Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Head Kunstiministeeriumi kuulajad käes on november ja selles novembrikuises saates olen endale külla palunud kaks juubilari või õigemini on juubilari teks loomulikult, et asutused aga küll olen palunud siis nende eestvedajad. Kõigepealt on kunstiministeeriumis Olga Temnikovad, Emmniko ja Kasela galeriist, mis siis tähistab oma kümnendat sünnipäeva. Ja siis kõneleme Joanna ohmaniga Tartu kunstimuuseumi 80. sünnipäeva puhul. Indrek Grigor vestleb siia vahele Mary-Ann Talvistu ja Reet Varblasega, Tiiu Talvistu postuumselt ilmunud monograafiast Ado Vabbe under paar head kuulamist. Tere, Olga ja palju õnne siis Demikova Kasela galeriile. Aitäh. Mida sa kõige rohkem? Ütleme sünnipäevaks tahaksid appi ja ma seda küsimust nägin ette, aga ei suutnud vastata, võib-olla võib-olla mingeid korralikke muuseumi osta või äkki üks hästi ilus, hästi suur avaliku ruumi objekt. Ma arvan, et sellest oleksid teisedki peale sinu huvitatud, et see oleks, see asi on juba tähistamine, aga siis korra sellise numbrilise kokkuvõte galeriist ka praegu, et mitu inimest teil tööl on, mitu kunstnikku nii-öelda aport duellis on? Ma ei tea, kas see on korrektne väljend. Mitu näitust teil nüüd Noblessneris asuvas galeriis teete? Igasuguseid numbreid, palun. Ja töötab meil galeriis üldiselt mina, Lilian, ma ja siis Alina on meil Londonis, kes kirjutab meile tekste ja konsulteerib programmi, siis meil on uus lõpuks mees ka peale Indrekut, Denis Maximas ta selline sosseidki väitel tegeleb meie kunstnike Instituut, lase rahvuse integreerimisega, et mitu ma juba ütlesin siis neli plus, Indrek pluss mina, no midagi niimoodi, noh, mitte keegi välja arvatud Lilian ei ole meil täiskohaga. Aga ikkagi kuidagi mingi network on, mida tasakaalus hoida raamatupidajaga panga raamatu peal väga oluline, aga paljudel kunstnike kunstnike ütlesid vist 14 Vistan umbes sina käisid, ei saa kuskilt, nägin seda. Suuremates galeriides on rohkem, aga väiksemates on vähem, see on selline ikkagi päris suur number tegelikult, kui mõelda, kui palju tööd see kõik võiks vajada. Okei, aga kui sa tahad lihtsalt numbrite sadu, siis me teeme umbes viis, kuus näitust aastas, see noh, ma arvan, et järgmine aasta arvestades sellega, et rahvusvahelist meediat väga palju kohale ei saa meelitada, sest nende pärast me üritasime teha pikemalt, et siis ilmuvad artiklid ka rahvusvaheliselt ja keegi saab kohale tulla, et võib-olla me teeme isegi neid rohkem, mõtlesime, et tänu Covidile panustame siis programmi ja samas see Noblessneri asukoht ka on selline hea koht, et inimesed leiavad meid paremini üles, et siis võib-olla tahakski tihedamalt vahetada ja kunstnikud tahavad näidata ennast ja jah. Aga sellised numbrid nagu müüdud TÖÖD kogujad, kellega te töötate, see vist jääb delikaatseteks saladuseks? Ei no lihtsalt, see ei ütle mitte midagi ju selles mõttes, et me ju müüme väga erinevas hinnaskaalas töid. Kui te tahate nagu sellele teemale lähemale jõuda, kuna me oleme metskale risk, peame kliimanumbritest aga maid ja noh, see aasta ilmselt veits vähem kui tavaliselt ja oluliselt rohkem Eestisse ja Baltikumi. Mis ei tähenda, et, et ikkagi huvitaval kombel täitsa okei aasta olnud vedasse nagu vaata, kõik naised arvavad, et et kui neile öeldakse, et vot seal on elus hästi läinud, ahmil vedas pluss meil on nihe, kollektiiv. Midagi messide kohta ja et palju Messide sellisel koroonaeelsel ajal tegite. Tegelikult läks see number väiksemaks, siis me hakkasime tegema ikkagi tippmesse ja, ja need messid annavad nii palju nii suur töö ja sa saad sealt ka nii palju tagasi, et me tõmbasime veits tagasi, sest no ma arvan, et me oleme teinud võib-olla 70 65 messi 10 aasta jooksul. Et umbes niimoodi seitse messiaastasega viimasel ajal oleme teinud nagu kolm-neli ja need on peamiselt euroopanesid, kuigi jah, sest kuidagi usage. Me oleme veidikene tagasi tõmbunud, kuidagi seal hakkas keerulisemaks minema. Ja et see on ikkagi Pariis. London, Moskva ja mõnikord New York. Vist on kõike, midagi sellist, jah. Aga kui nüüd vaadata sellele 10-le aastale tagasi, ma loodan, et sa oled sellises pidulikus tähistavas meeleolus, siis kuidas sinu tegevus ja galerii ka ise selle ajaga muutunud on, et kus sa võib-olla alustasid ja kuhu see nüüd. Välja jõudnud, on huvitav jah, et mõtlesin, et me oleme nii palju õppinud nende 10 aastaga, aga samas, kui ma alustasin, ma olin juba viieaastase kogemusega ja ma arvasin, et ma teen. Ja no ikkagi siis kui me alustasime, siis oli nii, et ma olin suht aktiivne, aga põhimõtteliselt ma olin nagu hirmuledaatikas tuleb veel üks näitus mul kunstnikul kuskil mujal, vaata ma saan loomulikult galeriis teha neid natsi, nii palju, kui ma tahan Eesti-siseselt ikkagi ka. Aga just idee oli see, et me tahtsime kunstnike välismaal näidata ja heal tasemel mitte niisama neid seal jooksutada. Et siis ma alati tahan olla sihuke ohvreid, mis on ka halb ja hea. Ja oli õudselt kärsitu aeg, et nagu, et kuidas saaks kuidagi siis sinnan võrgustiku saaksid, kuidas kõik aru saaks, et me oleme nii head, pakuks ja oli selline ängistav aeg, ma mäletan, et lihtsalt renti maksta oli nagu jube ja sest me pidime veel kunstnikke toetama, näiteks. Meil oli mingi diil, näiteks Merikesega Merike Estna, meie kunstnik, et me maksame tema üüri kinni ja siis mingi kuidagi tasaarveldamine ja kui ta elas Londonis ja siis oli lihtsalt jube, ma pidin nagu kahe asutuse umbes Reinte maksta ja iga. Ma ei räägi seal, oli üks, teine MTÜ, mida me pidime alguses toetama ja lihtsalt see oli nagu iga kuu, see oli lihtsalt võitlus, nagu, et kuidas saada makstud kõiki neid asju. Praeguse rent, rent, Tiit muutsid juba mingisugused sihuksed regulaarseks rutiinseks väikseks kuluks tegelikult võrreldes mingi muu kuludega nagu produktsioon ja palgad. Üldiselt, see, mis me peame kunstnikele andeks maksma, see on hoopis teine pool, et, et mul on hea meel, et kui tuleb uuskuu uus rendiarve, nad on suured küll, aga ma kuidagimoodi lihtsalt pane silmad kinni, maksad ja et ja et ajad ei ole võib-olla nii. Äkki on lits parem ja kunstnikel on nii palju tegemist. Nüüd tänu Covidile kunstnikud saavad veidikene rahulikumalt võtta, kuigi mõningatel end üldse palju aeglasemalt nagu näiteks Kris Lemsalu oli nagu läbi aegade naguti aasta nii näituste kvaliteeti, institutsioonide kvaliteeti osas kui ka, nagu kui palju neid oli. Et meil lihtsalt iga kord, kui me peame mingeid väikest niust hektarit või kirja välja saatma oma sõpradele, siis istume maha kollektiiviga, et mida, mis meil maailmas toimub ja tavaliselt need nimekirjad kirja lõpus on ikka päris pikalt, nüüd kuivas kokku mingi kaheni. Üldised tähtsamaid asju on kaks, loomulikult grupinäitustel on võib-olla rohkem kunstnikke. Mis seal on need sinu jaoks selle 10 aasta jooksul ja keerulisem, et üks on tõesti need algusaegade, kas sa tuled ots-otsaga kokku ja nii edasi, et aga võib-olla sellised sinu enda jaoks olulised väljakutsed või võib-olla ka teetähised Selle aja jooksul ei noh, seal oli nii palju küsimusi ja ma pidin korraga kõikide nendega tegelema, ehkki sa pead oma nagu kogujate võrgustiku kasvatama, siis sa pead institutsionaalset võrgustikku kasvatama. Sa pead aru saama, mis kunstnikud päriselt nagu head on ja mis tulevik, et kuhu me liigume väikses galeriis galeristi tab, vastame kõikide nende küsimustele, et kuidas aidata kunstnike, mis mõttekas investeering kunstniku puhul ja millest peaks hoiduma ja see oli ikka väga intensiivne õppeperiood ja see kestab. Ja loomulikult kõige tähtsam ja keerulisem ja siiamaani õpin, et just see võrgustiku loomine teiste galeriide näol ja suhted teiste institutsioonidega, et kuidas kuidas seda teha, olles Eestis, vaata et ma arvan, oluliselt lihtsam on. Mul on paar tuttavat vaid niisugust head Galilistidest sõpra, kas nad lõppeksid? Kalambiad on ju loogiline, et nad kohe nopivad mingisuguseid lahedaid uusi lõpetajaid Jeilist pardist ja sealt tuleb ka muu võrgustik ja see on oluliselt lihtsam, kui olla siin olla Lasnamäe gümnaasiumilõpetaja. Et ikkagi sa saad aru, et see start on nagu päris, ütleme, madal olnud, kuigi noh, õnneks mitte oluliselt madalam kui teistel Eestis. Aga jah, et need küsimused on siiamaani, et mis galeriiga teha koostööd, kumba kunstnikku võtta, mida me saame, kuhu riiki viia, mis võiks tulistada? Ikkagi tuleb igasuguseid üllatusi ja näiteks me teeme praegu suuremat näitust kunstnikule hulgakene sooled on selline vene superstaar, tal ei ole kümmekond aastat olnud muuseumi näitust Moskvas, et kellega ikkagi paremruumid, sponsorite, ma just panin ennast kirja fandraising kursustele. Moskva tippspetsialistid teevad pandräisingu kursust. Siit tulebki see teema, et galerii sinu koostöökunstnikega, et mulle on see alati jäänud, ma ei tunne võib-olla seda valdkonda nii hästi, aga alati on jäänud natukene salapäraseks ja kindlasti need ongi väga isiklikku kokkulepped, mida sa iga kunstnikuga teed, aga võib-olla natuke avada, et mida galerii pakub oma kunstnikule, siis teiselt poolt, mis on siis kunstniku vastutus omakorda? Galerii-s, või ütleme nii, et on galerii, on galerii ja räägime siis tippgaleriides mis on just selline koht, mis esindab kunstnikku, võtab mingit vastutust müükide meedia eest, et võib-olla me võime aidata produktsiooni käib, sest galerii Eestis on hoopis midagi muud on ju tihtipeale meil Eestis on galerii selleni komisjonipood mis tegelikult võtab üürikunstnikult ja ei vastuta mitte millegi eest, mitte isegi müükidest. Ma nagu tean, kuidas köök nagu käib ja me ikkagi kanname mingit vastutust ja ütleme, et kui me räägime ikkagi sellest galerii, nagu ta on, siis selles sees on ka kahte tüüpi Eestis meil kahjuks ainult üks tüppessindatud nagu meie, aga muidu on olemas sellised Blopastel galeriid mis on nagu 20 protsenti kogu galerii turust, aga samas nad teevad väidetavalt nagu klassika proportsiooni järgi 80 protsenti müüke. Et me oleme nagu Discovery galerii on selline, siis Blopasterplutsid galerii, see Plutsibgaleri, nende koostöötingimused on võib-olla natukene erinevad mingis mõttes kunstnikule paremad, võivad olla ka halvemat. Noh, see on väga, ma ei tea, kui palju detailides ja minema, aga ikkagi kui sa oled Discovery galerii, noh, see on selline nagu perekond ikkagi, et kui see läheb juba ääriks kätte ja sa satud sinna 20 protsentis noh, siis on väga hea, peab ka olema ettevaatlik wind, konsulteerin. Sattu Eestist vist hetkel sellises galeriis on ainult noh, me võime öelda, et võib-olla kaitse noh, nad on enam-vähem nagu sinnakanti see tema, Berliini galerii, tema New Yorgi galerii ja meie ikkagi selleks, et olla koos ja teha seda rasket tööd. Baasiks peab olema ikkagi usk, usaldus, sümpaatia, intensiivne protsess. Ja loomulikult mida me teeme, me alles nüüd ma üritasin, autsurssidavad seda institutsionaalset integratsiooni, ehkki lihtsalt hästi palju protsesse ja siis hea, kui keegi hoiab näppu peale, ehkki me vaatame, et mida kunstnik vajaks, annaks teha, noh, mõni kunstnik on aktiivsem, mõni passiivsem, mõni teab, mida tuleb teha, mõni võib-olla vajab mõnikord käehoidmist. Loomulikult hästi ümmargune, sihuke issonaal integratsioon, noh, need on kõik residentuuri näitused, võib-olla mingit intervjuust, plaased projektide loengut ülikoolides popapid, et mingi huvitavate muuseumitega koostööd ja teisest küljest loomulikult me tegeleme müügiga, me mõtleme, mis on hea galerii, mis võiks olla partner, ma mäletan, et seal oli üks küsimustest, kunstnikul, võib-olla teine galerii peale meid loomulikult peab olema teine galerii, sest maa väikse galerinama ei kata ju kõiki turgusid, et kuskil Lõuna-Ameerikasse ajama, nagu kindlasti lähiajal ei lähe, kui on USA galeriis, on ideaalne, kõikidel kunstnikul peab igal kontinendil olema galerii minimaalselt, selles mõttes. Aga ma arvan, et kui sul on saksa galerii ja eesti kalevis on Kaphaim selles mõttes, et me oleme ikkagi suht väiksed. Teine asi on, et kuidas mõnikord on vaja tõhustada karjääri, mõnikord on vaja just rahulikumalt võtta, et näiteks Chrissy puhul paari teise kunstniku puhul just iga kord arutama, et kas ikkagi on seda vaja, sest iga näitus Ma ei tea Kanadas näiteks, kus näiteks kunstnikku pole varem näidatud, et see on ikkagi galerii jaoks ikkagi maht tööd, ehkki me peame asju saatma, tegema lepinguid, saatma dokumentatsiooni nagu. No see on päris suur nagu kommunikatsiooni selline rida, et kas meil on seda vaja, et peab, äkki me keskendume, ma ei tea, New York'ile või, või eile eile, et niuksed, rutiinsed, asjad ja loomulikult no mida me kunstnikelt ootame, et noh, mis on levinud ootuskunstnike puhul, et umbes Aet, te võtate meid oma tiiva alla ja siis me ei pea midagi tegema, et kahjuks, kui sa oled väikese galeriiga koos, siis ikkagi väga palju tööd peab tegema kunstnik ise häält ütleme kõik Londoni koolide lõpetajaid umbes teavad kõiki galeriisid ja teavad, mis kunstnikud neil on, teavad, miks need kunstnikud seal minu ukse peale koputavad kogu aeg, mingeid kunstnikud, kes üldse ei tea, mis ma teen nagu lihtsalt umbes. Vaadake, kas te saate mind aidata, see oli seoses laik. Mis mul, see oleks nagu juhtuma, et ma hakkaks keset ööd sellisele meilile vastamas. Aga. Nüüd võib-olla see koos töötamine kogujatega ja nii siinse regiooni kogujatega, Eesti kogujatega, kuidas sul on tunne, et on ju ka kindlasti 10 aastaga kõvasti muutnud, kindlasti ternikuga seal ja galerii on ise olnud pildi muutmisel või selle vormimisel suur osa, aga kas sa näed, et on nagu nihe toimunud näiteks kogujate hulgas, et võib-olla kaasaegne kunst on ja prestiižemaks tõusnud ei ole ainult Konrad Mägi, kes on ka väga oluline, väga oluline, et ta saaks sisse kirjutatud maailma kunstiajalukku loomulikult, aga et kas sa näed, et võib-olla need vanema kunsti pealt selle eesti modernismi pealt liigutakse ka julgemata hüpetega? Kaasajale lähemale, seda näeb, pole oksjonite tulemustelt kõige paremini, et meesele sekendali marketiga nagu ei tegele, aga ma näen, et põhi point on ikkagi see, et seda vara, kunsti ei ole ju nii palju, et kui vaadata neid oksjoni valikuid, siis selliseid pärle on nagu aina vähem ja see nullindatel raamat, mis ilmus, kus Sairwetneronalüüsis nullindatel turu olukorda ta rääkiski sellest, et üldiselt see oksjonibuum läks alla mitte ainult sellepärast, et toimus kriis, vaid sellepärast, et lihtsalt teoseid, et otsa nad vahetasid omanikku ja need omanikud nüüd elavad mõnda aega nende teostega ja et see on probleem, seega loomulikult turg liigub nagu noorema kunstipooleks on hästi huvitav, ebamäärane mulin, tihti küsitakse nõu, et umbes, et kas see on okei hind, kas seda tuleks osta ja ja see on tõesti huvitav, et mõni kunstnik ei ole väga paljudele nähtud. Väga hea kunstnik on, aga hind on miskipärast madal ja see kõik on nii ebaloogiline nagu kohalikult turult tihtipeale võib-olla on, aga ma arvan, et on muutunud ja on tekkinud inimese juurde ja on tekkinud selliseid ostjaid juurde ja huvi on suurem ja noh, lihtsalt üldiselt kogujat või ostjad on oluliselt nooremad kui 10 aastat tagasi. Aga see on ka probleem, sellepärast et nendele inimestele, kes ostavad, praegu võiksid osta, neil on just see vanused, kus lapsed on väiksed ja vanemad on vanade, siis aega, nendel inimestel on ikkagi ülivähe ja ma juba ootan, millal nad vanemaks saab. Et meil on natuke rohkem aega, kui lapsed hakkavad vaid kodust lahkuma või vot see on see periood, kus inimesed tulevad tagasi selle juurde, et mis neil tegelikult rõõmu toob, et ei suuda ära oodata. Aga rääkides nüüd sellest aastast, et sa juba ütlesid, et ei läinudki kõige halvemini, eks ole, aga te proovisite ka mitmeid selliseid uuenduslikke lahendusi, et kevadel tehtud näituse virtuaalne külastuse võimalus nüüd erinevad messid, mis on kõik kolinud Online platvormidele ja nii edasi ja nii edasi, et et kas kõigist nendest asjadest, mida sa tahaksid kaasa võtta või mis sa näed, Ta jääb võib-olla kunstiellu, võiks jääda. Ta edaspidi igast allikast, mida mina olen siin loomulikult ütleme aprilli paanikat väga palju podcasti kuulata intervjuusid ja kõik üritasid midagi arvata, et mis siis saab? Loomulikult onlain oli väga nõrk osa kunstiturul ja nüüd me üritame neid lünki täita ja, ja loomulikult läbipaistvus on see vaata kuna ostjad on aina nooremaid, siis nende jaoks on see selline bumerite Ati tööleta ja šiiidi ja kuidagi salapärane, et sa ei tea, palju maksab, mis ta maksis, kuhu ta võttis, kuidas asjad käivad, kas sekretäri on halb või hea. Et see kõik muutub oluliselt lihtsamaks ja ma üritan sellele kaasa tulla, et näiteks need kaasaegsete Online Messitad, jutteegid praktiliselt kõiki hindasid läbipaistvaks. Loomulikult ei tea, palju seal allahindlusi tuleb ja nagu näiteks noh, me suhtleme, meil on olemas selline otsab nooremate titt euroopagali riidega ja siis me räägime, et kuidas siis asjad käivad, et kuni, mis protsendini alakülg, kärbes seinal olla, selles otseselt ei grupis. Ja ei no see on niisugune väga huvitav koht tegelikult ja ma olen uhke, et ma olen üks nendest inimestest ja ma arvan, meie Atitud on väga tasakaalustatud ja tore, et me vahetame seda infot. Aga Eino üle 15 protsendi ikkagi ei saa Eestis võib-olla isegi vähem, ausalt öeldes, kui keegi mulle kirjutab, ütleb, et aga koosi on, tegi meile 20, siis ma ütlen neile, aga kas te hoolite sellest, kuidas neil läheb, aga võib-olla ta ikkagi hoolida sellest, kuidas meil läheb, et et võiks ju nagu ikkagi toetada kunstnikke ja galeriid sellisel hetkel. Aga virtuaalnäituseks sõnad neil mingit kohta sõltub näitusest, sest no näiteks me tegime seda just see narkotiks, mis meil oli. Igatepidi me pidime seda onlainis tegema ja kuna see oli selline ütleme, labaselt boosti internetist eetikaga seotud ja hästi mitmekihiline, siis onlain-platvorm andiski must päris oli hästi hea formaat selles nii palju futnud, et ma näiteks ühe tuuri sisse kindlasti ei saaks kogu seda informatsiooni sisse pane ja ma väga nautisin just seda siukest laetusteni, ruumi, laetuse, selline argumendid, reality praktiliselt, et mis seal toimus. Aga näiteks järgmine näitus oli Kaido Ole, näitasime, et ma arvan, et fotod sellest täitsa annavad enam-vähem okeilt edasi. Loomulikult maalitab live'is nägema, aga noh, mis ma tahan öelda, et onlain, messid ja onlain näitused on väga head jaks ja ma olen ise veetnud tunde ja tunde otsimas Arbaasialitia friisi ja oma kolleegide näitusi. Ja ma tunnen, et kui tuleb kriis, siis kui me sealt välja tuleme, siis kogumine on jälle puhastanud jõudnud järgmisele tasemele, sest lihtsalt, et noh, vapustab kogu informatsiooni, mida sa saad internetist onlain messidel ta lihtsalt väga põnev. Näiteks meil oli just kogemus, et me tegime onlain-tuuri suumis kogujatele. See oli vist kriis New York selleks kriisiks. Me tegime paar filmi oma kunstnikest ja tegime lihtsa dokumentatsiooni ja, ja siis tegime neid tuure ja ma kutsusin kaasa Jaanus Samma meiega rikk, kunstniku ütlesin kuule süvene, vali välja oma lemmikuid, räägi 10-st teosest ja rääkis, et vau, et ma ise sinna ei läheks, mitte kunagi, aga kuna tal oli selline ülesanne, siis ta kasutas seda ära, ütles, et see oli lihtsalt noh, väga põnev ja arenev bluus mõttes. Neid elavaid klassikuid enne hinnad on väljas iga teose kohta informatsioon. Tavaliselt sa tuled meistrile, NASA, jalutad seal võib-olla selles šampuseklaasi ka paar rida ja siis sa tunned, et sul on juba kõik nagu segamini läinud ja ilmselt peaks juba minema lõunale ja et see on ikkagi hoopis midagi muud ja ainult statistika järgi loomulikult, et kuidas me statistikat mõõdame, mis puhul, et näiteks kui ma pean kellelegi aru andma, tähendabki friis New Yorki külastas 65000 inimest, kui palju nendest inimestest on meie boksi jõudnud, okei, mul on need visiitkaardid, okei, seal 300 visiitkaardi. 200 nendest on diilerid, aga siinse konkreetselt näed, et sinu Bufisanudki ainult 1700 inimest keskmiselt on veetnud seal seitse minutit. Tegelikult see on väga ilus number, et mõnedes seitsme minutiga sa saad ikka väga palju informatsiooni, nii et. Ja kõik need meistrid on olnud aina pikemaks, need aed läksid, ma ei tea, võib-olla natuke vähem külalisi, kui näiteks May näitustel, sest me tegime friis New Yorki, siis me tegime põhibaazenit, siis me tegime fliis Londonit ja siis me tegime pari internatsionaal, et need on kõik meie a'la me tegime veel moskva onlainis, vot see oli lõbus. Raske see oli, aga see oli ka väga tulemuslik. Aga kui nüüd mõelda edasi järgmised 10 aastat, 10 aastat, 10 aastat ja nii edasi pikka iga. Mis sa ise tunned, mis on järgmine oskus või teadmine, mida sul endal on vaja, et galeriid nüüd edasi vedada ja sa ei ole ju väsinud, ma loodan või et selles mõttes, et kas sul käivad mõtted mingi väikese tütar galerii järele millegi muu järele, aga jah, et mida sa ise vajad praegu? Jah, laiendatud küll tahaks, aga ma ei usu, et ma valiks galerii formaati selleks, et kuhugi minna, et üldiselt ma vaatan ikka ida poole, sest meid seal vajatakse ekspertiisi, on sinna vaja ja me saame väga palju teha. Ja paljud asjad on tegemata. Ma ei tea, miks ma ei, ma ei oska seletada, sest nagu kõike nagu oleks, aga ikkagi Moskva on selline isoleeritud koht, kuigi seal on nagu kõikega teine idas ja ma arvan, et midagi sellist, aga noh, selleks, et ma saaks seda teha, ma pean saama paremaks inimeseks ja ma tegelen sellega. Väga hea selle noodi pealt ongi hea vestlus kokku tõmmata, me kõik peaksime saama paremaks inimeseks ja sellega pidevalt tegelema aga igatahes palju jaksu ja edu siis järgnevateks kümneteks kümneteks aastail. Tere tegulut saate Kunstiministeerium rubriiki Tartu möliseb, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Juba mõnda aega ning veel, kuni tuleva aasta jaanuari lõpuni on kumu kunstimuuseumis näha Eesti kunstiklassiku Ado Vabbe näitus vunud herbaar. Näituse algatas ja selle raames ka monograafia, kirjutas kunstiteadlane Tiiu Talvistu, kes paraku tänavu veebruaris suri. Tiiu algatuse võttis üle ta tütar, samuti kunstiteadlane Mary-Ann Talvistu. Tiiu Talvistu oli mulle kindlasti ka varem rääkinud ideest Vabe näitus kureerida kuid pikemalt sattusin temaga sellest rääkima 2018. aasta hilissuvel kui võtsin Tiiuga ühendust seoses ühe juba 2010. aastal alguse saanud raamatuprojektiga, mida Tiiu toona veel Tartu kunstimuuseumi teadusdirektorina toimetada aitas. Kuid mis realiseerimata jäi ning paraku tänini trükivalgust näinud ei ole. Tiiu palus minu nõustamise järel, et loeksin ka tema esimest visandid Babe artiklile. Ma usun, et paljud, kes kunstiministeeriumiga varem kuulma on sattunud on pidanud tõdema, et saatejuhi ülbusel ei ole piire. Ja loomulikult ei suutnud ma end ka Tiiu artiklile kommentaare kirjutades tagasi hoida. Ning kuigi mul oli juba toona ja on tänini enese pärast piinlik on mul nüüd valmis raamatut lugedes hea meel, et näiteks Vabe suhte erootikasse on Tiiu märksa paremini avanud, kui mustand lubada julges. Nii näiteks oli mustandis lause, tsiteerin. Vabe kõige erootilise meid, seksuaalakte kujutavaid lehti ei ole säilinud. Kuid tema linoollõikeplaatidest, mis kuuluvad Tartu kunstimuuseumile, on tehtud järeltrükid. Neid tõmmiseid eksponeeriti ka näitusel. Ma ei osanud toona muudkui vastata Tiiule, et asjaolu, et midagi pornograafilist on olnud kuskil näitusel, ei sunni tänapäeval lugejat kulmugi kergitama. See kommentaar räägib ennekõike sellest, et mul ei olnud õrna aimu, millest üldse jutt. Kuid Tiiu ei piirdunud pelgalt täpsustusega, et tõmmised tegi seitsmekümnendatel Kaljo Põllu. Mingeid neid eksponeeriti 97. aastal Tartu kunstimuuseumi näitusel. Ta andis oma analüüsiga erootikateemale Vabbe loomingus uue kaalu. Kirjeldades seda kui metafoorselt autobiograafilist pilti jutustust, millest, nagu Tiiu ise erootikapeatüki lõpus kirjutab, võib abi olla kunstniku loomingu lahtimõtestamisel tervikuna. Korduvaid allegoorilise figuure on Vabbe loomingus arvukalt ning teise maailmasõja järel maalitud natüürmorti käsitletakse valdavalt metafoorsetena Niine Vabe erootiliste kujutiste jutustava väärtuse samaväärne rõhutamine. Igati põhjendatud. Aga et kellelegi ei jääks eksliku muljet, et ma arvan siinkohal minu rumalal kommentaarile mingit sisulist rolli olevat olnud siis soovitasin muuseas Tiiul jätta artiklist välja lause, mis Vabe mullaveres asunud maamaja iseloomustades sõnab, et krundi praeguste omanike sõnul olla seal palju usse. Põhjendasime oma kõhklust selle märkuse suhtes asjaoluga et kui see fakt mu kadunud vanatädi nii mõndagi ütleks, siis enamus tänaseid lugejaid kas libisevad sellest üle või halval juhul satuvad segadusse. Lausepaiga praeguse omaniku sõnul pidi seal olema palju usse. On aga raamatusuunda paar endiselt ilusti olemas. Võib-olla isiklikku kontakti tõttu jäidki mulle raamatus kõige rohkem silma need üksikud korrad, kui Tiiu tõi range kunstiloolise jutustuse sisse iseenda nii kurdata, kuidas tal 2018. aasta suvel Itaaliasse residentuuris viibides ei õnnestunud näha Hansbon mareisi freskosid Napolis sest muuseum oli remondiks suletud ja ükski mangumine ei avanud uksi. Tiiud külastas Itaalia residentuuri ajal ta tütar Mary Talvistu, kes Tiiu surma järel raamatu ja kumu näituse lõpule viis. Küsisin Mary talvistult, kas ja kui palju ta Tiiu poolte töösse pühendatud oli. Mul oli hea võimalus emaga emal külas käia, siis kui ta seal Itaalias natsanormaanlaseli oli residentuuris kuu aega 2018 suvi ja siis ta esimest korda rääkis mulle näitusest istusime seal pikalt pikalt öötundideni välja ja ta näitas mulle arvutist aga pilte juurde ja jutustas oma kontseptsiooni. Ja siis tal oli kombeks printida tööd väikestele nagu välja, et selliste kaardikestena ja, ja siis me korra kodus ladusime ühe versiooni näitusest põhimõtteliselt põrandale välja ja siis oli nagu seda hoomata, oli päris keerukas, et mõista, mis seal kõik on, mida ta iga iga teemaga tahab öelda, kuidas nende teemade sees. Ehk kõige pärast me korjasime kaardid kokku, et ega seda jäänud nüüd põrandale mind ootavad või nii ja, ja pärast siis ma juba kütsin, noh, et tal olid, olid mingid kujundaja jaoks niimoodi olid, olid mõned pildiplokid nende teemade kaupa jaotatud, et sellised olulisemad teosed olid mingite teemade alla tõstetud. Aga, aga võib-olla sellist nagu et sinna juurde genereerida ja juurde otsida. Et siis ma püüdsin nii-öelda, mis mul oli meeles, mida ma teadsin, et mida tahtis nagu tema öelda ja siis juba omalt poolt midagi lisada. Eesti kunstiajaloo viies köide sisaldab Eha Komissarovi artiklit avangardistlik narratiiv Ado Vabbe loomingus 1913 kuni 1925. Komissarovi artikkel sisaldab muuhulgas ka suurepärast histograafilist kommentaari sellele, mida ja kuidas Vabest kirjutatud on. Komissarovi sõnul on Vabest Eesti kunsti ajaloos kaks pilti. Tsiteerin. Teise maailmasõjajärgne konservatiivne rahvuslik suund tegeles Pallasega seonduva rahvusliku koolkonna mõiste konstrueerimisega ja kultiveeris Vabe hilisema elujärgu näitel legendi Vabest kui võrratust, kunsti, pedagoogilist ning impressionistliku suuna esindajast. Samal ajal keskendus modernistlik tiib Vabe varase avangard distliku etapi uurimisele ja konstrueeris Vabe näite põhjal Eesti oludesse sattunud internatsionaalse kunsti uuendaja prototüübi mis oli siiski liiga erandlik sobitada seda üldisemasse kunstipilti. Selle suuna panust Vaber retseptsiooni kujundamisel peab ebasoodsatele tingimustele vaatamata hindama kui tulemusliku sest uurijatel õnnestus kanuniseerida Vabe modernismi loojana. Tsitaadi lõpp. Komissarovil on kahtlemata õigus. Vabe kaanon on ennekõike avangardist kaanon, millega tema sõjajärgsed realistlikud maalid esmapilgul mingit kontakti ei näi omavat. Ja kuivõrd viimased langevad ka pikale loomingulise vaikimise ajale siis mõju Babe, hilisem looming, kokkuvõttes kibestunud vanamehe tujutsemisena. Sellise hinnangu saab loomulikult anda ainult minusugune ignorantne tattninad ja sedagi vaid enne Tiiu Talvistu monograafia lugemist. Aga ma usun siiski, et ma ei kõnele siin vaid iseenese eest, kui kinnitan, et Vabe kanuniseerimine avang artistina on olnud liiga edukas. Tiiu Talvistu, kelle jaoks oli oluline Vabe hilisem looming taas rambivalgusesse tuua saavutas selle, sidudes tavapärase biograafilise narratiivi Vabe loomingu jaoks pädevate teemadega millest kõige üldisemad on näiteks maastik ja inimesed, mis võimaldavad Tiiulühe motiivi raames ajas tagasi hüpata, sidudes niimoodi erinevad loomeperioodid tervikuks. Üks Vabe kui avangardist edukale kanuniseerimisele kaasa aidanud autoreid on Reet Varblane, kellel palusin Vabe uurimise lugu põgusalt kirjeldada. Kuskil 70.-te lõpp, päris 80.-te algus oli veel ju selline aeg, kus ühelt poolt olid need niisugused kunstis rähk, sead ju kunstiajaloo peale mõtleme väga selgelt paigas ega ka väga selgelt paigas liis, kuidas kunstist räägiti ja Vabega tekkis ka algusest peale, oli ikkagi seesama küsimus, et kes ta siis on, kuhu ta siis kuulub, noh, seesama küsimus, et mis on avagartism, et kas Vabe kui Eesti esimene tõeliselt taval realistlik kunstlik, et see oli kuidagi kuskilt ajast pikalt niimoodi venitatud ka ka väga tähtis selle peale ka natukene oli ka ehitatud ka see esimene suur näitus 92, mis oli, mida Tallinna muuseum tegi, Eha tegi varasemat osa ja, ja Abel siis seda natukene hilisemat osa, mis Tallinna kunstihoones oli väljas ja noh, praegu on ta natuke rohkem segamini aetud, et ma arvan, et see on päris hea, kuigi noh, mõnes mõttes mõni asi võib-olla tekitab natukene segadust selle motiivi järgi pandud paika, et täpselt ei saa aru, et võib-olla selle motiivi sees natuke rohkem mingit loogikat. Te saate Kunstiministeerium rubriiki Tartu möliseb Tiiu Talvistu monograafiast ja kumu kunstimuuseumi näitusest Ado Vabbe Wonder paar kõnelesid näituse ja monograafiat lõpule aidanud Mary-Ann Talvistu ja Vabe loomingut põhjalikult uurinud Reet Varblane. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni. Head Kunstiministeeriumi kuulajad, nüüd on aeg õnnitleda järgmiste juubilari, ehk siis Tartu kunstimuuseum oma 80. aastal ja olen palunud endaga vestlema Johanna Hoffmanni, kellele samuti on väga paslik edastada õnne soovikuna. Hiljuti valiti sind just ametlikult ka tart mussi direktoriks, nii et õnnesoovid mõlemal rindel, aga küsiksin kõigepealt, kuidas siis juubilaril läheb? Suur aitäh õnnesoovide eest, juubilari läheb päris hästi, kui seda saab 2020 kontekstis üldse öelda. Muidugi meie puhul on naljakas just see, et koroona ajal on tulnud kasuks muidu see negatiivne asjaolu, et me oleme väike vaene muuseum. Kuna me niikuinii teenime päris vähe oma tulu ja sellest oluliselt ei sõltu, siis ei ole ka külastajate numbrit langusega piletitulu langus sel aastal oluliselt meie tegevust halvanud nagu võib-olla suurematel muuseumidel. Võib-olla ma küsiksin siit sissejuhatuseks ka numbrilisi näitajaid, kui palju Tartmussiss inimesi töötab, kui palju kogudes teil töid on üldse kokku, kui palju näituseid teete, trükised, ilmutad publikunumbrid ja nii edasi ja nii edasi, nii et mõned sellised statistilised parameetrid. Inimesi töötas meil muuseumis vahelduva eduga niimoodi 20 20 ringis ja sellele küsimusele on alati natuke raske sellepärast vastata, et lisaks nendele nagu palgalistele, alalistele töötajatele töötab meiega kogu aeg projektipõhiselt ju nii palju inimesi lisaks, et igal näitusel on ja kas väljast kuraator vahel ei ole ka Vi kunstnik või siis kujundaja head ja tõlkijad toimetajad, mõned lausa ju aastast aastasse meiega ka mitte püsivalt nagu palgal või lepinguga palgale. Et selles mõttes tegelikult see nii-öelda kollektiiv on meil palju suurem või need inimesed, kellega me kokku puutume ja koostööd teeme, kogudes teoseid, on meil 20000 jällegi keeruline on seda arvutada maalikogus näiteks on üle 4000 teose, skulptuuri kogus üle 1600 ja kaasaegse kunstikogusele 200 teose, aga kui me räägime näiteks graafika joonistuskogust, siis läheb keeruliseks, sest et on ja joonistus graafikamapid ja igasugused seerias, mida on päris päris raske lugeda. Et seda arvu ma tihti küsin, kunagi täpset vastust ei saa. Ja samuti on meil raamatukogu, kus on ligi 30000 teavikut ja lisaks veel mahukas arhiiv, sealhulgas isiku arhiivid. Näitusenumbritest niipalju, et keskmiselt on meil 10 näitust aastas. Oleme seda arvu natuke vähendanud ka, et näiteks projektiruumis toimuvad väikesed näitused on pikemad ja mitmed olulised suured projektid leiavad aset mitmel korrusel korraga meil on, eks ole, kolm korrust pluss siis projektiruum kolmandal korrusel ja oleme ise on öelnud, et kui teha selline kulukas ja muidugi ka palju ajaressurssi tööressurssi nõudev projekt, siis on mõttetu see hästi kiiresti maha kiskuda, et las ta siis olla natuke kauem publikule vaatamiseks tihtilugu projektiruum on küll väike, aga seal ka on töö maht päris suur ja rahalised kulutused sama moodi, et oleme vähendanud. Aga samas püüame saavutada sellist optimaalselt ja mõistlikku balanssi, et et oleks ikkagi mitmekesine programm ja et näitas, et ütleme, see ressurss, mis sinna läheb ja siis pikkus oleks nagu mõistlikus vahekorras. Ja publikunumbritest niipalju, et aastas käib meil ligi kogu 15000 külastajat, mõnikord natuke rohkem, mõnikord natuke vähem. Ja sel aastal loomulikult. Läheb läheb üks teema, mis Tartu kunstimuuseumiga on ilmsel kunsti avalikkusel ka juba laiemalt südamel olnud, on kindlasti unistus oma majast ja nüüd on see oma maja teema kerkinud üles südalinna kultuurikeskuse kontekstis, mida loodetakse siis Tartusse rajada, et ehk sa tutvustad seda võimalust natuke pikemalt, et mis selles uues majas asuks, kui sa nüüd tuleks sellisel kujul nagu, nagu soovitud. Mis ruumid Tartmus seal Saaskas kogud jääksid endiselt termi. Sinna südalinna kultuurikeskuses oleks plaanis 15, Tartu kunstimuuseumi, näituste ja tööpinnad ja linnaraamatukogu ka niimoodi, et on töötajate ruumid ja siis siis raamatukogu avalikku osa. Tegelikult see mõte ei ole ju üldse mitte uus, pidi tulema sarnane kombinatsioon ka praegu sinna mõlema hoone taha parklasse, aga see kunagi aastaid tagasi jällegi erinevatel põhjustel nagu masu ja poliitilised põhjused langes ära linnasüdalinna kultuurikeskusesse, mis peaks tulema kaubamaja kõrvale. Parki oleks lisaks Tartu kunstimuuseumile ja linnaraamatukogule ka 500 kohaline saal, mida saaks mõlemad asutused näiteks ristkasutada. Aga et sellel oleks ka selline väljaüürimise funktsioon, mis tooks majale hoonele siis mingisugust raha sisse ja üldse, et oleks mitmekesistada selliseid kultuuriürituste võimalusi Tartu südalinnas. Oluline selle hoone puhul on see, et see oleks nagu ütleb linnaarhitekt Tõnis harjus kliimaneutraalne või lausa positiivne jälgiks kõiki rohelisi põhimõtteid ja päris suur, ütleme, selline nii-öelda kisma on tekkinud just selle pargi tõttu, aga iga kord, kui Tõnis harjus sellest räägib, siis on ta ka rõhutanud et see park oleks ikkagi, eks alles, et see hoone oleks mingisugusest, sellest pargi osa jälgides ja järgides rohelisi põhimõtteid näiteks ka avatud katusepargiga ja et laste mänguväljakud, puud, haljastus, et see kõik jääks seda hoonet ümbritsevasse park on tegelikult päris suur ja see hoone isenesest ei tuleks meil atakki kogu selle pargi kohale. Mida muuseum sellest võidaks, mis on siis minu jaoks oluline, on see, et praegu viltune maja on hästi armas ja tore ja inimestele üldiselt meeldib seal käia, veel rohkem meeldib inimestel seda õues pildistada. Aga ühel kaasaegsel kunstimuuseumil peaks olema õige sisekliima, see tähendab õiget temperatuuri ja niiskust teosed ise lisaks kannatada näiteks puitskulptuur ja ma ei saa üldse eksponeerida sellepärast, et puit ei ole võimalik pärast ka hästi restaureerida, talgustruktuur muutub siis, siis ta muutub. Ja meil on samamoodi suuruse probleemid, et meil ei ole lifti mingisugust ei väikest ega suurt ja, ja mis ongi maksimaalne maal, mida me saame trepist üles viia, neist kaks meetrit umbes ja kogus on meil oluliselt suuremaid teoseid, et, et seal on nagu kliimaprobleem, seal on suuruse probleem, tegu on elumajaga ikkagi ja noh, ütleme sellised minu jaoks ka praktilised probleemid, et vanurid näiteks ikkagi ronivad sealt trepist ja ka liikumispuudega inimesed ikkagi vaevaliselt üles, meil on see invatõstuk, aga näiteks tualett. Väga lihtne asi on meil ainult esimesel korrusel. Et sellised probleemid, mis tegelikult ühe moodsa avaliku asutusega üldse kokku ei käi, peaksid selles uues majas lahenema. Ja samuti tahaksime püsiekspositsiooni. Meil on ju ikkagi päris suurkogu ja kui oli Pallase näitas eelmisel aastal, siis seal oli väljas korraga umbes 200 kuni 250 teost. Päris tihe näitus oli tegelikult viltuse maja võimekus näidata, avada kollektsiooni on väga-väga väike. Ja sinna uude majja oleks planeeritud koostööpindadega koos pakkimisruumide konservaatoritega tegelikult vaid 4000 ruutmeetrit Tartu kunstimuuseumi jaoks, siis kui me saaksime selle, mis me tahame, et me ju tegelikult ikkagi ei hakka kopeerima kumu kunstimuuseumit, et me ei taha nii palju saale, nii suurt püsiekspositsioon ja tegelikult võrreldes suurte kunstimuuseumidega, see on ikkagi üsna kammerlik, aga ma arvan, et et Tartule väga sobiv ja meie kogusid ja eesmärk ikkagi arvestab, et oleks nii pisi, EXPO ajutiste näituste pinnalt haridus, kas ja kõik see, et oleks inimestele ligipääsetav nii liikumispuudega inimestele kui ka vanuritele kui ka lapsevankritega emadele, et oleks õige kliima, et see on see, mida me ootame sealt. Ja samuti on meile raamatukogu, mida praegu ei saa külastada muul viisil kui ette teatades, sest seal on kontoriga raamatukogu segamini, et see linnaraamatukoguga koostöö võimaldaks teha sellise ikkagi ka jällegi väga moodsa ja, ja inimesi kaasav tegutsema kutsuva raamatukogu pinna. Ma kujutan ette, et need kaks raamatukogu osa, et me meil läks ikkagi iseseisev raamatukogu, alles, aga nad võiksidki füüsiliselt olla seotud, et kõik siuksed, lugemistoad ja koosolekuruumid ja uurimiseks vaiksed ruumid, et see kõik oleks nagu täiesti täiesti next next next level. Ja see kujutaks endast tõesti väga kauaoodatud ja igatsetud hüpet Tartu kunstimuuseumitegevuses, aga mis peale selle uue maja veel võiksid olla, need soovid järgmiseks 10-ks aastaks? No kindlasti, Tartu puhul ei saa üle ega ümber sellest Euroopa kultuuripealinna tiitlist, mis ootab meid ees aastal 2024 ja seal on meil päris suur projekt hetkel soolas, mis hõlmab siis mitut suurt näitust üle linna. Meie enda majas samamoodi, aga sealhulgas ka rahvusvahelist projekti ERMis. Samuti kavatseme laieneda selleks ajaks ajutiselt ka Tartu kunstimajja ja võib-olla mõnda galeriisse projektiks on sürrealism nii kaasaegseid kui ajaloolises kui ka võib-olla hoopis mingisuguses kontseptuaalselt võtmes, et see on asi, mille kallal me juba vaikselt aktiivselt töötame. Ja kuna uue maja saatus on lahtine ja isegi kui, kui tuleksin nüüd riigikogust positiivsed uudised, et Tartu linn saab selleks rahastuse, siis selle valmimine võtab ikka omajagu aega, nii et me tahaksime ikkagi laiendada natuke oma sellist väljapoole külalisnäituste valikut. Meil oli sel suvel hästi tore kogemus Valga muuseumiga, me tegime seal ühe väikese näituse eesti kunstnik kuderühma teemal ja see põhines siis meie kogudel jällegi hästi väike armas näitus ja oleme mõelnud, et jätkame Valga muuseumiga koostööd, aga samas on meie poole pöördunud ka teised muuseumid väikestest kohtadest. See tundub nii tore, see jällegi võiks, võiks arvata, et võtab jube vähe energiat, tegelikult tööd ikka isegi väikese näitusega palju, aga samas me näeme, et see oleks nagu hästi tore asi, mida vanasti et päris palju tehti aga täiesti jällegi võib-olla sihukesel kaasaegse omal moel viia väikestesse kohtadesse ka meie kogu selliseid valikkogumik näitusi, et see on minu arust igati tänuväärne ja vahva tegevus ja seda tahaks natuke laiendada, on mõned koos mõtted juba olemas ja miks mitte ka tegelikult jällegi suuremalt laiemalt mõelda, et on olnud viimasel ajal kahjuks veel mainida ei saa jällegi siukseid koostööprojektid ja väljapoole Eestit, kus me saaksime samamoodi oma kogusid näidata siis suuremates uhkemates kohtadesse, väljaspool Eestit, et kuut maja ei ole, siis me võime natukene nagu nii-öelda sellist reisimist teha, nii palju, kui see on võimalik ja näidata oma kogusid siis teistel pindadel. Ja samamoodi on suureks väljakutseks see, kuidas me ennast rahastame. Et me soovime väga, et neil säiliks võimekus võtta aktiivselt ja professionaalselt osa Eesti ja rahvusvahelisest kunstielu. Ja loomulikult on küsimus selles, et kuidas saada raha näituste ja trükis peaks, see on olnud läbiv küsimus, et riigi poolt on meil rahastatud, et sellised asjad nagu haldusmaiaderente töötajate palgad aga näituste, trükiste jaoks raha ei ole ja seni oleme me saanud seda pulgalt, aga me kõik teame, et see ei ole ju tegelikult jätkusuutlik ja saadav summa ei ole ka kunagi ette prognoositav. Ja niimoodi on professionaal sel institutsioonil hästi raske oma plaane teha ja näiteks tegime just järgmise aasta eelarve kärpeid, jätsime välja hetkel kaks trükist, et et igatahes. Ma arvan, et ka selle rahastusprobleemi lahendamine riigimuuseumina võiks mahtuda järgmise 10 aasta sisse. Igal juhul. Kindlasti 10 aastat on ikkagi väga pikk aeg, et küsiksin aga ka selle kohta, et sinust sai hiljuti ja siis peale mõnda aega KT olemist täiesti ametlikult Tartmusi direktoreid, mida see muutus sinu enda jaoks, tähendab, et millised võimalused annab või mis suundades sa plaanid nii organisatsiooni sees võib olla organisatsioonist välja, neid suundi sai nüüd esile tõstetud, aga, ja mis sinu plaanid sellel rektoritoolil istudes on? Selle ameti päriselt endale sain oktoobri lõpus ja nüüd olen olnud sisuliselt terve novembripuhkusel et tööle täpselt selle kallal hakkan detsembris ja esimene ülesanne on siis leida näituste osakonnale uus juht ja see minu jaoks isiklikult tähendab seda, et ma saan veel suurema entusiasmiga neid ülesandeid jätkata ja neile keskenduda. Ja siis langeb ära aga see näituste osakonna juhi töökoormus, mida ma hoolimata sellest, et ametlikult seal nüüd lõppes ja ma ikkagi ju täidan neid ülesandeid mingil määral edasi. Ja olen aru saanud, et juhina minu ikkagi väga suur ülesanne on, on tegeleda oma töötajatega ja see on minu suur eesmärk olnud ja on edaspidi ka, et tahan, et minu organisatsiooni sees oleks selline mõnus ja just 21. sajandi väärtustele vastav töökeskkond ja õhkkond ja tahaks just seda, et suunaks selle muuseumi veel rohkem sellisesse perioodi, kus on hästi selline avatud mõtlemine, paindlik tööaeg, kõik inimesed organisatsiooni sees näevad, et kus saab ennast täiendada, ennast teostada, saab teha iseseisvaid valikuid, nimelt loomingulisi, iseseisvaid valikuid. Et on selline usalduslik õhkkond, sest et seda olen ma ka märganud, et noored inimesed ikkagi ju ei taha sellises traditsioonilises ja võib-olla ka nõukaaja taakadega organisatsioonis töötada, eksju, nad on kiirelt valmis sealt lahkuma, kui ei ole organisatsiooni sees võimalik nagu paindlikult ennast teostada ja areneda. Et see on kindlasti üks asi, millega ma tahan tegeleda, meil on küllaltki noor kollekti ja meil on olnud küllaltki suur kaadri voolavus ja väljapoole tundub, et mis on minu ülesanne. Direktorina on ikkagi kinnistada sellist arusaamani ühiskonnas laiemalt kui ka kindlasti poliitilisel tasandil. Et Tartu kunstimuuseum on oluline, see on selline, ma ei tea, network hinge võib-olla lobitöö. Ja just see arusaam, et see muuseum ei ole seal niisama, et on tekkinud Lõuna-Eestis üks Tartusse mingitel konkreetsetel põhjustel. Tartu kunstimuuseum on väga tähtis Eesti kultuurielu ja kunstielu edendaja olnud viimased 80 aastat ja saab seda võib-olla jõulisemalt ka olla edaspidi. Ja et seda tuleks nagu tõsiselt võtta ja sellesse tuleks ka investeerida. Ja veel nagu võib-olla isiklikul tasandil Tartu kunstimuuseumi nagu veel kaugemale minnes, siis kindlasti ma kavatsen oma positsioonil, sest näiteks selle eest, et Eesti kunstimaastikul säiliks loominguline vabadus aga institutsionaalselt tasandil, et viimastel aastatel ma olen küll tajunud mitme näituse puhul küsimust, et kas üht või teist teost ikkagi on mõistlik tänasel päeval ja, ja võib-olla ka poliitilises situatsioonis, eks ju näidata. Ja siiani me oleme ikkagi püüdnud seda enesetsensuuri, mis ligi hiilib ikkagi teadlikult ja edukalt vältida. Et kuraatoril on loominguline vabadus, kui ta valibki provokatiivse teosest siis nii on ja et me ei muretse, võib-olla muretseme, aga püüame sellest murest üle olla, et looming on ikkagi vaba ja ma arvan, et see saab olema ka lähiaastatel suur väljakutse laiemalt ja minu jaoks isiklikult on hästi tähtsal kohal naiskunstnikega ka naisprofessionaalide teema laiemalt. Programmis on meil muuseumis juba päris palju naiskunstnike eriti kaasaegseid ja selle üle me oleme hästi uhked, aga mida ma olen ise nagu võib-olla ka selle viimase pooleteise aastaga tajunud olles olnud direktorit ka tee, et et päris tihti ma kuskilt loen või kuulen juttu nendest ka Tartu kunstimuuseumi tüdrukutest. Mõnikord need Tartu kunstimuuseumi tüdrukud on, sellest räägitakse positiivselt, mõtlesin, et oh, et kui nad on tublid tüdrukud ja oma vanuse ja jumal teab veel, mille kohta teevad ju täitsa tublit tööd. Ja teinekord muidugi midagi halba, vähemalt et Tartu kunstimuuseum vajaks ikka korralikku karmi käega tüsistustega, nii et et kes need tüdrukud siis nagu ette. Vot see on see kuvand või see mõte, millega ma tahaks laiemalt ja ka kunstimaastikust laiemalt võib-olla tegeleda, et 20.-te lõpus ja ka 30.-te alguses naisterahvad, mina ise olen juba selle 30 piiri ületanud, et Me oleme ikkagi ju kõrgharidusega spetsialistide, professionaalide tublide tüdrukute jutt, kes seal ka nagu nende piltidega mängivad ja neid niimoodi seina paigutavad mõnusasti, et see, et see võiks nagu muutuda. Ja me teeme kõik ikkagi päris tõsist tööd selle kõige otsesemas tähenduses. Jah, et töö- ja juhtimiskultuuri teema on ka minu jaoks kindlasti hingelähedane teema. Aga kui korraks vaadata nüüd sellele aastale erakorralisele 20 20 aastale tagasi, siis kas on midagi, mida sa näed, et Tartus võiks kaasa võtta või oleks parem, kui see kõik jääks nüüd kähku selja taha? Jällegi, ma arvan, et me oleme sellest palju õppinud, loomulikult ma tahaks isegi mitu Tartu kunstimuuseumitöötajana täiesti tavalise eraisikuna, ma soovin aeg lõpp, eks, et saaks käia rahulikult kohvikus, teatris ja kinos, aga me oleme sellest palju õppinud ja mina ise olen küll jällegi taastudenud juba seda, mida ma enne ütlesin, et inimesed on väga olulised inimestele, tuleb keskenduda sel raskel ajal me oleme saanud sellest, ma arvan, minu muuseumis väga, võib-olla positiivse kogemuse. Meil oli võimalus säilitada näiteks ka saali teenindajate ja kassatöötajate palgad karantiini ajal muidugi oleks võinud kärpida, aga me ei teinud seda, sest ei pidanud. Just võib-olla seal sellest on kasvanud nagu usaldus üksteise vastu, samuti siis see kodutöö, et me kõik nägime, et inimesed saavad teha kodust tööd, et see toimib, et võib inimesi usaldada oma kolleege usaldada, kunstnikud, kunstiajaloolased, kunstiteadlased tegelikult ju päris palju on vajanud sellist kodus töötamise aega, et teinekord ka meie majas ikkagi kirjutatakse artikleid kodus või seinatekste näitustele. Ja tihti see võib olla varasematel aastatel, mingitel hetkedel võis toimuda mingisuguse. Ma ei tea süütunde või sellise tunde pealt, et et ma kinnitan nüüd kõigele, ma ausõna, töötan kodust, aga täna enam selles keegi ei kahtle. Ma arvan, et siin selles mõttes ka positiivselt nagu muutnud sellist kultuuri, vähemalt. Ja loomulikult ma tahan, et see aeg lõppeks, aga, aga samas ma arvan, et siin on olnud nagu päris mitu sil mahlavat momenti. Aitäh, aga me peame siit oma vestluse kokku tõmbama siis kohtumiseni ilmselt juba ikkagi Tartu kunstimuuseumi näitustel ja trükistes ja sündmustel ja nii edasi ja nii edasi, nii et tegelikult ju programm on praegu tihe ja põnev, et tuleb ilmselt Tartmusse EE leheküljelt täpsemalt uurida, mis teil seal toimub. Aga soovin siis soovide täitumist Tartu bussile ja uute kohtumisteni. Suur tänu ja uute kohtumisteni. Selline sai seekordne Kunstiministeeriumi saade. Külas olid temmiku vaja Kasela galeriist Olga Temnikova, kellega rääkisime galerii 10. sünnipäeva puhul nii senisest kümnendist kui edasistest plaanidest. Indrek Grigor vestles Mary-Ann Talvistu ja Reet Varblase, ka Tiiu Talvistu, postuumselt ilmunud monograafiast, Ado Vabbe Vunderbaar ning Joanna Hoffmann. Tartu kunstimuuseumist oli vestluspartneriks Tartu kunstimuuseumi 80. sünnipäeva puhul. Mina olen maarjamürk ja kuulmiseni järgmisel korral.