Range rabas õhuakna ja laskis tuppa külma novembri õhku, kuigi teadis, et see mõju pillile lestade le hästi. Pealegi oli ta külmetanud. Väljas olid külmakraadid, ta vaatas, kissitas silmi merele, kuid ei saanud aru, kas vesi on alanenud. Ta mängis klarnetikontserdi allegretot, kuid paari minuti pärast koputas lindel uksele, sisenes nii tormakalt sammul, et Frander sai aru. Nüüd on midagi juhtunud. Mis lahti, küsis ta ega varjanud oma ärritust, et lind-l oli kohe pärast koputust sisse karanud. Anna andeks, vastas lindel väga suur jaman lahti. Minu sugulane turbüüman on leidnud Huuse lahe äärest surnud linde. Ta väidab, et neid on palju. Ja pagulastekeskuse juures on jälle tülitsetud. Ta jäi vait, vaatas Branderile otsa. Kas tuled kaasa? Kuhu siis? Ma istun volikogus, teatas Lindell niisuguse tooniga, mis pidi mõjuma ametlikult. Ma sõidan Huuse lahe äärde ja seejärel Decomi keskusse. Rander kõhkles. Meelsamini oleks ta jäänud majja ravinud külmetust jätkanud mängimist. Kui tuli valida maailmaheitluste ja muusika vahel, oleks Brander valinud muusika. Selline oli toonud juba lapsena ja nüüd veelgi enam. Ta tundis, et teda on petnud elu. Kõik näitlejad, kes kõva häält tegid, jäänud puhevile, ajasid kõik sümfooniad, muinaslood, mis kärva tegid palju, kui tähendasid vähe. Aga ta teadis, et kuigi elu tundus mõttetu leidus ometi hetki, mil tal tuli teeselda, et see ei ole nii. Muidu oleks ta teiste sõprusest ilma jäänud. Anna mulle 10 minutit, ma tulen kaasa. Nii sõitsid nad jälle autoga ja Brander hakkas taipama, kuidas saarestikus elati. Vahemaad olid pikad ja autoga sõideti kaua ja sageli. Ning siis sai juttu ajada niisugustest asjadest, mille arutamiseks ei olnud muidu aega ja võib-olla ka julgust. Kuid esimesel lühikesel teekonnal Huuse lahe äärde ei jõudnud nad just palju rääkida. Kas sinu sugulane teab, kuidas need linnud hukka said? Küsis Brander põhiliselt selleks, et midagi öelda. Ei tea, vastas lindel. Aga sinna tulevad ka loomaarst ja Anett. Kas see võib olla linnugripp? Küsis Brander. Nelli näole ilmus kahtlev grimass. Nii see võib muidugi olla. Aga võib olla ka midagi muud. Mõne aasta eest sügisel oli Huuse laht äkki surnud prügikala täis. Rannas oli hulganisti särge ja latikat. Neilt võeti proovid, mis saadeti ulus Hammy, aga me ei saanud eales mingit vastust. Nad ütlesid ainult, et ei tea. Nad parkisid auto sugulase tuura taluõue lindel tõmbas jalga kõrge säärega kummikud ja siis läksid nad alla randa. Oli keskpäev ja piklik Huuse laht 10. punakas päikesevalguses, mis peegeldus tühjade suvilate akendele ja lõi need särama. See omakorda panibranderi peas helisema. Mahleri viienda sümfoonia. Jeto nõrk tuul säbrutas lahepinda ja kõrgrõhkkonna mõjul oli vesi hakanud alanema. Aneti ja tuura ja loomaarst kaskinen seisid rannavees ja töötasid vaikides. Nad kandsid kummipükse maski ja pakse kummikindaid, kuigi tõstsid linde suure labidaga. Ranger oli sunnitud hoopis vaatama kalda ääres vedelevaid linnuraipeid, kuigi tundis viiruse hirmu. Mõned neist viiakse proovivõtuks, ulus Hammy ülejäänud aga kümned ja kümned lisatakse mustadesse plastkottidesse. Brander küsisin, mida nende kottidega tehakse. Ja Anett vastased põletatakse suurel kuumusel. Osa linde olid mustvalged ja teised pruunikirjud. Osal mustvalgetest lindudest olid kuklatutid. Tutt mõjus naljakalt, see rippus paljalt ja tumedalt peal ajalt. Nii et linnud sarnanesid vanade hipidega, kes surma eel püüdsid meenutada nooruse juukse pahmakat, kui sõlmisid viimased hõredad juuksesalgud armetuks kukla patsiks. Mahleri Jeto helisenud juba ammu Franderi peas. Sellel vaatel oli teistmoodi kõla, meenutades muusikat, mis oli rustikaalne ja kust kajas vastu vana kadunud maailm nagu partokil või Anadžikil. Mis linnud need on, küsis ta. Kas üks liik kõik siin on nii tuttvarte kui ka Kosklaid vastas lindel need väikesed mustvalged tutiga, kas need on isalinnud? Jah, Tutwardid. Ja need suuremad mustvalged ilma tutita on Kosklad. Randver muigas mõtte peale, et pidi kuluma 58 aastat temas ornitoloog tärkaks. Küsis kas nad talveks lõunasse ei lenda. Linnud on teistsugused, ütles Brander. Nad erinevad meist. Kuidas nii, küsis Anetkes, seisis rannaribal ja kallas linnul raibet plastkoti. Isalinnud, uhkeldavad samal ajal, kui emalinnud on hallid ja igavad. Nagu ülikonnas mehed juhatuse koosolekul ütles, Brander ei pea paika. Vastas Anett. On ju palju uhkeldavaid mehi ja sellel on oma põhjus, miks emalinnud on igavad. Naistel ei ole vaja haududa mune väljas kaitsetutel, kaljul haigudel. Rander tundis, kuidas ta punastab. Ta otsis nutikat vastust, kuid ei leidnud. Lindel tõmbas kätepaari kindaid ja pani pähe kaitsemaski, võttis labida kätte ning läks vette, aitas teistel linde koti tõsta. Brander seisis oma Timberlandi saabastes rannal ja oma peas kuulist Janatšeki kontsertino meloodiat, mida helilooja kutsus ööloomaks. Brander mõtles, et iga kord, kui ta nägi surnud olendit lindu, kala või inimest oli tal ühtviisi raske ette kujutada, et need olid alles veidi aega tagasi hinganud. Kõndinud, ujunud või lennanud. Surm oli endiselt absoluutne, nagu see oli olnud aegade algusest peale. Surnud olendid olid tumm mateeria. Nad ei olnud kunagi elanud. Brandon ei suutnud endale ette kujutada, et nad muutuvad kosmiliseks energiaks samal ajal, kui nad lagunevad põrmuks. Nii nagu paljud tema sõbrad arvasid. Kui nad sõitsid House lahe juures dekomisse oli kell peaaegu kolm. Päikesevalgus langes kõrre põldudele ja kollakas valgetele roostiku abajatele oli kolletanud surmavarjundiga. Tuul oli tõusnud, kuid lähenes mõnele suuremale lahe sobile. Muutusid tuulepuhangud maruliseks ja tee ääres kasvavad kõrged männid kõikusid õudse tantsurütmis. Branderi peas kostsid taas helid. Nüüd oli see tuulte koor Sibeliuse tormist ja ta soovis, et lind Ell ütleks midagi vabastaks Branderi sisemiste helide vangistusest. Kuid lind-l oli ebatavaliselt vaikne ja mõtlik. Pagulastekeskuse juures ajasid inimesed nende seas nii pagulased kui ka rabaelanikud õues juttu õigistusid lehtlas, kus olid aialauad ja logisevad toolid. Meeleolu oli vaoshoitud, ent rahulik. Randver pani imeks, et keegi ei karjunud ega paistnud olevat ärritatud. Maja ümbritsesid abihooned ja ilus hoolitsetud aed. Ümbrusest õhkus idülli rahu. Välja arvatud trepp ja paradoks. Keegi oli need bensiiniga üle kallanud ja põlema pannud ja kõrbenud sissepääsu kõrval oli aerosoolvärviga üle seina kirjutatud väljalaske jalga. Järgmise pooltunni jooksul seisis Brander kõrval ja jälgis toimuvat hajameelsusega, mis tekib, kui ei nähta seoseid ega mõisteta osaliste omavahelisi suhteid. Kohal olid kõhetu pigi ja tema kurja loomuga ventuube. Brander nägi, kuidas lindel vestles mõlemaga pikalt, algul ühe ja siis teisega ning lõpuks mõlemaga koos. Ta märkas, et kõik on murelikud ja kõige rohkem pigi. Aga nende juttu ta ei kuulnud, sest ta oli õue teises küljes. Ta ei tahtnud tube andeeniga uuesti silm silma vastu sattuda. Seal oli ka kaks politseinikku, kes korraldasid lühikesi ülekuulamisi. Teiste seas küsitlesid nad Rainbow liiget, arst Hagolat. Rander tundis end spioonina ning otsustas põgeneda majja ja natuke ringi vaadata. Alumisel korrusel oli tihedalt voodeid täis saalia, väiksemaid ruume, kus paistsid elavad pered. Saali ühel voodil lebas musta kullamustrilise kaanega raamat. See toetus ilupadjale ja Frander mõtles, et see peab olema koraan. Ühe puhkuse ajal olid otsustanud läbi lugeda piibli ja koraani ning ühtlasi budismi judaismi pühakirjal, juhul, kui need on tõlgitud keelde, mida ta oskas. Kuid see plaan ei saanud kunagi teoks. Brandori jäi raamatuga voodi juurde seisma, märkas noort meest, kes oli korralikult raseeritud ja istus ruumi teises otsas voodil ning jälgis teda. Mehe pilk oli terav ja kaugeltki mitte sõbralik. Frander tundis, kuidas miski temas järele andis. Tema ajju kerkis sõna- vihkav. Ja ta mõtles, et neil kahel mehel Saaventenis olid olnud ilmselt samasugused silmad kui nad vajutasid päästikule ja panid plahvatama lõhkelaengud reisi kohvrites. Võõra pilk tekitas Branderi sängi ja ta sai aru, et oli astunud üle piiri, kui oli sisenenud saali ilma et oleks küsinud, kas sobilik või mitte. Lao ütles ta viimaks ja kohtas noore mehe pilku ning lootis, et too pöörab selle kartlikult ja häbelikult kõrvale. Kuid mees jätkas vahtimist rahulikult ja uurivalt. Ja Brander tundis end kohustatud lisama endiselt inglise keeles. Vabandust, kui ma tüli teen. See ei olnud minu, tahtsin vaide. Ta mõtles, et viimasel ajal just nii temaga juhtuski. Ta sattus olukordadesse, kus ei leidnud sõnu nii õlis olnud Kristaga. Nii oli see tihti vintseeniga ning büllovi kontserdimajade direktorite ja vahelised Lindelliga. Kuigi tegelikult ei olnud tal puudumite sõnadest, vaid tundest, et tal on endastmõistetav õigus olla seal, kus ta on ja öelda seda, mida ta tahab öelda. Uuel alustas voodil istuv mees üllatavalt madala häälega. Tegelikult. Mehe pilk oli endiselt terav, kuid Randeri meeles tuli see nüüd pisut sõbralikum ja teda rahustas mehe hea inglise keel. Aga siis meenus Branderile vabatahtlikkuse ja sundseisu erinevus ning tal hakkas häbi ja ta ütles. Jah, ma oleksin pidanud koputama, andke andeks. Ja ma loodan, et neid koheldakse siin hästi. Hoolimata öisest vahejuhtumist palun jääge, muutis mees järsku meelt, vaadake ringi, kui soovite. Tema sõnad andsid tunnistust heast kasvatusest ja kohusetundest, kuid Frander tajus, et need ei tulnud südamest. Ei, ma hakkan minema, ütles ta. Väljas oli ilus sügispäev. Miks teie väljas ei ole nagu kõik teised? Vajan rahu, vastas mees. Mul oli ass pooleli, enne kui ruumi tulite. Siis palun ma veel rohkem vabandust, et ma segasin, ütles Brander ja kummardas vabandavalt. Ja see oli nii põgusalt ta kahtlustas, kas teine üldse nägi? Ta ei teadnud, mida tähendab palvet või midagi sellist. Aga missugust? Kes te olete? Küsis noormees järsku. Kas te olete ravi, siis? Ma olen muusid, vastas Brandon, mul on siin maja, aga ma elan mujal vähemalt esialgu. Ja teie. Mehe hääletoon oli kiretu ja Brander püüdis meelde tuletada, mis aastal Aleppo pealkirjades domineeris. Pommitamised, varemed, lapsed, kes rusude alt välja kaevati viis aastat tagasi või kuus. Sõjakoledused varjutasid 11 maailma tähelepanu koondus pidevalt uutesse kohtadesse. Pommirünnakud, veidrikutest, poliitikud, epideemiad, laastavad tormid võistlesid inimeste huvi pärast. Brander mäletas oma ainsat käiku Süüriasse. Ta käis Damaskuses neil aastail, kui õppis akadeemias. Nooringents oli olnud vasakpoolsete vaadetega ja toetas üht Palestiina kasulast kellaga Branderia Koorti rahaliselt abistasid koordi küll väga vastumeelselt. Randerali lennud kentsiga kaasa reisile, mille korraldas üks vasakpoolne ühing. Mälestused olid ähmased teejoomine jäikade, Süüria riigiametnikega tollase diktaatori praeguse diktaatori isa tehtud naeratus tohututele plakatitel, mida terve linn oli täis kleebitud. Rutakas käik lastekodusse, kus toetatav laps elas. Salajased kohtumised palestiinlastega, kes esindasid eri sissirühmitusi mis kandsid kolme või neljatähelise nime lühendeid. Ta mäletas sõitu liibanoni piiri äärde mägedesse koobastes oli ta näinud, kuidas lapsed võtavad kalašnikovi automaate lahti ja panevad kokku kiiremini kui tema oma klarnetit. Ja kõige rohkem oli tal meeles videvik, kui ta lamas hotellivoodis. Ta oli kõhuhaiguse tõttu loobunud väljasõidust Palmirasse. Ta pikutes terve pärastlõuna ja kuulas muusikat, mis kostis tänavalt, kus kaubitsejad müüsid piraatkassette. Sinisel tunnil segunesid laulud palvusele kutsuva massini monotoonse häälega. Ja pärast tundidepikkust kuulamist eristas Brander juba selgelt veerandtoone. Ta kuulis helikõrgust, mis jäigi siia vahele ning HC vahele. Lastekodus oli ta tundnud end halvasti, samuti sissikoopas ning kohtumistel tõsiste süürlaste palestiinlastega. Kuid hotellitoas, kõhulahtisuse, jõuetuna ja võõrast muusikast ümbritsetuna oli ta end järsku koduselt tundnud. Ja nüüd, 35 aastat hiljem ei mäletanud ta enam toetatud lapse nime. Kuid võis endiselt kuulda veerandtoone ja näha vaimusilmas, kuidas hotellitoa valged seinad pimeduse saabudes aeglaselt särama lõid. Ta mõtles, et igaühel on oma vangla. Tema oli helide ja oma fantaasia. Vang. Voodil lamav noormees oli oma paguluse vang. Aga siis tundis ta end jälle ebamugavalt ja häbenes oma mõtete pärast ja tahtis enne lahkumist hüvasti jätta. See oli raskesti määratletav naeratus põgus ja ebakindel nagu pendeldaks väga ruttu eri tunnete vahel. Ja see tegi Branderile haiget. Just siis, kui ta hüvastijätuks noogutas ja minekule pöördus, ütles mees. Neid linnu ei ole enam. Esimesel viiel kilomeetril ei lausunud lindel sõnagi ja Brander vaikis solidaarsusest. Ta nina oli tatine ja ta nuuskas mitu korda pehmesse puhtasse pabertaskuräti. Ja pani tähele, et lindel vaatas silmanurgast kahtlustavalt, kuidas ta selle tagasi taskusse pistis. Aga siis sõitsid nad edasi, mootor mürises ja lindel, vahetas käiku ja ütles. Kui pagulased saabusid, ehitasid seal manni Rausku mitu nädalalõppu järjest keskusesse. Voodid. Agolale on olnud üle nädala ühel õhtul tasuta vastuvõtt. Anett on õpetanud rootsi ja soome keelt ja vald on pakkunud peavarju ja toitlustamist ja kõik on tulnud end turvaliselt ja pagan võtku, alati on mõned, kes kõik ära rikuvad. Pärast väikest kõhklust küsis ta ja kes nad ära rikkujad on? Vigi poeg Joonas ja kes veel on mõned põhiliselt mehed. Ma ei taha inimestest halba rääkida, vaid anda neile võimalus end parandada. Lindel vaikis ja lülitas tihenemas pimeduses sisse täistuled siis lisas. Younase puhul. Probleem ei ole tegelikult temas, vaid nendes redo kuttidest, kes on teinud temast oma soosiku pigiteed, mis suudab, kuid poisi isa kas ta ei ela mitte Hispaanias elab et Hiinas käinud vaheajal tihti seal Chemi albeliin. Mulle tundub, et ta on suhelnud sealsete paremäärmuslastega. Plander pani tähele, et lindel võtab millegi väljaütlemiseks hoogu ja siis see tuli. Toomas, kas sa oled mu ettepanekut kaalunud? Mis ettepanekut? Küsis Branderise, teades, et tema hääl ei kõlanud nii usutavalt, nagu ta oleks soovinud. Lin sell trummeldab rooli vastu autoraadiost vaikselt kostas laagri rütmi. Ta pidurdas, kui kas nende ees üle teejooks ise ütles. Mulle ei õnnestu enam Joonasega ühendust saada. Panen talle aja kinni ja ta lubab tulla, kuid jätab tulemata. Ja ta ei räägi enam ka pigiga. Ta peab kevadel eksami tegema ja ma kardan, et seal lähedal käest ära. Ja eilsest peale on ta kadunud. Saarestikus aidati 11, see oli ellujäämise tingimus, sest ükskõik, millal võis abistaja endal teiste abi vaja minna. Ja nii oli see olnud ka linnades. Seda mäletas lindel lapsepõlvest. Ta oli üles kasvanud Helsingis ja õppinud Uulushamis. See oli paarkümmend aastat pärast sõda ning ikka veel ei julgenud paljud uskuda, et elu läheb paremaks. Kõik oli nii habras, kardeti heast ilma jääda, kuid see ei pannud inimesi sulguma endasse ja omasse, nagu nüüd. Mindi appi haamri, sae või autoga või siis napsu ja paari lohutava sõnaga. Siin jätkus seesamamoodi. Aga Brander ei paistnud sellest aru saavat. Kui nad kodu poole sõitsid. Ja kui lind-l oli korranud oma palvet Branderi Younasega kõne läks siis ei saanud ta seegi kord mingit vastust. Brandon oli olnud vait kui sukk ja hakanud kruttima vana autoraadiot ning leidnud jaamamis, mängis klassikalist muusikat. Ja siis oli ta nõiatanud seljatoele, sulgenud silmad ja kuulanud paar minutit. Ja kui ta uuesti suu avas, siis rääkis ta muusikast. Ta seletas, et nad kuulavad maalerit viienda sümfoonia sissejuhatavat osa ja ütles, et Mahleri helitööde mõistmiseks peab tõlgendaja tundma ka eelmise sajandivahetuse viini. Ta peab tajuma šiile ja Kokoska maalide varjatud hullust. Ta peab nägema ringstrasse üliviimistletud neurootilisi esindushooneid. Ja ta peab tundma üleküpsemise roiskumist hõngu, mis lasub nagu sudu sõjaeelse Kesk-Euroopa viimase aastakümne kohal. Lind-l oli püüdnud Branderi mõttekäikudega kaasa minna ja leidnud, et need on liiga segased. Branderali jutustanud veel, et tema peas oli hakanud kõlama võõras meloodia, kui ta nägi Decomi põlenud paraadust ja Mahleri sümfoonia Tritoonus ehtritoon teemat. See ja FIS ilmusid talle siis, kui ta nägi Huuse lahe ääres surnult vedelaid. Mustvalgeid, linde. Territoonus oli lindel küsinud. Kui Brander pidi nina pühkima ja jutus tekkis väike paus. Lindellile valmistas tuska etapp pidi küsima, kas see on akord või intervall. Entali unustanud, kumba neist suurendatud kvart oli põrandermastanud. Kolme terve tooni suurune helirida põhitoonist nii üles kui allapoole saatana intervall, mis oli keelu all keskajast valgustusajani. See meenutab Linda Blairi ämblikku saltosid eksortsismi filmis võttis ta jutu kokku ja lisas, et tema uus maja kukru lahe ääres saab just selle nime. Kui mitte just valla registris, siis tema ja ta sõprade vahel kasutamiseks. Seejärel oli ta ümisenud intervalli eri helistikes ja öelnud, et nad võiksid mõni päev koos klarneti ja kitarriga Tritoonust uurida. Siis, kui nad olid Norbist möödunud juba metsateel sõitsid Olibrander hakanud ilma põhjenduseta rääkima eraelulistes asjadest. Ta oli maininud, et kutsub oma poja Vinceni saarestikku, kuigi too oli tihti tema peale vihastanud ja öelnud, et tumedajuukseline naine, keda lind-l oli ilmselt vilksamisi näinud, kui kaasatarritoonust ehitama hakati, ei olnud enam temaga. Ja seetõttu kaalus Brander pühade ajal mõne kolleegi kutsumist Rawaysi. Muidugi, kui maja valmis saab. Linde Ell oli noogutanud ja ümisenud kui tulnud millegipärast, et Branden on teda provotseerinud, kui oli otsustanud just sel hetkel nii põhjalikult oma elust rääkida. Paistis, et ta on valmis kasutama mis tahes kaitset ka kinnisilmselt enesekesksust, et ei peaks mõtlema Huuse lahe surnud lindudele või Süüria põgenike armetule olukorrale või Younase üksildasele elule koos söaka kuid rusutud emaga ja tema jalga lasknud isale. Säärastele nagu Brander mõtles, lindel, kui ta vihmas tagasi lõuna poole sõitis, tähendas privileegide säilitamine, kõik. Tähtis oli omaenese kasulikke elu. Nagu ka oma tõlgenduse eesõigus. Kuni selleni, et Frander ei pannud üldse tähele, et lind-l ei lausunud kogude tekkumist kukru lahele peaaegu sõnagi. Nagu oleks see, mida ta ennelõunal nägi, temas midagi liikuma pannud kuid mitte õilsel, vaid enesekesksel moel.