Tere, Eesti keele instituut Tallinnas roosikrantsi tänavas on saanud endale uue juhi Arvi tavast. Tere päevast. Tere tulemast saatesse. Tere. Minu nimi on Piret Kriivan. Lähema poole tunni jooksul saame Arvi tavastiga tuttavaks ja sellega, missugused plaanid on Eesti keele instituudiga. Kui on mingeid suuri plaane, alustame võib-olla kõige päevakajalisemast sellel aastal, nimelt Ta oli ju kevadel suur probleem, mis oli seotud keeleinspektsiooni saamisega keeleametiks ja otsapidi oli ka küsimus sellest, mis võiks saada Eesti keele instituudiga ja kas muutub midagi. No see oli enne, kui mina sinna direktoriks hakkasin, nii et ma tean selle kohta ka peamiselt kuulujuttude põhjal ja neid kuulujutte on, kui eri allikatest kuulata, siis on väga erinevaid. Alates sellest, et seda polegi kunagi plaanis olnud, kuni selleni, et see on ikka veel plaanis, nii et ei oska seda küll kommenteerida, aga praegu vähemalt nii palju, kui mina tean, ei ole sel teemal küll mingisuguseid arenguid oodata. Siis keeleinstituudi ülesanded jäävad kõik endiseks, nii nagu tee septembri alguses ameti üle võtsite. Või ei, seda küll ei tahaks öelda, et jäävad endiseks. See, et on ühte üsna traditsioonilist asutust tulnud juhtima teadaolevalt radikaalne teisitimõtleja väljapoolt see ei anna kuigi palju võimalust, et asjad jäävad endiseks, et tahaks ikka oluliselt eluvaimu sisse puhuda sellele instituudile. Eluvaimu sisse puhuda, kas seni on nagu puudu sellest eluvaimust teotahtest, siis ma saan aru. Eluvaimust, et kui elusust defineerida kui muutuvus ja arenemise võime, noh nagu elusorganism, eks ole, et rakud surevad, rakud kasvavad uued asemele, pidev vahetumine käib. Et kui see muutumine ühel hetkel lõpeb, et siis seda nimetataksegi surmaks. Tahaks selles mõttes, et äkki oleks elus organisatsioon, ta kohaneb ümbritseva olukorraga ja mõtleb uusi asju välja ja teeb uusi asju, teeb neid paremini kui enne, teeb neid kiiremini, kui enne, teeb teistmoodi, kui n, teeb lihtsalt midagi muud kui n. Kuna te ise ütlesite enda kohta nimetasite omadussõna radikaalne, siis mida te radikaalselt muuta kavatsete? Noh, eks ma esialgu Ühest küljest mul on see naiivne optimism, eks ole, uue inimesena ilmne optimism ja teisest küljest olen natuke ka ettevaatlik, sest ma ei tunne näiteks riigi toimimisi kuigivõrd ja seal võib tulla mingisuguseid valesti arusaamisi või möödarääkimisi, kui mulle tundub, et mingi asi on võimalik ja siis pärast selgub, et oi, see ei olnudki võimalik või või midagi niisugust, aga, aga need esimesed plaanid on seotud peamiselt nende asjadega, mida on võimalik kiiresti ära teha. Ühest küljest võiks ju alustada sellest, et mis on üldse Eesti keele instituudi eesmärk säilitada ja arendada eesti keelt, tagada eesti keele säilimine läbi aegade, nagu dokumentides kirjas on ja sealt siis hakata tuletama neid tegevusi mida tuleks teha, mida tuleks muuta. Meil just oli juhtkonna metsaseminar, kust me tõepoolest alustasime sellest küsimusest, et kui meil ei oleks hekid ja, ja me oleksime siia kogunenud, et heki tasutada, siis missuguse asutaksime? See on niisugune tore mõtteharjutus. Aga reaalselt praktilised muutused, millest alustame, on ikka need, millele jõud peale hakkab või mis on käeulatuses. Ja kui, kui need konkreetseid mainida, siis tundub, et noh, üks üks väga pakiline ülesanne oli Eesti kõnesünteesi tulevikutöö korralduse väljamõtlemine koostöös Tartu Ülikooliga sest seal on kaks konkureerivat tehnoloogiat ja EKI arendab neist ühte ja Tartu ülikool teist ja noh, siis see on ühest küljest tehniline küsimus, et kumb neist parem on. Ja teisest küljest ka organisatsiooniline küsimus, et et ega see äkki dubleerimine ei ole, kui kahes asutuses kõnesüntees arendatakse. Ja noh, seal oleme jõudnud vähemalt selle korraldusliku küsimuse lahenduseni ei ole dubleerimine, mõlemat on vaja noh, sellepärast kummalgi on tehniliselt omad eelised. Ja esialgu ei ole näha, et üks neist jääks domineerima ainsana. Et see oli nagu päris kohe, esimene pakiline küsimus, mis nimed nendel tehnoloogiatel on võib-olla kuulajaks ja teada nimed juba ja ühel on väga selge nimi. Tartu ülikool teeb masinõpet, mis on, eksole musta kastikujuline süsteem, kui keegi ei tea, mis seal sees toimub läheb ühest otsast tekst sisse, siis masin õpib seda rääkima selle põhjal, et talle on ette näidatud, mismoodi on mõtet rääkida. Ja siis ta räägib ja seda niimoodi detailides eriti juhtida ei saa. Noh, ma siin lihtsalt õpib. Ja mida äkki teeb, on natukene suuremat inimsekkumist võimaldavat meetodid, kus mittemasinal ei olda, et õpi ja kõik, noh, vaata ise, kuidas hakkama saada vaid antakse natuke rohkem infot, et see tähendab, et saab igasuguseid parameetreid paremini muuta, näiteks muuta kõnelemise kiirust, mis on oluline pimedatele ja vaegnägijatele, nad on harjunud kuulmise kaudu infot vastu võtma, siis nad suudavad kuulata palju kiiremini kui nägijad. Või lausa tehnilised parameetrid, umbes et kas see kõnesüntees suudab töötada telefonis, kas talle piisab telefoni protsessori võimsusest või vajab ta suurt serverist kustutada? Sellised erinevused on ja noh, praegune lahendus on, et teeme lihtsalt koostad, kumbki panustab oma valdkonna teadmistega, kumbki arendab oma poolt tehnoloogiat edasi. Ei ole raha ja ressursside raiskamine, kui kaks asutust tegelevad. Ei ole sellepärast, et me oleme omavahel parajasti, tegeleme tööplaani kooskõlastamise ka, nii et sisulist dubleerimist seal ei ole. Et me täiendame 11 miteedubleri, et praegune puut administratiivne lahendus ongi see, et meil on ühine projekt. Meil ei ole mitte kaks konkureerivat projekti, vaid meil on ühine projekt, kus teeme koostööd ja mida rahastatakse ühe tervikuna. Või oleks endine aeg koroonaeelne aeg siis küsiks, et kust te siis kokku saate, Tallinn ja Tartu Paide linnas. Ei usu, need linnad on üksteisele nii lähedal maailma mastaabis, et see kaks tundi sõita ei ole mingi probleem ja peale selle koroona on ju olnud ainult üks ettekääne, kuidas asju rohkem võrku kolida. Trend ju töötab korralduses sõltumatult. Eesti keele instituudi teadlased tulevikus kolivad ka rohkem võrku üha rohkem. Ikka jah, noh, nagu koroona näitas, see on võimalik ja meil on endiselt töötajaid, kes ei olegi kontorisse tagasi tulnud pärast koroonat, sest niimoodi sobib, sobib nii tööandjale kui ka sellele töötajale. Ja ikkagi, ega see koroonariski kuhugi kadunud ei ole, nii et et meil kodus töötamine on, on täiesti variant. Kõnesüntees on siis üks asi, millega Eesti keele instituut tegeleb praegu ja jääbki tegelema. Jah noh, vähemalt nii kaugele, kui ma ette oskame, näha seal nii kiiresti arenev valdkond, et palju üle paariaastane sel teemal ette ei vaata. Siis ei ole vist ka juhus, et kui ma kõike seda kuulan ja infotehnoloogia peale mõtlen siis, et Eesti keele instituudi juhiks on saanud inimene, kes algselt on inseneriametit. Ta õppinud, nojah, minu inseneri õppimisest nüüd kõnesünteesi arendamiseks küll ei piisa, kaugel sellest, pigem. Mulle endale meeldib mõelda, et mul on kasu sealsest mõtteviisist, et inseneride komme pidada lahendatavaks. Et kuna on mingi probleem, siis lahendame selle ära, aga kui niimoodi ei õnnestu nagu kõigepealt proovisime, siis proovime kuidagi muud moodi. Kuni lõpuks õnnestub ära lahendada. Ja sellega seotud ka lihtsalt teaduslik mõtteviis, et milleski ei kunagi kindel olla, et, et kõik seisukohad on alati avatud ümber lükkamisele. Kui mulle praegu tundub, et kõnesünteesi saab niimoodi arendada või keelekorraldust saab niimoodi organiseerida, siis proovin selle praktikas järgi ja kui ei õnnestu, siis muudan. Kui õnnestub, siis sul on rõõmus ja võtan mingi järgmise teema ette. Aga see on natukene ikkagi niisugune uue aja komme, uus aeg ja uued kombed, et keeleasutust hakkab juhtima hoopis hoopis teise ala pealt, ma ei saa ka öelda, teise ala pealt tulnud, sest tegelikult te olete te ju eesti keelt õppinud nii magistriõppes kui ka doktorikraadi teinud eesti keeles. Nojah, ma olen teise ala pealt tulnud, aga see oli aastal 1999 ja esimene töö oli arvutisõnastik. Jah, no see oli juba enne arvutikasutaja sõnastik, sest arvutisõnastik selle pealkirjaga raamat on ka olemas. Arvutikasutajasõnastiku tegin lausa ilma igasuguse keelehariduseta ja see oli ka üks nendest põhjustest, miks ma lõpuks jõudsin eesti keele magistriõppesse, et prooviks siis õppida ka seda ala, kus ma tegutsen. Et äkki seal on midagi, mida ma ei tea. Noh, ja oli päris hulgaliselt, kuidas te praegu hindate infotehnoloogiaalast sõnavara? Noh, kui ma ütlen, et, et koolist seal päris hulgaliselt uut infot selle kohta, kuidas keel toimib, siis üks nendest asjadest, mis ma sain või, või ütleme, tähtsaim ja esimene asi on see, et see ei ole huvitav küsimus. Et kuidagimoodi ta toimib ja see, kuidas toimib infotehnoloogia oskuskeel, see ei erine põhimõtteliselt sellest, kuidas toimub keel üleüldse. Et inimesed kuidagimoodi saavad üksteisest aru ja kui need lausa matemaatiliselt vaadata, siis kui kujutleda kõigi võimalike keele väljendite hulka. Et kui palju neid on, eks ole, et eesti keele sõnastikes on mõnikümmend 1000 kuni paarsada 1000 sõna. Kui korpusest kokku lugeda, siis niisugusi üsna selgelt sõna- staatusega nähtusi võib leida miljon. Kui lugeda sisse ka igasugused ainult üks kord esinevat salat või ilmselgelt näpukat või pärisnimed või sellised asjad, siis on eesti keeles eesti keele korpustest praegu võimalik leida umbes kuus miljonit sõna. No oletame, et kuus miljonit sõna, aga nüüd mõtleme, kui palju on võimalik mõtteid, võimalikke asju maailmas, mida tähistada, eriti kui kõik valdkonnad sisse võtta, eriti kui võtta sisse niisugused valdkonnad nagu infotehnoloogia või ma ei tea geenitehnoloogia või praegusel ajal epidemioloogia kus uusi mõisteid tuleb väga kiiresti, ikka kümnete kaupa tuleb neid iga päev juurde. Ja, kuid siis üritada seda väga palju suuremat mõtete hulka väljendada selle suhteliselt väikse sõnade hulgaga. Siis on selge, et sõnu ei jätku, et meil ei jätku keele väljendeid kõige tähistamiseks, mida maailmas on vaja tähistada. Ja see tähendab, et väga suur osa sellest, kuidas keel toimib, põhineb kuulaja arusaamisvõimel varasematel teadmistel ja lihtsalt heasoovliku seal või noh, koostöö tahtel ta tahab aru saada. Ta ise paneb juurde selle info, mida ta kõnesignaalist ei kuule, mis tal kõrvade kaudu nagu sisse ei tule, eks ole. Ja see tähendab, et igasugune nii üld- kui ka oskuskeel On üsna muutlik ja selline ujuvnähtus, et ta nii-öelda loob ennast uuesti igal suhtluse hetkel, et me ei saa näiteks arvutikasutajasõnastikuga ette kirjutada, missugune on eesti keel Eesti IT-oskuskeel või ossiga ette kirjutada, missugune on eesti keel üldkeelena vaid see ongi üks muutuv nähtus on üks ise organiseerub süsteem, mis saab hakkama palju suuremas olukordade valikus ja palju edukamalt, kui seda võiksid mingid sõnastikud või keelekorraldus võimaldada. Ette kirjutada ei saa, aga kas suunata saab suunata ikka saab ja suunata saab autoriteediga või mingisuguse nähtavusega, et näiteks ERR-i toimetajad on üsna mõjukad inimesed selles mõttes, et neid kuulab palju inimesi. Et kui Jüri ja mari omavahel räägivad, siis nad kuulavad 11, eks ole, aga kui inimene raadios räägib, eriti kui ta pidevalt raadios räägib siis tema keelekasutus mõjutab üldist keelekasutust palju laiemini. Ja see loomulikult kehtib ka teadlikke mõjutuskatsete kohta või siis näiteks on niisugune hea kaubamärgiga populaarne toode, kust inimesed on harjunud asja järgi vaatama. See tähendab, et kui ÕSis on mingisugune nähtus kirjas, et siis levib paremini, kui ta ei oleks seal kirjas. Mis arusaadavalt paneb nendele mõjutajatele ükskõik kas formaalsetele või mitteformaalsetele ka samal määral vastutust, eks ole. Et kui s inimeste, kelle käitumist mõjutab, siis see on oluline, mis mees see kirja panema. Siis ma saan sellest niimoodi aru, et Eesti keele instituut ikkagi keelehooldega jääb edasi tegelema. Ikka ikka, siin on muidugi definitsioonide küsimus, eks ole, et keelehoole vähemalt mõnes lähenemises on defineeritud kui see, millega tegelevad just nimelt toimetajad keeletoimetajad, eesti keele õpetajad, sellised inimesed, kes iga päev noh, nii-öelda hooldavad keelt, eks ole, tegelevad sellega, et tasapisi levitada ilusat väljendusvõimelist mitmekesist eesti keelt. See, millega EKI tegeleb, seda kindlasti annab ka nimetada keele hooldaks, aga seda saab nimetada ka keelekorraldus, eks, et see on see kus mingit loodetavasti teaduslikult läbi mõeldud seisukohtadest lähtuvalt antakse soovitusi nendele keele hooldajatele. Et kui õpetaja küsib, et mismoodi ma lastele räägin, et siis korraldus ütleb talle seda. Või kui toimetaja küsib, et kas sellise omakasutuse võib läbi lasta, siis kuskil on mingisugune seltskond, kes lepib kokku komakasutusreegleid ja nemad siis ütlevad seda. Siis on nii, et tasakaalu leidmise küsimus selle vahel, missugune keelenorm, kui palju seda nõuda ja kui palju võib lubada või kui palju esineb seda, et kuidagimoodi me saame ikka üksteisest aru, et kui palju võib kamandada ja kas natukene ikka peab kamandama ja norme norme rõhutama, jätte kirjutama. See on küsimus, millele on mitu erinevat vastust, oleneb sellest, kust poolt vaadata. Ei, ma isegi ei tea, milline neist olulisem on, aga aga ma üritan mõned võimalikud vaatenurgad läbi mõelda. Kui rääkida lausa kavandamisest, siis leidub inimesi, kellele see põhimõtteliselt ei sobi. Samas leidub inimesi, kes ilma selleta ei saa. Paljud eestlased vist ootavad endiselt just nimelt öeldakse ette just just ja see on üsna levinud. See, see võib olla seotud niisuguse üldise tõdemusega, et umbes 10 protsenti inimestest igas ühiskonnas on ettevõtlikud. Ülejäänud on, et kas pigem eelistaks neile öeldakse, mida teha. Ena keelekasutusega samamoodi, eks ole. Siin on lisaks see aspekt, et sõnavalik või keelereeglid või see küsimus, et kuhu koma panna või mitte panna on enamasti inimeste jaoks võrdlemisi kõrvaline küsimus, nad tahaks, et see oleks kuidagi kergesti lahendatud, noh umbes nagu liikluses, et sõidame paremal pool ja kõik, et, et me ei tegele selle üle juurdlemisega, kas sõita paremal või vasakul, seal lihtsalt kokku lepitud, et me sõidame paremal või õietud kuivem punane värv, sest siis läheb roheline, siis lähen. Sellised asjad teevad elu lihtsamaks, kui on niisugused praktilised igapäevaküsimus, et noh, kas panna siia koma või mitte, kas see sõna käib suure või väikse tähega, kui need on võimalik kuskilt järgi vaadata, järgi küsida. Et ma ise nende peale mõtlema. Samas, kui vaadata neid küsimusi, mis inimestel tegelikult on, millega nad keelenõusse ühendust võtavad või või mida nad sõnastikest otsivad või mille üle nad arutlevad, kuskil õhtusöögilauas tuleb keelekorraldusest juttu, siis need on enamasti sellised küsimused, mis siiski nõuavad mõtlemist. Eesti keeles. Noh, seesama koma on üks korduma kippuv teema, suur väike algustäht, kokku-lahkukirjutus. Juhtumisi on sellised teemad, mis või sellised väljendusvahendid, mis ühtlasi kannavad tähendust. Et sellest, kas ma kirjutan kaks sõna kokku või lahku, oleneb tulemuse tähendus ja seetõttu ei ole võimalik kuidagi reegliga ette öelda, et need kaks sõna käivad kokku ja need käivad lahku. Või suur ja väike algustäht, see on kokku lepitud, et nimed käivad, pärisnimed käivad suure tähega ja üldnemad kevadeks, aga, aga see, kas ma mõtlen pärisnime või üldnimi, on ainult minu otsustada ja seetõttu ei ole pääsu, ma pean seda otsustama. Ma ei saa seda kuskilt autoriteedi käest järgi küsida, et mis asi see on, mis ma öelda tahan? Mis näidet võiks siia juurde mõelda? Tallinna ülikool? Et kui ma mõtlen asutust nimega Tallinna ülikool, siis ma kirjutan suure tähega. Kui ma mõtlen ühte Tallinnas asuvat ülikooli, siis ma kirjutan ta väikse tähega ülikooli sõna ülikool väikse tähega. Jah, just. Noh, kui ma mõtleks tallindliku ülikooli, siis ma võiks ka Tallinna väikese tähega kirjutada. Samamoodi nagu Eesti kirjandus, kui mõelda eestikeelset või eestlaste loodud kirjandust või eesti kultuuri osaks olevat kirjandust käib väikse tähega Eestis kui riigis või kui geograafilises asukohas loodud kirjandus käib suure tähega. Ja kumba neist ma mõtlen, see on ainult minu öelda, seda ei saa kuskilt järgi vaadata või? Ma saan järgi vaadata selle reegli, eks ole, et kui mõtled rahvust või kultuurikirjuta Väiksega, kui mõtled riiki, kirjuta suurega. Aga mingisugune šveitsi juust, kui ma seal mõtlen, soome kelk, kumba ma mõtlen? Sa pead kogu aeg valikuid tegema emakeelt kõneledes. No loomulikult enamus nendest valikutest tuleb automaatselt, nii et me ei pane seda tähelegi. Aga eriti kirjutades eriti sellistes küsimustes, kus need valikud on kuidas seda öeldagi, sellised väiksed või peened, eks ole, et kas ma mõtlen, noh, kui ma räägin sellest Narva maanteel asuvast ülikoolist Tallinnas? No ma ei räägi, tehnikaülikoolist on ja ma räägin just nimelt sellest Narva maanteel asuvast endisest Pedast ja tahan ta kohta öelda Tallinna ülikool. Et siis kas ülikool on suure või väikse tähega, see vahe on üsna peen, eks ole, et, et kas ma räägin ühest Tallinnas asuvast ülikoolist ja juhtumisi on kõigile noh, loodetavasti kõigile lugejatele teada, et ma mõtlen just nimelt seda ülikooli või räägin siis konkreetselt sellest asutusest tema korrektse nimega. Sellised vahetegemised on nii peened või väikesed, et näiteks Eesti keele instituudis õnnestub sageli kolleegidega vaielda sel teemal, et kas need on üldse tavalisele keelekasutusele jõukohased. Aga see, kas ma ei tea, kas sõbraga kohtudes öelda tere või tsau, see tuleb nii automaatselt, et seal selle peale nagu üldse ei mõeldagi või kas mingisse lausesse panna ja, või, ning tunde järgi. Nii nagu tundub, et tahan öelda nii ütlengi. Ja nende küsimuste hulk, kus valikut tuleks teha nagu teadlikult või, või reeglites näpuga järge ajada, on pisitilluke võrreldes kõigi valikute hulgaga, mis me iga lauset moodustades teeme. Kas eesti keel on ohus? Ma arvan, et te ütlete, et ei ole. No see muidugi oleneb, oleneb mida pidada ohuks, kui pidada ohuks seda, et lähitulevikus tuleb mingisugune hetk, millal eesti keelt ei ole olemas, siis ma küll ei usu, et see, see lähitulevik peaks ikka noh, midagi väga kummalist peaks juhtuma, palju alla tuumasõja vist ei oleks võimalik. Aga kui mõelda, et eesti keel on ohus, sellepärast et noored ütlevad tere asemel tsau või jou või midagi niisugust Õumaigaad, jah, jah, või ütlevad issand jumala asemel õu, mai kaod. Et siis seda on ohuks minu arvates küll keeruline pidada. Hea näide on see, kui noh, see on, sellest on nüüd küll paarkümmend aastat tagasi juba, kui hakati laiatarbetarkvara eesti keelde tõlkima ja ja seal vaieldi sõna printerile. Ja printimine on siis see tegevus, mida see aparaat teeb. Noh, tänapäeval varsti inimesed ei teagi, misse printimine ongi. Aga tol ajal oli see oluline ja siis üks tore argument, mida vaidlustes kasutati, on see, et milleks meile see kole võrsana kui meil on ilusama sona trükkima olemas noh, ja alles 100 aastat tagasi oli trükkima kohutav toorlaen saksa keelest, mida keegi enam ei mäleta, inimesed ütlevad, et trükkimane ilusasti oma sõna. Noh, mulle tundub, et kui praegu küsida 20 aastaste noorte käest, et, et sprintima on eestikeelne sõna, siis ei tohiks nagu väga mingit küsimust olla terve nende eluaja, on see sõna eesti keeles olemasolu. Aga mulle tundub, et et see jälle see tasakaalu küsimus või võis piiriküsimus, et muidugi tuleb uusi sõnu ja ja keel muutub, aga kus see keele muutumise piir on, et me saaksime ikkagi üksteisest kuidagi aru, nagu te ütlesite. Et mingil hetkel võib ju tekkida, et, et inimesed ei leia enam seda ühist keelt. Kui ma ütlesin, et mõistmine suures ulatuses põhineb kuulaja koostöövalmidusega, siis täpselt samamoodi ta põhineb ju ka kõneleja koostöövalmidusega kõnelejal on kõneledes mingisugune eesmärk. Ja see on üks järjekordne asi, mida ei saa talle ette kirjutada. Et tal võib olla eesmärk kuulajat mõjutada kuulaja mõtteid mõjutada sellel teemal, millest ta räägib. Aga tal teoreetiliselt võib-olla ka igasuguseid muid eesmärke näiteks kellelegi kõrval viibijale muljet avaldada oma keelekasutusega või kuulajaid šokeerida või näidata oma võõrkeele lembersust või vastupidi, näidata oma emakeele, lembe suust või, või midagi muud niisugust ja need, need eesmärgid võivad kõika kombineeruda. Igal juhul ei ole minu meelest mõtet karta seda, et üksteise mõistmine kaoks ära sellepärast et meil ei ole ühiseid sõnu. Esiteks sellepärast, et meil juba praegu ei ole ühiseid sõnu, et juba praegu või noh, alati on olnud niimoodi, et võimalikke mõtteid on rohkem kui võimalikke sõnu, mis tähendab, et ka praegu ei ole sõnad ühemõtteliselt ka praegu kui öelda, ma ei tea, niit, et siis oleneb kuulaja arusaamisvõimest, oleneb sellest, kui palju konteksti on ümberringi näha olnud, et kas see on aas või see on noh, nii nagu nagu niidu nagu niidi. Et see üksteise mõistmine juba praegu põhineb muudel asjadel peale selle, et need sõnad oleksid rangelt kokku lepitud ja selle olukorra halvenemise tulevikus hoiab ära just nimelt see, et kõneleja ja kuulaja soovivad teha koostööd, et nad on motiveeritud leidma selliseid sõnu, mis tagavad nende ühise eesmärgi täitmise, juhul kui see on ühine, eks ole, või siis kui kõnelejana mingi oma eesmärk kui ta teeb näiteks reklaami, eks ole, et, et siis noh, kuulajal ei ole eesmärki minna reklaami õnge. Aga kõnelejal on eesmärk teha reklaami, eks ole, kõnel tõsine õnge otsa ahjust ja ta valib oma sõnad vastavalt. Et mis, mis kõige paremini võtaks, seda, seda kuulajatasin õnge otsa. Ma tahaksin veel puudutada sõnaveebi ja EKi Lexi sellepärast, et see on, see on see, millest te tegite koostööd Eesti keele Instituudi ka juba enne praegust ametit. Jah, et see on projekt, mille eesmärk on ühest küljest koostada sõnastike ja teisest küljest näidata neid lõppkasutajale ja koostada siis elektrooniliste vahenditega arvutis, noh, seda on Eesti keele instituudis tehtud juba sama paarkümmend aastat, et on kasutatud mingit sõnastikku Infosüsteemi sõnastike loomiseks. Ja mis oli olukord 2017. Heki läksi projekti alustamise ajal oli see, et neid sõnastikke oli palju. Ja nad olid kohati oma halvast olus. Üks markantne vastuolu näide oli eesti keele seletav sõnastik ja uss, millel olid erinevad teoreetilised alused, erinevad lähenemised, erinevad mahud, erinevad sõna valikud ja see tähendas, et kahes naaberosakonnas tehti kahte väga sarnast sõnastikku ja erinevate tulemusteni. Mis on loomulik, sest see ongi niisugune valdkond, kus ei ole ühte õiget vastust ja, ja kui inimesed mõtlevad, siis nad tänalised jõuavadki erinevate tulemusteni. Neid võimalikke lahendusi on väga palju. Ei ole ühte õiget lahendust ja selle projekti eesmärk, kui oli need vastuolud võimaluste piires kõrvaldada ühest küljest ja teisest küljest lihtsalt kiirendada sõnastike koostamist, teha seda operatiivsemaks sõnastike avaldamist operatiivsemaks. Nii et kui tuleb mingi uus sõna näiteks koroona, eks ole, et siis ta jõuaks sõnastiku kohe, mitte viie aasta pärast. Ja kohe täiesti nagu samal päeval või hiljemalt järgmisel päeval mis ongi praegu võimalikuks osutunud. Meil on heki läksiga nii palju edu, et üldkeele sõnastikud on enam-vähem kokku pandud. Et seletamast sõnastikust, naabersõnade sõnastikust mitmesugustest eesti vene sõnastikest on saanud EKi ühendsõnastik, kuhu kõik need infokihid pannakse kokku, et ühest küljest saab sealt lugeda samamoodi nagu vanasti seletamast, et missugune eesti keel on ja lisaks saab sealtsamast lugeda, missugune või kus suunas eesti keel peaks EKI praeguste teadmiste kohaselt arenema. See on siis see, mida vanasti sai ÕSist lugeda. Ja need on omavahel kooskõlas, et tahame vältida sellist olukorda. Ühest küljest ütleme, et see sõna tähendab seda näiteks pasta tähendab mingit makaronirooga. Aga teisest küljest ütleme, et me ei taha, et ta tähendaks, et see selline vastuolu nagu jama, väga mõtet. Pigem anname mingeid soovitusi selle kasutusse, et kui on oht segi ajada tomatipastaga või hambapastaga, et siis noh, pigem ütle makaroniroog või midagi muud sellist. Aga et ütlused ühest küljest selle kohta, missugune eesti keel on, ja teisest küljest selle kohta, missugune me tahaksime, et ta oleks, oleksid omavahel kooskõlas. Et arendamise tahtmised põhinesid praegusel olukorral, mitte ei oleks sellest sõltumatut või, või mitte, ei põhineks selle ignoreerimisel. Ma ikkagi tuleksin selle inseneri ameti juurde. EKi leks on programm, mille põhjal koostatakse sõna veebi. Kas lekki Lexi koostamisel oli teil ikkagi kasu sellest inseneri ametist? Ja ikka, et seal minu funktsioon oli. Ja tegelikult on endiselt toote omanik, et seal on niisugune arendusmetoodika nakkus Krumm, mis nüüd vaevalt keelesaate kuulajatele midagi ütleb, aga, aga üldraha see on kiilne tootearendusmetoodika kiilne tähendab seda, et me mitte ei ei tee kolm aastat plaani, siis ei hakka kolm aastat komponente ehitama ja, ja siis ei pane neid tervelt, ootaks kokku, vaid me teeme kohe mingisuguse enam-vähem töötab asja valmis juba esimese nädalaga siis teise nädalaga seda natuke parandame ja nii edasi parandame pidevalt. Sellises arendusmetoodikas on olemas niisugune ametikoht või funktsioon nagu toote omanik. See on see, kes vahendab omavahel tellijaid ja arendajaid. Ja olin siis kuni augusti lõpuni arendaja poolne toote omanik. Testusin arendusfirmas ja korraldasin suhtlustekiga. Väga sarnases funktsioonis istun ekis, korraldan suhtlust arendajaga, et mida siis ikkagi teha, mismoodi seda täpselt teha. Ja noh, siis pärast ka osalen selle kontrollimiseks, et kas sai tehtud, mis, mis oli tarvis. Aga jah, kui tulla tagasi selle juurde, et mis ehkki läks, on see, kelleks on programm või, või tarkvara või infosüsteem sõnastike koostamiseks ja sõnaveeb, on infosüsteem nende sõnastike näitamiseks lõppkasutajale. Sõnaweedee küsimusi oleks veel palju, aga viimane küsimus, Te olete ka Eesti keelenõukogu liige. Eesti keele arengukava? Toppab kas tuleb või ei tule ja mis seal Eesti keele Instituudi seisukohast vaadates peaks kindlasti sees olema, mis põhimõte? Minu teada ta ei Topa, aga see on ka asi, kus ma pean tõdema oma oma värskust, et, et ma olen siia äsja saabunud ja ennast sellele ametikohale keelenõukogu liikmeks äsja saanud ja pärast seda, kui ma olen saanud, ei ole veel ühtegi koosolekut toimunud. Nii et keelenõukogu ka minu kokkupuude on võrdlemisi põgus, olen ainult alla kirjutanud, nõusoleku seal osaleda. Olen näinud, et arengukava, praegust versiooni, noh ütleme möödunud nädalal nägin möödunud nädalast versiooni ja see sobib ekile väga hästi, et seal on eesti keele arendamine minu arvates väga hästi kirjas needsamad põhimõtted, et eesti keele arendamine põhineb tegelikult keelekasutusel ja teaduslikel uuringutel eesti keele kohta. Seal on ka EKI muud funktsioonid väga hästi kirjas. Miks ma mõttesse jäin, on, et see on ju EKI-poolne vaade, teki funktsioonid on seal hästi kirjas. Et tegelikult ma tahaks öelda, et seal on hästi kirjas need asjad, mida eesti keel vajab. Ja heki on üks, üks vahenditest nende asjade saavutamiseks. Noh, see see lõppeesmärk, eks ole, et eesti keel kestaks läbi aegade ja areneks sealjuures pidevalt, et et selle saavutamiseks on mitmesuguseid vahendeid kooli emakeeleõpetus, eesti keele õpe välismaalastele ja nii edasi ja nii edasi sõnastike väljaandmine ja mõned neist toimuva tekkis näiteks sõnastike väljaandmine, näiteks keelekorraldus, näiteks keelealased koolitused, näiteks keeletehnoloogia arendamine. Ja keelestrateegiat vaadates ma olen või keelestrateegia praegust mustandit vaadates olen rõõmus selle üle, kuidas on need eesmärgid üldiselt sõnastatud ja siis ühtlasi natuke madalamal tasemel ja palju omakasupüüdliku. Mart, ma olen rõõmus, et et kelle strateegias kirjas olevad eesmärgid on niisugused, mida just nimelt äkki saab rõõmsasti täita? Suur tänu Eesti keele Instituudi direktor Arvi tavast jõudu teile ja kogu instituudile. Surdan.