Mina kohtusin tellinguga laeval Suur Tõll millega mina evakueerunud Nõukogude Liidu tagalasse ja sellel laeval oli KaPoldebad telling. Mingisuguseid pabereid ma seal õiendasin, seda ma mäletan. Ja seal istus siis tolleaegne ülemnõukogu presiidiumi sekretär Voldemar tellinud koos tolleaegse Ministrite nõukogu asjadevalitseja Harald Habermani ka. Nemad siis küsisid minu käest kust ma tulen ja, ja kuidas ma, ma laevane sain, küsisid, kas mul asju on, küsisid, kas mul raha on. Asju mul nagu ei olnud, niipalju kui seljakotti mahtus, nii palju neid oli. Raha oli ka võrdlemisi vähe ja seda ma mäletan, et anti mulle. Nemad kandsid mu nime siis ühte pikka nimekirja ja andsid minule 500 rubla raha vanas vääringus. Muidugi, tollest ajast peale kohtusin ma poldematellinguga väga sageli. Nimelt ma töötasin sõja ajal Tšeljabinskis krõpskaja peal Eesti NSV esinduses. Tellingu tütar Elli Riikoja töötas ka seal ühes toas, me elasime ka peale, meie elas selles toas veel leida Mordvinova siis Lisette Kitsing ja ega tavaliselt meie siis seal toas kunagi üksinda ei olnud, sellepärast et ööseks ikka keegi kuskilt tuli, kellel ei olnud kuskil ööbida ja kust ta mujale tuli, kui jälle sinna majja sinna majja ja kus parajasti vaba ruumi oli, sinna ta siis ennast sisse seadis, tavaliselt muidugi põrandale, tavaliselt aga aga teate, ega meil ei olnud seal kitsas ja, ja ega meil ei olnud seal sugugi sugugi mitte mitte paha olla ja see, nagu käis asja juurde tellingule evakueeritud volinik kuskil Kesk-Aasia peal, kõikide nende volinikud ja teed ja teekonnad käisid ikka läbi kupskajal. Jah, Crux ka, see tähendab krõpskaja täna linnas ja Krõmskaja tänav 15, kus asus tolleaegne Eesti NSV esindus, aga kuidagi mul nagu lähem tutvus hakkas 43. aastal, siis kui ma Moskvasse kutsuti mind tööle ja siis oli seal oli, oli kardellinglassis kuidagi meie nagu lähemalt tutvusime ja mõnda aega töötasime meie koos ka raadiokomitees. Telling oli peaaegu kogu kogu sõjaaeg Moskvas oleku aeg oli tema raadiokomiteesse ja pärast pärast sõda 46. aastal, mis siis abiellus. Kas ta ei olnud väga kinnine mees, väga tõsine oma oma suhtlemises inimestega minu arvates vastupidi. Ja niisugune mulje võis tellingust jääda ainult nendel inimestel, kes teda ei tundnud. Kui nii lühidalt öelda tellingu kohta, kuidas tema suhtus inimestesse ja, ja missugune ta oli, siis ma ütleksin, et ta väga armastas inimesi kätte, nagu püüdis inimesi aidata ja ja ta tead teda kohe tundis, et, et ta on kohustatud inimestele toeks olema ja neid abistama ja nende eest kastma, kui seda vaja oli. Aga vaja ma veel kord ütlen, need olid väga nihukesed, pöördelised, pöördelised momendid ja, ja kõik need elud, armid käisid nagu igalt poolt üle. Ja Eestimaalt ka. Ja, ja nii mõnigi inimene kuidagi nagu, nagu selles elutormis oli vääratunud ja vajastuge. See oleks nüüd niimoodi üks iseloomu külg, teine külg, mida ma ütleksin, oli see tellinguli oma suhtlemises, inimestega, oma suhtumises töösse ja asjaajamisse. Ta oli ääretult aus inimene. Ja ta nägu vihkas nagu, nagu kõike valskust ja kõike, kõik ja silmakirjalikkust ja, ja sellist sellist tehtut, sellist ebaloomulikkust. Ja mõnikord ta oskus inimesi liialt ja mõni inimene kasutas selle oskuslikult oma huvides ära. Teie peaksite teda tundma ju väga pikka aega, eks ole, sest et õetütar ja minu arvates Elli riikoja ei ole tellingule mitte tavaline õetütar vaid tema koos oma emaga. Anna kohviga olid ju peaaegu ainukesed, kes külastasid vanglas Voldemar tellingut, kui ta oli mõistetud eluaegsele sunnitööle ja kes teda materiaalselt ka toetasid, niipalju kui nendel oma piskust oli seda võimalik teha. Meie pere oli ju ääretumalt kehv aga Te elasite Tallinnas siis Tallinnas elasime Jaan-Voldemar tellinguli algul Tartu vanglas, siis palus ta end üle tuua siia Tallinnasse ja nii kaugele, kui mina mäletan käisime meil kaunedal vangla ukse taga on teiega ja algul võeti terve pere kaasa meie lapsed, olime siis üsna mudilased. Teie õde ja, ja, ja terve perega käisime kord kuus oli lubatud meil koguni kokku saada. Tol ajal mina sootuks ei taibanud, mispärast meie onu seal vanglas on, mulle oli see ümbrus võõraski. Aga luusia verre. Läks see tunne, et sinna minema peab, nendel kordadel, kui minna lubati. Ja tõsi, niisuguse tibatillukese tüdrukutirtsu tuttmüts peas hakkasid seal käima ja lõpetasin. Vangla vahet käimise siis, kui ma olin juba õige mitu aastat olnud tudeng ja mul oli uhke sulega kübar peas. See oli 38. aastal, siis kui poliitvangid said amnestia vist. Siis tuli Voldemar telling vanglast välja, seda päris tulekut. Seda vangide vabastamist mina ei näinud. Ma olin Tartus õppimas. Aga mõne päeva järel tuli Voldemar telling Tartusse oma vanemate juurde ja siis puutusime me kokku peaaegu iga päev. Ma kinnitan veel kord, et minu tookord päriselt ei mõistnud. Mis asja pärast, keda seal vanglas kinni hoitakse, aga kogume pere tundis, et see peab olema tingimata mingi suur ja sügav ja väga hea asi, sest meie suhtlesime onusse kui tõesti lõpmata armsasse inimesse ja. Neli enesele aru andmata tunnetasime, et see, mille eest tema oma nooruse jättis nende müüride vahele ei saa olla mitte midagi muud kui ainult midagi väga head. Kas ta osutus niisuguseks inimeseks nagu teie teda ette kujutasite? Ja tõepoolest, kui? Ma võin kedagi tuua niisugused põhjatu headuse ja inimestesse uskumise musternäidiseks, siis kindlasti see võib olla Voldemar telling ja ilmselt see tema põhiline iseloomujoon näha kõikjal inimest tema püüdlustes tema no kasvõi hädades tema omaenesevanemate pärast Tartusse tulekut elasid Aleksandri tänavas, praegu on see nõukogude täna ja nagu vanaema, see tähendab Voldemar tellingu ema ütles ikka, et meie elame Aleksandria ladumise tänava nurgal. Praegu seda maja enam pole. See sai sõja ajal otsa. Aga enam-vähem praeguse bussijaama kohal oli see nende elupaik. Mõistagi oli see ka küllaltki pugerik, nagu selle kandi majad olid. Õue pealt tuli pumbakaevust vett tuua, teisel korrusel oli köök ja tuba pisikese aknaga. Vanaemal olid aknatel Deläkooniumi lilled või Bellargori lilled nagu tema. Ja, ja vanemad tegid nii nagu ma kuulnud olen, nende eneste suust ja ka Voldemar tellingu ja minu oma ema suust olid vanemad pärast maalt ära tulemist, Helme kandist nad pärit olid olnud Tartus Lotjadelt puid vedamas. Nii et Emajõge mööda toodi Latsadega puid linna ja, ja siis need edasisi puid laadisid ja lossisid. Aga hiljem said need vanemad ei, nii selle majahoidja kohal Barclay platsi juures oli nurga peal Kenzi pudupood ja sellesama Kenzi poe vastas oli ju kohe Tartu kaubahoov see ütlemata põnev sammastega rea ringmaja, aga seda ju enam ei ole. Seda enam ei ole. Aga seebi. Kentsi poe, aga see on tõepoolest küll olemas ja selle Poe Majas olidki tellingu vanimad majahoidjaks ja enam-vähem kogu oma päeva nad selle maja ümber veetsidki. Hommikul hästi vara tulid nad sinna. Neil oli seal maja keldris oma ruumikenegi sisse seatud, Priit oli sinna ehitatud. Vanaema keetis seal süüa pidulikel puhkudel praadis kooki ja keetis riisi suppi. See oli siis kohe niisugune ütlemata. Noobel pidupäeva roog. Jaagi hästi hoolega, näed siis seda ümbrust seal korras hoidsid? Jaa. Et Barclay platsi kõrval oli ka taksoautode peatus ja mitmedki autojuhid olid vanaisale tuttavad, siis vanaisa nähtavasti aja täiteks või lihtsalt väga suurest huvist hakkas nii ligemale 70 aastaselt koguni autojuhtimist õppima. Sellest suurt midagi välja ei tulnud, sest vanaema ütles, et et peale niisuguse Tiira tarajasinkasonka sõitmise Vanaisa suurt midagi ei omandanud ja nii see üritus siis lõppeski, kõige liiguta olen ja kõige niisugune valusam moment mis minule on jäänud meelde sellest, kui ta rääkis, kui ääretult vaesed nad olid kui ääretult vaene oli tema kodu ja kuidas neil ei olnud absoluutselt mitte midagi, kui nad maalt sealt. Me olime Helme, Helme kandist ära tulid ja kui neil ei olnud, ei riideid selga panna, ei mööblit, ehkki ei õieti ka mitte nii palju süüa, et kõhud vanematel ja lastel oleks korralikult täis. Ja kui siis tellingse põlvepikkune poisikene, kuidas käis tema siis Aleksandri tänava nurgal pagariäris pagariäri ukse taga nuusutamas neid lõhnu või mis sellest uksest välja tulid. Telling on jutustanud korduvalt, et juba tema isa Juhan telling oli seotud tartus töölisliikumisega ja just nimelt oma isa kaudu. Tema hakkaski huvi tundma töölisliikumise vastu. Juba noh, nende inimeste kaudu, kes isa juures kodus käisid ja kellega seal siis koos nõu ja arupeeti. Paistab olema, et need kuidagi kuidagi need aastad ise kuidagi olid, nagu nagu väga ärevad aastad, kui Voldemar telling õppis Tartu Õpetajate seminaris telling seminaris oleku ajal, toimetas seminaristide ajalehte ja tagandati tema selle toimetaja kohalt just nimelt ajalehe pahempoolse suunitluse tõttu. Aga kui 40. aastal Nõukogude võim taaskehtestati Voldemar telling Tallinnas elas ja töötas, kas vanemad olid ikka Tartus edasi ja nii palju ka küll. Kui Voldemar telling pärast vanglast väljapääsemist Tartusse tuli siis elas ta ka mõnda aega oma vanemate juures seal Aleksandri tänavas. Ja. Arvata seda küll ei võinud, aga ilmselt siis see värske õhk ja see suur äge päike mõjusid aastaid müüride vahel olnud inimesele nõnda, et ta ta tõbitses kohe tükike aega lihtsalt ei olnud harjunud selle väliseluga. Ja panime siis tähele, et iga päev kadus ta ikka mõneks ajaks ära. Rahvatal muide ei olnud ju siis hoopiski, sest töötal siis ei olnud ja ja eks oma vanemate käest sai ta siis ülalpidamist mõnda aega. Ja mina muide ka olin ikka vanaema hoolele üsna. Dude toetab, jah, jah. Aga siis selgus jah, et need ärakäimised tähendasid hoopis raamatukogus olemist. Voldemar tellingul raha ei olnud, et enesele ajakirjandust muretseda ja siis käis ta raamatukogus seal lugemissaalis. Ma ei tea, kas oli üks sent või kaks senti sissepääs aga Läks mõni aeg. Ja ilmselt siis elustusid need kunagi Voldemar tellingult Tartus olnud sidemed leidis ta üles. Neid inimesi, kes soovisid, tahtsid, võisid teda aidata. Igatahes üks lõpmata meeldib inimene oli haridustöötajate ringkondades seltsimees Siro. Hiljem oli ta pärast sõda veel hariduskabineti juhataja Tartus. Mõnda aega oli Voldemar telling roosa mõisas kodukooli õpetaja. See oli temal küll ääretult põnev aeg, hirmus raske. Aga selle ametikoha või selle töökoha võttis ta ilmselt vastu selle tõttu, et mujale teda tööle asuda siis ei lubatud. Ruusaleda läks, tema õpilane oli 15 aastane, tookord vist üsna pöörane ja metsik noor nähtus kes oli seal teinud siis kõige pöörasemaid vigureid ja tempe. Aga siis need tema kodukoolmeistrit temaga vist üldse toime ei tulnud ja nii neid kolmeist, et vahetus üsna sageli telling oli seal võrdlemisi pikka aega ja et see koht oli ikkagi küllaltki tasuv siis kohendus tellinka välimuselt sai enesele uued riided selga ja juba tähendab oli tal niisugune tugi jalge all. Aga siis kas lihtsale sama Seeru tõttu ja tema kaastegevusel õnnestus Voldemar tellingul saada päris pidev õpetaja koht? Varem teda õpetajast ei võetud, sest tema atestatsioon ei olnud liiga sobiv jaak, poliitvang ja nii palju aastaid olnud ja aga siis saida Ahjale õpetajaks. Kooli direktor olevat olnud erakordselt kena, väga edumeelne, väga kena inimene, ta ei olnud mingi poliitikategelane, aga hiljem pandi tema süüks seda, et ta oli uus maasaajatele aidanud maad välja mõõta. Ta oli matemaatikas tugev inimene ja, ja need maasaajad nähtavasti ise liiga hästi rehkendada ei osanud või söandanud temale inflatsiooni ajal, siis lasti ta maha või? Nii, ma olen kuulnud, et, et niisugust Niisugust asja pandi ka siis lepitamatuks üks. Aga igatahes sealtsamast Ahjalt Voldemar telling tuligi Tallinna. Siin see oli siis nende juunipäevade järel. Nii et kui tema Seal Ahjal kool meisterdas toimusidki Tallinnas need pöördelised sündmused ja ilmselt siis teda otsemaid kutsuti siia ühel päeval ilmusta Tallinna meie juurde ja, ja seal meie kitsukeses väga kehvas kodus oli tema siis ka õige mitu kuud. Ta valiti ülemnõukogu presiidiumi sekretäriks. Aga kogu see tema suur asjaajamine seal kõik tema mingisugune ei tea, mis tähtis riigi vara ja paberid need olid ühes portfellis, seda ta hoidis rohkem kui silmatera ja, ja see oli portfelli, oli alati temaga kaasas. Aga siis nähtavasti kõik see töö ja kõik need olud olid niivõrd uued rabelemist ja õiendamist oli palju, nii et tal enesel ei olnudki võimalust oma isikliku elu sisse seada ja enesele oma päris kodu hankida. Ja Läti, nii on elus pahatihti, et siis, kui palju kannatanud ja võib-olla lahedamat elu ära teeninud inimene seda peaaegu hakkab käega katsuma tuleb jälle midagi niisugust koletuvat vahele. Nii et kõik 40 esimesed tuli sõda ja ja siis hakkasid need kauged, rännud, see sadade kilomeetrite pikkune ränkraske kõndimine kuhugi kaugele tagalasse ja siis hiljem need Voldemar tellingu partisanidega seotud aastat kogu tema tegevus sõja ajal millest ma päris täpselt ju midagi ütelda ei saa. Võin ainult seda nimetada, et et ükskõik, kus Voldemar tellinka oli kõikidel oma vanglajärgsetel aastatel hoidis ta tõesti meie peret, tähendab oma õe perekonda kõige suurema südamesoojusega ja, ja oma vanemaid. Tõsi. Ja minu arvates see näitabki inimese sügavust ja tema niisugust põhjatud hingesuurust ja tõelist inimlikkust ja, ja niisugust inimväärikust. Kui suudetakse kõigepealt oma vanematesse oma kaaslastesse inimeste ümbritsevatesse suhtuda Nõnda et ka tagaselja ja tagantjärele võidakse öelda, ta olid tõesti üliväga tore inimene. Palun öelge, kas see portree sa täitsa maalitud, vist? On see nüüd hästi sarnane. Oli no kuni elu lõpuni võrdlemisi noorusliku välimusega ja niisukese aruka, targa ilmega, arukas ja tarkata tõepoolest oli. Ma võib-olla nimetaksin ainult seda, et mul on niisugune tunne et seesama inimlikkus, see headus ja no mõnikordki niisugune nukker rõõm, et see on vist pärit ikka tema omaenese kodunt, sest oli ta mõisa moonakate laps. Ja sealt perest võrsusid ju veel kaks last. Voldemar tellingu kaks õde ja õige, mis õige. Peale Voldemar tellingu ei saanud, teised ju kooliharidust, aga intelligentsed lapsed olid nad tõesti kõik ja ma olen mitugi korda mõtelnud, et et kui kallet tütred seal peres oleksid saanud koolis käia oleksid võib-olla nad üsnagi kaugele elus jõudnud, aga nende elu oli tõepoolest nii kitsas, et pidi tasuma tööd rügama ja nii nad siis jäidki ikka nii elus, nii madalamale. Aga Voldemar telling ilmselt oli juba päris maast madalast. Nii erksa vaimuga poisike. Õpihimuline tingimata ja, ja niisuguseks teadmis januliseks jäigi ta kogu eluks. Mina teinekord olin otseni hämmingus, iseäranis sõja ajal. Kui mina võtsin ette läksin kuhugi Tšeljabinski opereti etendusele, siis Voldemar telling läks tingimata sinna kuhugi teatrisse, näiteks selle kuulsa ajaloolase Darli loengule ta ta lihtsalt seesama tellinud. Ta januneb päevauudiste ja, ja, ja niisuguste elu teadmiste järele. Ja, ja ta tõesti oli tark inimene, kes neid eluasju jälgis, oskas neid põimida, niisuguseks ühtseks vooluks nähtub kasvõi sellest, et kui meie lugesime ajalehte, siis jäid meile ainult meelde üksikud niisugused pudeme taha sealt riigist, keegi sõitis kuskile sinna, sealt riigist, läks sinna ja oligi kõik meile midagi ütelnud. Aga kui loonud oltimari käest küsisime, et mis ka uudistanud, siis ta nendest samadest pudelitest põimis otsekohe niisuguse võrgu. Mille põhjal me kohe nägime, ahhaa, tähendab nii, sealt tuli see inimene sealt tuli siis lihtsalt said niimoodi kokku, siis nad läksid kuhugi Aafrikasse, ei tea ja seal sündis midagi niisugust. Siis me alles nägime, mida, kuidas tuleb ajalehte lugeda, mida seal näha ja teada saada võib. Aga mul on jäänud ettekujutus, et Voldemar telling oli mitte ainult poliitikast ja sotsiaalsetest oludest huvitatud. Tal oli minu arvates ka kunstniku saanud küll ma võin ütelda, et, et Voldemar tellingule oli äärmiselt tore huumor ta, tema sõna oli tõesti eripärane. Muide, väga viisakas oli ta tõesti, kui ta kasvõi telefoniga kõneldes alatites ta kõigepealt tere. Nii ei tõesti risk veel esile tõsta, pere tuleb, ikka tuleb tõesti ja ei, vägagi kohe vägagi kohe. Ja. See ei olnud mitte mingi niisugune vägisi punnitatud või kuidagi kunstlik. Ja, ja nii iga hinna eest huumor vaid see oli kuidagi soe ütlemine, teinekord tab mängles sõnadega, mõnikord ta kasutas niisuguseid arhailisi vorme. Teinekord pruukis ta niisuguseid keelendeid, mida normi järgi just kasutada ei tohi, aga selles selle asja võlu just oligi, et ta teadis, et ei tohi, aga ta ütles, et tema suust tuli nii lõpmata meeldida, nii kena ja mina küll võin ütelda, et ma enesele aru andmata olen paljuski matkinud. Voldemar tellingu kõnepruuki tähendab niisuguseid meeldivaid ütlusi ja mõned nendest on isegi minu kaudu edasi läinud teistele joonlauana Jelevas ja põnev näide, kasvõi seesama. Kas see vale vastab tõele? Omamoodi kena sõnamäng ja, ja Voldemar, neil oli ju ka üks romaan kirjutatud. Ja, ja mäletad sa seda, et see romaan jäi teie korterisse diivani sisse? Ja mäletad ka seda, kui mina käisin pärast sõda otsimas ja sinu isaga koos käisime teie vanas korteris, see oli kuskil praeguse praeguse turu ääres kuskil all keldris teie elasite tolle pool lennuki tänaval, see oli poolkeldrikorrusel kuskil niisuguseid kaustikuid. Ma küll mäletan, mis seal meie juures olid, aga ma neid ei lugenud. Ainult lehitsesin, mis seal kirja pandud oli, seda ma tõesti ei tea. Tellingule on palju kirja pandud, palju on kirja pannud, mälestused on, need on siin, meie kodus. Kõik on alles hõikan alles. Ja eks neid kunagi tuleb nagu, nagu kui ma ise Kappensioonile jään ja, ja niimoodi niimoodi ja siis võib-olla sineli abiga ja paneme nad siis ritta kõik, mis kunagi Voldemar telling on kirja pannud ja ja kui võimalik, siis teeme seda kättesaadavaks ka teistele. Ma mäletan, kui pandi Voldemar tellingut metsakalmistul mulla alla. Võttis seal kalmul sõna seltsimees Hendrik Allik. Voldemar tellingu vana võitluskaaslane. Sellest sõnavõtust jäi mulle meelde mõte et Voldemar telling oma headuse tõttu on elus saanud üsna kõhu- lopsakaid kahtlemata sealtkandist kus niisugust inimlikku suhtumist ja kõikides eelkõige inimese nägemist ei peetud mitte millekski. Hendrik Allik nimetasidki seda just, et Voldemar telling kõikjal ja kõikides nägi eelkõige inimest ka kõige väiksemate inimest. Ja nii vaikne ja leebe kui Voldemar telling Semm, minu lihane onu. Minule ka tundus. Oli ta tegelikult sisemiselt üsnagi tuline, otsusevõimeline, väga kindel ja julge ja tõesti julge inimene, kuigi näiliselt niisugune väga malbe ja tagasihoidlik ja kõik, oli ta siiski ka väga otsusekindel ja ja tõesti julgelt.