Tere, kui vaba on või peaks olema eesti keel, seda küsin tänases saates Tartu Ülikooli tänapäeva eesti keele professor Liina Lindström rääkis keelevabadusest ja normidest ERRi kultuuriportaalile ja ta ütles, et me vajame liberaalsemat kirjakeelekäsitlust. Artikkel portaalis on pealkirjas kokku võetud väitega, et eesti keel on vabaga, võiks olla veel vabam. Mina olen keelesaate toimetaja Piret Kriivan ja kas ma olen õigesti aru saanud, saame kohe teada, sest saates on professor Liina Lindström, tere päevast. Tere päevast. Kas eesti keel võiks olla keelenormidest vabam ja võib-olla peaksime alustama hoopis sellest, et mis on keelenorm, millest olla vaba? No kui me räägime keele normist, siis või mõelda väga erinevaid asju, et et üks keelenorm on see, mis on, reguleerib meie igapäevast suhtlust, tegelikult me lihtsalt teame, et kuidas keelt kasutatakse, kuidas eesti keelt kasutatakse iga päev me teeme kogu aeg mingisuguseid valikuid keeles ja me teame, et noh näiteks, et selle inimesega, kes on minust vanem, teistsugusel positsioonil, temaga ma räägin nagu ühel viisil, noorem, aga teisel viisil me teeme kogu aeg igapäevaselt neid valikuid. Ehk noh, näiteks et kui ma lahkun kusagilt, siis ma ütlen ühele kolleegile head aega või nägemist, teisele ütlen, lihtsalt tšau, eks ole, me me teame, et kuidas me kellegagi keelt kasutama, et see on nagu Ühelt poolt selline keelenorm, mis mis on meie sees ühiskonnas ja mida me kõik mingil kujul jagame. Teine keelenorm, mida siis ka norminguks võib pidada, on siis selline normeeritud kirjakeel, mis ei ole nagu päris loomulikult kasvanud kinud, vaid vaid ikkagi on reguleeritud väga teadlikult. Ja need on need normid võib-olla, mis noh, mis minu meelest oleks lihtsalt aeg natukene nagu kohendada või üle vaadata, sellepärast et, et meie ühiskond meie ümber muutub. Meie eesti keele kasutajate selline koosseis muutub, meil on väga palju uusi eesti keelekasutajaid kelle jaoks võib-olla selline väga normeeritud keel on väga raske omandada, võib olla võimatu omandada. Ja meil on ka selliseid eesti keele kõnelejad, kes on võib-olla väga ka aega veetnud kusagil mujal kas siis kasvanud üles näiteks Rootsis või kusagil mujal käinud eesti koolis, aga samas ikkagi ei suuda päriselt nagu lõpuni omandada seda üsnagi reguleeritud eesti sellist normitud kirjakeelt. Sest seal on päris palju selliseid trikke sees. See on väga ilusti öeldud, seal on trikke sees. Aga kui ma nüüd vaatan teiselt poolt, siis on ju väga palju inimesi, nagu te nimetasite, väliseestlasi, eks ole. Kui eestlasi, kes elavad välismaal ja tulevad näiteks koju, siis nende hulgas on ka väga palju inimesi, kes selle normeeritud kirjakeele mängleva kergusega omandavad. Et kelle pealt me peame siis otsustama. No ega ma tegelikult ju ei arva ka, et me peaks oma sellise nagu välja kujunenud sellisel normitud kirjakeele prügikasti viskama, kindlasti mitte lihtsalt minu meelest nagu vajaks ülevaatamist natukene see, et kuidas me seda nurka müüme ja ja mis tasemel me seda normi, kui detailselt on vaja, sest on selge, eks ole, et mida detailsem, seda keerukam on omandada, mida enam seal on erandeid või selliseid üksiksõnade tasandil norminguid, seda, seda keerukam, seda omandada. Missuguses keelevaldkonnas on teie meelest keelenorme eriti palju ülearu ja kas on mõni keele valdkond ka, kus norme on parasjagu või võib-olla võiks isegi rohkem olla või täpsemad olla? Kui ma nüüd nagu vaatame sellest seisukohast, et mida siis tegelikult ütleme siis gümnaasiumilõpetaja keda mina näen seal ülikoolipingis äsja gümnaasiumi lõpetanud inimene, kes peaks olema parim keele spetsialist, eks ole. Seepärast, et ta on äsja ära õppinud kogu selle kirjakeele normi normingut kogu selle süsteemi, et millega ta jääb hätta, siis, siis me näeme ikkagi, et komad on nagu üks lõputu jututeema. Et kus siis täpselt ikkagi peab olema, ma arvan, et Eesti noh, kasvõi selline kirjavahemärgistamine on võib-olla natukene ülereguleeritud, et seal võiks nagu mõelda, kas see kõik on vajalik, kas me võiksime kuidagi lihtsamate printsiipidega lihtsalt hakkama saada või lihtsalt käega lüüa mõne asja suhtes, mida ei ole ikkagi nagu peale aastakümnete harjutamist teised peale selliste keelespetsialistide tõesti nagu võimelised ära õppima. Ja muidugi võib-olla mind häirib ennast kõige enam ikkagi selline üksiksõnade tasemel selline reguleerimine mis kohati on selline noh, omal ajal ikkagi seletatud väga selliste näiteks vene mõjudega. Ja see, et kas ta siis on vere mõju, ei ole tegelikult kunagi tegelikult ju need välja selgitatud, et selle taga ei ole tegelikult mitte mingisugust uurimust, vaid lihtsalt kellegi arvamus nagu sedalaadi piirangute või häirivad mind tegelikult kõige rohkem. Kas te saaksite mõne näite tuua? No näiteks läbi on selline sõna, mida nagu normitud ja nimetatud ka venel mõjuliseks nagu läbi selline abstraktses kasutuses, et läbi kirjutamise saame targemaks. Et see on igal pool, et seal peaks kindlasti olema kaudu, samas kui me vaatame seda läbi sõnakasutust, eks ole, siis tegelikult seal loomulikult võib-olla kuskil taustal mingisuguse teise keele mõju. Aga ta on nagu läbinud täiesti selliseid tavalisi Eesti sellise kaassõnade sellise grammatiseerumise ahelat nagu konkreetsemast kasutusest abstraksemaks, nagu läbi seina tundub meile tavaline, normaalne aga nagu abstraktsemaid kasutused meid häirivad millegipärast, et teiselt poolt olen seda, et kõik kirjutised needsamad vastsed koolilõpetajad kasutavad just selles abstraktses tähenduses seda pidevalt, et noh, minu meelest see ei ole selline põhjendatud asi. Ise olen lasknud teha mõned bakalaureusetööd siis sellistel teemadel, mis puudutavad just sellist suhtumist keele vigadesse. Et kuidas me saame keeleveast aru, missugused keelevead meid häirivad ja missugused keelevead meid ei häiri. Noh, sellised eksimused normingute vastu. Ja üsna ootuspäraselt häirivad kõige enam ikkagi sellised täheortograafia vead, noh et kas karantiin kirjutatakse tugeva või nõrga tähega seal alguses käega või tugeva KK seal alguses sedalaadi asjad või siis noh, kaashäälikuühendi asjad, kõik see, mis on meie koolihariduses nagu algusest peale nagu väga sügaval sees, eks ole, et et me õpime seda täheortograafiaid, need häirivad ka nagu inimesi kõige, enam oluliselt vähem näiteks häirivad kokku-lahku kirjutamise vead, sellised kuma vead mõnevõrra vähemalt osa vastajaskonda häirivad väga sellised kirjutamisel tehtud sellised lohakusvead kus näiteks kuma on nagu vales kohas või tühikuid on liiga palju, et küsitluse põhjal, mis üliõpilased tegid, selgus, et, et need on just sellised vead, mida nagu seotakse inimesel sellise lohakusega. Et see oli ühest bakalaureusetööst, mis käsitles just sellistes töölevõtmisolukorras kirjutise, et kuidas tööandjad reageerivad siis keelevigadele, et kuidas nad suhtuvad keelevigades, kas nad hindavad selle põhjal, et kas inimene sobib tööle võtmiseks. Et sealt tuli muidugi välja, eks ole, et neid põhimõtteliselt häirivad keelevead. Aga võib-olla häirib ikkagi üldine selline kirjutamis abitus. Ja no minu isiklik arvamus on, et koolihariduseks pigem nagu nagu rohkem rõhuda sellele ja äkki me saaksime seda vähem neid keelelisi reegleid ja erandeid vähendades siis vähendada seda tumis kulub puhtalt sellise õigekirja trilli peale. Ehk siis vaadata rohkem keelte mõtelda, mida see tähendab, mida ma kirjutasin, kuidas ma kirjutan selget teksti, et minu meelest nagu see kooliharidus peaks ja võiks rohkem sinnapoole vaadata. Aga kuidas seda teha? Ja teisest küljest ma saan aru, et te rääkisite praegu sellest, et vead ikkagi häirivad keelekasutajaid. Vead loomulikult häirivad, ma arvan, me kõik kujundab oma arvamuse inimese põhjal väga-väga suuresti selle põhjal, kuidas ta kirjutab internet praegu, kus me näeme inimeste tekste, kellega me kunagi ei ole kohtunud ja need tekstid on sageli sellised toimetamata, võtame nagu mingid rubriigid, kus inimesel on mingisugune eluline vajadus osaleda, näiteks ostan veel vahetamiseleriinselcali bakalaureusetöö selline vaadeldav rubriik kus kirjutatud tõesti väga erineva taustaga inimesed, ka sellised, kes ilmselt elu sees nagu muidu avalikult ei kirjutaks ja seal on nagu väga erinevad tüüpi vigu, on väga selliseid korrektseid tekste, aga on ka selliseid, kus tõesti need, need igasugused vead ja selline üldine kirjutamise abitus hakkab meid ikkagi väga mõjutama, et tema uuriski seda, et kuidas inimesed siis suhtuvad mida nad arvavad sellest inimesest puhtalt teksti põhjal. Ja mängis nende veatüüpidega. Et noh, nagu ma ütlesin, juba see täheortograafia vead häirisid vastajaid kõige enam kokku-lahku kirjutamise vead näiteks juba oluliselt vähem, et see kokku-lahku kirjutamine on ka nagu see koht, kus võiks siis nagu mõelda, et inimesed ei ole ilmselt kunagi seda normi päriselt omandanud. Et võib-olla see on ülereguleeritud mingites kohtades. Aga mulle tundub, et viimasel ajal ikka päris, ma arvan, juba paarkümmend aastat, võib-olla on need neid norme leevendatud ja üsna niisugune. Ja reegel või norm on see, et kui sa ei saa aru, kas kokku või lahku, siis kirjuta lahkuja ongi õige. Kas ei vasta tõele? Ja eks ta ikka vastab ja noh, ma arvan, et tegelikult kogu see, see keele normeerimine tegelikult sinnas suunas peakski minema, et, et pigem nagu leevendada pigem nagu lähemale sellele tegelikult kasutatavale keelele ja nagu loobuda sellest, millest tõesti noh, aastakümnete jooksul nagu, mis ei ole nagu päriselt, et noh, need välja tulnud, et seda on üritatud normeerida, aga inimesed ei tule kaasa või nad ei oska lihtsalt, et on ainult need spetsialistid, kes selle ära õppinud. Et siis võib-olla neid ikkagi ei ole vaja. Sellega ma olen tegelikult muidugi nõus, et näiteks kirjavahemärgid on meil ülereguleeritud ja tunnistan, et sellel teemal on plaanis, kajab täiesti eraldi keelesaade. Aga samas on ju niimoodi, et kirjavahemärk annab tegelikult ka tähendust ja, ja kui sa loed teksti, kus kirjavahemärki kas ei ole või on ta täiesti arusaamatus kohas, siis sa mõtled ikka tükk aega, enne mida ta ometi tahab mulle öelda, selle lausega. Noh, ega siis ainult kirjavahemärk seda tähendust ei tee, et vahel loed lauset ja ei saa aru, mida ta öelda tahtis, sellega täiesti ei tule ju ainult kirjavahemärkidest. Et noh, see ei tähenda seda, et need oleks nagu ühest äärmusest teise minema. Ma kindlasti ei arva nii vaid lihtsalt nagu, nagu mõtlema üle, mis, millised on vajalikud ja millised mitte, mis on need kohad, mida inimesed tõesti päriselt ei oskagi kasutada ka täiesti sellised spetsialisti moodi inimesed juba, et seal on järelikult probleem ikkagi selles üle reguleerituses. Ma mõtlen selle peale, kuidas praegu tekste koostatakse, kuidas me nii nagu arbid avastades keelesaates rääkis, et et kõik sõltub sellest, kui koostöö valminud. Me oleme kõneleja tahab ju, et teda mõistetakse ja vastuvõtja tahab aru saada, aga praegusel ajal on sageli niimoodi, et loed või kuuled teksti, siis mõtled, mida ta mulle nüüd öelda tahab ja Ma ei saa mitte, selles mõttes ei saa aru, et ma ei saa aru näiteks nanotehnoloogiast või millestki niisugusest, ma lihtsalt ei saa aru, mida öelda tahetakse ja siis ma taban ennast sellelt, et ma mõtlen inglise keele peale ja siis ma saan eesti keelest aru. See inglise keele mõju on juba nii suur. Et siis inglise keele oskaja saab nagu eesti keeles kõnelejast aru. Ja siis on see lause, mis uudise pealkirjas või teie intervjuu pealkirjas on kokku võetud, et eesti keel on vada, aga võiks olla veel vabam ja siis ma tunnetan nagu seda, et inimesed või üks osa keelekasutajatest hakkab ennast sellega õigustama, et ma võingi rääkida nii, nagu ma tahan, sest keel on ju vaba. No me võime ju rääkida nii, nagu me tahame Selles mõttes, et lõppude lõpuks ei saa üksteisest ju päriselt aru ka võib-olla mingisuguses teistsuguses olukorras, kui me ei taha üksteisest aru saada ja saame väga hästi aru ka selle inglise mõjuga. Aga ma tahaksin siin tegelikult lahus hoida ikkagi rääkimise ja kirjutamise, et rääkimine on nagu paratamatult selline protsess, mis toimub nii-öelda käigu pealt, see on nagu tagasi kerimatuma, ei suuda oma kõnet väga pikalt ette planeerida ja samamoodi noh kui palju ma siis suudan nagu neid norme nii-öelda siin kuidagi kontrolli all hoida. Ma arvan, et see ei ole nagu vajalikega. No või siis on nagu vajalik, aga teatavale maale on see võimalik siiski ainult et kirjutamisega nagu teine lugu, et seal meil on ikkagi võimalik seda teksti hinnata, esitada ja ja noh, ma olen ka nõus, et, et see inimene, kes on väga sellises teiskeelses keskkonnas elanud või töötanud pikalt ja eriti siis sellistes valdkondades kui ta nagu pidanud tegelikult terve elu, näiteks nagu teadlased terve elu oma tekste kirjutama ainult inglise keeles. Et on nagu täiesti paratamatu ta ei nagu ei suuda päriselt seda sellesse lihtsasse eesti keelde ümber pannagi. Kuidas sellega tegeleda, noh, minu meelest on siin ikkagi ainult üks viis, et õppida kirjutama seda eesti keeles lihtsalt ümber ütlema nagu ikkagi nagu vaatama, kust või mille kaudu see inglise keele mõju siis seal paistab, et kui tõesti noh, on see probleem, et et siis lugeja ei suuda sellest aru saada, et ma näen tegelikult seda, et kuigi näiteks me, ma töötan ju eesti üldkeeleteaduses see instituudis ja me kirjutame nii eesti kui inglise keeles, siis on siiski mõningaid selliseid juhtumeid olnud, kus ma näen, et ka siis see keeleteadlane või, või doktorant, kes on väga palju lugenud inglise keeles, et ta nagu ei, ei suuda seda päriselt ümber mõtestada eesti keeles. See ongi keeruline. Aga kui palju siis võib sellele tähelepanu pöörata, et kui inimene näiteks on, kui ta on, näiteks kui me räägime nüüd inglise keelest ja ajakirjandusest, kui ajakirjanik kasutab toortõlget otsetõlget ja see tegelikult ei anna täpset sisu edasi, et kuidas me sellesse siis suhtume, et olgu rääkigu nagu tahab, mis sest, et kuulaja aru ei saa, kui ikkagi võiksime tähelepanu juhtida. Ja sellest, et tuleb kuidagi karistada, nagu ühes artiklis juttu oli, sellest ma ei hakka üldse rääkimagi, see ei ole. See ei ole üldse mõeldav. No minu meelest ikkagi seda tähelepanu peaks nagu juhtivad, et kuule, et see on tõesti nagunii toortõlge ja pealegi see on nagu ebaselge. Kui see on nagu selline puhtalt toortõlge siis suure tõenäosusega seda ajakirjanikku huvitab, et kuidas kuulaja temasse suhtub või vaataja või, või mis iganes, ajakirjanik ta siis juhtub olema. Et see võiks talle korda minna ju, et ta noh, nii-öelda toortõlkega vahele jääks. Vahel on seal muidugi mänguline, selline toortõlgetega mängimine on ju ometigi keel on nagu üks osa, et, et ma tõlgin ühest inimene, kes töötab kahes keeleruumis, kes on nagu pädev mõlemas ta toob ikkagi nagu sõnu, väljendeid teise keelde üle, see ei tähenda, et need oleks tema keeles kodunenud, ta lihtsalt mängib nendega. See tähenda, et arvaks, et nii eesti keeles peabki ütlema. See tähendab vaid seda, et me nagu lõpuni mereid keele koodi nagu eraldi hoida ei suuda. Me kasutame üht, teise sees ja me teeme selle erinevaid asju, et vahel me teeme lihtsalt nalja. Vahel Me üritame öelda asju, mida meile tundub, et emakeeles ei ole nagu seda head väljendusvahendid. Et see on, see on nagu normaalne osa sellises mitmekeelses sellises ühiskonnas. Ja mul hakkas siin kõrval sõna pädev kui inimene on pädev, aga noh, nalja teevad ju ka inimesed, kes ei ole pädevad. Aga. No ma arvan, et ma tahan öelda, et mängudel on ju ka reegliku inimesed, mängivad siis ka mängimisel igal mängul on omad reeglid. Mis mina tahaks öelda, on see, et, et reegleid ja norme võib ju eirata ka väga teadlikult eirata just nimelt selle selle keelemängu jaoks või, või mingi mõtte esitamiseks, aga võib-olla lihtsalt see, mu põhisõnum on, et eesti keel on natukene üle reglementeeritud ikkagi praegu. Selle vastu ei vaidle digimaailm digitehnoloogia sellest valdkonnast tuleb meile rohkem uusi mõisteid. Uusi sõnu, sõnu võiks muidugi veelgi rohkem ilmselt tulla just nimelt eesti omi sõnu, nagu praegu ka käib uudis digisõnavõistlus. Aga kui palju siis digitehnoloogia on mõjutanud eesti keelekasutust ja meie igapäevakeelt ja kus suunas siis, kui me mõtleme normide peale? No meie igapäevakeelde on ta kindlasti väga-väga palju mõjutanud, mõtleme kasvõi seda, et et selline kirjakeel on muutunud kirjutatud keel, siis on muutunud tavaliseks meie kõigi kasutuses nagu oluliselt suuremal määral kui võib-olla 30 aastat tagasi, ehk siis me kasutame iga päev sedasama kirjutatud kirjaga tegelikult mingil kujul kas siis veebis lugedes lihtsalt või Chattides või, või mida iganes. Et kirjutavad ka need inimesed, kes võib-olla paarkümmend 30 aastat tagasi ei oleks mingi hinna eest kusagil avalikult kirjutanud, ütleme kasvõi sotsiaalmeedia peale et mõjutab meid kindlasti väga ja, ja mõjutab kindlasti väga mitmes suunas üldiselt ikkagi sinna sellise vabama kasutuse suunas võib-olla nii vabamänguline kui ka lihtsalt inimesed ei mõtle nende normide normingute peale, nii palju kindlasti on mida pädevam inimese nii erinevates keeltes on, seda enam me näeme seda, et et noh, me kasutame erinevaid keeli, eks ole, et kui me vaatame kas või sotsiaalmeediat, siis üks inimene võib väga erinevates keeltes seal postitada, sest ta arvestab oma erinevalt päritolu selliste sõpradega, kes seal on. Et ta kindlasti on oluliselt mõjutanud ikkagi erinevate keelte kasutust, eriti loomulikult inglise keele praeguses maailmas. Aga kas kogu see Digindus on samas mõjutanud ka meie suhtumist keelekasutusse ja see just nimelt sinna suunas, et rohkem vabadust? Ja muidugi on noh, kas me mõtleme kasvõi siis jällegi nende Chattide peale, aga ma mõtlesin, et see võistlus või sõnaosavõistlus on siis muidugi chat on see sõna, millele ma hea meelega leiaksin kusagilt vasta. Chattides sellises vahetus suhtluses, kus kaks inimest reaalajas ikkagi sõnumeid vahetavad, nagu dialoogi peavad, eks ole, seal me näeme vägagi, kuidas siis selline toimub, selline kõnekeele imiteerimine, kuidas oluliselt, et vähem on rolli mingitel kirjavahemärkidel, kuidas teadlikult inimesed nagu mängivad ka sellise kõne keelsustega. Ja loomulikult noh, mida me veel näeme, et, et kui palju sinna tekib, siis kui palju kasutatakse Mootikuna, mis väljetavad mingisugust suhtumist, nii et see liigub ju mingil määral ka nagu teistesse sellistesse sfääridesse, et et sõbrale emaili kirjutades ka kindlasti ei kirjuta enam sellises klassikalises meili või klassikalist sellist kirjastiilis vaid ikkagi seal mingisugune selline kohandunud variant, et kas siis kasutame selliseid ka teadlikke kõne, keelsusi või või Emootikuna näiteks, et vahel tundub, et just semiootika, neid on see kategooria, ilma milleta on päris raske elada ka nagu väljaspool neid Chete või väljaspool digimaailma ka juba. Et inimesed on väga kohanenud nendega tuju kujuneda. Ka nagu pakuti sõna emmatikoni asemel. Meil on üks selline projekt, mis on siis Eesti teismeliste keelekasutuse kohta. Algas umbes aasta tagasi. Et me korjame Eesti teismeliste keelekasutust just siis nii kirjalikku kui suulist ja kirjalikku siis just nimelt nendest Chattidest. Ja noh, see eesmärk on siis ennekõike hinnata, et kui palju siis tänapäeva teismeliste, kui palju nende keelekasutus erineb nagu täiskasvanutest on muidugi üks aspekt, aga teine aspekt on see, et me tahame teada, et kas see küsimus, et kuidas teismelised kasutavad inglise keelt, kole palju, et kas see vastab tõele, mille jaoks nad kasutavad seda inglise keelt nendes Chattides. Ja noh, üldse teismelised on selline vanuserühm, mis tegeleb iseseisvumisega väga igas mõttes ja nad tegelevad ka keelelise iseseisvumise ja vastandumisega vastandumisega vanematele koolile ehk siis et kuidas siis keelekasutuses väljendub nii et sellest teismeliste keelekasutusest me loodame küll teada saada näiteks seda, et kas inglise keelt nagu põhimõtteliselt kasutatakse näiteks rohkem kui ütleme 15 20 aastat tagasi korjatud needsamad Chatid või mitte jaa, Mootikanide kasutust ja üldist, selle eest kõnekeele jäljendamist, aga me näeme, et chattida seal ikkagi ju välja kujunenud oma selline keelenorm täiesti. Et ikkagi kirjavahemärke ei kasutada. Lause algab suure tähega, ainult siis, kui see programm seda kuidagi peale sunnib. Kasutatakse selliseid lühenemisi, kõikvõimalikke, selliseid igasuguseid lühendeid, mis on sellised internetti või chati spetsiifilised ja mis tegelikult on väga laialt levinud nagu sellised globaalsed üle maailma levinud. Ja tegelikult ka üllatavalt püsivad, nii et selline sissevaade selle teismelise ellu keelekasutust tuleb sealt ja siis oli ka huvitav jälgida seda, et, et kuidas siis kooliharidus sellest jagu saab. Kas saab, jäävadki täiesti eraldi normideks. Aga kui see teismeline sealt veebimaailmast välja tuleb nii-öelda päris maailma, siis kui palju ta peab, kirjakeelt mitte peab, on nüüd vale küsida, aga kui palju ta võiks seda kirjakeelt osata või teada, sest kui ta astub, kui õpilane astub koolist ellu, siis no mina väidan, et mida ilusamat, selgemat eesti keelt ta räägib, seda suuremad võimalused tal elus on. Kool on ju see, mis peab valmistama ette inimest, et tal läheks elus võimalikult hästi. No see, mida mina näen, on see tegelikult ju teismelised suudavad väga hästi lahus hoida seda internetti chati maailma, nad on väga teadlikud sellest, kellega nad räägivad ja kuidas nad räägivad ja ka, et kellele nad kirjutavad ja kuidas nad kirjutavad, et see koolielu ja see omavaheline suhtlus, need on nagu täiesti eri maailmad ja nad saavad sellest väga hästi hakkama. Muidugi see inimeste võimekus on ju erinev, selline keeleline võimekus, eks inimesel on väga erinevaid võimekusi ja mitte kõik ei ole kõikides valdkondades ühtmoodi pädevad. Seesama küsimus, et kas me suudame ikkagi selgeid tekste sõnastada ja kas me suudame oma lauseid teha nagu lugejale arusaadavaks, on ikkagi juba nagu selline teine mäng, mille, millega tuleb täiesti eraldi tegeleda. Ma arvan, et see selline selge, et sõnumite ja tekstide koostamise oskus ei ole eriti seotud siis sellise hõige keelsusega. Laias laastus, et, et pigem ikkagi sellise tähelepanelikkusega keele osas ja sellise keele analüüsimise oskusega. Ja ikkagi muidugi kogu selle suures on see, et kui mõte on selge, et siis saab midagi selle keelega teha, kui mõte on segane, siis eriti vahet ei ole. Missugune on ilus eesti keel, kas on midagi, millest teie ise hoiaksite 10 küünega kinni? Kiuslike pool sellest küsimusest, kas on mõni norm, millest teie kinni hoiaksite 10 küünega. No, ja ikkagi ma hoiaksin mõnest normist ka kinni, noh, ma ei läheks nagu selle kallale, et hakata kuidagi sõnade õigekirja muutma. See kõik on nagu tehtud või see on pika aja jooksul nii paika loksunud, et see häiriks väga palju, see häiriks ka mind vägagi. Et kui me hakkaks sõnu täiesti mingitel teistel printsiipidel kirjutama, kindlasti tulen sellega toime. Lõppude lõpuks ma olen oma elus ka päris palju suulise kõnetekste litereerinud transkribeeritud ja vahel ka kuidagi nagu loomulikult võtnud, et kui ma transkribeerin süüa hüüaiiga, eks ole, ja siis panen selle kuhugi näiteks üliõpilastele näitelauses siis pärast on tagasisidet, õppejõud ei oska kirjutada. Et siis noh, saan aru küll, et kust see tuleb, et see on see, et me kirjutab, me oleme kokku leppinud, et kirjutage süüa, kuigi me hääldame süüa, eks ole, et mina siin noh, kuigi ma panin selle näitas ja siis tema ei saanud aru, et see näide arvab, et ma kirjutasingi niimoodi, et noh, see segadus tuleb sealt kindlasti kui nüüd, nagu mõelda eesti keel, eesti kirjakeel, mida kujundatud ju väga teadlikult kusagil 20.-test alates ja selle üks selline eesmärk on olnud tekitada sellist keelelist ühtsust haritlasi, keelt ja selle üks osa on olnud ikkagi see, et kogu see murdelise tausta väljasurumine nii sõnade, käänamise pööramise eest kasvõi näiteks kus on olnud Eesti aladel nagu tohutu tohutu meeletu varieerumine, et siis see on ju nagu äärmisel tõhusalt läinud muidugi, sellise murrete väljasuremise hinnaga. Aga jällegi ma arvan, et mingit väga suuri revolutsioone siin ei oleks küll vaja ka teha, eks ole, ja noh, see olekski võimalik, et see inimeste standardkeel on ikkagi praeguseks nii kinnistunud ja väljakujunenud. Aga see võib olla, millest, mida ma tahaksin nagu keele juures näha, on ikkagi sellist nagu mängulisust, rohkem ka seda, et selle keele kirjapanemise juures nagu aktsepteeriksime natukene selliseid möödaminekuid, eriti kõike seda, mille puhul me saame aru, et selle taga nagu mingisugune mõte, et meelega tahab midagi öelda meile. Mul on kohati tunne, et, et võib-olla mingites olukordades kipume kõike liiga ära. Standardiseerime. Ja samas see tähendab tegelikult rohkem keele peale mõtlemist, rohkem keelega tegelemist, rohkem lugemist, ilmselt. Jah, ma olen nagu täiesti nõus, et selleks, et keeles vabamalt suhtuda, selle keele osas olema nagu teadlikumad ja võib-olla mitte nii kramplikult nagu mõtlema igal hetkel nende normide peale, vaid mõtlema nagu rohkem selle sisu peale, et kas see sõnastus või kas tekst annab edasi sisu, kas me kasutame mingeid asju mänguliselt, mida tekst meile üldse öelda tahab, et jah, see tähendab sellist keele peale mõtlemist omajagu, aga minu meelest see tähendab kui aktsepteerimist, see tähendab ka erinevuste aktsiat teerimist ja mitte üritamist ikkagi igal juhul nagu kõike täpselt samal viisil standardiseerida. Ikkagi kui Jaan Kaplinski on olnud hädas sellega, et tema keelt toimetatakse ära, kuigi tema ikkagi on ise keelespetsialist? Ma arvan, kes on parimad keelespetsialistid ennekõike ikkagi kirjanikud vähemalt selle kasutamise seisukohalt. See tähendab, et sama labidaga ei saa lüüa kõigile. Ja sellised individuaalsed eripärad tulevad ikkagi individuaalne varieerumine ka tuleb ikkagi laias laastus keelele kasuks ja muudate selliseks tõesti heaks vahendiks oma sõnumite ütlemiseks mitte mitte nii, et mul on igal hetkel hirm, et keegi tuleb, ütleb, et mõtlesime ühte või teist asja valesti. Ja lõpetuseks tuletame meelde seda uudis digisõnade võistlust ja ootame siis koos, ma arvan ka sõnause korraldajatega kuulajatest vastelt sõnale sättima või on teil liina meister, on mõni välja pakkuda mõni mõte? Ei, mul endal ei ole selliste uudissõnade peale kuidagi, ise ei ole eriti loominguline, neid leiutama ei ole, vihma ka ei ole, nii et ootan huviga pakkumisi. Aitäh, Tartu Ülikooli professor Liina Lindström ja uudis digisõnade võistlusele saab sõnu pakkuda veel nädala jagu. Kõike head kuulmiseni.