Head kuulajad ei ole see page tul ja Austin. Powersi. Ohjaga. Hääled. Algamas on järjekordne saade sarjast hääled. See oli üleminekul 1960.-test 70.-tesse, kui tolleaegses eesti teatriühingus liikus ringi üks väga energiline hallipäine mees. Tal oli suuri teeneid Eesti teatri- ja siis oleks olnud võinud olla ka auesimees, aga ta tegeles Eesti teatrieluga ja tolleaegseid teatriinimesed mäletavad, et ta püüdis kõigest osa saada, kõigega kursis, olla, iga päev teatriühingu ruumides viibida. Ja igal hommikul oli tal kaasas ja naeratus kolleegidele ja valmis ka. Üks nali. Muidugi oli see mees Ants Lauter. Ja tänane saade ongi pühendatud Ants Lauterile. Esimene tutvus teatriga, see oli, kuivab, võiks ütelda, see vist oli nii ta tööst viiendal, viiendal, kuuendal aastal kui ma seal Järvakandi koolist oli, seal lähedal oli üks Raikküla küla ja seal oli ükskord üks näitemänguõhtu ja sedasama mäletame, mängiti Rudolfi vastu vett ja veepoisid, läksime õhinal siis seda vaatama, ega me luba kellegi käest ei küsinud, aga siis saime seal sisse ja vaatasin. Ja siis, mis ma seal nägin ja kuulsin ja kui hästi seal seda nagu mesi saatsime kometiti. Aga minu meelest oli see päris ilusti ja hästi tehtud, et etendus nii see isetegevusringi kohta. Ja vaat sealt siis südamesse läkski vist see esimene tera. Aga kõige esimene, ma ütleksin, niisugune teaderdamine küllapsi jäivis nendest mardi sanditamistest ja kadriõhtutest ja sest jäi sealt meele, kui käisid, noored ikka käisid, meil oli küll väga niisugune usklik maja. Ema oli ju väga usklik inimene, aga nalja ta armastas, siis ta naeris väga südamest, ma ei tea, kuidas ta siis pärast jumalaga hakkama sai. Isa oli kirikuvööl ma endale ka veel, aga ta kannatas ka selle ära ja naeris omale habemesse. Ja siis ma mäletan, et seal oli olla onu ja onutütar oli üks Möldri Mai, küll see oli üks vigurivänt küll oleks tahtnud küll selles oli üks Jeanne kaduma läinud kui ta tuli ja tegi ennast niisuguseks natukene lohakaks tüdrukuks põllult oli ees ja siis seal olid mäda õunad sees, mis just parajasti nii mädaksoni ländia siis needakistel siis maha, kui ma sealt põlle, siis kuidas siis korjas ja katsud ja jälle uuesti kooris lagedale läks. No naera puruks. On öeldud, et Ants Lauter oli viimane universaalne teatrimees Eestis. Dali teatri esinäitlejad, lavastajad, teatrijuht ja teatripedagoog. Aga sellest nimekirjast on jäänud välja see, et on kirjutanud väga palju sisukaid artikleid. Ta on tõlkinud kümmekond näidendit, juba see on suur tööaastatel. 1918 kuni 1928 tõi Ants Lauter lavale umbes 80 teost. See on üle poole Estonias mängitud draamaetendustest. Aga tema tegevuses oli veel üks tahk. Ta oli ka Eesti filmi sünni juures. Siit jätkab juba Ants Lauter. Ma olen mitu korda sellest rääkinud, et see on nüüd väga kahju, et see esimene eesti kunstiline film selle nimi oli vist minevikuvarjud või ei mäleta täpselt, mis aastal kuskil seal 20 aasta keskel, kui see tehtud sai, et seda enam järel ei ole. Sest päris kindel, et kui selle saaks esitada praegu kinolinal, siis paremat komöödiat ei saaks vist meie kinokülastajale mitte pakkuda, kuigi see film ise on traagiline ja tõsine ja väga dramaatiline. Ja peaks nii hirmuvärinat südames esile kutsuma. Selles seisab see asjaolu või see vahe õieti et meie olime ju tol ajal väga osavad ja arenenud tiimi näitlejaid juba algusest esimesest korrast peale. Sest seda te võite juba sellest sellest ära märkida sellest ajast, millega meie oma tööga toime tulime ja kui palju tänapäeval selle peale aega kulutatakse. Tänapäeval tehakse ühte filmi pool aastat kolmveerand aastat suur filmilavastusgrupid režissöörid ja abid ja näitlejaid ja töötajaid ja elektrikud ja, ja foonimeistrid ja mis seal kõik koos olla. Meie tegime kunstilisi õhtut täitvat filmi, kui ma ei eksi, siis nelja-viie päevaga. Ja ei olnud meil seal mingisuguseid suuri gruppe. Too oli üks lavastaja või tähendab üks näitejuht ja oli üks operaator, kes aitäh ja olid paar-kolm näitlejat, kes, kes tegid ja jumala päike paistis, taevast paistis peale ja nii nagu siis tuliniga tehti, ainuke muidugi see oli nõue, et filmis peab olema väga plastiline muidu tekivad niisugused teravad nurgad, nuia, kui te oleksite siis nüüd näinud seda filmi, mis pärast välja tuli, kus ma mängisin seal üht Eesti vanimat mõõk oli tööl ja pastlad olid jalas ja mingisuguseid triibulisi püksid ja taguli, särk ja pikad valged juuksed ja nii edasi ja kui ma siis selle tolleaegse iluduskuninganna ümbert kinni võtsin siis ma usun, et nii plastika tunnis võiks nii õpetaja kui ka meie balletiartistid vist kadestada. Kui plastilised sujuvalt, nii omamoodi nagu aegluubis, siis sündis. Kui ma hiljem seda nägin, siis ma olin küll väga masendatud, Jahaa aga publik? Üks osa võttis seda vastu, teine osa muidugimõista. Teisel osal kogus suhu väga palju sülge, mis ta kuskil teatrinurkadega välja pidi sülitama, kui ta sealt ära läks. Aga asi sai tehtud, kunstiline film oli olemas. Mis on kõige olulisem erinevus näitlejatöö puhul laval näitlejatöö puhul filmis? Kõige olulisem on see jaam ja sellega ma olengi hädas, ma olen nii palju, nagu ma ütlesin, nii vana niisugune teatri komejant Teatris kõneleb näitleja kaugema maa peale ta kujutab ette, et seal 1000 inimest korraga teda kuulavad ja see on juba nii verre jäänud, et ikka kisub siin kõnelema nii nagu suure auditooriumiga, olgu see žest või miimika või hääl või mis tahes. Aga filmis on see nii. Otsekohe antakse inimesele siiasamasse otse suu sisse, kätte, siin, nii intiimselt. Vaat see ongi see raskused. Näitlejal peab julgust olema siin mitte edev olla ja ennast tingimata maksma panna vaid palju väiksema jõu energia ja isegi ma ütleksin isegi võib-olla oskuse kuluga läbi saada. Mitut osa teab näitleja tavaliselt korraga peas kandma, minule on see alati olla suureks saladuseks, kuidas üldse võimalik. Kuna raha, eks see ole harjumuse asi ja oleneb sellest, kuidas, kui sageli tulevad lavastused välja, praksuaalnendaks, lavastused, servateni, kord mitu aastat repertuaaris ta kulub tõesti pähe nagu poisikesepõlve, siis meie. Nii et ärata une pealt üles ja sa võid rääkima hakata. Aga eks see ole tõepoolest, see on nii, on harjumuse asi ja tuleb, korrates tuleb kordumisestega ikka. Minul isiklikult näiteks ei saa muidu õhtul ikkagi muidu lavale minna kuni viimase ajani, kui ma olen laval olnud, kui ma mitte ei peasteima moreeri kogu osa, et see mul nii silmas ja, ja kõrvas on, võin kindel olla, et ma teda tean. Aga üks mees, kes samamoodi nagu laudtee enda kallal pidevalt tööd tegi, oli Felix Moor ja Felix moorist nüüd Ants Lauter räägibki. Ma hakkasin mõtlema seda, et moor tegi oma eluajal nii palju ära, kui üks keskmine inimene kaks kord pikema loe jooksul oleks suutnud ära teha. Ja kui ma nüüd tahaksin meelde tuletada väga paljud teist siin kindlasti mäletavad mooriumil mitmetes osades, mis ta esitas Estonia teatris siis mul hakkab nisul Tulmulatsioon nii nagu üks töö, mis moor on teinud peale kõige muu nii nagunii valukast küllusesarvest, raputades veel mõned liigsed annused kõigele sellele suurele ja küllasele, mis ta muidu andis. Igal igal näitlejas, meie hindame ikka kõigepealt isiksust ja kui on tugev, huvitab suur isiksus siis me näeme, et see näitleja on ka oma näitlejatöös isikupärane ja palju rikkam ja mitme palgelisem suurem haaravam kui mõni teine, võib-olla kelle isiksus on vähem välja paista, kui me kõneleme isiksusest, siis me peame isiksusest, kõneleme ikka mitte nii kui juba iseenesest sündimisest välja kujunenud mingisugusest olendist, vaid isiksus formeerub elu jooksul moori iseloomus juba see, kui me ütleme sageli, vaat ta kuulas, kõrvad kikkis. Ma tahaksin Mori kohta ütelda niiviisi, et. Et moor ei kuulanud ja ei vaadanud ümbrust mitte Kõlvart kikkis, vaid tal olid alati silmad kikkis. Ja peale kõrvalt kindlasti ka, aga tema suured, need väga nii elavad haruldased silmad. Vaat need, need näisid nii nagu endas otse imevad kõiki, mis ümberringi toimus. On teada, et tulles tagasi esimesest maailmasõjast oli Ants Lauter saanud haavata, aga ta oli saanud ka gaasimürgituse ja tema häälepaelad olid sees saanud püsiva kahjustuse. Paljud inimesed seda ka üldse ei märganud seetõttu, et Ants Lauter oli teinud pidevalt tööd enda kallal võtnud hääleseade tunde ja võtnud ka liikumistunde oma raha eest. Aga nüüd me kuuleme ühte lõiku ühest noortesaatest aastast 65, kus Ants Lauter püüab vastata küsimusele, kuidas on ta korraldanud oma päevaplaani ja kui režiimipäraselt ta elab. Teatritöö on ju nagu te teate ja üldsust töö kõikuva iseloomuga, teeb mõned asjad teataval määral raskeks. Aga siiski ma olen siiski, vähemalt nii tunnilise pooletunnise kõikumisega katsunud plaanist kinni pidada. Ma pean ütlema küll seda, et ma väga mitmel puhul nagu nagu oleks mingisuguse süüteo või pattu teinud, kui sa eriti, kui sa enese lohakuse või enesele järeleandmise pärast midagi oled tegemata jätnud, mis oleks tegema pidanud? Ants Lauter ei ole kirjutanud mahukaid memuaare, ta on kirja pannud kaks, 30 lehekülge, pidevalt on olnud ikka muid töid ja tegemisi. Ja teine asi, mis on teda aimselt kammitsenud, on ka enesekriitika. Aga on teada see, kuidas temast sai elukutseline näitleja ja see on tänu Karl Juncholsi kirjale pinnale aastast 1913. Nad käisid otsimas noori lavajõud Eestis ja Kohilas märkasid nad ühte noort näitlejat keegi laudas Peeter 19 aastat vanakaubanduse kooli lõpetanud ja töötanud Mayeri vabrikus. See oli siis mees, kes köitis Juncoltzi Altermanni tähelepanu ja nii sai temast üheksateistaastasena Estonia noor näitleja. Ta mängis Hamletit disaga, ta oli seal ka ühtaegu inspitsient. Aga see, kuidas tuli eesti algupärand Estonia lavale, see selgub Ants Lauteri sõnavõtust pidulikul koosolekul, mis peeti Eduard Vilde 100. sünniaastapäeval. Kui see Estonia vastu igasuguseid ootusi ja lootusi noores jalu kombel takka üles leia just oma ehitajatele lähetava kabjahoobi sirutas siis lõhkes pomm ja skandaali kisa võttis päris Jupiterliku jõu ja ilme. Viildelt võis teadagi kõike oodata. See punane joodik sulemees, kes istuvad Kopenhaagenis katusekambris, jalad viinaämbris. Meile noortele sääraseid jutte räägiti. Sellelt ei võivat muud oodatagi, aga etes tooni ja näitlejat. Oli õnn ja au tabamata ime selle esimese etendusega üsna lähedalt tegemist teha. Olin Estonias inspitsient ja iduroheline näitleja. Nii kohus, tused kui ka verivärske huvi sundisid pilgu hoolega kõiki jälgima, mis laval sündis. Juba proovide ajal lavastas ja juhtis Altermann. Vilde volinikuga Eduard wir koga paistis Altermanni olevat nõutlusi ja arutlusi. Neisse sekkusid sageli ka pinna juugolts. Kiisleri nii vaikselt kui laiatati valju naerupeaproovi tehti küll kuid mitte tänasel kujul. Näitlejail puudus Krimm ja osa kohale kostüüm. Need ilmusid esietendusel. Laurits Juncoltzee lavale ilmumise puhul kostis saalist rahutuse kahinat. Junkers oli enesele toimetanud ühe tuntud apteeker majaomaniku välimuse. Mees pidi olema kuskilt Kadrioru kandist. Altermanni ilmumine Leosalepina tekistas sosistamisi. Aga kui lavale tuli Paul Pinna kostüümis häälet käitumismaneerilt Krimmi. No nagu kõige realistlikuma otse Nat uralistliku kunstniku portree pildilt elusana maha astunud doktor Juhan Luiga. Siis tungis teatrisaalist lava tahagi laia lahtise suu oie, oo siis turtsatused, kihin ja otse valjud naerulahmakat. Mees oli ära tuntud sõnas ja teos kogu olemuses. Aga ilma ülitabavat tekstilise aluseta ei oleks saanud näitleja isegi pinna mitte nii rabavalt. Ühtegi elus kuju kopeerida. Teine suur oie tuli saalist, kui Aleksander Twiliabe kõrge massiivne kogu lavale ilmus. Elav vaimukas, mahedalt irooniline, lõuahabe pik, vale satter, kuub, suure sõlmega punane lips. Ats, laitman, populaarne maalikunstnik. Salme Pedak osas esines sugemeid lauljatarist ainult tammest ja organist Einmanis tuntud orgalistist ja kriitikust Tederist. See ei olnud vististi enam üllatus. Igale kujule laval otsiti teisikut elust. Ja leitigi. Paar päeva hiljem avaldati Päevalehes kiri, milles Ants laitmann Vilde näidendi tegelasi nimetas moraalilisteks kaabakat. Eks ka Magnus kulli. Ja oli hingepõhjani nördinud, et laval lasti figureerida tuntud seltskonnategelasi, kellel Vilde kaabakatega midagi ühist ei olevat. Laipmani olevat alevi kaupmehega asja arutanud ja jõudnud otsusele, et see käik on orjatus ja viib otsaga tsirkusesse. Notariaalne linnamägi omas kirjas pahandas selle üle, et näitlejat tabamata imes ette tulevates võõrkeelsetes sõnades kõik rõhud asetasid esimesele silbile kirja lõppu süüdistada, et sarnane freseritud Ideline puturismus on päris skandaal. Altermann vastas ajalehele, et suures ilmas olevat lavale toodud kuningad ja keisrid ja veel teisi palju suuremaid mehi kui eesti seltskonnategelased. Ja kõik kultuurirahvad muugandavad võõrkeelseid sõnu oma keele pruugile. Vildel aga teatas Altermann, et näitlejad olevat ootamatult veidi üle aisa löönud. Vil teise teatavasti tabamata ime sedalaadi esitamist ei pooldanud. Aga temani jõudnud teatmete põhjal pidas ta hiljem võimalikuks märkida Altermann tülgitsenud Saalepi Inge geniaalse teenusega. Ja Paul Pinna olevat oma kopeeringu teinud meisterlikult. Säärast ekskopeeringuteks ei olevat aga näidend asja andnud. Seltskonnategelaste maskides liikus tabamata ime ainult esietendusel Ülle laval teiseks etenduseks maskid kadusid. Aga või see aitas, jäid Vilde tekst, vaim ja vahekorrad. Jänest jätkus. Teadlik osa publikust. Mõni kuu hiljem tuli Estonias lavale Vilde teine tähtsam näidend, pisuhänd oigeid saalist enam ei kostnud ja ka otseseid äratundmisi reageeringuid mitte. Kuid sellegipoolest sai näidend jälle väga oluliseks teetähiseks Eesti näitekunsti arengus. Edasi püsib jälle Ants Lauter. Mis oli siis selle näidendi tähtsus? Kuid küsin. Millisest meie lavateosest on rohkem kui pisuhännast? Käände sentents vaimukusi ja elus võrdsustamisi nagu piibeleht, nagu vestmann Vestmann all ja piibeleht peal ja piibeleht all ja vestmann peal rahvahulka läinud. Seal teevad nad oma vajalikku tööd edasi, ilma et nad otse lavalt tuleksid. Ja see on ometi Vilde vaim. Mis neist kõneleb? Säde lavastus eeltöödest Estonias võttis autor teatavasti juba isiklikult osa. Ja poolteist aastat hiljem 1900 18. aasta sügisel astus Vilde juba teatri kirjandusala juhatajana või nagu siis nimetati raamaturgina Estonia siis veidi ette ja avas talle omase sisuka ja vaimuka kõnega teatri hooaja. See oli teatriski segane ja raske aeg. Oktoobrirevolutsioon oli Eestis taandunud Maal premeetses Saksa okupatsioon. Teatri repertuaari koostajaile. Vaadake teraselt näppudele. Kitzbergi enne kukke ja koitu jäi saksa tsensuuri tõkkesse seisma. Meile tulid ärevi küpses sõja kaotanud Saksamaal revolutsioon. Eesti maanõukogu ja päästekomitee aina varitsesid suhteliselt silmapilku, et oma mehi uuesti tegevusse lükata. Välismaadel liikusid delegatsioonid Eesti iseseisvuse nõudmistega. Muidugi oli siis tähtis näidata ka Eesti kultuurielu sitkust ja tõusu. Täide viidi vana otsus. Teatrisse kutsuti ametisse isik, kes pidi nagu kogu kunstilise töö seal ühtlustama. Estonia juhatuse ajaloos on see üks parim otsus ja valik. Aga peaasi, Vilde oli valikuga nõus. Teater, see oli talle nii südamelahe. Kirjandusala juhataja kohustused olid tollal ulatuslikud, vastutavad ja võimalusi pakuvad autori esindaja, keele, ühtlustaja, repertuaarivalikus, ettepanekute tegija, näitlejate töö, arvustaja ja abistaja kokku omamoodi teatri vaimne arbiiter ja suunaja. Ja küllap just Vilde ettepanekul ja toetusel kuulutati välja hooaja repertuaaris repertuaarikavad, milles sõnalavastuste alal seisid autoriteks nõrnson, Tšehhov, koogol, Valsworsi, Sheczpir, vaar, Leonid Andrejev, eesti autoritest Kitzberg ja Karlsson. Ja pangem tähele ka ooperit, Travjaata, Faust, kalleriermistikana ja pajatasid. Seda võib kindlasti pidada Vilde plaaniks, et Estonia opereti kõrval varakult ja avalikult kuulutas välja oma töökavas ka ooperietenduste plaani. Vilde püüdis täide viia oma mõtet, mille ta, millest ta kirjutas juba 1888. aastal ei ole mitte ükskõik, kas sa ilusat laulu nootides loed, mille ta kena häälega laulad, lauldavat kuuled. Ja nii istus kee, Eduard Vilde näiti juhtide kõrval lava esiplaanil, tekstiraamat käes, kuulas, luges, kontrollis ja parandas. Ta käitus ülimalt diskreetselt, ei pea kuule, ise proovi vaid panustada Dianeti juhil. Ja alles siis avaldas oma märkused. Ja seletused olid tal lühikesed, konkreetsed, selged, põhjendatud ja väga kujukate näidetega. Ta ei tõstnud kunagi häält mitte sellepärast, et see hääl ei olnud eriti kõlavega metalle vaid vil teise kindlasti tundis, et tal jätkub küllaldaselt muid argumente kui hääle tugevus. Kui ta erutus, siis muutusid ainult ta liigutused rahutumadeks ja näpud õiendasid, näpitsad ninal. Nagu sagedamini, kui vaja. Ei mäleta, et kunagi kuskil mõni näitejuht, kriitik või autor oleks säärase sisendamisega täpsusega selgusega ja samal ajal päris erutatud, tähendab loova tunglevusega oma mõtteid ja tahet suutnud näitlejale selgeks teha. Eriti osavõtlik ja otse andumuslik oli Vilde Volsfordi justiitsiproovidel. Näidend õiglusest, õigusest ja õigusemõistmisest, inimese aust ja väärikusest. Vilde oli oma elumõttelises elemendis. Ta seletusi oleksid pidanud kuuluma kohtunikud, prokurörid ja advokaadid. Mul oli määratud advokaadi osa teisele noorele näitlejale. Prokuröri osa. Mu hääl kandis vil väga kõrva häirivalt sõjatöö ja vene provintsi laval tundmuste narmasteks kiskumise jälgi. Pärast mõningaid proove hüüdis Vilde äkki ärevalt. Ei see ei ole see piis. Kadunud Christian Hansenil, kes harjutas prokuröri oli kaunis mahe, metalne varitult. Osad tulid vahetamiseni vajalikel, sidendatavail meeldivaim mõtell peab olema ka meeldiv kõla. Siis on see igakülgne mõjutuskunstiga. Umbes nii oli pildi mõte ja põhimõte. Järjekordne saade sarjast hääled olid pühendatud Ants Lauterile. Klindid välissaatesse, Martin veerand.