On alanud käepigistust ja heade soovide ütlemised päevad. Meiegi ei kavatse seda ammust kaunist traditsiooni rikkuda. Palume nüüd kuuldele, sõjaveteranid teie poole, pöördub nõukogude sõjaveteranide komitee Tallinna sektsiooni esimees. Suurtükiväe kindralmajor Karl Aru kasutades seltsimees asjaolu, et olen praegu mikrofoni ees, siis lubada mul kõiki sõjakaaslasi relvavendi, eriti aga eesti korpuse poissi tervitada saabuva uue aastaga. Soovida hästi tugevat tervist, õnne ning kordaminekuid eluse tegevuses. Meie noorte põlvkondade kasvatamisel ning rahu eest võitluses peab ju kaine mõistus võitma tervitajat. Me kuuleme tänases saates veel praegu, aga ütleksin, et kindral aru koos Nõukogude Liidu kangelase Arnold merega esindas Eesti sõjaveterane 14 10. detsembril NSV Liidu kaitseministeeriumis aset leidnud Nõukogude armee kõrgema juhtkonna kohtumisel meie relvajõudude veteranidega. Pärast kindral aru Moskvast naasmist oli mul temaga põgus jutuajamine kohtumise muljetest. Ta ütles, et kõige meeldivam kõrvalseisjale isegi hämmastav oli eakate sõjameeste tohutu entusiasm ja tarmukus suhtumises nende ette seatud ülesannete täitmisse. Kindralaru ütles välja ka kohtumisest tehtud järeldused, mida tuleb arvestada kõikidel veteranidele oma tööde-tegemiste kavandamisel. Esiteks, sõjaveteran on aktiivne rahuvõitleja. Kes siis veel paremini kui mitte teie veteranid teab, mis on sõda ning kui palju kannatusi ja hävingut ta kaasa toob. Teie teate ka, et rahu eest võideldakse mitte ainult loosungite ja deklaratsioonidega vaid eeskätt tegudega oma kodumaa hüvanguks. Teiseks, sõjaveteranid on meie rahva kuulsusrikaste võitlus, traditsioonide kaasloojad. Teie silmade all sündisid arukad kangelasteod paljudes neist olite ise osaline. Detsembri kohtumisel rõhutas Nõukogude Liidu marssal Dmitri. Tiinov need traditsioonid on tohutu rikkus, mis antakse edasi vanematelt, põlvkondadel, noorematele traditsioonides on meie moraali võimas allikas. Sõjalis-patriootiline teema on ammendamatu. On veel, mida öelda kodusõja, seda enam suure isamaasõja kohta. Me astume tuiskunuteil ja põue poeb pakase hingus veel, mõtted on päevaselt pingul ja tuiktähe saadavad meid. Del ei mustas öös ainustki lõket, vaid kahel pool mändide müür. Rood vaikides läheb ja läheb, on juttu me vahel nii pähe vaid lumelaul jalgade all. Koos minnes, kui vabaneks pingest, ei tundugi tuuleiil pinge. Ei tundugi hämarus. Need värsid sündisid ühel puhkehetkel rännaku ajal detsembris 1942 ja autor toonane 925. polgu raadiorühma komandör leitnant Otto Roots praegu ligemale 1100 viisistatud laulu teksti loojana ilmne maailmarekordimees. Kes seda enam täpselt mäletab, kus need read kirja pandi, kas kuskil muldoni pimedas nurgas või mõnes venetares pilguks sooja tuppa saanuna. Võime vaid imetleda meest, kes isegi surmani väsinuna ei peletanud muusate endast eemale. Ja imetleda on tõesti palju. Kui kuulata või lugeda endiste sõjameeste mälestusi. Millal neil kerge oli? Ei saanud nad hõlpu õppustel ega lahingutes. Üürike vaba hetk, see oli kulla hinnaga, see oleks kindlasti ära kulunud pideva une vajaku kompenseerimiseks. Kuid neid tõesti üürikesi puhkehetki täideti hoopis muu sisuga. Otto rootsi hobi olid värsid. Paljud musitseerisid tegelesid spordiga isetegevusega. Paljud harrastasid nikerdamist võivoolimist. Kui oleks võimalik ritta panna kõik need sõjameeste, lennuki, klaasist, alumiiniumist, puidust või mõnest muust materjalist valmistatud piibud, suitsupitsid välgumihklit, portsigarit ja teab veel mis esemed kujuneks üllatavalt rikkalik näitus, mille eksponaatide autorid ei peaks sugugi häbenema hukku meister meeste ees. See oli eneseteostamine. See oli ühetaoliselt kurnava argipäeva rikastamine. See oli ka oma esteetiliste tarvete rahuldamine eraisikutele kas evakueerunud valitsusasutuste esindajaile või kunstiansamblite muusika ja draamarahvale, kes korpuse sõjameeste peatuspaikadest käisid pakkus alati elamust erakordne puhtus ja kord, mis seal valitses ja mitte ainult see omast vabast ajast tegid sõjamehed kõik selleks et neid ümbritsev pakuks ka ilumeelele rohket toitu. Tahaksin siin kuulajale pakkuda lühikatkendi kindral aru mälestuste raamatust. Mais 1943 määrati suurtükipolgule, mida Karl Aru siis juhatas paiknemispaigaks Ohvati järve kallas, kuhu kiiresti rajati laager. Laagri avamisele ilmus diviisi komandör polkovnik Karl Allikas koos saatjaskonnaga. Siirdusime laagriga tutvuma. Kui kunagi kadestati majandusmehi, kes tihtilugu majutusid külades, siis nüüd olid kadestajad juba küla taredes elunejad. Sisenenud ühte onni, imestas diviisi komandör. Tõepoolest, parkettpõrand. Ohoo, vaadake, igalühel on eraldi voodi. Ei jäänud märkamata kardinad akende ees. Ega lilled laual. Väljas aga imetleti onnide väliskujundust tõesti nagu marmor, ütles polkovnik allikas. Tegelikult aga mitmesuguste puuliikide kooretükkidest. Hea mulje jätsid külalistele ka punase ja kollase liivaga kaetud teerajad kuuse ja männi käbides ning tellisetükkidest meisterdatud loosungid, päikesekellad, lillepeenrad ja trumbid. Ja veel, millele mõeldi, meenutab Otto Roots. Alati, kui oli väeosal pikem peatus siis koos muldondide tegemisega iga kord polnud ju maju külades järgi v tehti sageli ka valmis klubihoone. Meenub, et just ennem Jüriöö montaazi ettekandmist oligi meil pikem peatus, kahjuks ei meenu enam paikkonna nimetus, kus kohe muldonnide tegemisega koos siis asutati ka saekaater, see tähendab üks mees oli tavalises aega juures üleval, teine all tehti lauad, valmis, palke saime metsast ja kuna klaasi ei olnud, siis akendele pandi ette rasvaga immutatud paberid, et valgus läbi paistaks ja Jüriöö montaaž esitatigi vastvalminud lõhnavas klubihoones, mis hiljem ei meie väeosa Perandaseksis sellele külale, kus me tollal viibisime. Ja ikkagi häiris sõjameest magamatus, nii et isegi mõnikord unistus sõja lõpust seostus sooviga saaks ennast kord siis ka välja magada. Edasi on sõna koidu tahtil, kes 40 aastat tagasi oli 23. suurtükipolgu kolmanda divisjoni luuraja. Inimene oli võimeline sõja ajal magama lume pääl magama käies isegi püsti seist. Näiteks ma tean, et kui meie väeosa kasutati pettemanöövrit, eks vaenlase petmiseks Novosokolliki all Me nimelt läksime päeval noos kolnitisse vaenlase luurelennukid, meid näeks öösi, tulime tagasi, magasime lume peal. Ja hommikul läksime uuesti Noosokollikse, nii käisime, miks neli-viis korda? Noh, päris lume peal me ei, me ju ei maganud. Me ajasime ikka lube ära ja, ja seal kasvasid mingisugused niukesed takjavarred või mis oli, need panime alla telkmantlit panime siis veel alla ühe kasuka alla teise kasuka peale ka, kui me kahekesi näiteks koos. Et soojem oleks, magasime, aga nohu ja köha keegi ei saanud ja siis inimesed võtsid three sabast kinni või vankrisabast kinni ja, ja täiesti magasid käies. Ja kui siis tee juhtus pöör pöörama, siis inimesed läksid otse edasi, kukkusid kraavi, ärkasid üles, tõusid üles, kirusid natuke ja jätkasid seda teed. Ja, ja ma mäletan, et ma ise näiteks magasin püsti seistes. Ja see juhtus nii rängalt sõjaväe määrustiku rikkudes, maalin ise staabitunnimees. See oli koorovski linnas, surres ilusas männimetsas oli meie väeosa, aga noh, tunnimeheks hakatakse pärast tavalist sõduri tööpäeva ja teised heidavad magama, aga sina pead minema postile ja olema veel nii-öelda valvas. Aga kuna see oli siiski veel sügavas tagalas, siis ma toetasin selja vastu männitüve ja olin jäänud nii rängalt magama, et kõrvalasuva divisjoni juhatuse öövalvur oli tulnud ajaviiteks minuga juttu ajama ja näinud, et mina püsti ja lummaga ja varastas ära minu püssi. Ja muidugi see magamine nii niimoodi une ajal ei olnud mitte tundide viisi, vaid see oli viieminutiline tukastus, võib-olla jääki, ma ärkan ülesse ja näen, ei ole mul enam käest vissi. Ma teadsin, et määruste järgi käib see igatahes tribunali alla ja lõhnab juba mahalaskmise järgi. Sattusin nii paanikasse, et see tunnimees, teine mees, kes mind kaugelt jälgis, see ei suutnud naeru pidada ja kuna ta hakkas turtsatava kusagil põõsa taga või teisel puuda, aga siis ma sain aru, et tegemist on naljaga. Aga fakt jääb faktiks. Püsti seistes on inimene võimeline magama. Sõjameeste taidlus, see on tuntud teema paljudele ka meie mitmes saates on sellest lähemalt juttu olnud. Taidluskollektiivide esinemisi oodati neid armastati mõni sõna Otto Rootsilt, ansambel oli päris hea, orkester oli. Meie polgul ja puhkehetked kogus sai peidetud tõesti sageli muusikaga. Üldse võib öelda, et Eesti korpuse väeosa oli muusika tegemine väga palju teda harrastati ja väga palju andistaulist puhkehetkel. Ilmselt kõikidele sõjast osavõtt nulle. Ansamblid ja orkestrid vajasid repertuaari, lauluseadeid, muusikapalu, kust neid saadi selle kohta otto rootsipolku kaaslaselt Erich Kiisalt. Mina mäletan, tulid need viisid suuremas osas mälust, kusjuures muusikud panid mälu järgi viisi kirja. Ja muidugi Aranseeringud tegid täielikult diisel. Selles mõttes meie polgu, olgu ansambel paistis eriti silma ja, ja õige valjukorgi diviisi kui ka puusooloulatuses tuli väga heale kohale, ühesõnaga märgiti teda korduvalt ära. Kuna ansambli selja taga seisis niisugune tugev muusikamees, nagu oli Johannes Kappel. Ta ei üritanud kunagi ühele laulule Aranžeerida saadet, nii et see orkester, kes lauljat saatis, oleks mänginud viisi vaid lõi igale pillile oma partii. Ja tänu sellele muidugi muusika rikastus väga palju. Sõja-aastatest pärineb Otto Rootsilt mõnikümmend laulu teksti, neist tuntuim muidugi kodulinn talli. Enamik laule aga kulus sõjaseltsimeestele tarbevaraks. Kuigi hetkel ei mõelnud võib-olla nii palju sellele, kui kaua need laulud võivad säilida, sellepärast et noh, selles meeleolus loodud laul oli ikkagi sõjateemaline, oli võib-olla kübekene seotud ka igatsusega kodu järele ja mitte 10, vaid päris tublisti paelus südant. Eks koduigatsus sundis paberile panema ka kodulinn Tallinna teksti. Et see oli siis 43. aasta suvel selle teksti loomine siis me ju unistasime juba Eestimaa pinnale astumisest ja ühel suvepäeval muldonnis siis paningi kirja, kodulinn Tallinna esimese tekstivariandi saatsin kõrverile. Ja kõrver tollal hetkel ise oli millegi muuga seotud, andis need üle arvele. Arro siis lõida. Ja selle laulu esiettekanne toimus ilmselt Georg Otsa poolt, sest säilinud on veel üks vana ühekordseks kasutamiseks plaat, mida on restaureerinud ja magnetofoni peale võtnud Heino Pedusaar. Kavandatu. Sõjaaegne laululooming muutus kiiresti populaarseks, kuid sõjamehed armastasid ka head meeleolu loovad sõna, mille jaoks igas väeosas meistreid leidus. Eriti õnnistatud, võiks öelda, selles mõttes oli 20 kolmandas suurtükipolk, kus oma sketše ja Pamplete kirjutas Paul Kilgas, kupleesid sepitses Hardi tiidus ja igaks esinemiseks sõjameeste argielu teemadel. Nõndanimetatud pomme kokku seadis Walter kruuste. Ja seal oli ka humoristliku palade suurepärane esitaja koidu taht. Olgu niisugune põhimõte kõikide juhtide poolt vanglaga poisid, pilta puudustele vaatamata isikutele, et see ainult liidab kollektiivi pahandust ei tekita ja nii siis nende pommide ettekandmine oligi minul kõnel põhiline ülesanne. Walther kruuste tavaliselt tegi nad valmis? Jah, aga tema oli natukene niimoodi kuivavõitu, mees oli ja, ja ikka ütles, et tee omale ise suupäraseks tööst, ma annan sulle ainult faktid. Ja nii tuligi teha. Ega neid kõike pomme nüüd päris meeles ei ole, aga mõned olid neist kaunis vänged lüüa, nagu ei tea, võib-olla rahuajal hästi nagu ei, ei sobi, ei olegi arusaadavad. Eks püüame nüüd mõnest aru saada. No sõjaväes on kokad väga mõjukad inimesed. Nende käes on produktid ja pudrukulpi supikulp ja kas võtad pealt või põhjast, see oli ju kõik nende teha. Ja sellepärast olid ka kokad heas läbisaamises näiteks rätsepate ja kingseppadega ja tihti aga elegantselt riides võrreldes reasõduriga ja kingsepad tegid neile kenad säärikud lihaga kannused. Kannused olid eriti siis kümmelivad tagala külades ja küla vahel käisime siis kannused, kõlisesid nii kenasti, et küla noorikud ja iludused ikka vaatasid aknast, kes seal nüüd kõnnib. Ja siis tekkiski energia nali, et aga milleks siis kokal kannused? No kus sa ei tea. Kui supp keema ei lähe, hüppab katlale ja annab kannuseid, siis oli veel üks niisugune nali. Ma mäletan, mis oli seoses meie suurtükiväeülema polkovnikmäega polkovnik mäe, kui ta käis kontrollimas, polkusid. Aga kui suur papa polkovnik astus sauna sisse, siis ähmi täis seitsmenda patarei. Neljanda suurtükiülem. Hüüdis kohe halvell, seltsimees polkovnik, Seitsmenda patori, neljas suur tükk saunas. Aga mäe polnud ka kade, vastama oioi. Milliste nüüd suurtükisauna tõid, Surdub lähedal saunas rooste. Sõjamehe argielus oli mõndagi, mida sai pilada. Kuid juhtus ka seda, mis küll naeruks põhjust ei andnud, aga näitas mõne mehe inimlikke nõrkusi. Näiteks ahnust. Ühe niisuguse halenaljaka loo kolme mehe puhkehetked ettevõtmisest räägib Georg kolmer, kes 40 aastat tagasi oli polgu staabiülema asetäitja ja mindi suurt saama keelatud viisil kala püüdma. Aga kõik lõppes loodetust teisiti. 1944. aasta kevad-suvisel perioodil me olime Luuga jõe paremal kaldal kindlustustöödel paralleelselt kindlustustöödega. Me tegime ka taktikalisi õppusi ühes veekogu ületamisega luuga ületamisega, et harjutada väeosi Narva vabastamisel. Ühel ilusal pealelõunal juuli kuus meie poolt eraldub üks laudadest kokku löödud Barr, peal oli kolm sõjaväelast, üks vanem ja kaks sõdurit. Vanemal oli käes puust padrunikast. See oli hiljem saime, teadis tooli pakkidega oli ta täis täidetud ja siis lükkasid parve lahti, sõudsid siis luugale jõudnud jõe keskele, vanem süütas kastist väljapaistva süütenööri ja viskas kasti vastuvoolu. Muidugi hetkeks kast langes või kadus vee alla, kuid hetk hiljem ta kerkis jälle uuesti vee peale, kuna too oli erikaal ja puust kastid olid ju veest kergemad. No kui nad seda nägid, siis selle parved meeskonda, kas kole kiirelt sellest hirmust eemale sõudma. Noaga parve taga olev veekeeris, see tõmbas muidugi selle kasti vastu parve. Nüüd järgnev oli muidugi väga kiirem, üks vanem vanem ja siis üks soldatitest sõduritest hüppasid vette, kukkusid nii-ütelda kalda poole ujuma, teine sõdur ujuda ei osanud. Laskusin ütelda hirmutava kasti vastasküljelt, laskus vette ja hoidis kätega parves kinni ja piilus üle farmi servo, mis nüüd edasi juhtub? Meie siis polguülem, polkovnik virid, staabiülem Jaan ristis on mina ja polgu insener. Me olime parajasti ka seal kaldal ja jälgisime seda kõike. Me olime sellest nähtus kui tummad isand sõnagi lahti. Järsku tundsime, kuidas maa jalgade all võpatas, nagu kerkis ja siis käis plahvatus veesammas, tõusis üles vee mudasammas ja langes kohisedest tagasi. Ringlained hülplesid seal veel vees, need lauatükid, sõdurist mitte, jälgige esimesena sai siis polgu ülem hääle tagasi ja hõikas paati, kus paat kähku paati, noh, seal oli muidugi paat oli sealsamas kaldal samuti. Siis kolm inimest, kes ujuda oskasid ritvadega ja siis läksid sinna paati ja alustasid siis päästetöid. No kaks-kolm korda käidi veesärgi, siis toodise kannatanu saanu siiski paati ja viidi kalda oli, kus juba teda ootuspolgu Ast koos sanitari tega ja siis tänu nende aega veetvad raskele tööle, siis muidugi sõdurkastid. No aga vahepeal oli jõudnud ka vanem ja siis teine sõdur kaldale, need võtsid vastavalt vastu staabiülem jällegi siis nendega ütelda omamoodi hakkasid juttu ajama. Selle jutuajamise sisu pole vist raske ära mõistatada. Igatahes ainult ohutustehnika reeglite meeldetuletamine see polnud. Kuid kujutlegem nüüd, kui mees, kes teistele pomme viskab, satub ise väga naljakas olukorda. Kui ta tahticase juhtus. Oli tarvis saata üks teade diviisi staapi, kus valiti välja polgu kiireim hobune. Aga selleks osutus Me köögihobune nimega toru mikspärast toru. See ei ole just päris hobus nimi seal sellepärast et meie divisjonis T-tähega algasid heitmehobused. Alguses valiti ilusad nimed, Kiiu Tiina tuuslar, aga kuna T-tähega ilusatest nimedest tuli puuduses mani Saiga nimeks tank, tugev tasane toru toru üks väikesekasvuline siberi, aga hobune, aga väga tulise hingega ja siis ütles kohe divisjoni komandör mulle, vot võtad selle kiire hobusetoru ja Vibeed selle teate kiiresti kohale, tema võib galopeerida terve selle tee. Seda oli vist kuus või kaheksa kilomeetrit. Ja nii ma istusingi selle toru selga ja mõtlesin, et no ma tahan näha, kaua sa jooksed, see hobune galopeeris nii kaua, et kui ma nägin, et diviisi staabiküla ees oli Schlaaga Paul. Et mõtlesin, et no poiss, ega sa sellest ometi läbi ei jookse. Aga kuna ta oli niivõrd madalat kasvu, et tema mahtus selles Laakvoumi alt läbi. Aga mina jäin sinna küll nagu kuiv pesu rippuma, millest Slaavi pommi juures seisnud valvurid said kõhukrambid naerust. Nii tuleb siis välja, et tänases saates esinenud olid põhiliselt suurtükimehed. See on juhus, aga juhus polnud see, et suurtükiväeosades oli sõja ajal taidlus heal järjel. Seda toetas kõigiti praegune kindralmajor Karl Aru, keda mehed tagantjärele nimetavad tõeliseks metseeniks. Sõjaväekoolist saadik võtsid aktiivselt osa isetegevusest isegi mängisin laval mitmeid osi. Tõsi, ei tohi seal ka naljakaid. Aga lapsepõlvest saadik. Ma armastan laulda. Ja eks praegugi ole vaja sedasama toetavat kätt. Eesotsas siis püüdsime ka midagi teha selles suhtes ja ongi loodud Eesti korpuse postist. Koor, mida juhivad professor Verlin ja Vahter on loodud korpuse poistes. Puhkpilliorkester sõjalaulud käivad meil, On kombeks saanud ju ka maarajoonidest, sõjaveteranide ansamblid Moskvas isegi väljaspool. Nad on väga huvitav ja mis asja nad teevad ja mis asja see annab ja, aga me ole marmorarvamused ja nii ta ongi, et need teevad suure töö. Sest teinekord veterani sõnadega ei saa kõike seda välja tuua. Mis võib teha, see ansambli näidatakse rahvale. Mis asi see oli siis seda, kui hirmuste oli. Kuskile ehk vana rohtunud kraav küsib veel, mäletad, millal kunagi sõja lahtine haav nüüd juba uude killas. Aega ka ikka vanemaks saab. Uut meie teedele Pille võtada seeme kodunema, kasvata vägevad viljad, kuigi meist igal andavaid raas. Andkem ta vara ja hilja.