Kontserdisaali uksed on täna aga avatud. Alates keskpäevast jätkub tulijaid ja mine jäid. Aga see ei ole etendus, see on hüvastijätt, mis rahva kokku toonud. Saaljastamises Sargasso mees, kelle külvid, külvatud ja lõikused lõigatud Eestimaa saadab manalateele üht oma suurtest poegadest Kaarel Karm ja isteteate Mees, kes sündis samal sügisel Eesti kutselise teatriga siis 1906. aastal. Mees, kelle elu on ühtaegu Eesti teatriajalugu mees, kelle põlvkonna tööst sündis Eesti Nõukogude teater. See mees on nüüd meie hulgast ära. Nõukogude Liidu rahadest Kaarel Karm Virumaal hästi tuntud klantside töökas põlvkonnast kellega meist igaühel on oma Su teatrielamus. Kaarel Karm kordumatu rändrahn. Meie teatriteedel tan tähe tulises südamega Voldemar Panso mõtte kes kiirgab. Kannab endaga atmosfääri? Kas pole rabav analoogia? Nii nagu kauge tähe valgus jõuab meieni veel pikki aegu pärast tähe kustumist. Nii kiirgab karmi looming meile tagasi eesti teatril lavalaudadelt ka läbi uute näitlejapõlvkondade. Viimaseks hüvastijätuks andunud, kuidas see, need, kelle õlgadel Teates seisab näitlejad ja näitejuhid ja need, kelleta ei ole teatrit, rahva avalikkuse esindajat. Väga palju on pärgi. Neid tuuakse aina juurde. Pärjad Eestimaa kommunistliku partei keskkomiteelt, vabariigi valitsuselt Eesti NSV Kultuuriministeeriumilt, teatritelt, paljudelt organisatsioonidelt. Ja Sarga taga selle sügise küpset erkpunased pihlamarjad. Inimene üks meie hulgast, kes samal ajal on suutnud mõista meid kõiki meist iga üheksa ümber kehastuda ei anda meile tagasi selle, mis meid rikkamaks teeb. Teadmist pärast tänastki. Alles jääb. See on suurmeeste roll v edasi rahvast ja tema kultuuri. Oli see Hamlet, Othello või Antonius ekspiroloogid nõukogude maal ja kaugemalgi jagasid tunnustust eesti teatrikultuurile. Politsei Pavel Vlassov. Korki emas või Safoonud Vene inimestes või Arpeenin maske raadis. Kõlama jäi, kuidas suudame mõista sisse elada vene ja nõukogudeteatrikunsti kultuuri? Kui aga Kustas Lokk ja Mart Tuisk, Kihnu jonn ja meile kõigile nii südamelähedane Pearu eks olnud neitsist killud meie endi puust meie enda südamed, uksed, mida niiviisi läbi näitleja kunstivõimenduse paremini. Mõistma armastama austama õppisime. Taas vahetub auvalve sest hüvasti, jätjaid on palju. Vabariigi kultuuriministri esimene asetäitja Raul viiest tuleb hüvastijätusõnu lausuma. Seistes täna siin Kaarel karmi salga juures me kõik tunnetame milline kaotus on tema surm Nõukogude Eesti diaatrile kogu Meie kultuurile. Jättes hüvasti Kaarel karmiga suure näitlejaga selle sõna kõige tõelisemas jaa, kaunimas tähenduses jätame hüvasti inimesega kes ühena paljudest kuid ometi nii ainulaadsena ning asendamatuna on üle poole sajandi kandnud oma õlgadel meie teatrikunsti. Kaarel Karm sündis 18. oktoobril 1906. aastal Narvas töölise peres. Kunstihuvi viis kuueteistaastase nooruki õppima dekoratsiooni eriala riigi kunstitööstuskooli ja Tallinnas. Ja siis, kui sündis meie põlvkond, täpsemalt 1925. aastal sai temast juba näitekunstiõpilane Ants Lauteri juures. Ning siitpeale on ta elu ja saatus lahutamatult seotud. Teatriga. Noorest Karl länzist saab näitleja Kaarel Karm. 1949.-st aastast on Kaarel Karm Estonia aga sealt edasi kuni viimase elupäevani Kingissepa nimelise Tallinna riikliku akadeemilise draamateatri näitleja. Tema looming on nii hulgalt kui tasemelt nii rikas, et sunnib tõesti sügava austusega mõtlema elupikkusele tööle, mida see inimene oma ande ja meisterlikkuse arendamisel on teinud. Ning meenutagem, milline Loomingu haare Tammsaare talumeestest kavalansust ja Oru Pearu-st kuni maailma klassika värss rollideni. Vene ja nõukogude klassika suurrollid, korki Pavel, las Tšehhovi Ivanov trenjovi professor konnaste, samuti osad Nõukogude Eesti tänapäeva autorite näidendis Peetri osa Jakobsoni kahes leeris. Rannetti Kustas lokk, Mart Tuisk Smuuli, Kihnu junn. Kaarel Karm oli tegev 13 Nõukogude Eesti ja vennasvabariikide filmide loomisel. Viiekümnendatel, kuuekümnendatel aastatel kujunes tema näitlejatöö tippsaavutuseks Vladimir Iljitš Lenini kuju pagoodini näidendis kolmas pateetiline. Kaarel karmi on autasustatud tööpunalipu ordeniga Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi aukirjadega. Ta on kahekordne Eesti NSV riikliku preemia laureaat. 23 aastat. 1956.-st aastast kandis ta Nõukogude Liidu rahvakunstniku aunimetust. Tema looming on alati olnud lähedane ja omane igale vaatajale. Nii tema loodud tänapäeva tööinimesed möödunud aegade talupojad kui klassikalised tragöödia kangelased olid eelkõige inimesed, inimesed, keerukad, vastuolulised kannatavat, kuid ikka ennast ja oma saatust ületavat. Läbitunnetatud. Elulähedus ja suur meisterlikkus andsid sulami, mis oli harukordne ja kordumatu. Nii nagu igasugune tõeliselt rahvalähedane kunst. Kaarel karmi harukordset suurt ja mitmekülgset näite loomingut täiendasid tema isiksuse sisemine rikkus ja üllus. Erakordne töökus, eeskuju andev kollektiivsustunne, suur nõudlikkus enese vastu ning täielik andumus loominguprotsessile. See lubab Kaarel karmist rääkida kui Nõukogude Eesti ühest suurimast teatrimehest kõnelda temast ka kui lavakollektiivi kasvatajast. Wabariigi Kultuuriministeeriumi. Kõigi meie kultuuri ja kunstitöötajate nimel lubage avaldada sügavat ning siirast kaastunnet lahkunu lesele omastele, sõpradele, kolleegidele, meie Tallinna draamateatri kollektiivile. Ja tänagi on meile. Kaarel Karm on vaikus. See on hüvastijättu lahkumisel, vaikus. Aga jääb ja alati meiega mälestus Nõukogude Eesti suurest ja andekast inimesest liidu rahvakunstnikust. Kaarel karmist. Kelle töökas anne On jätnud aegumatu lehekülje meie nõukogude maa teatri ajalukku. Need olid siis lahkumissõnad Eesti NSV kultuuriministri esimeselt asetäitjalt Raul viieselt. Kaarel Karm kuulub nende erandlik inimeste hulka, kes kõlbavad ainult näitlejaks, jäi kellekski muuks, loen valitud mõtteid suurest näitlejast. Tema näitleja hinges on kõik see koos, mis ühes näitleja, kes peab olema truudus ja truudusetus. Mehisuse edevus, julgusi, argus, kollektiivsus ja individualism, ülim kindlusi, enda usupuudus, lapselik andumus, küüniline egotsentrism, üleväärsus ja alaväärsus. Länts ja karm ja hirm ja arm. Rannal. Mängisin laps. Legi päikest, ligi õnne ja naeru. Keset väikesel linnakese mis olid valitsuse all. Ja ta käsi joonistas liivasse kõikide armsate sõprade nimed. Kuid kivisse taustasõna inimene. See sõna oli suur ja salapärane. Meri tõusis üle kalda. Ja uhtus minema sõprade nimed. Meri uhtus minema linnakesed. Ja laps kasvas. Ja suurte kannatuste meri voogas üleda südame. Juhtus sealt minema kogu õnne ja jõu, kõik nimed ja kõik pettekujutelmad. Ja heitis selle peale lapsepõlvekivi kus oli sõna. Pul nüüd seisame viiulihelide saatel. Mis on selles olnud kõik need 300 rolli? Eks, seda, mis eluski on tõtt ja nalja on leina ja rõõmu on noort armastust ja vana viha, on naiste muret ja meeste kurjust kõike läbisegi. Ja need, kes seda kaasa elavad, sellega kaasat tegutsevad. Ei tea kunagi, mis on tähtis, mis tühine. Seepärast ollaksegi kõige eest täie hingega väljas niga Kaarel Karm. Kes oskas kida arvata, missugused tipprollid, tähised missugused mitte. Need kõik on ta mänginud südamega kogu hingega. Ja parafraseerides Anton Hansen Tammsaaret üldse on tähtsa tühise küsimus raskem probleem elus ja kunstis siis kes ütleb vanale või noorele, mis on tähtsam, kas mõni tühine nalja sõna, mõni hele Jaal või mõni kirikukella helin, mis kostab üle raba. Mul on iseendaga nii palju tegemist, et mul pole aegagi mõelda, kuidas saal mind vastu võtab. Kõneleb Kaarel Karm Eesti Raadio viimsel helilindil sellel lindil, mis tema eest nüüd rahvaga kõnelema jääb. Ja tema kuuldemängu rollid, milles taas astub meie juurde tema erakordselt sukestiivne kord õrn, kord võimukas, kord muhe, kordwertsoonist tarretama panev hääl. Hüvastijätusõnad kunstiteaduste doktorile, Karin Kaselt. Osaraamat on käest pandud. Kaarel karmist räägime nüüd juba minevikus. On muutub, olidki Tammsaare juubelifestivalil nähtud. Pearu on jäänud karmi viimseks lavaine tabamiseks. Ta suutis seda lõigud. Tookordne imetlus Kaarel karmi loomi pärast mis tegi ta esimängijaks ning roolipidajaks kahe noorema põlvkonna näitlejate vahel annab nüüd maad avaramale mõtlemisele karni tähenduses. Meie teati arengutee. Kas kujutlemegi eeldiks saanud teati kulgu ilma karnita ja tänast nink homsedki? Nii kaalukas on olnud tema töö ning anne. Ta on olnud tõepoolest tähena väljapaistev ja kaugelt Hilki. Tema pärast mindi teatrisse. Kes suudaks seda mõõta, kui palju ta on andnud inimestele oma loominguga rõõmu kasvatanud inimhingedes headust, kutsunud üles, valele võltsile, ebaausale ülekohtule vastu seisma, elama inimlikult olema inimene tõelises mõttes. Karm oli laval alati millegipärast ja millegi nimel. Kaarel Karm kuulus sellesse põlvkonda kelle teadki tegudest võrsus Nõukogude teater. 1941. aastal mängitud Pavel laastub korki lavastuses ja kohe selle kõrval sündinud Shakespeari Petrutšijo Tõrksa taltsutuses. Siit algas karmi meisti iga vaimne küpsemine ja võimete ehk küpsemine. Ehkki me tänapäeval ütleksime. See oli veel noor Karl vastuolulised ja iseendast väljapääsu otsivad tihti inimlikkuse ja õigluse eest võitlevad lavainimesed tundusid karmile olevat eriti lähedased. Ta on olnud meie lava suurimaid Shakespeari mängijaid. Kuid talle on olnud lähedane ka kõik see, mis on toimunud kaasajas ja mis on sündinud. Meie oma juurtest. Tammsaare ja Smuul. Enne piiki on tema kõrval seisnud karmi töö eest võitlev Hamlet. Ja tõde riukamehe konksudesse keerab Pearu ühinesid kusagil sõnastamatutesse südamesoppidesse sisemises inimese mõistmises, humaansusest, teaduses, usus, inimesse. Kusagil said kokku ka Rooma võimumees Antonius ja küürakas purjekal merd sõitev kihnu junn. Või tänaseski naelus, kohatav südamega maad hali Kustas Lokk ja valusalt inimeses kõhklema löönud hotello. Reastab rollid ümber. Ja kas liialdandmegi öeldes karmile oli inimene kõige huvitavamaks raamatuks kui kasutada Lamsadel sõnu iseenda kohta. Sest eks saanud ju karmi loomingu köitus ikkagi alati alguse inimese sisemisest rikkusest ja tema keerukuse otsimisest, avastamistest. Aastatega vananesid karmi rolli inimesed, kuid püsis meisti, vorm ja mängurõõm. Karm pani alati oma mängu kogu jõu, kuigi tundus, et see tuli nagu iseendast. See on alati nii suurte ja tõeliste meistritega. Ja alati olid need ka unikaalsed rollid. Õppisin teiste vaatamisest, ütles karm oma teatrikoolide kohta. Ja ometigi vormus kõigest sellest erakordne, üksainus karm, keda ei asenda keegi. Stanislavski nimetanud näitlejad lavakuningaks. Küllalt karm oligi seda. Kuid ta oli ka metsade ja põldude karm, kes ehitas endale kodu oma maakodu looduse. Kunagi nooruses unistas karm meremehe kutsest laevadega sõitudest, kuid temast sai näitleja. Kirka teatraalsuse ja vahetu elu ehtsuse põimumine. Me räägime täna oma kaotusest. Kuid ometigi, milline õnn on olnud, et meie teatri loomingut on rikastanud see erakordne inimene, näitleja kõige täiuslikumad mõtis? Shakespeare on võrrelnud inimelu kaduvust näitleja mängu hetkelisusega. Mis jääb siis selle hetkelise kunstiloojast, kus on tema kirjutatud raamat, mida võiks uuesti kätte võtta. Kunstiteos, mida saaks uuesti vaadata. Muusikapala, mida võiks uuesti kuulata. Meister on vaikinud. Kuid eks seisab karmi lava inimesed meie ümber. Eks elannad edasi meis endis, meie mõtteis, mälestustes selles kõiges, millega nad on muutnud, muutnud meid paremaks kui on äratanud tahet selleks saada. Ja sellepärast ei ütle ta sel kurval hetkel oli, vaid on, on kõik see, mida kalm jätab meie kultuuripärandisse. Selle hoidmine on meie kohustus ja armastus. Teatrimehe Karl karmi vastu, keda ei ole Ena, kuid kes siiski jää. Puhka rahus, Eesti teatri suurmeister. Tammsaare tões ja õiguses ütleb Pearu Krõõt on meie Vargamäe põlisema. Tema veri peaks valitsema kogu vargamäel. Kas pole Kaarel Karm Eesti teatri põlisisadest kelle veri peaks valitsema ja siis edasi elama? Järeltulevates põlvedes? Kui mina olin veel väikene mees üks helin mul helises rinna sees. Ja kui mina sirgusin suuremaks läks helingi rinna sees kangemaks. Nüüd on see helin pea matnud mind ta alla rusuks on raugenud, rind. See helin mu elu. Ja minu hing Tal kitsaks on jäänud maapealne ring. Ja kui mina olin veel väikene mees see oli 1925. aasta augustis, kui Estonia teatris korraldati konkurss trupi täiendamiseks. See 75 loote hulgas oli häbelik ja ära võite noormees, kelle. Kõrge komisjoni ees Vilmer kleesel Juncholtz, Lauter, Laur, säilik ja teised läks monoloog Schilleri röövlitest päris sassi. Kuid midagi oli märgatud. Keegi oli ära tuntud, sest Carlens karm koos Meeta Lutsu Gerhard Esperkki, Ants Eskola ja teistega osutus seitsme õnneliku vastuvõetu hulgas. Talgas teekond tänaseni üle poole sajandi. Ja mitte ainult karm üksi lavalaudadel. Karm ja tema partneri. Sest näitleja suurus, nagu seda ka öeldud on, on tõeline siis kui see saavutatakse teistega koos. Tõeline partnerlus, saatke meisterlikkuse, mitte Deletatismi pinnal sündida. Tipud on tippe koos sünnitanud ja koos loonud. Lavastajate tipud on sündinud ja seostuvad näitlejate tipprollidega. Liina Reimanni Marie Parikat ainult talvit Ellen liigerit, kellega koos ta oma suuri rolle on loonud. Jah, seda pole vist praegu kaugeltki mittevajalik rõhutada et talendi ja isiksuse erakordne sisemaailm nende iseilm On ehk enamatki kui ühe rahva või raha kuse varandus. Nii kuulub ka Kaarel karmi talendi suurus mitte ainult maarjamaale vaid kogu nõukogudemaale ja veel kaugemalegi. Kompromissita arengu ja võimise perspektiive kogu maailma kunsti kultuuri arengus. On öeldud, et Kaarel karmi piano on niisama intensiivne kui tema forte. Seepärast võib endas kustumatut kanda karmi rollide vaikust. Tänast vaikust, sest ka lõpp on vaikus. Siis vaikusehetk, milles meis kõigis elavad meie mõtted, elamused, mälestused Kaarel karmist Kus sünnib päevade viimane vaatus, seda keegi meist ette ei tea. Aga väärtumas soolas ja kibedat saatust sellest suurem mees olema peab. Nii laulis Kihnu jonni Kaarel karmi meeskond kui üks mees. Ja meile meenub, kuidas junn räägib admiral yle laevadest vanadest küürakatest laevadest. Karmi mängus sai Smuuli tekst hiiglamahu. Need laevad on nagu inimesed, kes tahavad, et neid armastataks. Nad on vanad ja targad. Neil valutab alati kuskilt. Mikk Mikiver tulev lahkumissõnum, Betlema koduteatri, draamateatri peanäitejuht ta. Samal ajal astuvad auvalvesse kolleegid draamateatrist need, kes kadunuga ühist lavaelu Nybit pikki aastaid elanud kes tundnud Kaarel karmi, näinud teda rõõmuhetkedel tema murehetkedel teda otsimas ja teda leidmas, nii nagu suures kunstis paratamatu. Päevade peatumatus reas ei peatu tänanegi päev. Ja siiski nõuab ta peatust enda sees. Tänasele päevale on osaks langenud kanda hüvastijättu pinget, pinget, mida tekitab iga lahkumine, kui ta on lõplik. Ometi ei ole tänane päev eriline tähenduses mida sobiks edasi anda sõnadega traagiline ränkraske kisendavalt ülekohtune. Mees, keda me täna viimsele teekonnale saadame. Ei taha ega vaja üledramatiseerimist. Tänast päeva ei kirjutata kuldsete tähtedega Eesti teatriajalooraamatusse. Sinna tuleb kirjutada küll Kaarel Läntsi. Virumaa me sünni ja surmadaatum. Kuid sinna vahele mahtu Kaarel karmi tegude kroonika väljub tahes-tahtmata nende kahe inimliku eksistentsi piire tähistava numbri tulva vahelt. Me kavatseme öelda, tema tähtsust on raske üle hinnata. Ma arvan, et siinkohal oleme sunnitud ütlema tema tähendust, meie teatrile on raske ära hinnata. Aga oluline on, et seda püütakse teha. Kuigi võib päris kindel olla, et Kaarel karmi elutöö toimib tema ametivendade seas juba loomuldasa. Ta oli pikka aega omamoodi professionaalse taseme mõõdupuu. Silmaga nähtav ja käega katsutav meister minevikust. Sealt, kus meid veel ei olnud. Aga teater juba oli, nagu ajalugu räägib. Ning samal ajal tänase päeva töömees tänapäevasem kui ehk paljud tänasele päevale lähemal sündinud. Ta oli omanäoline ja isepäine. Temas oli nii vähe normatiivset, et kõik katsed jäljendada tema suurepärast tehnikat või romantilist maneeri hävisid jäljendaja isiku päratuses. Sama karmilik sai olla ainult üks karm ja see oli Kaarel Karm. Aga õppida oli talt palju. See suur talent, kelle tähendust me täna ja edaspidi aimata püüame, hindas tegelikult ainult ühte tööd. Ta ei eitanud annet kaugeltki mitte andetust. Ta vihkas, pidades sellise nähtuse kunsti juures viibimist kuriteoks. Ei, ta lihtsalt ei teadnud, mis asi see anne on. Tööst aga oli tal praktiline ettekujutus kuidas ta töötas, oli talle ülevõetav süsteem. Kes tahab karmist parem olla, peab väga vara tõusma. See tema enda pisut kummaline repliik ütleb kõik. Ja mitte midagi ütleb seda, et ta teadis täpselt enda hinda, see tähendab, hindas kõrgelt nagu meiegi teadis aga ka teiste hinda ning oli peaaegu kindel, et keegi temast varem ei tõuse. Sellist eneseteadvust ei peeta tavaliselt heaks tooniks. Liiatigi kui isik, kes säärast kannab ei ole mustvalge, väärtusskaala järgi veatult valgem. Hüva aga meile mõistmatu, ei ole sellega automaatselt ka võimatu. Veel vähem olematu. Üks on aga selge. Inimesele, kes on nii oma elukutsele andunud kellele tema töö on ainuvõimalik elamise vorm. Sellise inimese kõrgendatud sisemisele tundlikkusele, mis tal kunstnikuna aktsioonselt olemas on mõjuvad ärritavalt segavalt lausa vihaleajavalt kõik kunstivälised tegurid üle kõige aga üks ükskõiksus, hoolimatus selle ainese vastu, mis on tema ainujumal. See võib töömehe hulluks ajada. Äravuserdatud ilu on hirmsam kui vussi läinud elu. See oli kõrgeim mängureegel ning taibata, kui julm on selline vaatenurk. On lihtsam, kui aru saada ta ülimast nõudlikkusest. Ükskõik mis, aga mitte leigus. Toon talentide kasvumaale parim väetis kasvatama keskpärasust. Kirglik see veidi vanaaegse kõlaga sõna oli sinu tunnussõna Kaarel saalid mõnes muus mõttes natuke vanaaegne. Sa kujutasid ette, et ikka veel on võimalik kihutada valgel ratsul lahinguväljale. Ning rüütli aadete ees variseb põrmu kõik väärus ning, ning hakkavad toimima ainult üllad. Põhimõtted. Sa uskusid, et tegu on ainus õige viis endast märku anda. Kõik muu on tühipaljas kõnelemine. Ja kõnelise kõnelemise väärvormist. Sõnelemisest ei võtnud sa iial osa. Kõike, mis sulle kuulus, pidi kuuluma sulle. See oli sinu meelest loomulik. Sama loomulik kui see, et kõik, mis pidi sulle kuuluma jagasid sa ära meile oma rahvale. Saalid karm. Ja võib-olla seetõttu ei saanud mitte kõik sinust alati õigesti aru. Aga neile, kelle soontes sinu arvates voolas veart veri nagu ütleb Bear murakas, neile said teatavaks tehtud ka oma helluse. Neile usaldasid sa oma hinge kogu kirega. Pinn, põmm. Jäärd kellad üle soo. Teatriajaloos peaks seisma. Olles lõpetanud oma pika tööpäeva, suri Nõukogude Liidu rahvakunstnik Kaarel Karm teisel augustil 1979 jätmata ühtegi tööd lõpetamata. Meie kõik jätkame, aga juba mitte sealt, kus sina, Kaarel lõpetasid vaid sealt, kust me keegi sinuga koos alustasime ning sinu lõngaotsad on juba nii kindlalt meie omadega liitunud. Et mõne aja pärast me ei teagi enam, ei teegi enam vahet, kus on sinu, kus meie ja meie järeltulijate värvid. See on juba kord meie saatus selle vaiba kudumisel, mida kunstiks kutsutakse ja miks iialgi valmis ei saa. Vabandage, arv, et ma ei osanud vähemaga rohkem öelda. Aga on seda siis kerge teha sinule, kes alati endale selgelt aru andsid, et pikk päevatee suubub öösse igal juhul. Meiegi teadsime seda. Aga oleme nüüd ikkagi ootamatult kohmetunud ja hellad. Tahaksime sind veel hoida. Me hoiame sind põue soojas. Oleme toeks suulisele ja püüame homme tööle hakata. Sina oled une ära teeninud. Olgu see sul sügav ja rahulik nagu töömehele paslik. Ehk? Siis mitte ülehindamises ei ole küsimus, vaid ära hindamises. Palju me aga teame Garmin näitleja isiksuse tagamaadest. See on töö, mis muserdab, piinab ja ikka tahad seda teha. Miks see nii on, ma ei tea. Meenuvad tema mõttega, et. Kas põleme täna võlglased tõesti seda meest manalateele saates? Aplaus on küll tasu selle eest, mida karm meile andnud ka autasud, millega ma teda autasustamine. Aga eesti teatriloos ootab Kaarel karmil näitleja isik ikka veel sügav läbi mõtlemist niivõrd kui suured ja keerukad loovisiksused lahti mõtestamisele üldse alluvad. Lõpp on vaikus. Aga vaikus on ka mõte. Me seisame lahkumishetkel. Mõne minuti pärast algab siit Estonia kontserdisaalist karmi viimne teekond metsakalmistule. Meiega küsime endalt, mis jääb järele, kui etendus on läbi? Lõbu võib ununeda. Ka võimas tunne, haihtub ja hea mõttekäik pudeneb laiali. Kui aga tunne ja mõttekäik on rakendatud teenima publiku soovi selgemini enda sisse näha. Siis jääb midagigi. Küdema Vitel pruuk. Kaarel Karm on jätnud meisse palju küdema edasi põlema. Seepärast lahkuge koratsia sõnadega. Aus süda murdub siin. Hea tööd. Neutrits. Rusunenud templijumalus. Vina katkenud keeled ei laula sulle enam kiitust. Kellad õhtul ei kuuluta su kummardamis aega. Õhkkond hääletu ja vaikne su ümber. Sinu laastatud elamusse. Tule Bulav, kevade tuul toob sõnumeid lilledest. Lilledest. Mida Johverdata enam sind kummardades? Mõistena kummardaja hulgub ringi alati igatsedes heldust mida keelatakse ikka veel. Õhtuaegu kui tuledevarjud segunevad tolmu pilkusega. Ta tuleb tülpinud tagasi rusunenud templisse. Naljaga südames. Hulganisti pidutsemispäevi tuleb sulle vaikuses rusunenud templijumalus. Palju uusi kujusid loovad osava kunstimeistrid. Ja nad kantakse unumise pühajõe äärde. Kui nende aeg on tulnud. Ma tean et päev tuleb meil selle maa kaotanud silmist. Ja elu lahkub vaikuses. Tõmmanud viimase eesriide mu silmade üle. Olen saanud loa minna puhkusele. Jätke mind, hüvasti, mu vennad. Teen kummarduse teile kõigile. Ja tee on mul jalgade all. Olime kaua aega naabrid nüüd päev on köitnud. Ja lamp, mis valgustas mu pimedat nurka on kustunud. Kutse on tulnud. Ja ma olen valmis oma rännakuks. Kui ma lähen siit olgu see mu lahkumissõna, et see, mis olen näinud on ületamatu. Olen maitsenud peidetud mett sellelt lootuselt, mis lage valguse ookeanil. Ja sellepärast olen õnnistatud, olgu see mul astumist sõna. Selles lõputute kujude mängumajas sain mängida. Ja kui lõpp saabub, siin lasta saabub. Olgu see mu lahkumist sõna.