Tere, Aime ajakirja Horisont viimane number on pühendatud keelele ja keeleteadusele ja muidugi on selles numbris juttu ka eesti keelest. Saates on täna ajakirja Horisont keeletoimetaja, Eesti keele Instituudi keeleteadlane, keda Paulsen, tere. Tere ja keeleteadlane Ilona Tragel Tartu ülikoolist. Tere. Tere. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan ja kõigepealt kohe esimene küsimus on, miks selline erinumber otsustati korraldada? Ausalt öeldes selline mõte on minul endal horisonti toimetades vahel niimoodi kiirelt läbi lipsanud. Ja juba see mõte, et horisondis võiks olla rohkem keeleteadust. Mina oma horisondi keeletoimetamise aja jooksul olen olnud kaasas keskaja linna ajaloo erinumbri toimetamisel. Ja see oli juba iseenesest väga huvitav kogemus. Aga kui Tartu Ülikooli rahval see tähendab just Ilona, Trageli ja Liina Lindström-il see mõte tekkis, janud võtsid ühendust, siis võin öelda, et ma olin kohe väga-väga rõõmus. Ilona Tragel, miks on eesti keel või keel üldse tähtis inimese jaoks, et sellest peab ka nii palju rääkima. Aga mis me ilma temata teeks? Kas või siin saates praegu mitte midagi? Eetris oleks vaikus ilmselt. Keda Paulsen teie olete ühtviisi keeleteadlane ja keeletoimetaja. Kuidas te need kaks ametit ühendate? Tegelikult on need üsna erinevad ju. Need on päris erinevad ja seda ma sellest ma natuke kirjutan ise ka selles horisondi numbris. Ja ütleme, see keeleteadlase pilk, ma arvan, et keeletoimetaja keele toimetades keeld toimetades aitab ehk säilitada objektiivsust, et keeletoimetaja ju peaks püüdma mitte seda, oma meeldivust või isiklikke selliseid eelistusi, mis meil kõikidel on, ma arvan keele suhtes, et meil on mingid võib-olla väljendid, mis meeldivad rohkem või vähem, et see on aidanud sellist objektiivsemat joont hoida. Mida ma olen püüdnud teha. Ja no keeleteadlasena keeletoimetajatööd tehes on ju selline suur rõõm leida ennast materjali külluses. Omaenda teadustöö jaoks olen ma ikka horisonti lugedes leidnud väljundit, pinud selliseid põnevaid sõnu ja vorme ja väljendeid näiteks kasvõi sellised ütleme, mis keeles levivad mingisugused sõnad või vormid, mis veel ei ole jõudnud näiteks sõnaraamatusse. Näiteks selles mõttes, et kas nad on juba iseseisvunud sõnad nagu kui keegi on keras rõngas kringlis näiteks, et kas need on siis juba määrsõnad või on need nimisõna vormid. Ja kuna ma seda tüüpi asju uurin, siis siit ma olen leidnud üksjagu materjali tõesti iga iga numbrit toimetades. Ja noh, ütleme, et rõõmu on palju ja ja mure, noh, ma ei teagi, kas seda niimoodi nimetada ütleme, et keeletoimetamine on koostöö ja suur õnnestumine on see, kui näiteks keelenorm aitab mõtte selgusele kaasa ja ma saan nagu autorit aidata mingisugust normi näiteks rakendada, aga eks siis mure on jällegi siis, kui see mingil põhjusel ei õnnestu. Normingut ei ole alati lihtne kohaldada, kasvõi mõni autor näiteks soovib just nimelt suurt algustähte mõnele asutusele kuigi meil on asutuste, Väike-Tähenorm meediakeeles ja autoril võib olla emotsionaalne või harjumuslik suhtumine mingisuguse keele normi suhtes. Et sel juhul kindlasti on see selline läbirääkimiste töö ja ma arvan, et see suur algustäht näiteks mõnes kohas ehk ei ole siiski siis nii suur probleem, et see ühtlus võid kannatada, aga et see autori selline tahe ikkagi jääks ka näha Seekord kas selle selle horisondi numbri toimetamine on olnud raskem kui teiste numbrite toimetamine, sest teil on tulnud toimetada ju keeleteadlasi kas nad alluvad toimetamisele, kui palju on vaielda tulnud? Läinud näiteks Ilonaga vaidlesite palju. Ma ei mäleta suuri vaidlusi, et me küll arutasime seal erinevaid selliseid teemasid, et kuidas just oleks õigem lahendada midagi mul praegu kohe konkreetselt ei meenugi, aga. Ja need olid pigem sellised, sisuliselt hästi edasi viivad arutelud mingite terminite, et Eesti vastata kohta kas eestikeelne sõna, mis muidu on võib-olla tavakeeles meile tuntud tähendusega, kas see katab selle inglisekeelse termini sisu näiteks. Ja, ja sellised, kuidas kõige rahvapärasemalt mõnd mõtet edasi anda, mis meile teadlastena on meie oma erialakeeles üsna selge ja arusaadav. Ja siis me arutlesime kedaga ja püüdsime ette kujutada sellist tüüpilist, horisondi lugejat, et kui palju me peame oma erialakeelt tooma, siis tavakeelele lähemale aga samas seda aga mitte liiga palju tehes mitte liiga palju lihtsustades, nii et väga palju mitmeti mõistetavus ei tuleks, et meil oli väga toredaid sisulisi arutelusid Nonii kuna praegu kuulavad seda saadet ilmselt ka need, kes horisonti võib-olla nii sageli kätte ei võta või ka internetist ei vaata, et kellele on horisont mõeldud, et missugune on siis tüüpiline horisondi lugeja kelle teadmisi keelest ja vastuvõtuvõimet te olete arvestanud? Horisondi lugejaskonnast moodustab üsna suure osa vähemalt loodetavasti üldhariduskoolide õpilased. Meie eesmärk oligi kirjutada nii, et see oleks võimalikult üldarusaadav. Ja samas horisonti loevad ka näiteks teadlased ise, loodus-reaalteadlased ja huvilised. Ma arvan, et see ring on et see ei ole homogeenne, et me põhiline on ikkagi see mõtteselgus. Et selle poole me kindlasti püüdlesime just nimelt, mida Ilonaga mainis inglise keele terminite vahel ka tõlkimine, noh ütleme, et teadlased on ju suures osas harjunud kirjutama inglise keeles, see on selleks, et me saaksime neid tipti artikleid. Noh, see ei olegi alati nii lihtne, et siis seda asja kirjutada, esiteks üldse eesti keeles ja siis veel sellises arusaadavas vormis, et tõesti igaüks oleks võimeline sellest sellest nagu hoomama midagi. Võib-olla lisaks veel ja tõesti see koolidele suunatud, see, see eesmärk meil tõesti oli, et see, mis me autorid talle ikkagi lähteülesandeks andsime, et isegi põhikooli viimasena õpilane võiks olla see, kes sellest tekstist aru saab. Ja päris palju mõtlesime ka emakeeleõpetajate peale ja Gümnaasiumi uurimistöö peale, et siin on päris mitu sellist lugu, mis võiks olla justkui eeskujuks emakeeleõpetajatele, keeleteemaliste uurimistööde teemade andmiseks õpilastele või miks mitte, õpilased ise leiavad endale midagi sellist. Et see oli, oli jah, meie üks eesmärke. Minu meelest on ka väga palju artikleid keerulistel teemadel näiteks Ilona Tragel, teie enda artikkel, keel on aken ajju. Et see on üks raske küsimus, ma arvan, et kuidas keel mõjutab maailma tajumist. Ja ja seal see on tõsi ja tegelikult 100 artiklis. Toimetaja teiselt poolt autorina ja hea, et mul oli Piia mu endine juhendatav ütleme, jääga doktorikraadiga teadur koos minuga tegemas, et eks me siis vastastikku 11 kavandasime, et see on nüüd jälle liiga raske ja proovime seda paremini. Aga et kuidas keel maailma tajumist mõjutab või siis maailm keeles kajastub ja kus on seal need, et vahepeal ja ja, ja kas see on erikeelsetele inimestele erinev ja neid teemasid Jahanni selles artiklis, kus siis ka näiteks mitmekeelsuse teemat käsitlevates artiklites puudutatud. Ja see on jah, tõepoolest üks keeleteaduse, niisuguse muna ja kanamuna või kanaküsimusi olnud juba kaua-kaua. Võib-olla kutsun kuulajaid teemasse sisse elama, nii et mõtleme selle peale, et kui räägid võõrkeeles ja räägite noh, ikka kaua mitte nii, et siin-seal mõni lause olete märganud seda hetke, kui mõtlemine muutub ja hakata mõtlema ka selles võõrkeeles või teises keeles, kui teil on, on mitu keelt igapäevases kasutuses, et see niisugune hetk, kus, kus me tajume aha, okei, nüüd mõtlesin inglise keeles või siis veel hullemat, hakkasite unesid nägema, et mul on enda eluliseks kuskil mujal keelekeskkonnas elamise kõige õudsemad hetked alati sellest, kui ma saan aru, et appi nüüd on unenäod ka juba selles keeles. Ja siis me ei ole hea olla. Tõsi on see et meil ei ole mingit otseseost ajju, et me ei saa panna sondi sisse ja vaadata, et mis need sõnad seal ajus teevad, sellest püüdsime siis kirjutada ka siin, et tegelikult, et nii palju kui meie keeleteadlastena aju-uurijate eriti siis neurolingvistide uurimustest aru saame, siis ka nemad veel ei anna meile päris kindlaid vastuseid, et on teada tendentse selle kohta, mismoodi aju üht või teist ka keeleteaduse kaudu teadaolevat kategooriat töötleb, ühest või teisest erinevalt. Aga seda, et meil oleks mingisugune tervikpilt, seda, seda meil ei ole ja seetõttu me ei saa vastata mingite füüsika terminitega või keemiaterminitega, et ja need aminohapped ja see sõna, et seda, seda me ei saa. Ja ma millegipärast usun, et seda me ei saa veel kaua. Aga me teame keele kohta päris palju. Ja nüüd eri sellised viimase, võib-olla 10 aasta aju-uuringud on näidanud väga palju sarnast ja üks, mida me siis ka siin artiklis püüdsime välja tuua, on, on see, et, et nagu keel organiseerub kategooriatena mingite liikidena tüüpidena mingite mustrit täna. Niisiis paistab ka organiseeruvad taju ja seda siis mitte ainult muidugi keele tõlgendamisele igasuguse info tõlgendamisel, aga, aga siiski hele tõlgendamisel ka, et selle kohta on nüüd sellised värskemad uurimused, mis tõesti seda näitavad. Ma küsiksin nüüd niimoodi, et kas siis no me oleme ikka arvanud, et eesti keel on keeruline keel ja sellest sõltub ka see, kuidas me räägime ja käitume ja kuidas me mõtleme, et kas erinevaid keeli rääkivad rahvad on erinevad ka selles mõttes, et keel määrab ära iseloomu või käitumise või võimekuse. Keel mingis mõttes määrab seda, millest me saame rääkida. Ja rahvad räägivad sellest, mis on neile oluline. Et ühine on kindlasti see, et keelt räägivad inimesed ja inimesed on, olgu nad mis rahvusest või rassist ikkagi olemuslikult päris sarnased ja neil on mingisugused teemad, millest noh, ma arvan, et räägivad kõik maailma rahvad. Ja see osa ilmselt on ühine. Me oleme harjunud nii mõtlema, et üks osa sellest niisugusest ühisest olemuslikult inimlikust mõtlemisest kajastub grammatikas. Et see on siis sellepärast nii, et grammatikas kajastub see, mis on olnud terve keele arenguloo jooksul inimestele oluline ja, ja sellepärast on kulunud niisuguseks lühikeseks ja hästi kasutuskõlblikuks kiireks vahendiks, siis näid teatud olulisi suhteid väljendama. Noh, näiteks eesti keeles, eks ole, koha suhted on hästi olulised, meil on väga palju vahendeid nende väljendamiseks mitte ainult siis käänded, kohakäänded, eks ole, me saame öelda laual ja laualt ja lauale väliskohakäänete ka ja siis on veel sisekohakäänded pudelis pudelist ja pudelisse. Aga tegelikult on meil ka terve hunnik kaassõnu, millega ma neid samu asju saame väljendada ja neid teemasid puudutada tahavad ka artiklid selles numbris, nii et on käänete tekkimisest Külli Prillopi ja Külli Habichti lugu ja siis sellest, kuidas me valime käänet ja ja kaassõnade vahel on Jane Klavani meetodeid käsitlev lugu. Aga nüüd, kuidas, kuidas siis selle teema juurde tagasi tulla, et kas nüüd kas see, millest rääkida või, või et kas keel on erinev ja mõtlemine erinev eri rahvusest erikeelega inimestel? Et mina tunnen seda nii või jällegi mõelgem muga koos, et mingit võõrkeelt hästi osates ja püüdes selgitada kellelegi mingit olukorda, et kas tunnete vahel, et justkui ei piisa sõnadest nagu näiteks võib-olla inglise keeles kõigi koha eristuste tegemiseks, mida me eesti keeles suudame teha ei ole inglise keeles väljendusvahendeid nii vabalt valida, see tähendab seda, et mingisugune inglise keele koha sõna näiteks on või in väljendab tegelikult palju rohkemaid tähendusi. Ja kui me eesti keeles saame valida, kui täpselt me mingi asja kuhugi paigutame, sellekohast räägime siis inglise keelt kõneldes me teeme seda ühesõnaga eesti keelt kõneldes võib-olla kahe käendaja kolme kaassõnaga, me saame valida nende vahel nii et tundub, et midagi võiks nagu olla erinev. Ja, ja seda uurides jah, ütleme ka aju-uuringute puhul siis grammatika töötlemist on mingil määral uuritud, aga, aga tõesti keel on väga-väga mitmetahuline nähtused, et kui me saame teha mingi visuaalse stiimuli katse näidata mingit kahte asja ja laste nimetada, et eks ole, üks on, ma ei tea, pudel ja, ja teine on pliiats, eks ole, ja neid näidatakse ja siis palutakse katseisikul nimetada võib nuppu vajuta aga, aga nii kui me hakkame keele sisendit sellistele katsetele andma. Nii, me peame mõtlema väga paljude asjade peale, me peame mõtlema keele eri tasandite peale, näiteks et kui on pudel ja pliiats siis o Need hakkavad mõlemad peega. Võib-olla tekkis siin keelekasutajal mingi seos või oli ta just joonud ja ta tegelikult oli selle kuidagi enda mingis muus seoses talletanud. Tal oli aktiveerunud mingit midagi muud. Kõik sellised keelelised ja keelevälised tegurid, mis mõjutavad keele tõlgendamisel on igasugustes eksperimentides keerulised ja ega psühholoogid ka väga neid keelesisendiga katseid sellepärast ei, ei armasta. Aga mis siis ühist on? Ühist on ilmselt ka palju, osundan teie artiklit. Inimesed pööravad liikuvatele objektidele kiiremini, rohkem tähelepanu kui staatilistele objektidele, et see on siis kõikidele inimestele omane. No nii arvatakse, see on tegelikult muidu omane ka loomadele, eks ole, see kehtib, seesama reegel, liikuvad objektid on potentsiaalselt ohtlikumad ja see näiteks ka imikud märtavad Juliikuvat palju kergemini, et kõik muutused, mis toimuvad meile olulisemad, kui lihtsalt staatilised mingid paiknemise või kusagil olemise suhted, et siin on jah, selliseid toredaid näiteid meil toodud, mida on keeles hästi palju, et et kui me ütleme, et tee läheb Tartust Tallinnasse või praegu minu hääl läheb Tartust Tallinnasse, et tegelikult on ta ikka mul siin olemas ja ei lähe kuhugi. Aga see, kuidas me tahame temast rääkida, on selline dünaamiline viis, eks ole seda kajastada või et, et rada läheb üle põllu. Ta on seal ikka paigal, kell käib ja kõik niisugused ja näiteks isegi sellised nagu vaatan, keda poole. Et siis ma ka poole on ju ka tegelikult selline suunaga sõna, eks ju. Et siin võib ühe igasuguseid mõtteid arendada, et kuidas me ennast tunneme, kui me muudkui dünaamiliselt suundume kellegi poole, siis algkeelel selline tore võim vahetada TaDaa perspektiivi asjadest rääkimisel, et ka niisugused asjad, mis tegelikult juhtuvad ühtemoodi või on paigal. Et mul tulid eile just tulid sellised kirjad. Tartu ülikool otsustas ära jätta Ta tõrvikurongkäigu ja noh, siis need põhjendused ja nii saab ühtemoodi öelda, aga teiselt poolt me saame öelda, et tõrvikurongkäik jääb ära. Ja siin me oleme valinud teistsuguse perspektiivi sellele, sellele samale olukorrale tegelikult või et kui me ütleme, eesti paneb riigilukku või riik pannakse lukku, eks ole, on, on erinev vaatenurk ja tegelikult siis ka see, kuidas me oleme tahtnud seda seda olukorda väljendada. Ja need, kes seda kuulevad, kuidas nad seda tõlgendavad kes siis ikkagi söödion. Samuti võib seda, ütleme staatilist liikumist väljendavate, õigemini fiktiivselt liikumist väljendavat olukorda tõlgendada ka põhjuslikult just tuli pähe näide, et rada viib su läbi metsa. Ja just, et seal on palju, palju võimalusega, et see ühine ühine neis on tõesti see, et et need on siis jah, kõik sellised liikumise väljendid, eks ole, et rada on metsas on küll täiesti okei, aga näiteks kui me näitame pilt ja üks, üks foto, mida ma suure kiiruga toimetamise ajal veel tegemas käisin, mis kahjuks ei mahtunud siia numbrisse, kus oli selline metsarada puude vahel ja ja see on lihtsalt ükskõik kellele seda näidata, ütleb alati, et rada läheb läbi metsa või rada läheb puude vahel, ta ei ole seal ja et ei ole seal. Ja. Nii keel kui ka keeleteadus ilmsesti on pidevas muutumises. Kaks küsimust korraga. Kui palju peab keel ja keeleteadus, kui palju need peavad muutuma ja mis on kõige uuenduslikum teave või suhtumine selles erinumbris horisondi erinumbris? Ja mina arvan, et keel tegelikult ei pea muutuma, et loomulikult arenev keel muutub iseenesest ja ka seda on horisondi numbris tee lahti kirjutatud, et kuidas need muutused võivad tulla nii keelekontaktidest kui ka keelesüsteemi enda sellisest dünaamikast. Kuigi jah, ütleme, et eesti keelt on, on läbi aegade muudetud päris korralikult. Näiteks Tartu Ülikooli professor Helle Metslang on kirjutanud sellisest nähtusest nagu pealesunnitud grammatikaliseerumine. See tähendab siis ta on kirjeldanud selliseid nähtusi nagu juba vanas kirjakeeles. Kuna seda ju germaani keelte põhjal püüti kirjutada, et siis ja eesti keeles puuduvad artiklid, umbmäärased ja määratud artiklid ning tuleviku grammatilised vahendid, et siis on neid püütud sisse viia. Ja samuti ka siin artiklis räägib Renate Pajusalu näiteks tingivas kõneviisist ja mainib ka seda, et tingiva kõneviisi nuks vorm, et mis on just meedia keeles üsna levinud näiteks pidanuks või saanuks, et ka see on kahekümnendatel aastatel keeleuuendusliikumise käigus välja pakutud ja seda tegi Oskar Loorits. Aga kui nüüd selle teise küsimuse juurde tulla, et mis, mis võiks siin olla kõige uuenduslikum? Noh, ma arvan, et just lugejale, et võib võib-olla siin päris mitmeid uuenduslikke aspekte, aga üks selline läbiv tiib on see, et keele varieerumisse kõikvõimalikud murded, släng ja ka inimese üksikisiku idiolektiga see kõik on elusaja, elava keele juures ülivajalik ja ja mitmekesisus on see, mis mis hoiab keele elusa. Ma arvan, et ma ütleks sellise, mis keeleteadlastele ei ole uuenduslik, aga võib-olla ei ole me suutnud seda mõtet piisavalt levitada. Ja ma arvan ka, ma olen kedagi väga nõus, et keele muutumine kõigepealt jah, siin tegelikult keel muutub, kas me ei saa sinna mitte midagi teha, kelmutut sellepärast, et maailm muutub. Eks ole, me ei saa, ei saa võrrelda, et kui, kui ma olin laps, siis telefon oli, eks ole, pappi nurga peal. Et kui keegi oleks helistanud, ma võtan vastu ja siis keegi küsib, kus sa oled, siis oleks palju nalja saanud. Objektid muutuvad ja keel muutub nendega koos vastavalt sest nendele vajadustele rääkinud vajadustele see, millest me rääkida tahame, eks ole, et võib olla tulevikku vaadates, et aasta pärast või paari aasta pärast on meil selline uus kirjeldav sõna, mis käib igasuguse segase olukorra, kaose ja suure kriisi kohta, et me ütleme selle asemel, et öeldud, täielik jama, ütleme me täielik 2020. Ja kõik saavad aru, eks ole, et siis on midagi, midagi on muutunud või noh, mida me juba näeme, eks ole, praeguses olukorras on see, et sõnad positiivne, negatiivne on tegelikult vahetunud oma tähenduse. Et keel, keel muutub koos nende rääkimisvajadustega, eks ole, millest me, mille jaoks meil keelt vaja on. Aga nii nagu keda ütles jah, need variandid, et nende teadvustamist me tõesti oleme püüdnud siin paljudes artiklites väga rõhutada, et me senimaani võib-olla oleme harjunud rääkima kirjakeelest ja kõnekeelest, see tundub niisugune, mida ilmselt igaüks oskab öelda. Aga noh, tegelikult on kirjakeel ju kõigest üks keelevariante ja, ja see, et me võib-olla ongi sellised küsimused, et kui palju keel peab muutuma või mida me peame keeles aktsepteerima, siis tegelikult need on küsimused nendele, kes tegelevad kirjakeelega. Eks ole, sellise standard kirjutatud keelega, sest noh, ka kirjakeel. Et kõik need mõisted on sellised, mida me peame neid hakkama ka natuke üle vaatama, et et kõik, võib-olla ei ole kõige õnnestunumalt need nende variantide sildid või terminid. Tiit Hennoste kirjutab siin horisondi numbris väga toredasti sellest, kuidas suuline kõne on see, mis mis siis annab meile palju rohkem infot keele praeguse olukorra kohta. Kui, siis selline rangelt normeeritud kirjakeel. Aga kindlasti mitte keegi meist keeleteadlastest ei arva, et kirjakeelt, et ei ole vaja kuidagimoodi jäi siis normida ega õpetada ja nii edasi, lihtsalt küsimus on nende paljude variantide teadvustamisest. Ja kuna Meie maailm meie ümber muutub ka järjest mitmekesisemaks ja mitmekesisemaks, et meil on palju uusi viise, kuidas suhelda ka kirjutades, siis ka sealt tekib juurde uusi variante, et me peame lihtsalt olema väga suured kõrvad ja suured silmad kõik meie ja tähele panema, mis meie keelega toimub. Et ma olen ise kirjutanud ka siia ühe väikse loo sellest, millega ma olen ise suure huviga juba kevadest peale tegelenud, ma olen kogunud silte, mida ootused oma ustele panevad igasuguste piirangute, mitu toimunud muutuste kohta, et kes on suletud ja kes on avatud kuidagi teisiti. Need olid siis need eriolukorra aegsed sildid ja sealt paistis ka väga huvitav keele muutumine tegelikult välja, et mõned põhjustamist väljendavad sõnad mida küll valitsuse õigusaktides kasutati, need jõudsid siltidele imeharva soli tõttu, et kriisi toff või viiruse leviku tõttu vaid siis need asutused ise tahtsid seda väljendada pigem nii, et nemad ei ole seda põhjustanud ja nad kirjutasid, et nemad on suletud seoses eriolukorraga ja see on täiesti arusaadav ja selge, et nad ei, ei tahtnud seda vastutust nii-öelda endale võtta ja selliseid huvitavaid asju selt siltidelt märkasime. Ja, ja nüüd suure hooga hakkasime koguma ka seal uue olukorra silte, mis on, mis on teistsugune, vaatame seda, kuidas meid üles kutsutakse, maske kandma ja ja mida tegema, et see on ka üks üks keelevariant siis sildi keeleks. Me oleme teda kutsunud, see on üks žanr, seda on maailma suurim ka küll põhiliselt mitmekeelsete siltidega seoses. Aga see on üks variant, mis näitab sellist keele praegust olukorda ja seda, mismoodi siis sellise vajaduse tekkides kiiresti spontaanselt reageeritakse. Inimesed niivõrd ei mõtle, kas see saab nüüd õige või, või keeleliselt korrektne, et nad tahavad lihtsalt selgelt oma sõnumi väljendada, sinna võib-olla natuke emotsiooni panna. Et mitte oma kliente kaotada ja nii edasi. Siis ma vist pidin ütlema ka midagi salla uuenduslik kuse kohtasin numbris, et ma tahaks tegelikult öelda, et igas artiklis mina ise ka kõiki neid toimetades sain midagi uut ja huvitavat teada. Aga võib-olla see on natuke teine, uus või, või teisel viisil uue teadasaamine, kui pigem niisugune horisondi tavalugeja. Et siit välja tuua mõned, siis keeleteadlastele endile kindlasti siis ka teistele keeleteadlastele Eestis kõigile soovitan lugeda Petar kehajovi tikklita keelte hääbumisest ja sellest, kuidas me peaksime sellesse suhtuma. See on väga mõtlemapanev ja avab täiesti teistsuguse vaatenurga, kui me siiani oleme harjunud sellest mõtlema. Ma võib-olla ei. Ma ütleks seda täpselt, lugege ajakirjast või äkki. Keelesaate toimetaja tahab Petari, et aga mõnes saates rääkida sellest, see on väga-väga huvitav. Siis oleme me siin avaldanud nüüd esimest korda uue variandi keele, puust uurali keele puust. Et see on tegelikult, meil on nendest siiani kasutusel olnud väga vanad versioonid ja kehvad graafikad ja, ja nii edasi, see on nüüd siin, siin on mõni asi rohkem, mõni keel rohkem, eks ole, keeled mitte, ainult ei sureme ka, leiame neid, mõni neist küll ei ole enam elus sellegipoolest, aga me oleme leidnud teadmise, et seda võiksid silmata, seal on väga kenasti väga ilus ja on ja me minu meelest Kaajani kenasti klapib kõik selle kaardiga asualade kaardiga, nii et seda ma väga soovitan õpetajatele ka kasutamiseks, et mujalt paremat ei, ei leia foneetika, mis on niisugune natuke võib-olla selline piiripealne keeleteadlased, kus on hästi palju füüsikat. Sellest siin on Pärtel Lippuse lugu, kus Täsitaks saab minu meelest väga hea sissejuhatuse, mis foneetika üldse on? Sellistest põhimõistetest soovitan näiteks kõigile sellistele õpilastele, kes heliga tegelemisest üldse on huvitatud, et et siit saate sellist ta heada laiemat tausta koos erinevate piltidega või koos, eks ole, ju on ju lahedad pildid, et siin on jah, pildid on sellised, kus on siis tõesti foneetik ka eesti foneetika areng läbi ajaloo, et missugused seadmed meil olid ja, ja selle looga siis vihjamisi, säraga seotud, siis kaanepilt on muidugi seotud paljuga, aga, aga siis ka muuhulgas selle selle looga ja siin tuleb meelde, kui ma nüüd just selle lehekülje keerasin, tuleb meelde ka öelda, et et selle erinumbri lisamaterjal on meie blogis keel. Dundee Bloog punkt keelbuntuteni siin trükiversioonis on Need skännitavad QR koodid, mille kaudu siis saab nende lehtede juurde, et seal on ka siis näiteks videod ja heli ja, ja sinna lisandub neid lugusid. Mõned lood tuli mul poole lühemaks teha ja siis, kui laaste laastasin neid lugusid niimoodi, et osa jäi üle ja siis ja siis autojuhid lahkesti lubanud, et need vormistada, nii et sinna tuleb isa lugusid, et näiteks ka keelepuu koostajad on lubanud last taustast kirjutada, kuidas nad seda tegid ja ja, ja keda ka. Üha üha põnevamaks läheb, mul jäi kõrva üks asi, ma tahan selle, ma tahan õienduse esitada ja see on see positiivne ja negatiivne. Et minu meelest on päris õõvastav, kui need mõisted segamini lähevad ka sind, keeletoimetajad ei peaks nagu agaramalt suunama inimesi, keele, kasutajaid, ajakirjanikke, et mis koroonapositiivne on koroonahaige lihtsalt, et lihtsalt see, kui need sõnad vahetavad kohti, siis süvendab ärevust, mis ühiskonnas niigi on juba suur. Mis teie arvate? Ilmselt küll võib tõesti segadust tekitada. Noh, aga ma arvan, et sellised asjad ajas loksuvad ikkagi paika, need lihtsalt kaovad ja see on koos koroona, loodame, et koos korstnaga. Keda, ja üks soovitus veel mahub saatesse kui nüüd soovitada veel ühtelugu, et mulle endale nad kõik väga meeldivad, aga ütleme, et lugejale, kes võib-olla noh, kasvõi välismaalastega suheldes või üldse juureldes eesti keele üle. Ma soovitaks Liina Lindströmi artiklit, mis on eesti keeles erilist. See on väga selline hea ülevaade eesti keele nii ainulaadsematest ja erisuguse matest omadustest maailma keelte taustast taustal või noh, just nendest erilistest. Et mis see siis on, mis eesti keele esile tõstab. Ja ütleme, et kui paljud neist üldse teavad näiteks eesti keelealuse ja sihitise käändevaheldus, on eesti keele selline iseloomulik väljendusvahend osa terviku suhte markeerimiseks, mis ütleme inglise keeles on umbmäärase ja määratud artikliga kirjeldatud, et noh, ütleme. Ma söön õuna või sõin õuna, noh, et selline asi, see on kindlasti ka, ütleme eesti keele eesti keelt võõrkeelena õppijatele üks suuremaid probleemsemaid kohti ja võib isegi eestlastele või noh, eesti keelt emakeelena rääkijatele palju küsimusi tekitada. Ja mina omalt poolt soovitan sellist rubriiki tegelikult, mis on horisondis vististi juba aastaid, see on sõnalugu, mida kirjutab Uudo Uibot. Suur tänu teile, keeleteadlased Ilona, Tragel ja keda Paulsen ja, ja soovitame üheskoos kõigile lugeda ajakirja Horisont viimast keelealast erinumbrit. Aitäh. Aitäh, aitäh.