Tervitame Eesti vabariigi 73. aastapäeval Eesti vabadussõja veterane kodumaal ja võõrsil. Meie rahvast hiljem tabanud saatuselöökide järel oleme unustama, mida võlgneme nendele vapratele meestele. Vastupanu osutamata oleks vaevalt meie käsi käinud paremini kui ingeri hõimurahval. Võlgneme neile iseseisva Eesti riigi sünni ja palju sellestki, millele tänagi veel toetuda. Eesti vabadussõjas käinud on praeguseks enamasti kõik üheksakümnesed või üle selle. Nende jutustus pakub käesolevast. Mälestuskatkeid pretendeerimata ülevaatele, vabadussõjast. Öö vastu 24. veebruaril 1918 on säilinud toona vabatahtliku koolipoisi Paul Purre mälestustes. See on mul võrdlemisi täpselt meeles kuidasmoodi päeva ajal oli kuulda, et üks salk relvastatud realistlik kellegi korraldusel võttis Päevalehe trükikoja oma valdusesse. Kuuldes seda, läksin mina õhtul kooli ja siis õppetööd ei olnud, aga seal oli, oli nii, et keegi andis meile püssid ja ja padrunid seal koolis üks eeli ja selle sõja listeeria, see nimi on mul millegipärast meelde jäänud. Oli siis veel üks kass, oli Kalevi spordiselts Kalevi üks tegelaseks kullerkupu nimeline, kas siis tema ütles või. Ja anti kaks eesti sõdurit Eesti rahvusväeosas. Ja mina ja kästi minna üles Toompeale 23. veebruari õhtul ja läksime siis kolmekesi. Aga muidugi, milleks seda ei teadnud. Lähme sinna. Sest seal oli, oli lossi platsil, inimesi oli sõdureid rahvusväeosades, mitte paljud arvu ei oska ütelda, üksiku tee niukseid seal ja siis oli oma kaitsemehi lintidega, siis oli ära isikud samuti püssidega koolipoiss oli mõned seal ja ja oleme seal. Ja aimugi tööle, mis otstarbekus mikspärast. Siis oli seal üks ohvitser ja see siis korraldati sealt ühe niisuguse kaitseplaani kuidas lossi kaitsta, toon, kuidas lossi kaitsta ja kallaletungi puhul aga keda kardeti, aga siin oli ju kõik taganevad venelased, eks ole, Venemaale kõik ihkasid minna, need olid kogunenud juba sadama piirkonda ja sealt siis nemad öösel. Mitu korda tegid katset meil linna tungida, kuid löödi rahvusväeosade üksuste poolt ja omakaitse üksuste poolt löödi tagasi. Sealjuures üks realist muinsuslekkest sai surma. Te olite siis Toompea lossi juures, olen Toompeal lossi pea ja siis tehti see plaan. Need jõud olid võrdlemisi väiksed. Linda mäele saadeti väike kolme nelja meheline eelpoolt või siis teine oli Harju mäele. Patkuli trepp lukustati lühiall see värav lukustati ja siis majade nukkude taha pantis kahe-kolmekaupa mehi. Et siis võta risttule alla. Kui tungitakse kallale, siis lossi raudvärav suleti, seal on need raudparvastet. Ja sinna pandi siis kuulipilduja ülesse, automaatrelvi oli ka veel siis ei olnud, ei olnud noaga kuulipilduja, aga see kuuli pealt kohe räägin toodiks puust harkjalg ja sellele pandi peale üks ümmargune algmis pimedas nägi nagu tõeline kuulipilduja vatele hirmuks. Sealjuures oli see üks oli ohvitser ja siis kaks mees, kes oli sõdurid, need siis laskevalmis vestidega olid siis selle kuulipilduja läbides neid ohvitserid olid nii mitmed-mitmed, liikus ikkagi siis üks ohvitser ja mina saadeti toomkiriku. Et kui seal varjus oleme, et siis meie selja takka pidime tulistama, mina läksin alul, kui läksime sisse sinna vasakule tööga, väike väike Nucacenooli seal sissekäigu juures ja temal läks vasakule, siis ei kuule saadule. Siiapoole. Ma lähen sinnapoole. Vanem mees ütleb, et ta peab nii tegema, aga siis ma sain aru küll, et kui sa pead siit laskma, eks ole. Vasakult poolt, eks ole, siis sa pead kogu aeg väljas olema, eks ole. Aga kui ma teised pool olen, eks ole, seitsme pool teha, on, andsite äärepealt lasen seda, ma taipasin kohe juba. Ta valis endale soodsama positsiooni vä? Ei eile mulle mulle mulle soodsama positsiooni ise võttis omale halvama positsiooni, oli õige mees, õige mees oli need, kes seal olid, seal olid, kõik, olid õiged mehed. Siis all Kaarli kiriku puiestee ääres teel oli üks, öeldi, et soomusauto, aga see ei olnud mitte soomusauto, vaid soomustatud auto, mingisuguse kuulipildujad kilpidega kaitstud või midagi seal olla olnud siis üks kuulipilduja ka peal, see seisis seal siis, siis saadeti piirkonnad välja korra Harju mäele ja, ja siis seda lenda mäele selle soomusauto juurde ja, ja kontrollite seda Patkuli trepist oli seal jälle valve ja lühikese jala juures oli valve ja nii, et kogu aeg siis kontrolliti. Siis hakkas niimoodi peale. Alllinnas on kuulda laskmist. Ümberringi ümber Toompeal näivas vaikus olevad lossist tuli välja üks pikakasvuline mees. Ja rääkida ohvitseriga. Ma juhtusin seal lähedal olema ja kuulsin, kuidas olukord Toompeal on, kuidas linnas on, ja see siis vastas seal, eks ole, ja siis räägid, et ei ole olnud Jüri Vilms. Siis kuulsime kontserdil pätsu nime ja doktor kooniku nime. Doktorkovnik oli meie üks tegelasi nimekas kirurg, päästekomitee liikmed ja, ja, ja mis seal arutati või mis seal oli, seda ei tea, aga Vaissuliselt. Nii möödus sisse. Ja siis hommikupoole ööd tuli teade, et laevad on lahkunud ja kaasa viies, kõik näid, tagane vaid. Punaseid või kuidas nimetame, ma ei tea, mina olen näinud, ei ole, aga võib oletada ja, ja et Toompeale enam kallaletungi karta ei ole. Lastjunud koju, kes siis sinna betoon palejaid, seda ma ei tea, ei mäleta. Aga siis mitmele, muuseas, ka minule anti üks pakk lehti. Ja koju minnes kästi siis tee peal rahvale jagada. Hakkasin minema püstoli rihmaga, seljas padrunid pungist taskus. Ja lähen Toompealt alla. Ja siis vaatan seda lehte, see on õige pikalt kirjutatud, aga pealkirja lugesin ära. See oli manifest kõigile Eestimaa rahvastele. Ja jagan rahvale lehti. Kes lehe sai, selle manifesti sai see seisma, jäi ja hakkasin lugema. Ainult mina ise isad lugeda. Lõpuks ma vaatasin ka, mis seal all oli. Su üle jumal valvaku. Ja võtku rohkest õnnista, mis iial ette võtad. Kallis isamaa. Ja allkiri. Ja see läheb südades. Kui jooksen reaalkooli juurde siis oli kõik välja jaotatud, ühe jätsin omal. Läksin koju ja hüüdsin isale emale. Meie oleme iseseisvad. Eesti vabadussõja algjärku iseloomustas 1939. aastal Helsingis peetud kõnes kindral Laidoner järgmiste sõnadega. Äsja välja kuulutatud Eesti riik kogu eesti rahvad, elad üle vääda, vaat käid Aegi väga raskeid päevi. Meie olime elanud suure ilmasõja olime läbi elanud suure vene revolutsiooni. Kõige selle tagajärjel maa oli laastatud. Rahva meeleolu vapustatud rahvas mitmel alal lõhestanud. Ja peab tunnistama, noore Eesti riigi sünd oli väga raske. 1900 19. Aasta. Novembrikuu lõpul aga tulvil suurem löök. Suurearvuline vaenlane tungis Ida-Eestimaa-alale. Üritus oli korraldamata aga kõigi nende raskuste peale vaatamata meie juhtivad tegelased eesotsas praeguse Eesti vabariigi presidendi härra pätsiga otsustasid, saame julgelt astuma, võitnud, et ma ütlesin juba, et olukord oli väga raske. Valitsus korraldamata, majanduslik olukord väga raske. Saadagi peaaegu ei olnud organiseerimata ilma relvadeta. Ja arusaadavalt talgused vastasel oli suure eduvastane, vallutas kaks kolmandikku meie maa-ala. Lootusetuna näivas olukorras jätkus teistest rohkem tulevikuusku ja võitlustahet, kooli noorusel. Paljudest said rindesõdurid. Vabadussõja esimestel päevadel aastavahetusel 1000 918919 moodustati Viljandis peamiselt vanemate klasside õpilastest Scout-väeosa. Esimeste hulgas astus sele ridadesse vabatahtlikuna Theodor Andresson. Kolmandal jaanuaril tuli käsk Ja front, sest tol ajal oli nii, et enamlased olid juba väga kaugel Viljandi lähedal, siin õõnsus käidi juba ära Karksi-Nuia ja Taagepera ja Helme ja need olid juba ja lähenesid tarvast tulla ja fant oli väga-väga kriitiline moment, oli tulisi üldine pealetung ja skaudid kautidel andis äriülesanne ja meie mäletan täitmisele väga edukalt. No kõigepealt pandi meid rongi peale ja viidi rongiga. Rong peatus Õisu mõisa all, seal võeti vaid maha ja uisupargis läksime üles lossi lossi peal, aga punased sees ei olnud, nad olid päeval käinud seal kaks ratsanikku ja lainud jälle jälle ära. Ja siis me, see oli õhtune aeg juba, kuulsime seal lõuna pool Karksi pool kuulipildujalaskmiste üksikute püsside pauke. No ja sealt algas siis meil see edasiminek, esimene lahingu, kus me pidasime, see oli Karksi Ell, Morna mõisas, Morna mõisa väljadel. Ja mina mäletan hästi, et mul ahelikus olles, noh, see sai kõvasti käivad lastud automaadi raudlaks tuliseks päevaks ja siis eeskirjades oli öeldised Jaagusi valavas lähevad, et siis tuleb kohe vahetada ja no mul oli ka lahingusse teine kaasa võetud ja mina hakkasin seal vahetama. Külmetad käed kohmetunud kuidagiviisi peenike töö, ei tulnud sellest midagi välja. Ja seal see oli esimene aparsusele automaatpüssiga. Juba järgmisel päeval olime Karksi mõisas all, nägime juba, et Karksi-Nuias läksid venelased ratsahobustega ja mooriga läksid välja. Meil oli käsk neid jälitada ja läksime Enele Taagepera alla. Meid pandi hobuste peal, ma mäletan, 16 hobust oli, igas oli neli meest peal. Nii kuidas oli, ja läksime sinna viidi meid Taagepera alla ja see lahing algas mõisaber enese pärast. Taagepera lossi ümber on park ja pargi ümber siia põhja poole on kivimüür. Kiviaed nii-öelda. Ja see on võrdlemisi kõrge ja täpselt nööri mooda ja nemad kõik olid seal nende kuulipilduja ja, ja nad olid kõik seal müüri taga ja siis sellest müüris edasi metsa poole, kus meie olime, seal on lage plats, kaks-kolmsada meetrit on. No ja sealt lagedalt üle minna, meil käsku ei antud, ei lubatud Medulistasin vastamisi. Tagajärg oli see, et mõisa. Juure tuliga kuuenda polgu viies ja seitsmes Rood. Kuid tol korral oli niisugune olukord, et või sellel rooduülem ja sõdurid ei olnud kuidagi tee sõjameeleolus kuidagi ei, ei istunud nagu nendele see asi lihtsalt vastu meelde oli, nad ei, nad ei taha minna, nad ei julgenud ka minna või nii. Aga siis oli üks huvitav moment. Võrupataljon oli ka sinnapoole taganenud ja sealt pärastine üheksanda rügemendi üles tol ajal kapten Schmidt oli see mees, kes võttis need mehed kokku ja rääkis nendele, et meie andmetel vaenlasi ei olegi. Nii maaelu ja neid on, neid on nii palju ja ütles niimoodi, et siitpealetung ei ole otstarbekas ja viis kõik need mehed alakõrsi, uurisin kolm kilomeetrit lõuna pool sellest mõisast läbi metsatee ja alaga kõrtsi juures ja seal oli üks siis huvitav moment mulle, mis mul meeles. Kapten smed oli täitsa õige sõjamees ja tema juure toodius, kohalik. Olijad apsus Metro oli ratsahobust sellest, ta võttis ratsapitsa ja pani sellele mehele kaks korda üle õla üle turja. Ütles akuratootsi ja meelel vene röövleid. Et minema naise ja laste juure ja ja saatis ta sealt ära. Aga üks, üks teine mees, kes seal ei oleks, siis oleks muidugi lasknud mehe maha lasta, aga kaptenilt mitte. Oli selles mõttes küll õige sõjamees, et kellel relva vastu panna ei ole selle vastu maksas relvaga vra kah minna. Vabadussõjaõppursõdur oli ka asutava kogu liige, hiljem Tartu Ülikooli dotsent Jaan Mets. Tema mälestused on salvestunud kirjanik Enn Nõu 1965. aastal Rootsis. Ja ka sellesse, kes sai kõige rohkem ettevalmistust. Mina ei olnud üldse ühtegi päeva negrud olnud. Aga siis sai veel seitse päeva harjutada. Kaunis kaugelt. See oli otsekohe nii kui areen. Tallinna ja ja Pirita vahel on üks koht, kus on justkui amfiteater on maastik on kaheastmeline, paekallas on selle koha peal kaheks jagunenud seal Marjenbergi juures, kus üles sõidutatakse mäkke. Seal seal nad peaaegu ühineva tühiseks ja me olime just just selle ülimisel, Avadal olime laskeharjutustel. Algas laskmine merel. Eesti sõjalaevade dessandi Riia alla tegi Landeswehri sõjas kaasa õppursõdur Paul borre Vabadusristi kavaler, hiljem Eesti merejõudude ohvitser. Kõik kõik, mis meil oli, kõik oli, see oli Lembit tasuja, Vambola lennuk, olev Kalev. Mina olin siis Lembitu peale, kui need laevad läksid, mitu päeva siis leiti ja, ja siis, kui maavägi hakkas tulema ja juba vallutama, siis otsustas pikka seestpoolt Riiat võtta või sisse tungida, eks ole, et kergendada maaväe tegevust. Lennuk ja Vambola neetsesid eemal Riia lahe düna dünas Soomes seisin eemal, seal olid sakslastel tugevad rannakaitse Magnus Holmikule kindlus. Magnus Holmi ja siis polderlas oli seal nöörid, moodsad, tol ajal moodsad rannapatareid. Aga nüüd kõige huvitavam on see, et kui võtame siit kuidas Lembit läks see küünal sisse piki Daugava nüüd laupäeva jah, siin siin polder juures ja lennuk tulistas. Ja tasuja tulistas, aga seal oli ülekaal. Taktika õpetas tol ajal niimoodi, et üks rannasuurtükk vastab neljale meresuhteks. Saksa patarei, tal tulistas Lembitut mitmel korral ja Lembitus väga raskesse olukorda ülevalt pommitati ja lennukite pealt ja, ja maalt siis patareid, patareid tulistasid ja seal oli meil esimese suutlike mees. Sihtur üks pommer, see oli vana kvardeiski, paistab niisugused laeva peal kommendooriks. Vana spetsialist, see siis omal algatusel pani paugusele patarei, kes Baikali tabas. Aga seal Lembitut tekkis roolirikke. Nii et ta hoidis ennast dünas manööverdamise hoidis siis ja sealsest pikalt tuli signaal tagasi tulla. Kui sakslased on ka ülevalt pommitad ja aga komandör vastas, ei saa tulla, meil on siin hea olla. Ja huvitav on see, et mehi tuli tagasi hoida, kõik tahtsid minna maale saakmaalase sakslasega arveid õiendama. Seda ei oskagi kirjeldada, milline, milline oli see meeleolu, muidu tuli määrata, eks ole, aga nii igaüks tahtis minna Landeswehri vastu ja see tegi ju nisukest viha. Meie oma elu ja surmapäev võitleme siin idarindel, eks ole see tule Vahertsuga riikidelda. Ja terve päev oli niivõrd tegevusrohke, sealt saime ju sõjasaaki seal kaks laeva ja kolm laeva santi, oda, mõletandid lätlastele ja ja siis oli veel üks niisugune asi, et laevad pidid juba ära tulema, siis viimane kanonaad oli kell 12 hakkas vaherahu peale, siis oli kell 11 30. Siis kõik laevad tulistasid Saksa positsioone vahetpidamata ja kell 12 täpselt viimane pauk, aga vaat sinna anti anti siis. Aga siis oli veel üks niisugune juhus, et enne kui ära tuli, siis tuli maalt tuli lennuki mootorpaat Läks lennuki peale ja sealt tuli ta siis Lembitu peale ja seal oli üks haavatut saksa Velfeebil. Lembit oli suuremõõduline niukene ambuland, kuuekohaline et siis sinna viia. No kui ta tekile toodi, siis olid Niiuks lahedi kuuldud, mis sitaga jännata üle parda ja asi tahe. See näitab meeleolu, eks ole. Siis, aga no temaga käituti korrektselt ja hästi tuli morn alguses ei rääkinud, aga kui nägi, et tema doktor kookoli laevaarst ja siis see andis talle esimest abi ja nii edasi ja siis hakkas mees rääkima ja ütles, et jah, et neile olla räägitud, et eestlased on bolševikud ja barbarid ja, ja nii edasi ja aga nüüd ma näen, et, et see ei vasta tööle. Vot niisugused jutud olid ka seal. Ja siis tulime Tallinna tagasi lennuki Vambola omaette need kiired laevad ja siis Lembitu omaette ja siis need sõjalaevad, need väiksed laevad, need tulid siis omaette. Ja Tallinna sõit oli väga-väga nii ilus, Tallinna reidil seisma ei tea, kas kolm või neli ingliskergelt ristlejadiatestroiereid seal. Aga päike oli loojunud juba ja lipud olid alla lastud ja toodise saksa Veltri veel siis sinna tekile. Ja kui meie siis sõitsime, Lembit tuli seal inglaste Arvate lennukite nägi, ise vabulad nägi, ei räägi ka Lembitu peal ise on ja mis teab üks maa väelandatuseks vägevat. Ja teda siis kuidagi sõjaväehaiglasse ja ja rohkem temast. Ja kui Tallinna sadama sisse sõitsime, siis seal põhjakantsis seisis üks suur inglise transport, sõjaväe transportlaev. Ja kui meie nüüd see sisse sõitma, siis oli meeskond kõik koguned. Englas olid kogunenud kõik tekile ja, ja selle põhjaga nende ladude katustele ja lehvitasid meid oma mütsidega. Meie lehvitasime basse. Meie võit oli. Meenutas vabadusristi kavaler Paul borre teise vabadusristi kavaleri Ivar Reinvald. Mälestused on pärit kirjanik Enn Nõu arhiivist. Ivar Reinvald oli vabadussõjas alamleitnandi auastmes soomusrongi number viis ülem, kellena võttis osa paljudest lahingutest. Ja Landeswehri vastu, seal on jääaeg lühike aeg oli, vaherahu sai ja siis rongitult heidet rongid tulid pihklaskaktsiongi ära ja mina ütleksin Pihtla fondil siis aina avatud pärast ka sealt lööme need välja kaks rongi ja noh, see oli niukene seal. Laata otses Pihkvas. Lahketeriminalist surelik ja siis aken mähkme, nüüd vaatan vallalt kuidagi liivane momeda. LHV geeniux kõlbee Valka jootsime, siis oli diviisi arst, oli, vaatas ja jaladel tööta. Viige ta tõstab, käib niikuinii, sureb. Rantalija aga ei, mitte midagi ei olnud. Mitte Marcia või mitte, mida ei olnud seal koleda, ei piina. Vabadussõja viimased vihased lahingud peeti Narva taga Eesti piiril detsembrist 1919. Scout-väeosa Vabatahtlik Aleksander võtt oli üks nendest meestest, kes sealt ei taganenud. On aval, me olime poolteist kuud ja 10 kilomeetrit eemal, viis, 10 või 15, niimoodi 10 kilomeetrit eemal, teisel pool Narva, kus pärast Eesti piir oli seal. Siis oli küll niimoodi palju vahetes oledki lahingutes. Kuid asi laagerdajaid edasi kestuses, sääre väsirvase sisestas rinde läbi murdnud, aga Liivega tollase läbi murtasime nii palju meest taga. No teil olid kaevikud seal varem kaevikud valmis. Klindaalsed jah, kuulipildujapesad kõige patareid ja et oli kõvasti kindlustatud okastraattõkked, okas taakaleedia seal okastraadi kõrval, seal käisid valvel kaks tonni seal posti peal ja siis oli külm, talv oli. Siis kui sa tagasi tulid, siis saapad jala külge kinni, külma saime kätega vits oletama, meiega depostil püsti ei olnud, ei olnud Muhase Aukal Maasel, aga no ega seal midagi liigutada, saamaasenike ainult ta maanduski ja seal siis nii muutut. Kui sa kuuled, et seal midagi kasinat oli juba siis oli juba siis lõigati kääridega traataeda ja siis läks jälle madinas lahti. Siis valge riietega lumega sugune valge riietel, nii et ei torkaks silma. Ei torka silma ja ära. Õieti nüüd tuba oli soojas kütatud, siis olime seal. Aga sina tulles mürsk sisse, too tappis meil ära siis mitu meest, kus teie sel ajal olite linad, rõivasse, tõuget, kallikon olema. Aga siis oligi nii, mõõdad. Medalid läksid jälle sinna. Sooja vanas toodetu suur reheahised. Saad läbi pressima, siis sosista laul läheb kuidagi minekust katkenud. Oli selge, oli meil selge, et kui me nüüd siit taganeme, siis ma omadega läbi koja jäätis siis taganema tahtis, Stalini otsus oli, viimudot ei tagane. Taganemist ei ole nyyd. Nüüd olevat, aga nii palju, kui tal on need saanud ja rohkem ei tagane selja taga vehkima. Nüüd ära nüüd Narva jõgi piir, aga siis oli 10 kilomeetrit edasi. Muidugi ootused küll rahul ja suhteliselt küll, aga aga nii mõõdetajad sabast niidad, et tahtvat Vainküla laval haigude minna või ei toda sole. Toas oleme maaga Maapsel elu, küll oli nii muutut, võiks seal igasse satika modellivegi kallale heege too küll oli, aga, aga väsimust ikkagi tunnetanud. Et olles ära ma räägid kuidagi kauge, Baskestusisvad küllas sihvat Ülo Säre väsine ja see läheb vastu pidada. Aga naljas tuli rahuga paar parajal momendil rauge. Veel vaimustusse Uriele. Kuuldud saates kasutasime helidokumente Eesti Raadio ja Soome Yleisradio arhiivist ning kirjanik Enn Nõu eraarhiivist. Esitatud olid vabadussõja vabatahtlikud, Theodor Andresson, Jaan Mets, Paul borre, Ivar Reinvald, Aleksander vutt ja ülemjuhataja kindral Laidoner.