Naine, keda kutsuti vigiks, nagu ta peagi teada sai panustada tantsima, kui õhtu oli juba hiline. Rainbow esitas parajasti laulu, mida Brander ei olnud varem kuulnud. Sõnad Anderloudelgen kordusid ikka ja jälle. Seetõttu pidas ta seda laulu pealkirjaks. Ja ta oli kujundanud juba oma arvamuse. Rainbow oli üsna hea bänd, nad mängisid ja laulsid kenasti, aga repertuaar oli ebaühtlane. Paljusid lugusid ta ei teadnud, kuid publiku kiiduavalduste järgi otsustades olid need kõik hitid nagu ka Viidlusi ABBA lood, mille ta ära tundis. Rainbow rütmi pool oli raskepärane, kuid oma sagedusega ja puussepp seal mõnus klaverit mängida. Arst Hagola oli multiinstrumentalist ja mängis trompetit paremini kui kitarri või viiulit. Samal ajal kui naaber lindel fraseerisin kitarri lohakalt ja kippus sageli teistest ette ruttama. Võib-olla oleks abi mõnest agoogika tunnist, kuid Lindelli rütmitunne oli kehv ja ta pidi ilmselt jääma Rainbow nõrgemaks lüliks. Kas ta oli bändis seepärast, et tal oli garaaž, kus proovi teha ja kaubik? Anett oli seevastu hea. Nendel ei olnud Luisanud, kui ta ütles, et naisel on hea hääleulatus. Aneti hääl oli koolitamata toores, loomult kähe Alt. Entel oli lai register, Randeri hinnangul kolm oktaavi. Ja sellest läheduses oli ilus tämber. Ranger sulges silmad ja talle tulid meelde aastad, kui ta oli koolist koju tulnud ja Gustavi ukse taga seisatanud ning kuulanud Chanist Jopleniti ja Melamiid ja kõike muud, mis läbi ukse kostis. Kuni keerdtrepilt kajasid ema sammud. Tema pea ilmus lagedale ja punaseks värvitud suu teatas, et hakaku ta õppima või siis klaveri või klarnetimängu harjutama. Naine, kelle nimi pidi olema pigi kandis tumesinist Champrit ja samet teksaseid ning peaaegu kontsata kingi. Ja Branderi esimeseks mõtteks oli, et ta ei tea, kuidas tantsida kantri ja vesterni lugusid. Kiires kaks neljandikku taktimõõdus. Kas tuli partnerid koos hüpeldaja sellisel juhul kuidas või tuli jääda vastakuti seisma ja vehkida jalaga nagu vanade ameerika filmide tantsupidudel. Naine oli pikk ja sale ja meeldiva näo kuid kartliku olekuga. Brander oletas, et ta oli pidanud suure julguse kokku võtma, enne kui söandas tulla teda tantsule paluma. Ta oletas ka, et naine ei kuula klassikalist muusikat ega aima, kes ta on. Brandon uskus aru saavat, millal inimeseta ära tunnevad ja millal mitte. See paistis silmist teatud valguskiir, mis kas süttis või ei. Ja niisugust valguskiirte selle kõhetu naise silmis ei märganud. Tema järgmiseks mõtteks oli, et naine on temast pikem kuigi tal on madalad kontsad ja ta peaks tantsust keelduma. Ta püüdis teha seda võimalikult viisakalt. Brander surus huuled kokku ja tegi peaga tõrjuva žesti ise, lootes, et tema silmad on leebed ja kurvad ning terve tema hoiak väljendab sõbralikku kahetsust. Naine pööras kanna pealt ringi ja läks tagasi oma lauda lava lähedal ja Brandon unustas ta sedamaid. Kell oli peaaegu üks ja bändi esinemine lähenes lõpule. Rainbow oliseerises populaarne. Õhtu jooksul oli rahvast kogu aeg juurde tulnud. Tantsupõrandal olid pidevalt tõuklemist, tantsijad jäid üha rohkem purju ning terves restoranis hõljus magusam parfüümi. Habemeajamisvedelikku hapu õlle ja higilehk. Laval alustas lindel ballaadi ja kui Anett laulma hakkas, ilmus sinises džempri Spik naine ja palus Brandorit uuesti tantsule. Brandon naeratas talle enda arvates sõbralikult. Samal ajal osutas ta oma täispunase veiniklaasile. Ta oli just pudeli tühjaks kallanud ja raputas siis pead. Ta ei tahtnud tantsida aeglaseid tantse, isegi kui ta ei olnud pärast juunis Kristaga tehtud. Viimase reisinaisel ümbert kinni hoidnud. Ranger tõstis veiniklaasi suu juurde ja võttis lonksu ning vaatas samal ajal paarikesi, kes loiult tantsupõrandal liikusid. Mehed ja naised, kes liibusid nii tihedalt teineteise vastu, et raske oli öelda, kas oli see väsimusest või igatsusest teise inimkehasoojuse järele. Kogukas mees istus ootamatult Branderi vastu toolile. Kulunud pruuni ülikonda kandev mees toetas küünarnukid lauale, sättis käelaba lõuale toeks ja hakkas teda jõllitama. Branderi pilk oli suunatud lavale, kus Anett teatas, et kohe tuleb õhtu eelviimane lugu. See oli kiirpala. Tantsijad hiilgasid tihedas summas ja hakkasid end jälle liigutama. Pruunis ülikonnas mees jätkas Branderi vahtimist ja kui Brander vahetas strateegiat ning kohtas tema pilku, nägi ta, et mees on väga purjus. Rander pööras pilgu kõrvale ja jäi ära ootamaks. Ta istus terve loo ajal samas asendis, jalad harkis ja nägu Branderi poole, küünarnukid laual, üks käsi toetamas lõuga ja teine lõdvalt rippu, justkui oodates, et nad hakkaksid paranderiga kätt suruma. Anett oli sisse juhatanud õhtu viimase laulu rõhus ning tantsupõrandal oli lohisemine ja õõtsumine kestnud vaevalt minut aega, kui mees ütles. Ma tean, kes sa oled. Ära arva, et sa võid siia tulla ja laia lehte mängida. Mehe silmad olid ahenenud, piluks ja pilk muutunud karmiks ning lõub kivistunud graniittükiks. Randeril hakkas sees keerama. Seda esines poiste ja meeste elus ning seda ei saanud vältida ja ta vihkas seda. Ta ei olnud kunagi õppinud kaklema, ta ei suutnud ei poisi ega täiskasvanuna. Ta ei mõistnud selle tähendust. Ja nüüd tundis ta suus juba vere maitset peatsetest löökidest, mida ta püüab pareerida. Ilmaid suudaks suruda, käsi rusikasse, vastu lüüa. Ta üritas taas mehe pilku tabada. Kuid see oli hägune ja hajali. Ja kui Brander püüdis end välja vabandada, siis ei näinud ta Kissis silmades mingit mõistmist. Palun vabandust, kui olen sind häirinud, aga ma ei mängi sugugi laia lehte, lihtsalt istusin ja joon veini. Veini joon snoob kurat. Ütles mees otsustavalt. Rander märkas, kuidas ta vaoshoitud raevust värises. Brander tundis äkitselt, kuidas ta tahaks Rausi saatel tantsupõrandal ringi tammuda. Ta teadis seda laulu, see oli meeldinud Gustamile, Nad olid isegi linnas kokku saanud, kinno läinud ja koos filmi vaadanud. Film oli tehtud Chanist Chaplini saatuse põhjal, kuid Franderile ei tulnud meelde, kes oli olnud peaosas. Kindlasti mõni tolle ajastu tähtedest. Anett laulis sentimentaalse lugu vaoshoitult, ilma vokaalsete liialdusteta. Arst Hagala trompet kõlas pehmelt ja seal man, toetas Aneti kaunite klaverikäikudega. Isegi hooletu Lin tell mängis nüüd kenasti ilma kiirustamata kui ta vastas istuv mees ei lasknud Branderil muusikat nautida. Ta hakkas jälle kobisema ja tema pilk oli veelgi süngem. Mees oli end sirgu ajanud, lõuga ei toetanud enam käele. Ta oli asetanud rusikas käed enda ette lauale. Ta värises üha tugevamini, võis peagi muutuda vägivaldseks. Ma ei saa aru, püüdis balander öelda, ehkki oli juba taibanud. Ta otsis pilguga pikka naist, kes oli palunud teda tantsule. Kuid laud, kus tooli istunud, oli tühi. Irvitasid pigi üle. Kui ta sind kutsuma tuli, ütles mees. Mitte sugugi vastasprander. Ja tundis üle lauamehe, hingeõhus puskarihaisu. Püüdsin lihtsalt viisakas olla, mul ei ole midagi sinu õe vastu ega kellegi teise vastu. Ma lihtsalt ei taha tantsida. Viigivend ei värisenud enam ta vappus mehelikkust üles köitusest, mis asendab seksi, kui seksi ei ole saadaval ja sama vägivaldne üles köitus, põles tema verd täis valgunud silmis, mille pilk oli koondunud Branderile. Esimene löök võis tulla millal tahes. Mul peaks olema õigus siin istuda ja mitte tantsida jätkasbrander, kuid takerdus. Ta oli silmanud, pidid, kes tantsis pika aja väga paksu mehega, otse lava juures. Ta osutas tantsupõrandale ja ütles. Vaata, ta tantsib ju. Kõlasid mitmehäälsed vokaalakordid ja mõne hetke pärast tänas Anett õhtu eest Lindell Hagolaja Mihkelson panid pillid käest ja Brander nägi, kuidas pigi paks mees tantsupõrandale edasi seisid ja juttu ajasid. Kuid viigivend ei lasknud end sellest häirida, vaid tõusis sellise hooga püsti, et tool lendas pikali. Branderile lähenedes pomises ta tulla siia ja mitte tantsida. Ja pigi, kes ei ole käinud väljas sestsaadik, kui sellest neetud tüübist lahti sai. Kui mees oli peaaegu Branderi juures, haaras keegi tema paremast käsivarrest ja vasakust õlast teris kõvasti. Mees nõksatus tagasi ja kõrvale ning Brander nägijaid. Päästjaid oli kaks. Lindell ja löökpillimängija Raus koolit sekkunud. Rahune nüüd maha tuube, ütles Lindell ja tõmbas mehe tugevasse haardesse ning teristab Randerist veel rohkem eemale. Rowsku seisis kõrval ja oli toeks. Meie natukeseks välja, mine õue, T1 suid, sel ajal, kui me veel paar lugu mängime, jäta toomas rahule. Dirigent istus tema kõrval ja põrnitses vaikides enda ette. Kaubik sõitis mootori mürinal mööda kehvasti hooldatud maanteed. Pimeduses oleksid augud, rattarööpad justkui sügavamaks muutunud. Miski ei hoiatanud lengerduste eest. Ja autos oli külm. Küttesüsteem töötas kehvasti. Teeviit Norby seitse kukru laht üheksa ilmus välja otsekui eikuskilt ja lind Ell pööras harjumuspäraselt paremale. Tahavaatepeeglist nägi ta, kuidas teise auto valgusvihud joonistasid pimedusse kaari, kui Hagola ja Anett samale teele keerasid. Lindel sõitis kiiresti, ent pidurdas järsult, kui kährik valguse kätte jäi. Ja paanikas piki teepeenart sibast, selle asemel et keerata ära kraavi edasi metsa. Lindil vilgutas täis- ja pooltulesid ning hirmunud loom tegi kohmaka kõrvalepõike ja kadus pimedusse. Mees lisas jälle kiirust ja poole minuti pärast kargas neist paarkümmend meetrit eespool üle tee valgesaba pampahirv. Nendel ei pidurdanud, vaid lisas veelgi kiirust. Randen heitis talle mureliku pilgu ja ütles veidi pehme keelega. See tee on sulle tuttav. Võimsaid kinnisilmi. Okei, aga parem mitte, ma luban, muigas lindel. Alles nüüd said aru, kui purjus Branderal. Ta ei olnud seda märganud, kui nad päästsid ta tuur bjornamdeni keretäie eest. Branderali paistnud väike ja ärahirmutatud, kui Lindelli Rausku olid kaklushimulise ja vastu punnivad tube läbi restorani tädiseerised õuele kupatanud nadolid tuubega tõsiselt pahandanud, et ollakse äärepealt Rava isi halba valgusse seadnud. Kas said taipa, kes ta on? Kui sa talle vastu lõugu annad, satume kõik õhtulehtedesse ja siis ei julge enam ükski tädiseerisesse või karikasse tulla. Tube on, teen, töötas maantee praami peal ja kainena oli ta lahkus ise. Aga ta ei talunud alkoholi. Ta oli poissmees ja väga kiindunud oma lahutatud ões Birgitasse ja pigipoega. Younast kohtles ta nagu lihast poega. Tube, ähvardused olid Branderi ära hirmutanud ja ta oli tellinud topeltriski, samal ajal kui Rainbow läks tagasi lavale ja mängis veel kolm lugu. Lind-l oli esinemisega rahul. Kõige tähtsam oli, et nad said jälle kokku ning võisid mängida metsikult tantsivale ja hilisele publikule. Enam ei kanna nii palju, ütles lindel. Vanus, sina ei joo, kui sa mängid. Küsimus kõlas retooriliselt, kuid lindel vastas ikkagi ei, liiga kehv, et riskida. Randerei vaielnud vastu. Lindile oli pettunud, et Brander sellele ei reageerinud ja lisas üksnes andekad võivad seda endale lubada. Charlie Parker võis juua kaks pudelit viskit ja võtta heroiini, minna lavale ja mängida. Kama kaks, mida, seda ma ei usu, vastas Brander. Küllap see teda kehvemaks tegi. Ega ma muidu ka alkoholiga liialda, ütles lindel. Olen näinud, kuidas see on paljudele paha teinud. Ta vahetas siis pooltuled, kui sirgel teelõigul vastu tuleb, auto nähtavale ilmus ja mõtles, et on liiga palju lobisenud. Miks rääkis ta nii avameelselt inimesega, keda ta vaevalt tundis? Ta märkas, kuidas Brander heitis vargsi pilgu spidomeetrile. Osuti oli 100 peal. Tal käis peast läbi mõte, et see, mida ta oli pidanud asenduseks oli vahest hoopis hirm. Kas kardad, et me ajame looma alla või et ma sõidan teelt välja? Ei, vastas Brander. Ma oletan, et sa tead, mida sa teed. Aga sul on muid muresid, oletas lindel. Nii otsene jutt paistis Branderid pahandavat. Kas on midagi lahti tööga või nii? Ei midagi sellist, millest ei saaks jagu paari klaasi veini ja muusikaga lausus Brander. Oli tänulik Brander, tahtnud aidata neil helitehnikat kokku panna, Pille kanda ja kõike muud teha. Kui kogu kraam oli kaubikusse ja teistesse autodesse laotud, oli linn Dell teatanud, et Rainbow korraldab hilisele ajale vaatamata tema juures järelpeo ja Branderal teretulnud. Ja tal ei ole vaja taksot tellida, sest kas järelpidu või mitte. Üks kodutee on neil ikkagi. Randerei olnud kutsele vastanud. Nüüd küsis ta, kui kaua sa oled siin elanud? 30 aastat. Kolisin siia kohe pärast õpinguid. Kus sa üles kasvasid. Helsingis nagu sinagi. Ta mängis tuledega, kui laterna valgusse ilmus Rebane, seisis keset teed, kuid kadus nagu nool, kui auto lähenes. Lindell piilus Branderi poole, lisas sinust oli filmis juttu. Olen seda telekas näinud. Frander vahetas jututeemat, purjus peaga oli ta peale tükkivam. Kui vana sa oled? 54 vastas lindel. Mina olen 58, teatas Brander. Sa näed noorem välja. Mul on raha, et enda eest hoolitseda. Pagana pihta, kas sa oled ilulõikusel käinud? Ränder pahvatas naerma, see kõlas peaaegu nagu nuuksatus. Võtaks, pidasin silmas spaahoolitsust ja sellist mõnusaid riideid. Algu vastas lindel. Ta nägi silmanurgast, et Brander vahib teda ja paistab nüüd ärksa ja kainem. Ja ta arvas õigesti. Mul ei olnud meeles küsida, mis tööd sa teed? Ma olen psühholoog, vastas lindel. Psühholoog. Branderi hääles kõlas imestuse, lindel selgitas. Seda ma õppisin, aga ma jõudnud sinna, kuhu ma soovisin. Nii et nüüd töötan ma redo põhikoolis. Hoolekandeametnikuna sõidavad edasi-tagasi kolm praami päevas, kas tüütuks ei lähe iga päev mitte, vastas lindel. Kolm päeva nädalas, mõnikord neli. Sellega harjub ära. Ja aastaaegade vaheldus on tore. Lindellile tundused kuulis Branderi küsimustes okast ja pidas vajalikuks end kaitsta. Ja mitte üksnes end vaid ravisi ja tervet saarestikku. Ta jätkas, paljud pendeldavad. Siinkandis ei ole pikka aega tööd leidunud ja pärast kõiki neid pankrotte on veelgi vähem. Haagola käib ulus Hammy vahet. Tal on linnas korter, kus ööbida, aga ta kasutab seda harva. Mõistan teda, ütles põrandale. Olen elanud paljudes külaliskorterites. Nendel mõtles endamisi, Randeri külaliskorterid on märksa uhkemad kui Agola nurgake. Uloshami haiglas. Nad olid nüüd kohale jõudnud. Keerasid sissesõiduteele, kui auto lähenes villamajale ja garaažile süttisid kraavi veerel seisvad laternad. Lindel peatas auto keset õue, ronis autost välja, läks maja juurde ja süütas õuevalgustid. Nad asusid võimendeid kitarrikotte juhtme kasti maha tõstma. Valitses täielik vaikus. Lind-l oli sõitnud kiiresti, Agola ja Anett olid maha jäänud. Öine tähistaevas oli selge, õhk külm, värske ning lind tundis hinges vabadust. Ta ei olnud terve õhtu jooksul Madeljonile mõelnud kuid mõtles ja see tekitas hea enesetunde. Sest kuigi naist enam ei olnud, oli tore, et kunagi oli ta ikkagi olnud. Tal tekkis silme ette lapselik pilt, kuidas Madeleine istub kuskil pilveserval kõigutab jalgu ja noogutab. Talle oleks siiris esinemine meeldinud. Nägin oma aias üht lindu lausus Brander ja hingas raskelt, kui panin võimendi garaaži juures maha. Tundsin selle ära, kuid tema nimi ei tulnud meelde. Metsast kostis automüra ja sissesõiduteeäärsetele puuduvedele langes kummituslik valgus. Lendell avas garaažiukse ja küsis, mismoodi see välja nägi. See oli must, seletas Brander punase tutiga. See toksis mu kände musträhn. Muidugi, ütles Brander ja lind hell, märkas, et mehele valmistas tuska, et ta ise ei olnud selle peale tulnud. Tule, teeme nüüd ühe klaasikese, ütles lindel. Kohvi võid ka saada, kui sa seda rohkem vajad. Brander silmitses selget tähistaevast. Pisut kohvi, sel juhul vastas ta. Ja lin, telli meeles, paistis Brander uje, kui jälgis Haagolla, BMW ja Aneti Corolla saabumist õuele. Järelpidu jäi lühikeseks, loiuks. Kõik bändiliikmed olid väsinud. Kuid see oli rahulolev väsimus. Pärast head esinemist. Kell kolm asutasid nad end minekule Hagolaali viinakokteile joonud ja oli saabunud sõnum, mis vihjased redo politsei on sel ööl saarestikus autoga väljas. Seetõttu viskas Anett nad kõik ära. Linud elluvas Hakola BMW pühapäeva pärastlõunal kiriku külla ära viia, kuid tingimusel, et Haagola sõidutab ta tagasi. Kui teistel olid mantlid seljas ja saapad jalas, jäi Brander paigale. Lindel läks õue teistega hüvasti jätma ja kui ta tagasi tuli, seisis Brander mantel seljas ja küsis. Mul ei ole taskulampi kaasas, kas saad laenata? Jah, vastas linde, loodan natuke. Selle homme tagasi, ütles Brander kohmetult, kui lind-l oli kappi avanud ja talle lambi ulatanud. Kiirelt ei ole, vastas lindel. Mul on neid mitu tükki. Tal tuli äkitselt mõte ja ta küsis. Sa pidid Oslosse minema, millal sa sõidad? Ja need esmaspäeva hommikul välja tõmmata. Brander tegi imestunud näo, muleeru sobivaid riideid. Ma võin sulle laenata nendel kombinesooni ja kummikud. Võib-olla on pisut suured, aga paremini kui vastupidi. Brandoni nägu lõi särama. Hästi, siis hea meelega. Me ei pruugi väga vara minna, ütles lindel. Hiline pärastlõuna, sobib. Randeri selge ei olnud enam nii kühmus, kui ta seekord üle õue läks. Hilisele ajale vaatamata oli tema samm pikem ja kindlam kui tädi Siiri sees või paari päeva eest, kui ta oli linde juurde tulnud. Seekord pööras ta paremale, hakkas üles oma maja poole minema, mööda jalgrada. Tema kontuur haihtus öösse. Näha oli vaid taskulambi ekslevat valgust. Lindel seisis õues ja ootas. Ta tahtis kindel olla, et Rander roniks üle aia ega kukuks kivihunnikusse, mis oli just seal, kus ta kavatses üle ronida. Mõne viivu jooksul hüples valgusvihk metsikult ebakindlalt. Aga siis sai Branderile tara ja valgus suundus otse edasi. Kui ta jätkas teed juba oma krundil.