vaenlase tagalas olles täideti mõnedki diversiooniülesanded. Ühel talvisel retkel veebruaris 1943 avastasid fašistid rühma ja sellel tuli tõmbuda kurgulaua poolsaarele Luuga lahe ääres. Edasi aga Ülo taigralt. Õhta hilja pimedas jõudsime Luuga lahe äärde suunagat siirduda seiskari saarele, silmapilk muutlikud oli sadanud ja Luuga jõgi ajas jää peale vett ja nii et ranna ääres kohe mõnisada meetrit tuli täiesti kohe vesi lainetas. Midagi teha ei olnud, andsin poistele kärud, muud teha ei ole, Lähme läbi v et jää muidugi all kõva ja märjaks saame. Noaga muidugi selle jää sees nüüd kah teadvusele vee tekkimisega tõusuga olid tekkinud teatud augud, vahetevahel üks või teine, vot langes sinna auku ja teinekord kaelani sees, kohe kiskusin välja, sealt kaugemal merel oli jää juba vastuvõetavam, selles mõttes seal vett enam peale ei olnud. Aga jää sees Talvet jällegi lõhetum, mõni lõhe oli seal niivõrd lai, et meil auli tegemistele ületamiseks suusad nüüd kah olid taga. Lõhe oli teinekord laiem kui suusk ja tulikassal kuidagi kätest kinni hoida ja kah seal vees sulistada, selle jää teisel äärel jõuda. Olime surmani väsinud, juba jõudsime Soome lahe keskpaika, umbes seal oli üks selline jäärüsi, oli jääpankade ja nii edasi ja ma vaatasin, et võib-olla siin saame teha väikese puu. Et proovime Kalõketi hanede jääpankade vahel, et selles mõttes ei paista nii välja. See ei meelita vaenlase lennukeid sinna kallale ja nii edasi. Murdsime suusad puruks, panime hunnikusse ja meil olid kaasas ka siis niinimetatud ise tule kirathermatuitsialist keemiline, selline ülejäänud olid, sealt. Tekkis väga tugev leek ja südamevaenlase tagalas kasutasime nii-öelda laduda ja hoonete seal sõitmiseks ja nii edasi. Kuid õnnetuseks suusad olid Liilunenud, tugeva löögid kahi võtnud tuld ja me ei saanudki nii-öelda seda lõket teha ja enamusele sooja teha. No väsimus oli kohutav ja otsustasime, et jääme lihtsalt sinna jää peale puhkama maetud, märjad ka köik, aga no midagi teha ei ole. Puhkan veidi enam jõudu edasi minna. Ja siis tegime nii, et kolm rida alla madruste rida, madruse suhteliselt komandörid, võtame keskele, et vähemalt tema alles jääks meil ja kolmas rida tuleks siis meie peale veel. Nuia siis tunnimehe vanim Lälja. No nii siis Loodsamat võib-olla tukastab veidi, et saab natukene jõudu koguda, siis juba saab edasi minna seiskari saare suunas, sest seal oli meie käes kogu sõja ajal seal üks vaenlase aeru saama, hakkas meid kiusama ka. Ja ma tahtsin sised kahuri tuld sealt välja kutsuda seiskari saarelt, tema kolm kilomeetrit võtavad seal kahurid. Meil on leppinud kokku, et lasen punast raketti selles suunas välja, kuhu tuld avada. Aga. Paisunud tundunud, et raketipüstol, mis ei läinud ja raketti välja lasta, ei saanud natuke siis pühicimselt tukastada. Kõik see närvilisus ja vastutustunne ja ma seal siiski magama jäänud ja. Vaatasin kahetse tunnimees 10 välja pannud, see oli ka juba tukkus seal. Püssi ja Jaapan kanna ajal ja ma siis lihtsalt jäin sinna seni valvama. Seni kui juba läks nii hommikupoole valgemaks, noh, paar tundi vähemalt said need poisid puhataks KiK. Ja siis äratasin üles ja siis meil muidugi liikusime edasi seiskari saare suunas kus siis muidugi meile korraldati juba saun ja paaripäevane selline puhkus ja kus me saime kosutada ja selleks, et muidugi ei ole järgi, siis võeti siis ette võtta. Küsisin jutustajalt, kuidas see külm ja vesine retk meeste tervisele mõjus. Ta ei mäletanud, et keegi oleks nohu või köha saanud. Meeste karastatus ja valmisolek mis tahes raskusteks aitasid kiiresti võita väsimust, et taas rivis olla. See retk polnud rühmal esimene ega jäänud ka viimaseks. See polnud ka kõige raskem, aga omapärane küll. Aga eks igal sõjaveteranid oleks oma sõjamälestustevaramust leida üks hea ja põnev talvejutt sest raske rindeelu oli täis ootamatusi. Õnneliku ja kahjuks ka õnnetu lõpuga juhtumeid. Seitsmes detsember 1943. Meie punaarmee, eesti rahvuslike väeosade kindralid ja ohvitserid oleme liha, eesti rahvalihast ja veri tema verest. Me oleme kaasa teinud ja isiklikult läbi elanud eesti rahva viimaste aastakümnete arengutee. Meie oleme eesti rahva liikmena läbi elanud kodanliku iseseisvuse aja ja Nõukogude Eesti esimese ülesehitusaasta. Meie oleme kõiki ajaloolisi fakte ja ühiskondlikke arengu seadusi arvestades jõudnud vankumatult tõekspidamisele, et ainus õige arengutee Eesti rahvale on Eesti nõukogude sotsialistlik vabariik. Need olid read punaarmees võitlevate Eesti kindralite ja ohvitseride avalikust kirjast pealkirjaga miks me võitleme Nõukogude Eesti eest? Kirjadaatumit me juba nimetasime. Alla oli sellele kirjutanud 362 sõjameest peamiselt kodanikust armeest punaarmeesse üle tulnud ohvitserid. Kiri trükiti ära ajalehes Rahva hääl, mille eksemplarid toimetati üle rindejoone okupeeritud Eestisse. Siinsetele fašistlikele võimumeestele tekitas dokument suurt peavalu nii et sellele söandati avalikult reageerida alles 1944. aasta kevadel ja sedagi ainult põllumeestele määratud ajalehes. Maa sõna. Üleliidulise keskajakirjanduse vahendusel sai kiri tuttavaks ka välismaal, kus ta leidis ulatuslikku kõlapinda. Meil pole võimalik kuulajatele kirja teksti tervikuna tutvustada. See võtaks meilt kogu saateks määratud aja. Kuid mõned olulisemad lõigud siiski. Pealkirjas oli küsimus, miks me võitleme Nõukogude Eesti eest. Vastuseks antakse hinnang kõigele sellele, mida andis nõukogude võim Eesti rahvale. Esile tõstetakse kuus põhisaavutust. Esiteks ühiskondlik-poliitilise võimuminek tõusik kapitalistide kliki käest töötava rahva kätte. Teiseks tööstuslike tootmisvahendite minek töötava rahva käte ja sellele järgnenud suur elavnemine Eesti majanduses. Kolmandaks maa anti tema tegelikele harjatele töötavatele talupoegadele, kes said selle maa tõelisteks peremeesteks. Neljandaks. Nõukogude süsteem vabastas Eesti rahvamajanduse kriiside hädaohust. Viiendaks. Nõukogude süsteemis sai eesti rahvas võimsa kultuurilise arenguvõimalused. Kuuendaks Nõukogude süsteem vabastas Eesti rahvas sõltuvusest imperialistliku riikide poliitilistest mahinatsioonidest ja andis meie rahvale vaba poliitilise enesemääramise õiguse. Tänapäeva kuulaja võib küsida, mis siin siis uudist on? Kõik on tuntud ja teada. Kuid 40 aastat tagasi polnud see kaugel olnudki. Nii okupatsiooniaastad, mil ohjeldamatult laimati Nõukogude võimu ning pandi bolševike hingele rohkem kui 1000 väljamõeldult. Surmapattu olid mõjutanud paljusid väheteadlikke inimesi tekitades ideelist segadust ja külvates põhjendamatut hirmu. Tuntud ja autoriteetsete sõjaväelaste väljaastumine pidi aitama ja küllap aitaski inimesi õigele orientatsioonile vähemalt pani mõtlema asjade tegelikku seisu üle. Teiseks fašistlikust propagandas oli üsnagi kesksel kohal 1941. aastal evakueerunud või mobiliseeritud eestlaste saatus. Esmahoobiga kuulutati nad kõikas mõrvatuks või nälgas surnuks. Kui aga siia hakkas jõudma informatsiooni Nõukogude tagalast, hakkas mäe ja kompaniil laveerima. Võib-olla jah, et nad polegi kõik surnud aga bolševike orjuses on nad ikkagi. Eesti rahvusväeosad kuulutati fitsiooniks, kus üksikute eestlaste kõrval olevat põhiliselt tihti nime saanud vene mehed. Ja kui ajaleht Maasõna eesti kindralite ja ohvitseride avaliku kirja kohta lõpuks sõna võttis siis ikkagi selleks, et väita. Paber kannatab, kõike nimesid võib ritta seada. Ega see veel ei tähenda, et nende kandjad elus oleksid. Pealegi võib ju Nagaaniga kuklal sundida inimest mistahes dokumendile allkirja andma. Kuid sealsamas ei talitsetud mõne nime puhul oma raevu, mis vähegi arenenumat lugejat pidi mõtlema panema. Miks sõimati üht allkirja andnud Kindralmajor Richard Tombergi, kes kodanlikus Eestis oli aastaid õhukaitse ülem ja mõnda aega ka sõjavägede staabiülema asetäitja. Aga sellepärast, et ta esimesel nõukogude aastal oli punaarmee diviisi ülem ja esines avalikult Nõukogude võimu pooldava sõnadega jutuga 1941. aasta alguses noorte hääle veergudel. Sõja ajal töötas Tomberg õppejõuna Frenzel nimelises akadeemias. Miks materdati kindralmajor Jaan Lukast, kes kodanliku korra ajal oli olnud kõrgema sõjakooli õppejõud ja Võru Petseri sõjaväeringkonna staabiülem? Aga sellepärast, et temast oli saanud kaheksanda Eesti rahvuskorpuse nõudlik ja väga operatiivne staabiülem kindralleitnant Lembit Pärna parem käsi. Peale nimetatute oli ka teisi, kelle nimi fašistliku kommentaatori raevutsema pani. Pärast seda negatiivsete emotsioonide tulva tehtigi kummalise loogika abiga järeldus. Enamik nimesid on fiktiivselt kirja pandud või on rakendatud sunnimeetodit. Nüüd ma küsin erupolkovnik Harry lesselilt, kes oli kodanliku Eesti kaadrisõjaväelane, oli lõpetanud kõrgema sõjakooli ja töötas vahetult enne nõukogude võimu taaskehtestamist sõjaministeeriumis. Kas temalt võeti allkiri avalikule kirjale sunniviisiliselt? Kõigil jäi perekonnad maha, kontakte meil nendega ei olnud. Meil oli tõsiselt hea meel, et saame anda endast märku meie elamisest ja olemisest vastki osaliselt ümber lükata. Seda fašistlikku laimu, valet, et meil enam elavate kirjas ei ole mitte. Meil olid selleks ajaks sellega juba tõsised võitlused mitmel rindel. Selle taga olid võitlused 1000 941. aasta suvel looderindel 22. territoriaalse laskurkorpuse ridades. Oli selja taga Velikije Luki rasked lahingud 1000 942. 40 aastavahetusel. 43. aastal olime läbi teinud ka lahingud Neveli Novolex kolmiku pärast. Paljud meie võitlejatest olid autos ordenid medalitega mehe tegude eest lahingutes. Sel ajal. Detsembrikuus oli enamik endise konnalise armee ohvitsere nii meie korpuse staabis seitsmenda ja 249. diviisi staapides juhtivatel kohtadel samuti juhtivatel kohtadel Meie laskuripolkudesse, suurtükipolgudes ja diviisi eriväeosades. Praegu meenuvad sellised nimed, kellega me siis koos valmistasime ette uuteks lahinguteks. Normet Põldmäe ja ka väga paljud vanemad. Peskov poolus risti Su Seer tulevad praegu meelde endised merekindluste ohvitserid Jaak Põder, Karl pehme lemming ja veel hulk nooremaid reservohvitserile verest. Kõik need nimetatud ja muidugi paljud teised kõiki neid üles lugeda ei jõua. Olid leidnud oma kindla koha. Kuues ühiskonnas. Endised konaalsemine, kolonelid, kolonelleitnandid, majorit, teised kandsid nüüd Nõukogude armee polkovniku, alampolkovniku, majori, kapteni ja teisi sõjaväelisi nimetuse astmeid. Peaasi oli loomulikult see, et kõiki neid otsesõnu öelda endisi valge armee sõjamehi usaldati. Kuid juba alates 22. territoriaalse laskurkorpuse päevilt oli selge, et need, kes said aru riigikorra muutmisest Eestis selle vajalikkusest, selle tähtsusest ja lülitasid ennast Uueiskonna töösse, tegid seal, on muidugi ausalt ja võin enda kohta öelda, et mina kollerilise armee endine leitnant nüüd. Arvan, et 40 aastat tagasi ei saanud ükski Eestimaa inimene, kellel õnnestus seda avalikku kirja lugeda, jääda, ükskõikseks, kui ta jõudis ridadeni. Kunagi Eesti ajaloo vältel ei ole meil olnud varem nii tugevalt nii hästi relvastatud ja välja õpetatud sõjaväge kui punaarmee Eestina. Puslikud väekoondised. Me oleme uhked oma relvadele, oleme kindlad oma võidus. 40 aastat tagasi kõnelesid Eesti rahvusväeosade relvad vaenlasega. Disselget keelt jõudis kätte korpuse ajaloo see etapp, mida nimetatakse lahingutegevuseks Novosokolliki lähistel. Sellele pühendamegi nüüd ülejäänud saate aja. Kõigepealt natuke ülevaatliku kindralmajor. Karl arvult teatavasti töö 1943. aasta. Tema esimene pool oli Kalinini rindel võrdlemisi vaikne. Kaheksas eesti laskurkorpus tegeles kolmanda löögiarmee teise ešeloni kaitsevööndisse ehitamisega ja Kurski lahingu otsustavatel päevadel võttis osa operatiivsetest petima nööridest. Korpuse suurtükivägi oktoobri algul, kui kolmanda löögiarmee väed alustasid Nieveli operatsiooni toetasid neid oma tulega kuid mitte pealetungivate vägede ribas, vaid külje pealt. 20. oktoobril 1943 teise balti rindeväes valmistasid Nieveli iidritsi pealetungi operatsiooni. Kaheksas eesti laskurkorpuse suurtükivägi oli koondatud noorsoovolinik alla, et toetada 100 19. laskurdiviisi tema pealetungil päevil. Kuid seekord siin ei tulnud tegutseda. Kolmandal novembril Eesti korpuse suurtükivägi oli allutatud kuuenda kaardiväe armeele ja koondati kuuenda novembri hommikuks Krasnaja Nevski rajooni. See on kolm kilomeetrit Nevlist põhja pool. Siin tuli minul juhtida seda gruppi, mis kandis nimi, voorun kuhu kuulusid kõik Eesti korpuse üksused ja nüüd 24. novembril 1943 korpuse suurtükivägi, lõpetaks 51. ja 52. kaardiväetoetuse neljal ja pöördus tagasi loosokollikal, et toetada 22. armee vägesid. Seoses suurte ümberpaigutusega hakati Eesti korpuse väeosi saatma Nasva kolligi joonele kus 22. armee valmistus pealetungiks. Korpuse 85. suurtükiväepolk tähendab korpuse suurtükipolk ja 779 sulide polg suunati 44. laskurkorpuse pealetungi toetama. See on Nasva rajoonist. Muuseas, selle korpuse koosluses võitis osaga 43. läti kaardiväe laskurdiviisi 23. suurde poolgi ning 27. ja 300. laskurpolkude miinipildujate patareid arvati suurtükiväegrupi, mis pidi toetuma 100 70 kaheksandat laskurdiviisi. Rindeteed on küll pikad ja keerulised, ent ometi kohtus ikka ja jälle vanadel tuttavatega. Nii kanüül osutused toetatava 178. kuulaagini laskurdiviisi komandöriks oli polkovnik Aleksandr krooniga tuttav juba Velikije Lukis, kus ta juhtis 357. laskurdiviisi. Ta haaras mind, raputas õlgadest ja laulus. Noh nüüd seltsimees on edu tagatud. Noor saab, kolmik on meil niisama hästi kui käes. Vaadake, kes tuli. Kui juba Eesti korpuse suurtükiväelased hakkavad meid toetama, siis on asi kombeks. Polkovlik, ütles Hitler. Kaotanud Veliki Luki ja Neeveli hoiab kramplikult kinni noorsooConnigi selle nõndanimetatud strateegilise kolmnurga viimast nurka. 14-ni arv 44 asusid Leningradi ja Volhovi rinde väed pealetungile purustasid vaenlase 18 marmei peajõud ja hakkasid hoogsalt Eesti suunas liikuma. 24. jaanuaril 1940 asusid teise Paldi rinde 22. armee väed Noosokolligi piirkonnas pealetungi. Nii et siin ja seal, nii tähendab meie balti rinde väed aktiivse tegevusega pidasid kinni vaenlase 16. armee ega lasknud. Edasi räägime lähemalt lahinguist Novosokolliku lähistel, meenutab erumajor Gustav Teder. Moodustati jälle uued grupid, millest meie korpuse suurtükiväeosa võttis ühte gruppi, mis otseselt toetas seda armeed pidi lõikama skonnigi põhja poolt läänest läbi lõikama ja teine grupp, mis pidi tulema siis lõuna, Boltsantiid ühinemas, atrolligi linna taga. Selle klubi juhtimine anti polkovnik poolusele. Teine grupp moodustati osa meie korpuse suurtükiväest peamiselt teisest diviisist ja ta kolmandast suurtükipolgust. Kolmas divisjon. Pidid minema veidi põhja poole Nasva jaama juurde ja aitama seal pealetungivaid diviise. Selle grupijuhiks oli polkovnik Paulmana. Mõlemad grupid asusid lahingusse üheaegselt, sest terve see löök, pealetung oli koordineeritud ja lahing läks lahti 24. jaanuaril. Positsioonid olid Volli Kalm meil eriti halvad ja meie pidime tulema ida poolt pealetungile. Ja see idapoolne osa ninast all, kui sunnikal asus madalas lagedal soode peal. Talvel ei olnud sellest muidugi lugu. Sood kandsid kõik, aga vaenlasel oli tohutult ilus vaade, nende vaatluspunktid asusid mägede otsas. Me olime neil nagu peo peal päevata, kaevikuid oli raske, sest kõik need avastati maskeerida oli hirmus raske. Kõige hullem oli veel see, et every lahinguid, kui me sinna tulime, siis oli vahepeal see metsale ala tehtud täiesti lagedaks, tähendab, seal olid väeosad olnud, seal olid lahingud olnud kõik need puud, millest me pidime oma varjendit ehitama, teil need tulid kanda 15 kilomeetri kauguselt. Nii palju meil transport joonud transport läks rohkem Suurtüki moona vedamise peale. Mehed pidid kandma, seljas 15 kilomeetri kauguselt omal palke. Varjendeid ehitada tingitud sellest maastikust oli võimatu üldse päeval ennast näidata või päeval üldse lahingusse minna, sest nii kui keegi mees kusagil tõusis, oli ta kohe kirbule võetud, tuli kuskilt ahelik üles, oli kohe suurtükivägi ja kuna sakslased hoidsid seda kolmikut kui viimast võimalust, millega nad said manööverdada vägesid, ütleme põhja poolt Noost Sokolligini kolmikust tahapoole, läände või läänest tuua juurde siis neil seda subvõlgnikud hoiti eriti tugevalt ja nad oli tõmmatud juurde väga palju diviise ja väga tugeva suurtükivägi. Selle tõttu võttis ülemjuhatus vastu otsuse, et alata pealetungi öösel, 24. öösel. Äkitselt peale väikest suurtükiväe tule ettevalmistust läksid mehed pealetungile. Vaenlasel oli sellest niivõrd üllatunud, et meie meestel oli edu, tungisime edasi, saime juba esimesed kõrgustikud kätte. Kiil löödi esimesest kaitsest läbi, kuid siis selgus, see vaenlase jõud olid tugevamad kui ministri otsus vette arvata. Ja see vaenlane kogus ennast asus pea vastupealetungile, nendel olid sisse lastud juba sisse lastud märgid juba kaevikute ees. Nii et me saime seal niisuguse tule kaela, et oli võimatu vastu pidada seal selle suurtükitule all, mõtetele astme heidab seal maha tappa. Sellepärast tõmbusid tõmbuti tagasi, meie suutegi katsid seda tagasitõmbumist. 25. öösel mindi uuele pealetungile ja siis juba niisuguse eduga, et saadi kolmikest mööda, lõigati ära šokolnike raudtee läänest ja vaenlane ei suutnud ennast koguda ennem valget ja ta ei teadnud, kus me asume täpselt selle tõttu ta otsustas, et enne valged ta ei hakka midagi tegema, et võib oma vägesid tulistada. Ja aga öö oli meile kasuks. Meie mehed kaevasid sisse juba hommikul, enam ei suutnud sakslased mitte midagi teha. Eelmise päeva lahinguga juba oli. Meie luure oli avastanud sakslaste tulepositsioonid, need said sisse sälgitud täpsed koordinaadid antud ja siis meil oli juba hea võimalus maha surude purustada nende suurtükipatarei, mis tegelikult meile oleks pidanud andma surmalöögi hommikul, siis olime juba nii kaugel, et meie laskurväeosad võisid hakata edu arendama ja tungisid juba vaenlase teise kaitseliini sisse. Kaks järgmist päeva. Nende suurtükivägi vahetpidamata andis protsesse kaevanud laskuritele. Ja meie suurtükiväe eelvaatlejad, kes olid nendega kaasas, andis nendele marulist tuld. Lennukit kutsuti välja, lennukid pommitasid vahetpidamata, vaenlasel ei õnnestunud neid enam sealt välja lüüa, sest. Veliki Luki õppetund oli neil teada ja nad arvasid üldsokollik jää peale siis siis kõik nende miinipildujate patareid ja suurtükkide lennukite tuli nagu võttis, oli koondatud sinna, seal olid nii. Nii metsik tuli, mida mina oma terve sõjakäigu jooksul ei ole kohanud. Ja seal oli isegi niisuguseid momente, kus tuli läks nii tihedaks, et lehter lehtri kõrvale tekkis ioni imeks panemise väärt, et ikkagi sõjamehed jäid veel ellu ja küllaltki hästi varjasid ennast, kes kuskil pida värskend rehter, kuda suitsu järgi veel lõhnases sinna hüppade sisse suurtükitule hajumistatud ei kuku enam teist korda samasse samasse auku mürsk, polkovlik Paulmani grupp Nasval 24. 25. tungisid peale ja neil ka neil oli edu. Meie suurtükiväegrupid olid nüüd teinud talve jooksul niivõrd suurt tööd väljaõppe alal. Et me saime ma terve trupi tulega manööverdada võrdlemisi laial rindel. Väljaõpe oli nii kaugele viidud, et ette saime avada kolme nelja minuti jooksul ettevalmistatud tuled, aga märgid, mis lahingu käigus tekkisid ja mille koordinaadid anti suurtükiväele siis koondus terve grupi tuli, ütleme 12 minuti jooksul. Niimoodi me saime, tule, panda ühte rusikasse ja nendel suurtükiväe, tule rusikatega. Vaenlase vasturünnakut, mida tehti vahetpidamata ja aga luure oli juba meil küngaste otsas, nägi ära villal, kus kohta tankid koondusid vaenlasel. Et kuskohast võiks neid oodata, valmistati tuled otsekohe ette ja enne, kui tankid said nina välja pista juba meie suhte kogu grupi tuli, oli koondatud nende peale samuti nende jalgne rünnakutest kuskil kaevikutes juba kogunes kogunemist oli märgata siis tuli, ootasime ainult nii palju tule kanti juba käsudenti suurtel positsioonidel ära. Et märk niisugune niisugune, ütleme kaevikute riba, ütleme seal 200 või 300 või 500 meetrit kaevikuid, tuli, hajutati laiali ja oodati kuninad kaevikutest välja hüppavad, siis nad on lagedal. Ja siis avati sinna tulelöök, mis sundis neid juba nii algmomendil kõik kõik oma Grastamine hakata, kavatsused jätma ja sellest loobuma, selle tagajärjel muidugi tõmbusid tagasi, jätsid maha väga palju tanke, sinna puruks lastud tanke. Väga palju. Lahingmoona Sul olid muidugi jaa, vange sai võetud ja nii täideti, täitis meie meie suurtükivägi lahingülesanded noorsoovolinike vabastamise lahingutes. Ägedatest lahingutes on muidugi väga palju dramaatilisi hetki, millest saavad rääkida need, kes olid nende tunnistajad ja need üle elasid. Tulejuhtimisalal, tema staap asus kuskil pisikeses augus palkidega kaetud. Seisin seal ees virgatset, kes kogu aeg pidasid sidet roodudega, käisid seal sees ettekandeid tegemas, milline seis otseselt mõtlesin temale rinnaga selga, vastu selga, kasukas seljas, otse minu taga, ütleme, nelja, viie meetri kaugusel lõhkeseks miin 20 lehtede järgi arvestades. Semiin annab umbes 10000 kildu, pisikseid, kilde. Ja see õhusurve löök lõi minu muidugi sellele mehele otsa. Koos lendasime kõhuli, olime uimased, tõusime püsti ja ma hakkasin katsuma Kont, kõik on terved, ainult vaatasin seda, et kahelt poolt küljest on kasukal killud rebinud ära, tükid kaenla alt läbi, käed terved, kere terved, aga kasukas, katkine. Aga see mees, kes minu ees seisis, see, seda ma hakkasin üles aitama, selgus, et see oli surnud, tähendab need killud, mis minule lihtsalt kaenla alt läbi läbistasid, tema rinnakorvi. Mini ja tema vahel. Naasokolliki vabastati 30.-ks jaanuariks 1944. Nüüd veel mõni sõna, kindralmajor Karl arult. Teise balti rinde juhatuse lahinguülesannete eeskujuliku täitmise eest autasustas NSV Liidu ülemnõukogu presiidium seitsmenda Eesti laskurdiviisi 20 kolmandat suurde polku Suvorovi teise järgu ordeniga. Minu nimi kõlas esimest korda kõrgema ülemjuhataja käskkirjas, kus avaldati tänu Eesti suurtükiväelastele. Rööviti loosung. Konjaki vabastamisega tegid teise Paldi rinde juhatus ettevalmistusi pealetungi operatsiooniks. Olme ja Novoshevi suunas kavatseti grupeeringuse võtta ka Eesti laskurkorpus sest juba 354. polku ja suurtükiosas olid seal juba kuid Leningradi rindevägede edukas pealetung. Eesti suunas muutus Eesti korpuse kasutamise plaani. Niimoodi samm-sammult ägedaid lahinguid pidades lähenesid Eesti sõjamehed oma sünnimaale. Kuid kulus veel kaheksa kuud, enne kui koduväravad vaprate võitlejate ees avanesid. Venna toetus kogu Nõukogude rahvalt. See oli, mis tegi ka meie sõjamehedtugevaks andis jõudu taluda sõjaraskusi ning anda vihatud vaenlasele hoop hoobi järel.