Tere kuulama mari tarandit nüüd juba vaid varamu linkidelt. Eesti raadio heliarhiivis on vanim salvestis Mari Viidingu lapsehäälega aastast 1952. Kuuldemäng pahta, oi. Maril oli selles kuuldemängus peaosa. Puuvilla kupar. Ja viimane salvestis on selle aasta veebruarist, kui mari meenutas kohtumisi Jaan Krossiga raadiomajas ja väljaspool raadiomaja seina. Nende aastate sisse jäävad raadioajakirjaniku aastad, mis algasid pärast Tartu Ülikooli lõpetamist 1963. aastal. Ja üle 40 aasta, mille vältel mari toimetas ja juhtis luulekavu, kirjandussaateid, keele minuteid ja muidugi saade, mille algataja ta ise oli ja mida ta juhtis üle 10 aasta. See on saade. Keelekõrv mari hoidis emakeelt ja õpetas hoidma erksa vaimu ja terase kõrvaga kuulajana elas ta raadiosaadetele alati kaasa ka raadiokuulajana. Ja ka pärast raadiotöö lõpetamist oli alati valmis lahkelt oma nõu ja kogemusi jagama tulema keelest ja elust. Mina olen keeles toimetaja Piret Kriivan toetub ju keele saadegi mari tehtule. 2012. aastal pälvis mari Ferdinand Johann Wiedemanni preemia ja rääkis keelesaates Wiedemanni-ist ja oma vanemate kodukeelest. Keelesaates on täna Mari Tarand, tänavune Wiedemanni keeleauhinna laureaat, minu nimi on Piret Kriivan. Tere mari kere. Me räägime täna Ferdinand Johann Wiedemanni-st ja kodukeelest ehk missuguse keele saab inimene eluks kodust kaasa ja kui oluline see on. Aga alustame viidemannist? Wiedemanni nimi ütleb, ma usun kõikidele eestlastele midagi, aga ütleb peamiselt seda. Wiedemanni oli suur mees ja oli keelemees. Ja pahatihti see teadmine sinna jääb. Jah, pahaks ei tohi panna, kui midagi päris põhjalikult ei pea. Kuid kui teatakse, et Wiedemanni meie mailt võrsunud suur mees ja keelemees, siis sedagi on juba üsna palju. Ja kui nüüd lisada see, et Wiedemanni sõnaraamat, kui ta meil siin ma ei oska ütelda, mis aastal ta siin meil ilmus seda aastaarvu tõesti praegu ei tea, aga et inimesed paljalt selle järgi, et nad teadsid, et see on tähtis raamat ja suur mees tõttasid seda ostma. Ja paljudes kodudes võib-olla seisabki see raamat veel praegugi riiulis. See iseendast on hea märk ja kui ka raamaturiiulis on mõni raamat, millelt tolmu pole pühitud aastaid või mida võib-olla pole üldse kätte võetud, siis see iseendast ei ole ka veel halb asi, sest kord tuleb aeg ja keegi ärgas, poiss või tüdruk küsib midagi ja siis läheb isa või ema või vanaema riiuli juurde, ütleb, et aga vaatame siit, siin on see paks raamat. Nojaa, aga Veidemann. Tema kohta võib suur mees tõesti sellepärast öelda, et Meie keeleteaduses või meie keele elus selles, et eesti keel niimoodi elab ja on ja õitseb nagu praegu. Et sellel on niisugune müür all. Et tuli mees õppinud Tartu Ülikoolis jõudnud Peterburi akadeemiasse akadeemikuks ja leidis muidugi Euroopas tol ajal valitsevate ideede toel, et kõiki keeli ka väikseid, veel kultuurkeeleks saamata keeli tuleb uurida ja nüüd ütleksime salvestada, pildistada, aga jäädvustada pliiatsiga papre peale üles märkida. Ja nõnda kogus ta kokku ju kõik selle, missuguses olukorras meie eesti keel sel ajal oli kasutades keelejuhtideks nii omaaegseid haritlasi kui kõige lihtsamaid ma inimesi talurahvast ja selle sõnaraamatu materjal, see on niisugune pilt, Vaivara kirst meie keeles. No muidugi praegu tõi Wiedemanni nime uuesti kõne alla tema grammatika tõlge eesti keelde. Nii et see on peale selle ta kogus selle tohutu keele materjali. Tegi ta veel ka ütleme siis keel ehk kirjelduse. Ja Wiedemanni puhul on just see oluline, ta kogus kõiki murdeid väga laialt üle Eesti, nii et me ju kõik teame, kuivõrd erinev on murdeti kunagine meie eesti keel olnud, kui suured suured erinevused on Lõuna-Eesti Põhja-Eesti saarte vahel. No nii, et, et ütleme selles praeguses teadmiseks ka see, kui me teda võtame ja teadvustame kui sümbolit sellisena siis see on ka väärtus. Ja isegi kui mina ülikooli astusin väga-väga-väga palju aastaid tagasi saab ju 50 aastat varsti muidugi kooli lõpetamisest, siis oli veel meil eesti filoloogia kombeks tudengiks löömine, vaat sellesama paksu Wiedemanni sõnaraamatuga. See toimus ülikooli aula kõrval oli üks väike ruum, mis tol ajal oli 49. auditoorium ja seal oli meil see esmakursuslaste õhtu ja siis viienda kursuse tüdrukud ja poisid vajutasid meile selle Wiedemanni sõnaraamatuga pähe. Ühtlasi lüües meid siis nagu sellesse seisusesse, kes tahavad uurida, õppida ja õpetada hiljem ja tegeleda oma emakeelega. Aga mitte ainult sümboli, ikkagi ma arvan, sest ma pean tunnistama, et mina tegelikult ka võtsin Wiedemanni sõnaraamaturiiulist ja, ja puhusin tolmu pealt ära ja leidsin tohutult palju põnevust sellest raamatust tohutult palju põnevaid sõnu, mida näiteks võib-olla võiks ka kasutada tänapäeval, kus on vaja hästi palju uusi sõnu, sest tuleb uusi asju tohutult kiiresti. Näiteks leidsin niisuguse sõna nagu Nossama innukeldama. Siis ma leidsin, et patarei asemel on kasutatud sõna Padari näiteks ja siis pikku pikku. Ma ei tea, mis see võib olla. Sest et selle sõnaraamatukogu on ju see häda, et saksa. Ja siis on natukene raskusi, et sul on õigus ja ega ma sugugi ei tahtnud kuidagi seda viia sellisele tasemele, et see on üks vana asi ja symbol ja ei, ei aga, aga võib-olla, et, et ta ei ole niisugune iga mehe sõnaraamat nagu on võib-olla Saareste mõisteline sõnaraamat või nagu neil päevil ilmunud etümoloogiasõnaraamat. Aga iga sõnaraamat on põnev uurimisretk või igasse sõnana otsese vaatamine on põnev uurimisretk nendele, keda keel üldse huvitab. Ja muidugi ma arvan, et meie terminoloogid ja üldse keele inimesed, uute sõnadeotsijad ja kirjanikud kindlasti on pöördunud ja pöörduvad edaspidigi Wiedemanni sõnaraamatu poole ja mina ise ka tähendab, kuigi internetiajastul nüid on paljugi infot võimalik saada ekraani pealt. Aga ma olen harjunud oma sõnaraamatutega, mis riiulis on ja sedasama ka. No perekonna teised perekonnaliikmed, meil on ilmast silma. Muide paar päeva tagasi oli just kohvilauas tuli jutt. Saiakang oli vanasti Tallinnas ja ma mäletan, et minu lapsepõlves ema ja mina ise kasutasin ka, et saiakangi all on see pood või asi. Et ja siis vahepeal olid saiakäik, ma ei teagi, kas ta nüüd on saiakäik või sai rangema vaadanud, mismoodi tänavanimede panijad. Aga siis mõtlesin, ahah, Kang nihangang, et ja kuidas ta tuli, et no see ei ole mitte see kangutamise kang no kangialune ja siis me vaatasime kõiki nendesse sõnaraamatutesse, aga viidemanist seda sõna ei leidnud ja siis oli päris huvitav vaadata. Poeg ütlesid, G-tähega sõna, no tolleaegses eesti keeles. No G-tähega sõnu on kindlasti väga vähe õitse liidanis, sõitsime Wiedemanni lahti, vaatasime, kui palju neid seal on ja need olid siis ikkagi niisugused noh, võõrsõnad ka selle aja juba teaduses ja, aga noh, rahvakeeles noh, jällegi see oli niisugune kokkupuude, niiet ikka vaatame. Üks huvitav sõna, mis mulle veel silma jäi, oli rahe. Sellel oli hoopis rohkem tähendusi ja rohkem erinevaid vorme, kui me oleme harjunud ütlema. Näiteks oli rahe jalg mitte ei oska öelda, mida see võib tähendada. Ja Asedama käe ja ja Rahene. Rahene ilm. Me ei kasuta praegu niisugust sõna, aga väga ilus on. Oi võimalusi kasutada ilusaid, huvitavaid ja tõepoolest olemas olnud sõnu on nii palju ja vahel teeb meele väga kurvaks, kui sa näed seda lagedat ja ilmetud ühe ülbalist, kroonu keelt, mida kahjuks nii palju on kuulda. Aga Wiedemanni keeleauhind on just selleks, et esile tõsta neid, kes räägivad ilusat keelt. Sa olid ise Wiedemanni auhinna sünni juures. Nojah, päris päris alguses esimeste koosolekute juures ma ei olnud, kui tõele au anda, aga väga-väga pikki aastaid ja küll seda küll. Ja see on olnud üks ilus ja meelde jäänud asi minu elus. Kui seal niimoodi rahva hulgast tekkinud idee, mida siis tolleaegses Virumaa kolhoosis Jüri Sild algatas ja tahtis südamest midagi eesti kultuuri ja just keele heaks teha ja kuidas see auhind siis alule pandi ja kuidas keele asjatundjate toel teda kujundati ja mõeldi pärast, et tol korral, kui see auhind rajati, siis Jüri sild oli sealtkandist pärit ja seal selle kohaliku kolhoosi ja, ja maakoha toel seal said alguse ja esimestel aastatel anti seda auhinda välja. Selleks piduruumiks oli Väike-Maarja kunagine koolimaja, nüüd on seal muuseum. Vot selles klassiruumis, kus need vanad pingid on praegusenigi, alles seal istusid need laureaadid ja, ja seal laulsid koolilapsed emakeelest ja, ja see oli väga niisugune sellele maa kohale ja no Väike-Maarja on ju meie Eesti kultuurielus tuntud koht, teame Väike-Maarja parmas ja Jakob Liivi ja nii edasi ja nii edasi. Ja see, see, et Eesti riik pärast iseseisvumist võttis selle auhinna oma hõlma alla ja andis talle peale selle ausära, mida kõik saajad väga kõrgelt hindasid öeldi isegi, et see on nii ainulaadne. Korra ma olen kuulnud ka, et ühelgi teisel rahval ei ole niisugust puhtalt oma emakeelele pühendatud auhinda. No siin võib muidugi vaielda. Auhind on tänapäeval igasuguseid ja väga palju, aga, aga siis Väike-Maarja sellepärast, et siis laureaadid istutasid tammed sinna Väike-Maarja kiriku vastas platsil, alguses olid need esimesed tamme istutati mädapea mõisa parki üldiselt. No see on pikem lugu ja sellest on raamat ilmunud. Ja Eevi Ross on kogu selle loo väga täpselt ja põhjalikult ja hästi ja meeleolukalt kirja pannud, need, keda huvitab, võib sealt seda lugeda. Ja ka siis hilisemad edasine suur tammik hakkas tekkima sinna kiriku vastu platsile. Ja üks tamm, mille istutas Lennart Meri, kui tema selle laureaadiks sai, on istutatud sele Väike-Maarja kooli või muuseumi õuele. See on väga suur ja ilus, ma just vaatasin mul vana pilt, kus foto, kus Lennart Meri on just seal istutustseremoonial suure musta vihmavarju all, sest vihma 100.. Mõnikord on olnud tuuline ilm mõnikord soe ja päikseline, aga see meeleolu on seal alati nii kena ja, ja et miks ikkagi siis Väike-Maarja tähendab, minu meelest oli see ilus, et kui üks sündmus tehaksegi nii suureks, et vabariigi aastapäeval seda välja kuulutatakse, pidulikult antakse aukirjad kätte, olgu siis Tallinnas Toompeal või Tartu Ülikooli aulas, nagu tänavu oli. Aga ikkagi jääks see side selle paigaga, kus see auhind sündis ja et umbes nii, et ei ole väikselt kohalt ära võetud tema ilusat asja ja au ja et see on niimoodi jätkunud ja tammed on seal ja siis see keelepäev korraldatakse kevadel tammede istutamiseks sobival ajal seal Väike-Maarjas ja mis seal kõige ilusam alati on? Ettekannete kõrval on alati gümnaasiumi õpilase referaat või väike teadustöö. Ja tänavu oli see väga huvitav, see oli kõne käändude mõistmisest Väike-Maarja õpilaste hulgas. Ja noort uurija oli sadakond õpilassiis või rohkemgi ta mitmes astmes need kõik läbi küsitlenud ja töödelnud ja see oli väga huvitav, kuidas tänapäeva lapsed siis muistseid või panuhkene käände mõistavad, kui palju? Ja missuguseid, kuidas sul mulje jäi, kas mõistavad ja mõistavad, mul ei tule praegu ühtegi head näidet, aga seal olid ju väikestele, seal oli, et näiteks püksid sõeluvad püüli ega ei olnud sajaprotsendiliselt, kõik ei teadnud, mida see oli. Mida see tähendab. Iseendast oli see nii huvitav, et niisugusele planeemale, keele kihistusele või natukene kujundlikumale keelele tähelepanu osutada, et see, see on just see, et see tänapäeva asjalik ja, ja kiire ja teistmoodi ja võrguühiskond võib-olla kaotab neid värve keelest. Aga et siis need sel viisil nendele tähelepanu. Sa ise rääkisid auhinna kättesaamisel kodukeelest ja sellest, kui oluline on sinu jaoks kodukeel, mis on kodukeel. No seda võib mitmeti tõlgendada, aga mina tahtsin sel päeval rääkida kodukeelest kui murdekeelest, ühest küljest, et kui palju minu keeles on kodust või kodunt eelsest iga pärit murdematerjali. Aga ma rääkisin noortele, sest kuulajaskond on seal siis põhiliselt Väike-Maarja gümnaasiumi õpilased. Ma tahtsin rääkida sellest, et kuidas inimese keel, kodukeel on ju see, mis inimene kodust kaasa saab, tema esimene keel, kõige varasem keel ja sinna liitub siis elu jooksul üht ja teist. Aga need alged võisid põhi ikkagi jääb sinna ühel või teisel kombel ja ma tegin seda puhtalt täiesti omaenda näitel. No umbes nii, et mina, kes ma olen sündinud Tallinnas aga sõjaolude ja raskete aegade tõttu möödusid minu esimesed kuus-seitse eluaastat Lõuna-Eesti vanavanemate juures või sugulaste talus sealsamas Lõuna-Eestis ikka Otepää jalamil, harime lähedal. Ja vanaema kodu oli Elvas Peedul. Ja muidugi Kuulen neid hääli veel praegugi lapsepõlvest, kuidas mamma, nii ütlesime, seda isapoolset vanaema mamma kutsus põrknit sööma või, või Kitzgma rohima aeda või no ikka tallalise rõlla ikka ka. Praegu lõunaeestiline ja siis Gazpre talu vanaonu või eeti minu isa tädimees, kes istus söögilauda ja küsis Kosoola bot, tom või siis poiscenerg porraku, noh, poiss, mis sa lobised. Ja kõik need, niisugused, keegi on midagi ärkäknu ära peitnud või sate maha, ärge akna ära peitma, kus sa keerama ei, ei, üldse mitte. Ma ma käkki peidan, just nimelt peidan mingi asja kuhugi ära. Niiviisi ja siis maha sate maha, no seda 100. maha, kukkus maha, eks ole. Aga see on nii, et see Lapsepõlve murdekeel murdeline keskkond oli siis nendel vanavanematel ja taluinimestel, aga mu emal ja isal oli ikkagi haritud keel. Isa oli ülikoolis käinud ja ema gümnaasiumi ja õppinud ka vahetusõpilasena Soomes nooruspäevil. Ja niimoodi, et nende keel oli põhimõtteliselt kirjakeelne aga murde sugemetega ja oma ajasugemetega, nii näiteks ema vanemad olid Mulgimaalt pärinesid mõlemad Õisusti hallistest ja kuigi nad olid juba varakult välja rännanud Tartumaale, nii et minu ema lapsepõlve koolitee möödus ka ikkagi seal juba sellest Tartu murdes Otepää kihelkonna ja selles kandis. Aga tema keeles oli seda mulgi murdejäänuseid või alust ka, niiet selleski mõttes, kui mina arvan, et ma lõunaeesti keelest natukene midagi taipan siis selles on ka mul vahel segadus, et kuidas see mulgi keeles oleks ja kuidas oleks selles Tartu Otepää murdes või? Nojaa, aga näiteks isa ja ema olid ju mõlemad kooli läinud tsaari ajal venekeelsesse kooli. Seda näidet ma vahel toon, kui ma käin esinemas koolis, kus tuleb rääkida sellest, et kas siis saab Eestis siin venelane eesti keelt ära õppida või eestlane vene keelt ära õppida, et kuidas sellega on, et näiteks mu ema oleks kaheksaaastasena tsaariajal kooli, kus vene keeles mitte midagi ei teadnud, aga õige pea juba luges ta Lermontovi ekrassovi luuletusi, mis tal olid surmatunnini peas ja pääses kirjanduse juurde lugema selle keele kaudu. Siis hiljem soome keele väiksed kokkupuuted või soome keele oskus. Ma mäletan, kui me olime juba Tallinna tulnud ja ma koolis käisin ja läksime vahel emaga turule läbi siit nende agulite ja ema rääkis Neminemme torile. Meos tamme, punajuurde ja kaalia, kes seletasid puna juurumbeetia, Kaali on soome keeles kapsas. Ja näiteks hiljem, kui ma läksin ülikooli, hakkasin soome keelt õppima, siis oli mul juba nagu mingisugune väike maitse suus või siis jälle ema laulis neid ilusaid soome laule, suvillandi, kuuli kauga kägi kuku ja rääkisid soome keeles, kägu on kägi nendel et niisuguseid väikseid kokkupuuteid ka võõrkeeltega isa keeles oli vahel. Ta tutvustas mõnda ladinakeelset või saksa keelset fraasi või, või ütlemiste. No seda juba hiljem muidugi kui me koolilapsed olime. Aga näiteks see niisugune murdesõnavara, mis ma sealt lapsepõlvest sain sellele isegi mõelnud, et kuidas ta mul kadus ja ühtlustus. Ja seda ma ei oska isegi öelda, tähendab, ta kadus mul käibelt. No näide on see, et kui ma läksin kooli siis oli minul ikkagi Käis, mitte varrukas ja säng, mitte voodi. Varn, mittenagi, palitu mittemann. No aga näiteks lugemissõna sai ka, et kell seitse seal sängid, vot seal sängid oli minu kodu keel täiesti mitte, teeme voodid üles. Aga samas võeti põrandat üles. Ma ei tea, kas tänapäevalaps üldse aru saab, põrand, põrand tahab üles võtta. Ta. Et see tähendab, et tuleb põrand märja lapiga pühkida, ära pesta. Mina juba kujutasin ette silmas, kuidas põrandalaudu kasvatatakse. Ja nii see tuli mul praegu praegu niimoodi meelde. Aga, aga need nojaa, aga sõnavara juures olid eriti eriti kaua säilisid mul taimede lillede nimetused ja jällegi mitte kõik näiteks kuigi lõunaeestiline, aga Kask oli mul ikka kask, sest kõige ilusam laul oli üks kask, meil kasvas õues. Ja nii edasi. Aga pääsusilmad. Kukepüksid mitte nurmenukud, vares, jalad, mitte Ülased. Ja muidugi palukad Vabarnad ja kuremarjad, mitte pohlad, vaarikad, jõhvikad, ja praegu ma räägin täiesti rahulikult, kasutan kõiki neid pigem põhja-eestilisi sõnu, kusjuures ega Vabarnad, palukad ja need on kõik olemas. Kirjakeeles ega neid pole keegi välja ehitnud keelest. Aga lihtsalt laiema kasutuse on, on võtnud need teised vormid. Ja vahel, kui ma mõtlen selle peale. Vahel mu käsi kirjutab moosipurgi peale paluka, moos Sindiks lihtsalt nagu mälestuseks sellest, kuidas mu ema nagu viivale vahipost ikka ikka jõuluajal ütles, et ikka paluka moosi verivorsti juurde. Aga meie lapsed, teised juba läksime kõik üle sellele keelele, mida ümbrus ehk meie koolijaid Tallinna koolis rääkisid ja, ja seda ma ei pea, noh, kuidas ma seletaksin, see ei ole mingisugune kaotuse tunne, ega, ega ma lihtsalt tean, et kui minul on need topeltvormid või need veel teised ja kolmandad võimalused, et ma olen justkui rikkam. Ja näiteks nüüd ükspäev jälle tuli kõneks, eks needsamad nurmenukud õitsevad igal pool üle Eesti nii kaunilt. Ja ütlesin oma ühele väiksele lapselapsele, et kas sa tead ka, kuidas minu lapsepõlves selle lille nimi oli. Sest nüüd ma räägin ka ju lähme nurmenukke korjama, ema tahab nurmenukuteed ja nii edasi, nii edasi, võtke nurmenukulehte seal C-vitamiini kukepüksid. Ja siis natukene rääkisin, et see on niisugune taim, millel on väga palju nimesid eesti murdeti, kikkapüks jaa jaa. Selle peale ütles Saaremaa taustaga teise õelaps. Aga käekatsed ja nii edasi, et see kodukeel on ema ja isakeel ja siis ma peaksin veel isa keelest mõne sõna lisama, et see tema tsaariaegne kool, algkool pärast muidugi Treffneri gümnaasiumi ja Tartu elu kõik ja Tartu ülikool, aga ta oli reaalteadust, õppis matemaatika oli nii et võib-olla sellega seoses ka tema sõnavaras oli niisuguseid noh, tal oli ikka Kvaksal ja trotuaar ja Liineaal. Ja suh veel sahtel ja mitmeseid, niisuguseid sõnu selle kohta ütles kunagi minu suur eeskuju ja õppejõud tervisi talle täpsugu peaks kuulma Huno Rätsep. Et see on niisugune tüüpiline tartu keel, tolle aja siis no 30.-te aastate Tartu, kus minu isa elas, kahekümnendad kolmekümnendad aastad aga just ka seda sedasorti no vaksali uulitsa näiteks, noh, see on ikkagi see tsaariaegne verming kusagilt sealt niiviisi. Aga isal oli kanisid toredaid murdeütlemisi sealt oma lapsepõlvemaadelt, sest sageli ta ütles ikka niimoodi, et kas hääd kätt või kurakätt paremale või vasakule või siis keski tuli keski kõlistas, see tähendab seda, et keegi helistas telefoniga. Marii keskikka helistas sulle, telefon oli üsna haruldane mu klassis väga vähestel Ohis telefoni üldse olemas. Nii, aga nüüd selle kodukeele juurde üks väike. Niisugune nüanss on veel, mida ma tahaksin rääkida, et tegelikult kõige väiksem kildkond või kõige kõige väiksem keeleüksus on ju perekond või see tõesti see kodu. Ja seal on ka niisugust keelt, mis on ikkagi igas kodus, on oma murre või släng või kuidas seda siis nimetada või allkeel või sest et näiteks juba seegi, et kuidas keegi nimetab kas vanaisa või taat, võim või mamma või papa. Ja sealt tulevad siis veel mitmesse lühendid, mida lapsed ise moodustavad, mõnel on vanaemal oma ja meil oli, üksvahe oli vanaisa, oli Vaissa, keegi lühendas, vanaisa oli nagu liiga pikk, siis ma ei saa ja siis jäi, oligi tükk aega oli meie vanaisa ja mõnes suus on siiamaani tavaissa niisugused nimed või siis üks väga tähtis ruumikene, mis igas kodus kutsutakse seda isemoodi. Minu lapsepõlves ta oli lihtsalt väike tuba. Aga teistel tädi peres tädilapsed ütlesid, et me peame ühes kohas ära käima või heas kohas ära käima ja nii edasi. No siin ei ole vaja, igaüks oskab ise fantaseerida, siis tulevad veel niisuguseid mitmesuguseid hellitusnimed või intiimsed, ütlemised, mida ümbruskond ei pea ja võib-olla ei tohigi teada. See keel on siis see kõige sügavam niisugune hingekeel ja ka näiteks toon praegu nii see näite, et on üks sõna, mida peale minu kogu maailmas teab ainult üks inimene veel. Mida see tähendab? See on niisugune sõna, iirikesed, juurikesed, sige kriipsukesega. Ja seda teab ainult minu õde, kellega me koos 65 aastat tagasi Laulasmaa rannas adru seest korjasime, kõiki neid merekarbikesi ja, ja mereande ja vot need kõige väiksemad kollased, kõige pisemad. Need olid iilikesed juurikesed. Aga seda sõna ei ole üheski sõnaraamatus, see on ainult minu südames ja minu kadu keeles. Ja see kaob sinna koos minuga, sest kõike niisugust ei suuda ju ja ei ole vajalik järgmistel põlvedele edasi anda. Aga midagi võib katsuda anda, sest näiteks minu kodukeeles oli emal ka väga palju niisugust folkloor, set materjali. No ikka ta kasutas ka vanasõnu ja ütlemisi ja, ja kõik need niisugused esimesed lugemised nodeedee, Pätsi, kas ta, kas ta kaku või tiidi tihane, kusjuures tiidi tean, ei olnud mitte, ainult sa tead, kuidas seda mängitakse, tegelikult lahinguid salme, tean kuidas mäng käib, niimoodi. Paned käed võtet, teine paneb ka. No ma ei saa seda nüüd seletada, kes teab, see teab ja kui ei tea, siis aga, aga meil mängiti seda ja TT pätsi käis ka ikka liigutustega, kuidas päts ideed ja veere veere, kakku, hoiust, veere, veere kakku, eks ole. Aga aga need olid meil lapsepõlves ja need olen ma kõik oma laste ja hiljem ka lapselaste peal läbi mänginud ja teinud või näiteks see, et koer läks kargimpa kompa koos ikka sellega, et see on niisugune jalgadega liigutamise mäng, kui laps on seal selili, voodi veel veel väike, alles et need või siis need lindude laulud. Neid ju koolis juhitakse sellele ka tähelepanu. Just eile proovisin ühe lapselapse peal neid, nemad on koolis õppinud, et orav on kuusiku kuningas ja karu on kõrve, karjapoiss ja hunt on laanil hambuline ja niisuguseid asju, aga ma pakkusin siis omalt poolt noh, näiteks seda, et piiriberi pääsukene, kus su kulla pesakene metsas kuivanud kuuse otsas kus see kuusk ise jäi? Vasta, vanamees oli maha raiunud. Küsi, kus see vanamees siis jäi, paneme siis oli ära surnud, kuhu tema maeti pikapõllupeenral, kus see põllupeenar jäi? Hallid härjad üles kündnud, kus need alli särjed jäid, kuri hunt oli maha murdnud, kus hunt siis jäi kurjuntelli metsa jooksnud kusse metsis ise jäi, tuli metsa põletanud. Kust see tuli, ise jäi, vesi tule kustutanud ja vot rohkem mina ei mäleta, kas läks edasi veel kuskile. Minu ema luges nii ja mina oma Conradi või lugesid või nii, aga ma ei tea, kas talle meelde jäi. Ja nii edasi. Aga samas uues kodukeeles uues ajas on uued asjad. Ja ma just eile jälle sain jälgida, kus siis üks ütles teisele, et sa oled loll. Ja teine pahandas väiksest last juttu. Ja siis teine ütlesite, aga ma ütlesin ju jutumärk kides. Ja mina ütlesin, kuidas sa ütlesid, jutumärkides, ma tegin nii. Ja siis käisin näppude, nipsutan, mida meile tänapäeva lapsed ju teavad ja noored. Ja miks ka mitte, see on nende uus aeg ja nende uued mängud ja lased siis teavad, et jutumärkides on niimoodi. Aga kui me selle kodukeele murdepoole juurde veel tuleme, siis kui palju võib see kodukeel selles mõttes kodust välja tulla, kirjakeelde tulla? Sest et mõnikord mulle tundub, et inimesed suhtuvad leebemalt ja sallivamalt näiteks inglisekeelsetes väljendites eesti keeles kui mõnesse murde eripärast, sest see tundub veana. Ma tulen kohe sinu erakonda, kui sa ei mõtle, nii. Muidugi murdetaust mõjub, tähendab, ja kui mina kooli läksin, siis ma ise arvasin, et mina räägin väga õiget ja ilusat keelt, aga tasapisi juhiti ikkagi koolis ka mõnele niisugusele kõrvalekaldele. Mul olid näiteks need mulgikeelsed sulle-mulle-minna-tulla nõrgad välted. Seal peab olema kolmas välde, eks ole, ja, ja veel mõned teised niisugused asjad ja see mind üldsegi ei pahandanud vaid tekitas lihtsalt huvi jälgida ja teiste keeles tähele panna neid murdelisi mõjutusi. Ja need on olemas ja neid ei tule kuidagi tümitada, eriti minu meelest niisuguses vabas võtame raadiointervjuu või teles, kui tuleb inimene ja räägib arukalt emotsionaalselt oma asjadest, oma tööst, oma elus ja on oma murdepärasuses ütleb mõne, ma ei oskanud arvata, näiteks mis on ka üks tartukeelne niisugune koskand viskunud või no mul ei tule praegu panevad neid, et see on põhiliselt on vaja teada ja selleks ongi meil koolis eesti keele tund, kus juhitakse tähelepanu sellele, et meil on reeglistatud niimoodi, aga murdeid ja on need asjad erinevad. No mina ju puutusin abielludes kokku sellega, et minu abikaasa keel oli tüüpiline põhjaeesti keel. Harjumaa Harju-Jaani kihelkond on tema vanemad tähendab emapoolse suguvõsa maa ja Juuru Kuimetsa isapoolne, nii et ikkagi põhjaeesti keel ja, ja vahel tülitsesime nalja, nalja kõnelesime, et kui tema ikka ütlesid pilved ja siis mina ütlesin, nagu sa ütled, pilved ja taimed, siis sa ütled ka taimed ja pilveid niiviisi ägedad pilved ja pilvi ja taimed ja taimi. No see on üks niisugune lahknevus ei kohta, aga kui selle no kuidas seda nüüd ilusasti öelda? Paremini ma ei oskaks, kui seda on öelnud kunagi Andrus Saareste sama käsitluses peal kõige ilusaima kaunis emakeel, et vigane keel ei ole alati halb keel ja õigekeel ei ole eriti hea keel. Ma ei tea, kas on nüüd päris täpselt väljend sinna ka, umbes nii oli see suhe see tähendablite, et mingisugused murdepärasused, kui sa neid vabas kõnekeeles nomite eksamitöös kasutad, siis need pigem kaunistavad kui rikuvad seda keelt murdeks see suhtumine, onju minu eluajal väga suure muutuse läbi teinud ja see, kuidas murdeid praegu hinnatakse ja uuritakse ja elustatakse, on väga tervitatav ja väga tore välja arvatud liigne ambitsioonikus teha nendest omaette keeli. Ja kui ma kuulen seda kihnu saadet sihos, süda laulab, kui ilusti need väikesed noored kihnlased seal räägivad. Aga sellepärast, et nad kuulevad enda ümber seda keelt veel ilmselt ja see tuleb neil loomulikult. Võiks isegi võrrelda natukene võib-olla rahvariidega. Et me ei kanna neid iga päev ja eriti mitte sunniviisil. Aga kui nad on meil kapis olemas ja me võime nad parematel puhkudel välja võtta ja neid uhkusega kanda niimoodi, märkides oma juuri ja päritolu siis see on ikkagi väga hea. Ja eks niimoodi on, ma arvan, selle murdekeelega ka, et selleni sugune harrastamine ja ja uurimine just nimelt selle teadvustamine, et see on olnud kord meie rahva keel ja vaat, kui nüüd Wiedemanni juurde tagasi tulla siis Veideman kogus ju kõike seda kogus, seda murdelist materjali. Praeguse seisukohalt võttes. Et see rikkus on meil olemas. Ja lõpusõnad jäägu marile, nii nagu ta on öelnud 2008. aasta jõulusaatekülalisena. Ahnii päris raske, aga ka väga hea istuda jälle raadiomajas selle laua taga, kus ma nii palju kordi olen istunud ja kus inimesed siin raadiomajas olid minu vastu head. Mul on üldse vedanud, ma olen palju headust tunda saanud teiste inimeste poolt ja ma tahaksin ise kogu südamest nii palju, kui saan teistele inimestele seda vastu anda. Ja praegu saan ma saata Teele teile, kes te kuulasite ühe oma armsa muusikapala ja see koorilaul ja ma mõtlen siin sellele, et meil tuleb laulupidu. Ja ma mõtlen siin, et selle laulu sõnad on loonud eesti luuleklassik, Karl Eduard Sööt ja viisi on loonud Aleksander Läte ja seda esitust meeskoori juhatab siin Gustav Ernesaks. Kõigel sellel on minu jaoks olnud tähendus ja need siis pilvedele