Tere lutsi keelest ja meelest räägime keelesaates, sest et on ilmunud lutsi, keele aabits. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan ja minu saatekaaslane on Tartu Ülikooli professor, akadeemik Karl Pajusalu. Tere. Tere. Ka minu poolt. Lutsid on eestlased, kes rändasid Eestist välja 16. sajandil sajandi alguses, ilmselt 100 aastat tagasi oli neid tuhandeid, tänapäeval emakeelena lutsi, keelt kõnelejaid ei ole vist mitte ühtegi enam. Jah, viimane väide on küll täiesti tõsi, et argikeelena ei räägi seda tänapäeval enam keegi, aga küll on inimesi, kes natukene mäletavad oma vanavanemate keelt ja ja see on nii sellist kultuurilist tähelepanu saanud, aga nüüd lutsida väljarändamise lugu on ikka tänase päevani segane ja, ja tundub nii, et mida rohkem teadmisi tuleb, et ikkagi eestlasi on eri aegadel ja erineval viisil sinna kagu, läti lutsimaale. Tulnud, et võib-olla isegi mitut erinevat moodi sinnasamasse Lutsa linna ja selle ümbrusesse Tundub küll, sest seda lutsi, keelt on ka erinevat ja, ja seal on nagu erinevad ajaloolised kihistused näha. Nii lutsi, keelt on erinevad, selle jätan meelde. Selle juurde tuleme veel tagasi, et kuidas see nii saab olla. Miks on niimoodi juhtunud, et see rahvakild ei ole ellu jäänud, et missugused oleksid sellise rahvakillu võimalused üldse teise suure rahva sees ellu jääda? Kas tänapäeval oleks lihtsam? Jah, sest ilmselt üks põhjus on ikkagi omavahelise suhtlemise võimalus, sest kui Oskar Kallas oma lutsi maarahvaraamatu kirjutas nüüd juba rohkem kui 100 aastat tagasi, siis sealgi ta loetleb ju üle 50 lutsima eestlaste küla päris suurest piirkonnast ja see oli ikkagi selline segaasustusala, kus elas ka palju teisi rahvaid. Muidugi Latgalid, Ida-lätlased, põlisrahvana, aga siis ka oli seal valgevenelasi vana viitebski oblast, poolakaid, juute ja keda kõiki veel. Ja, ja need külade rühmad, kus siis lutsi lõunaeesti keelt rääkijad elasid, need olid nagu teiste naabrite suuremate naabrite vahel ja neil ei olnud ka omakeelset haridust omakeelset sellist, ütleme sotsiaalset struktuuri üles ehitatud. Lutsi keelt on mitut-mitut erinevat moodi siis selle lutsi keele aabitsa koostaja Uldis Palodis, missuguse lutsi keele tema oma aabitsas siis valis? Tema ongi seda aabitsat teinud küll niimoodi kuna räägitakse kolmest peamisest luts jalast, üks on siis kõige põhjapoolne meeldisene ala, siis on nirsa vineer saamisel nagu Idalutsi ja siis on Põlda ümbrus kõige lõunapoolsem, et tema nagu kirjeldab neid kõike kolme. Aga jah, selles aabitsa alguse osas, kus ta teeb keele ülevaatena, seal ta ei saa nii palju erinevaid vorme, kõike esid teda, siis ta on valinud ikkagi Põlda keele siis selle lõuna lutsi, keele, millest on kõige rohkem teada, mida on kõige rohkem salvestatud, et ja, ja siis ka üles kirjutatud, et et tema aabitsakeel on lõuna lutsi keel, kuigi tema enda juured on just sellised. Idalutsi juured oma emapoolsest suguvõsast. Kas võib öelda, et Uldis palatis on eestlane? Seda peab tema enda käest küsima, aga ma arvan, et siin tänapäeva maailmas ikkagi enamik inimesi on nii, et neil on mitu identiteet diaga. Huldis vanemad sõja ajal pidid Lätist põgenema, läände on elanud mitmel maal, aga nii, et Huldis ise on juba üles kasvanud Ameerikas ja ma arvan, et ta kõigepealt ütleks ikkagi, et on Ameerika keeleteadlane oma doktorikraadi saanud Santa Barbara ülikoolist, uurides indiaani keeli ja indiaani keeltega, ta tegeleb siiamaani veel edasi, aga siis et suguvõsa juured on ta seal lutsimaal, aga, aga Huldis küll loeb ja tõlgib eesti keelest ja ja muidugi lihtsa jutuga saab ka Kamaga, egas tema ju näiteks ei ole Eestis kunagi elanud, nii et ma ei tea, kas ta enda kohta ma arvan, et ikkagi te ütleks, et ta on pigem ühtlane või Ameerika lätlane, aga sinna juurde siis tulevad kõik need teised identiteedid, aga muidugi suguvõsa poolest, miks on ka Uldisel olnud väga hea seal lutsi kandis ringi liikudes, tema emapoolne soikantsite suguvõsa on seal väga tun. Ta olnud, et tema vanavanaisa oli seal maavanem vanaisa, tuntud kunstnik, kelle nimeline on ka Lutsa linna lastekunstikool soikansi tänav on olemas Lutsa linnas. Et ja ta sellises tuntus suguvõsast, aga neid teisi tuntud lussi suguvõsasid on muidugi veel ja ka selle aabitsa puhul tuleb öelda, et ikkagi see aabits, mis tegelikult on selline teejuht nagu lutsi keelde, Jakult tuuri, et selle väljaandmises ikkagi otsustav oli ka siis selle Lutsa linna ja valla toel, kus ja ka lutsi juurtega, et kas, miks või Mäks, ma ei tea, kuidas ta hääldab oma nimega, kirjutatakse, kes on seal nagu see praegune maavanem, et et tema ka toetas selle aabitsa väljaandmist ja kui oli selle aabitsa esitlus Euroopa keeltepäeval septembri lõpus, siis osales seal koos teiste siis lutsi, päritolu inimestega. Aabitsas on kirjeldatud lutsi keeli kelles aabits mõeldud on need tavaliselt ju aabits, ütleme kohe Ahhaa esimene esimese klassi õpilane, kes läheb kooli õppima. Aga niisugused, selliste väikeste keelte, aabitsat ja murrete aabitsat need vist ei ole ainult kooliõpilastele. Jah, see on ikkagi erinev ja eks need siis selle lutsi maarahva järeltulijatele muidugi seal mõeldud ja, ja see on tõesti selline nagu teejuht, aga lutsi, identiteeti ikkagi kohalikus seal kagu, Läti elus on üsnagi läbi põimitud Latgali identiteediga ja nii ka mullas Aabitsinees. Selle lutsikeelne pealkiri on hoopis lutsi keele Lementar tavalisele eestlasele, selle Emmentari ei ütle midagi, aga see on selline sõna, mida on just Latgale aabitsatest tatud, aga no mille tähendus on nagu nagu laiem ja see siis ikkagi on selline ütleme ka täiskasvanutele huvitav lugemisvara, kus on erinevad osad, kus peale keele ülevaate on ka ajaloo ülevaate ja ja erinevad piirkondade kirjeldused väga palju fotosid, on seda seni hästi ilus raamat itan kirjutatud lutsi keeles, siis eks ole, kõik kõik kommenteerivad tekstid on läti keeles, aga Riias elav eestikult tuuri uurija ja kirjandusteadlane Hannes korjus on küll lubanud, et ta, et ta tõlgib selle lähemal ajal ka eesti keelde, nii et, et praegu seda saavad lugeda need, kes oskavad läti keelt või siis ka need, kes oskavad hästi lutsi keelt, sest seda lutsikeelset teksti on seal küll ka päris palju. No teil on see ABC's ja teie oskate lutsi keelt, kas te loete meile mõne lõigu? No ma vaatan siis sellest aabitsast erinevaid osasid, et kõigepealt on niimoodi tähtede järgi lauseid ja näiteks, kui me vaatame juba hääldust, et muidugi lutsi hääldus on ikkagi ka selle läti ja Latgali mõjuline selles piirkonnas olnud, seal on näiteks helilised klusiilid olemas, aga ka F ja siis üks lutsi, keskus on näiteks Filet mõisa. Ja siis siin on kirjutatud niimoodi, et, et vilet, mõisaum, Põlda, vallahn lutsi, lapse vahvilet, mõisakoolist miine, Eeemm, Filet mõisat niimoodi, et nagu nende käänete kaupa on siis ka selliseid näitelauseid. Aga kui näiteks siit mõne teksti võtta tagapool on ka tekstid, need on siis kolmes selles peamises lutsi murdes siis siin on näiteks üks tekst, mis on, ma vaatan jah siis et just sellest lõuna lutsi keeles ja see no võrokestele setudele kindlasti kõlab tuttavalt seod siis siin olla mõtsa küla tuut, kutsutigi, mõtsa Külest, sea lüüte mõtsa, õnne, olli. No kivil jah, kivil on jahvatinu noidvil, seal mul seal priotiini keelas. Siin on nüüd natukene nagu need lavasid, ma lugesin täpselt, sest see on ju suuline keel, mida on üles kirjutatud ja, ja selles teksti osas seda ei ole ilusamaks tehtud, et seal selline suulise keele moodi ka mõned sõnad ja mõned erinevused siin on, mis on väga huvitavat tegelikult, et kui me vaatame näiteks kas või et seesütleva käändelõpp puus on h n, kui meil oli siin kasvõi see koolist koolis vorm, et see ka siin hästi arhailine, et Eesti aladel seda Haaenny on seal suure munamäe ümbruses Haanja kandis kõige kauem üteldud, aga, aga tavaliselt võrukestest setudele on haa juba mulkidel tartlaste lenn. Et siin on see vanem kuju näha, et sellised arhailised vormid, aga näiteksin tekstiski kutsutud digimõtsa Külest, noh, see kõlab nii nagu setu keel, et siis saav kääne on s t-lõpuline, mis siis võrukestel oleks buline, nii et, et tegelikult see keel on nagu keele ajaloolasele. Väga põnev, kes läänemeresoome keelte ajalooga tegeleb mitte ainult eesti keele ajaloo uurijatele, vaid kõikidele teistele ka, sest siin tõesti on palju sellist arhailist säilinud, aga samas on ka uusi jooni. Mina ei ole ise üldse päritolu poolest ju lõunaeestlane ja ka ütleme kõiki neid kõrihäälikuid, mis on võru keelele omased, ei oska nii loomulikult välja öelda, näiteks ma vaatasid selles tekstiski, et see Köök kogu aja kõrge õõge häälda, nii nagu see on Latgali keeles, selline kõrge öö ja, ja siis kalutsi keeles on siin üksiloni või Grekiga kirjutatud, aga aga kahe siis selle igreki vahel on ülakoma pandud, mis tegelikult siin märgike hoopis katkedooni lutsi keeles, nii nagu liivi keeleski on ka sõnatoonid, mis on väga ebatavaline läänemeresoome keelte jaoks, kas aga no meil on teada ju, et läti keeles on ja üldse balti keeltes need sõnatoonid, aga see ongi põnev, et, et see lutsi, keel ühelt poolt on säilitanud selliseid arhailisi läänemeresoome keelte omapärasid ja, ja Vana-Lõuna eesti muinaskeele omapärasid. Aga teiselt poolt on juurde võtnud siis selliseid balti pärasusi ja on sellise ja väga-väga huvitava oma sega või noh, seda ei saaks öelda segasüsteemiks, aga võiks öelda sellise siis eriti kompleksse keeruka hääldussüsteemi välja kujundanud, et kui näiteks professor Tiit-Rein Viitso on öelnud, et tema arvates liivi keele hääldus on kõige keerukam Euroopa keelt sealhulgas eriti liivi prosoodia, siis egas lutsi hääldus, sellele ei ole alla jäänud. Aga kuidas nad need toonid endale said, siis kelle käest ja millal? Latgali keelest ilmselt, et selgelt on näha, et kõige tugevam mõju ikkagi on olnud Latgali keelele, aga teiselt poolt Me näeme kallatgali keeles selget lutsi, mõju et ma vaatasin näiteks sugulussõnavara siin selle aabitsa lõpus on ka selline põnev, päris pikk sõnastik. Ta küll tavalisemate sõnadest, aga kus on siis kõigepealt läti kirjakeele sõna, siis on lutsi keeles sõna ja siis on Latgali keeles ja siis sealt on nagu väga hea vaadata, et mis siis lutsija Latgali keeles on ühtemoodi näiteks vanasutse või lõuna eesti moodi, Tseetse tädi sõna on Latgali keeles otse aga läti kirjakeel sellist ei tunne. Aga näiteks onu sõna on Latgale keeles säätsa ja, ja seda võib idapoolses Lõuna-Eestiski kohata. Võib-olla siin on, ma ei tea, see slaavi teadja kuskil all või, või selline slaavi ühissõnad, mis on jälle laen teistpidi, et et neid mõjutusi näeb nii Latgali keeles lutsi keelde kui mõnel määral ka siis lutsi keelest Latgali keelde, selles kasvõi see sutse sõnana, see on vana soome-ugri sõna, mis on idapoolsetes soome-ugri keeltes kadunud. Kas see on vist üsna haruldane, et niisugune väike keele killukene mõjutab suuremat? Aga või tavaline? Ei, see on ikkagi üsna haruldane ja ikkagi nendel kontaktaladel, aga ma arvan, et see näitab, et see lutsi ei olegi nii väike seal olnud, et seda Lõuna-Eesti asustust on ikka omajagu. Ja näiteks põnevad, on ju kasvõi need viimased geneetika uurimused, et kus ütlevad, et, et kagueestlastel on ikkagi kõige erinevamad geenid, kui, kui võrrelda teiste eestlastega ja nad on väga lähedased, siis idapoolsete lätlaste geenidele, nii et ka sellises, kui me vaatame, et verd segatud omajagu ja siin teatud alal, et kui ühel pool on nagu lõunaeestlased peale jäänud, teisel pool need vanad ida baltlased, kallid, see näitab, et neid ikka mõlemaid oli, oli päris ikka ikka mitte nii et ei saa öelda, et üks oli suur ja teine väga pisike, et lõunaeestlasi on ikka ka ajaloos päris palju olnud, aga võib-olla jah, need viimased aastasajad on nagu rängemalt mõjunud. Aga kui suurel alal need lutsid, võisid seal elada, või siis eestlased, et kui 100 aastat tagasi või natukene rohkem oli, otsisid väidetavalt 4000 ringis ja kuidas üldse on neid loetud, kas on rahvahääletustel küsitud, et kes te olete ja mis keelt räägib emakeelena? 19. sajandi lõpust on rahvahääletus, aga see ei anna seda pilti, sest tegelikult ikkagi lutsi eestlastel ongi, võis lutsi, maarahval selge eesti identiteet tänapäevalgi, nad ütlevad, et nad on lõõtsa, sygauni, lõõtsa lutsi, eestlased, aga egas rahvaloendusel, nii nagu me liivlaste arvugi mingist rahvaloendusest ei saa, et seal on ikka arvestatud, et mis rahvust oli eriti selliste väikeste rahvaste puhul, et mida, mida oli kasulikum ütelda mõnikord, et kas seda üldse küsiti, et ma, ma ei usuks nagu sellisesse statistika, kas aga ikkagi need andmed on kaudsed, mõisate kaupa nimede järgi vaadata. Ja sellisena väga hinnangulised, aga aga tõenäoliselt jah, see oli mõned tuhanded või, või kuni paarkümmend 1000 nagu lõunaeestlased eri poolel Ida-Lätis, aga, aga egas teisi rahvadki ja seal ei ole nii miljoneid olnud, et Latgaleidki no hiljem küll paarsada 1000 on juba kokku loetud, aga aga ajalooliselt need olid ikkagi kõik suhteliselt väikesed inimrühmad. Nii, aga tuleme siis keele juurde tagasi, et grammatikas, mis on meil sarnast ja mis on, mis on erinevad, mis on lutsi keeles põnevamat. Näiteks kui me räägime käänamistesti pööramisest. Põhiline grammatiline süsteem võiks öelda, et see on nii nagu kõikides läänemeresoome keeltes on see väga sarnane, nii on see elutsi puhulgi. No ma tõin siin juba selle seesütleva Haaenny näiteks ja saava käände SD. Aga jah, et need on siis ütleme siis vanad arhailised, Lõuna-Eesti jooned, mis on säilinud ja võib-olla see on huvitav, et lutsidel on juba kaasaütlev kääne olemas. Mis siiski näitab, et kontakt muu Eestiga pidi veel mõnisada aastat tagasi sinna elab olema, kuna me teame, et eesti keeles kaasaütlev kääne on suhteliselt uus see pojaga soomlased ütlevad Bojan kants, et selline tead kahest sõnast siis üks kääne tekkis, kallutidel on see juba olemas ja lutsi keele puhul võiks siiski öelda, et nemad ka on kasutanud üsna palju selliseid kahe sõnaühendeid, et kaassõnasid on seal väga palju, et võib-olla seda mõjutanud ka see, et naaberkeeltes neid käändeid nii rohkelt ei ole ja ja siis, et ka erinevate käänete osakaalus võib-olla siin erinevusi, et et just, et nagu väliskohakäändeid on ja rohkem kui sisekohakäändeid sageli kasutatud. Aga aga no me näeme, et ikkagi ikkagi mõlemad on, on säilinud, et ütleme, kui võrreldes ka liivi keelega, siis võiks öelda, et lutsi, keel, seda läänemereSoomelik, Kuu kääneterohkus ja ka erinevate kohakäänete kasutamist ja seda on, on paremini alal hoidnud, aga väga põnevad on just sellised, nagu öeldakse, morfofonoloogia nähtused kus siis erinevaid sõnavorme kasutatakse, mis võib-olla ja siis käändelõpuosas niivõrd ei erinegi Bocial kulunud, et, et lutsis me näiteks näeme, et mitmuse esimese pöörde lõpp, see, see mee või Lõuna-Eesti, nii et selle asemel tavaliselt on lihtsalt emm jäänud ja ka muse teises pöördes lihtsalt tee nagu, nagu anname, anname või annate annat. Selliseid ka lühemaid vorme on kasutatud, aga siis kui tulevad juurde need katke toonid ja ja kolme Te kasutus on väga ütleme ja laiemalt levinud ka eesti kirjakeeles, nii nagu seda, ütleme ka võrukestel on palju, et need erinevad astmevahelduse tüübid, et neid on, neid on palju ja seal võib olla neli, viis käänet, tegelikult nende erinevalt hääldatud tüvevormidega hoopis antakse edasi. Astmevaheldus on nii välte kui ka laadivahelduskeeles olemas ja, ja mõlemad on paremini püsinud ja isegi edasi arenenud, veel keerukamaks arenenud, kui siis sellesse, ütleme siis vanas lõuna läänemeresoome keeles oli väga huvitav keerukamaks arenenud, keerukamaks arenenud ja see on näiteks ja ütleme ka rahvusvaheliselt väga põnev, et tihtipeale arvatakse, et kui on siis see sõna lõpusse kõrisulghäälik või nagu võrukese tükiks kutsuvad, et no et et kalad, kala. Ma ei tea, kas ma oskan nüüd päris õigesti hääldada, aga, aga need kõri läheb sõnale buss kinni. Sellega mitmust osutatakse täpselt, niisamuti on see ka lutsidel, aga siis sellele lisaks tuleb veel sõna seesse, katke, tood niimoodi, et näiteks rahad oleks nagu et ma võib-olla sõna sees. Nüüd hääldasin seda liiga tugevalt, aga tegelikult selles piirkonnas kasekatke toon on üsna tugev ja võib-olla selle katke tooni tugevamalt hääldamist, mida Lähme kaliivu keele alal ja, ja, ja siis Kirde-Lätis, et seda ehk on jälle soodustanud lõunaeestlaste kõrisulghäälikut, mis on tugevam kui, kui see katke toon, mis on nõrk või siis tööd nii nagu kes on taani keelt õppinud, et seal on ju see katked, on ka olemas. Põhjaeestlasele on see natukene võõrastav? Jah et seda küll, et Põhja-Eesti ongi, ta ongi juba nagu lõunaeesti ja soome keele vahepeal, ütleme niimoodi ka keele tüpoloogiliselt ütles, et ka sellised soome-ugri häälduse eripärad, mis näiteks on Lõuna-Eestis paremini säilinud tihtipeale vokaalharmoonia ja muugi, et et neid ei ole ju Põhja-Eestis enam niivõrd ja kirjakeel on need päris ära kaotanud, aga üldiselt ongi nii, et kui me ütleme, et ikkagi kirjakeeled alates inglise keelest, aga ka teised kirjakeeled on ikka väga lihtsustatud, et see, et need, millest me räägime sageli kukult tuur keeltes, need tihtipeale häälduse ja grammatikaosas on vägagi Primid, diislit või sellised lihtsustatud keelevormid, sest need räägivad paljud poolkeelsed, need, kes on täiskasvanuna selle keele õppinud, nii nagu öeldakse, et maailma kõige tavalisem keelase päädi inglishalb inglise keel. Aga noh, muidugi sõnavara osas on natuke siiski teistpidi, tuleb öelda, et seal, kus ikkagi on oskuskeel ja, ja teadussõnavara ja muud, et seal nagu võib-olla sõnu sõnu on rohkem vaja, aga aga siis need grammatilised struktuurid lihtsustuvadesse, keele tüüp muutub. Aga noh, nii nagu on erinevad tüüpe, kultuure ja see läänemaine, praegune kultuuritüüp, On ainult üks mitmete hulgast, nii nii on ju selge ka, et ka neid erinevaid keeli ja keelelisi vasteid. Kuna keel ja kultuur ikka käivad käsikäes, aga seda enam on tore, et meil on ikkagi säilinud ka andmeid nendest vanematest, skulptuuritüüpidest. Ka lihtne või keeruline, kui lihtne või keeruline lutsi, keele lause ja kas sellised keeled meile tundub, et nad on lihtsamad? Meil tundub, nagu te rääkisite, tegelikult ei ole, aga kuidas lauseehitusega on, kas väikeste keelte lauseehitus on lihtsakoelisem kui nendel niinimetatud kultuur keeltel? See sõltub sellest, et need on suulised keeled ja siin tuleb lihtsalt ka suulise eesti keele lause on ju midagi muud kui kirjutatud lause ja suulises lauses, nii nagu ma siingi lugesin, oli paar katked sees, et on võimalik mõtet ümber formuleerida. Aga no mida ikkagi me näeme lõunaeesti keelest, jaga lutsi keelest, et näiteks soomeugri keeltele iseloomulikud lauselühendid ütleme kasvõi kirjakeeles, me teame test lühendit. Aga rootsi keeles näiteks elade, selle ja, ja selliseid kasutatakse ka, ma arvan, lutsi suulises keeles rohkem kui, kui tüüpilises tänapäeva eesti üldkeeles. Jah, me peame alati mõtlema, et kas me räägimegi kirjutatud keelest või suulises keeles need on üsna erinevad, aga aga see on selge, et selliste lutsi kirjakeelt siiamaani ei ole olnud. Võib-olla see aabits siis saab selle aluseks. Sest varem ei ole, lutsid ise ei ole oma keeles kirjutanud, nende keelt on kirja pandud. Jah, ja siis üksikud sellised kaardid on siingi, selles raamatus on üks selline koopia või foto, et kuidas Oskar Kallasele on siis need lutsi maamehed kaardi saatnud, aga ma arvan, et Paulo, Priit Voolaine, kes oli siis innukas noore lutside uurija, Tartu ülikooli üliõpilane, et küllap tema ärgitas seda kaarti kirjutama, et egas lutsi maalgi, noh see on katoliiklik ala, aga seal selline üldine kirjaoskus siiski, noh, see ei ole väga vana, see on. No 100 aastat tagasi ma usun, et enamasti osati juba kirjutada, aga, aga mitte palju enne seda Juttu oli sellest, kuidas lutsi keel on mõjutanud Latgale keelt, aga lutsi keele jäljed eesti keeles. Ühes varasemas saates Maarahva põliskeeltest oli juttu Põlda, kohanimi kõlas täna ka ja et Eestis on see perekonnanimi, missuguseid seoseid veel on? Jah, nende koha ja perekonnanimedega muidugi tuleb arvestada tavaliselt samakujulisi nimesid on meid eri poolel ja siis tuleb ikka uurida suguvõsa ajalugu või, või näiteks perekonnanime puhulgi, et et kas ei ole mitte eri kohtades pandud, aga muidugi selliseid huvitavaid seoseid on just ida lutsidel on kõige tavalisem perekonnanimi olnud Bulls ja näiteks kui üks tuntumaid lutsi vägimehi Clemens Bulls, kes siis Lurichi aegadel oli ka rahvusvaheline kuulsus, temal on see nimi ja ma huvi pärast vaatasin, paljud eestlased on joaglonnas käinud, et kus on Läti katoliikluse keskus, peakirik sealne piiskop jaanis puulis, et kohati mulle tundus seni lutsi pärase nimena, vaatasin, kust ta pärit on briigi külast, sealt ida Lutsa ala keskel, aga noh, ma ei oska midagi öelda täpsemalt tema tema suguvõsa identiteedi kohta või, või noh, eks meil on kõigil selline mitmike, Teet aga nooruses on ta olnud ka siis lõõtsas katoliku preester, et, et selliseid jah, nagu ütleme, pulss ja puulis nimelisi inimesi tegelikult on päris palju, kes on kadunud tud olnud ka teadlasi Lätis ja kui enamasti vaadata nende sünnikohta, siis ikka sealtsamast Latgale alalt on pärit aga näiteks võib-olla Eestiga seostuv valt ulas on näiteks selline väga tavaline nimi ja ka Uldis Palodise emapoolses suguvõsas siis ema poolt, vanaisa oli Soycans, aga see naisliin, kellel on nagu ka selged lutsiga seosed, need olid ulased. Näiteks vaatasin raipole surnuaial jalutada, kuhu on ka lutsi maarahva tuntumaid keelejuhte mitmeid maetud, et et neid perekonnanimesid, mis seal on, et enamik kuidagi ka Eestis tuntud on, et näiteks preidaks Anton preidaks oli ka üks läti keeleteadlane, kes oli Paulo pid, voolaine hea sõber ja sealtsamast lutsi alalt pärit või Klavan. Eks väga tavaline perekonnanimi seal, aga kindlasti neid perekonnanimesid on antud mitmel pool, et seal on selge, et need siis lätipärased, aga aga jah, et on vaja uurida suguvõsa ajalugu, et ikkagi teada, et, et kus see perekonnanimi on pärit, sest nii nagu eestlastel, nii ka ju Latgalis ja lätlastel perekonnanimed on suhteliselt uued, enamik on ainult paarsada aastat tagasi antud, et seostuvad küll mingite piirkondadega, aga aga et see, ütleme, selline kohanimede traditsioon on, siiski panen. Aga kui nüüd vaadata näiteks neid kohanimesid, mis siin selles raamatus on, siis on ka põnevaid leide ja nendest kohanimedest osa on lätipärased. Osa on siin ka täiesti eestipäraselt või lõunaeestipärased, näiteks on kukli küla. Aga ma vaatan, Uldis on selle tõlkinud sipelgaküla ja siis vastav sõna tähendaks läänega. Nõia või seal lutsis ongi nagu enamasti tüved on L1 lühemaks läinud, et see, see, see kukel või kukk, klient, see tähendabki sipelgat seal seal lutsimaal ja, ja näiteks Sontati küla. Aga see tati, küla on siis mitte mitte tatist ei tule, vaid ilmselt seal puravike metsast palju kasvanud, sest lutsi keeles tatt on nii nagu soome keeles. Tähendab, puraviku, aabitsas on sõnastike ja on sõnastik jama. Kui just rääkisin sellest tädi ja onu sõnast neidmasid sõnastikust, vaatasin, et niimoodi see sõnastik nagu mõistelise sõnastikuna tehtud, et et siin jah, sugulussõnavara loodussõnavara pühade kohta näiteks mul siin ees just pluss lahti, kus on siis need Schweidki pühad ja, ja siin on näiteks leigu pühi. Noh, see on siis jaanipäev, et kui meile liigo läti keelest on tuntud, aga lutsis on nii nagu Latgalipäraselt, et Latgali keeles on siis Läti liigas väidki, on piss, leigus vaadki ja, ja siis siit edasi sõnastikus on siis leigutus. Aga see siis on see liigolaul liigotsi esmasiis läti keeles, mis tähendab siis jaanipäeval lauldud neid kiigelaule ja, ja siis on ka sõna, leidub taia. Läti vaste liigud Tais, aga siis on Latgale vaste lei kotuays ja, ja mis tähendab siis seda jaanilaulude lauljat, kes seal kiige peal siis laulis? Aga sõnavara ilmselt on jäänud kuhugi maale pidama lutsi keeles, et ei saa olla väga suur ja no näiteks Iidee sõnu jõulutsi keeles ei ole või. Ja aga mõned on Huldis siia teinud, muidugi ei saagi olla, sest seda ju ikkagi nagu kodukeelena ei ole mõnda aega juba räägitud, üksikud pered, kus viimase ajani säilis ainult, aga aga ma vaatan, kas ma leian siit üles. Et siin on jah, natukene näiteks see taators, kui ma nüüd õigesti mäletan arvutis kompuutrit, aitäh, et see sõna oli tal siin lätipäraselt viska kirjutatud, aga no neid sõnu on nii palju, et ma hetkel siit ei leiagi, aga ma panin tähele, et mõned tänapäeva sõnada siia juurde kirjutatud. Aga kuna lutsi keeles on ju nii nagu ütleme võrukestest setudest, et on väga elav sõnatuletus siiamaani. Et näiteks seto laulu emadki teevad sõnu juurde, kui on vaja. Kui meetrika nõuab jajad, eriti tuletiste abil, on see väga lihtne, siis kui oleks entusiaste, nii nagu meie võru keelel on sõnu juurde tehtud, niimoodi saksa taga lutsi keelele kindlasti teha. Aga mida te arvate, kas Uldis Palodisel õnnestub selle Aabitsaga elustada lutsi keel, et seda hakatakse rohkem rääkima ja, ja lutsi juurtega inimesed leiavad selle üles. Ma arvan, et jah, viimane on tõsijate lussi juurtega inimestele huvi, see kindlasti tekitab ja ja avardab teadmisi sellest, aga et nüüd päris argiselt seda rääkima hakatakse, aga imesid sünnib, see peaks olema ime. Aga kindlasti ta on väärt duslik, ütleme ühelt poolt ja kas või eesti keele ajaloo uurimise seisukohast aga teiselt poolt ka selle kohaliku identiteedi jaoks nagu pärandkeele nad seal siiski selline kultuuri, kus ja pärand ja mis ka ütleme, kui sealses piirkonnas on vägagi Se Latgali keel ja kultuur esiplaanil, aga et ka nende eripärade äraseletamisel, nagu me siin mõnes näites nägime, on hea tunda ka seda Lõuna-Eesti pärandit, mis seal on olnud. Aitäh professor Karl Pajusalu ja kuulajatele veel teadmiseks, et jutuks olnud maarahva põliskeeltesaade on varamus olemas ja viite sellele leiate vikerraadio keele saate kodulehelt. Aitäh. Aitäh ka minu poolt, aga nüüd lõpuks ma leidsin üles selle kompuutri sõna ja selle on siiski Uldist siia pannud, mitte taator, nagu ma arvasin, läti keele järgi vaid arvud arvutiarvutit. Nii et uued eesti mõjud lutsi keeles. Väga põnev lugemine ja kui see nüüd ma loodan, järgmisel aastal ka eesti keeles ilmub siis kindlasti kuulajat, kes on huvitatud sellest rikast Lõuna-Eesti pärandist, võiksid selle raamatu endale hankida ja sellega tutvuda. Suur tänu, suur tänu.