Martina kostjana meeldis, väga, meeldis kõige rohkem. Kuidas teile ütelda? Kõik oli hästi. Muidugi aga andsime. Saime minut, minu meelest tänane kontsert oli peaaegu et kõige parem oleks pidanud sellest otsusest peale hakkavad ja nii oli iga kontserdi lõpul oli ilusaid momente, mõtlesin esimese asjana osakesi, see oli esimene tants, jah. Vaat see töö, mis, mis seal vahepeal sõdistatud. Ma mõtlesin täitsa, kartsin kohe, kuidas see välja tuleb. Vanasti tuli välja. Selle, see on, need on, need on, need on lihtsalt ebamugavam. Muidugi. Nad ei ole üldse väga rasked, väga rasked. Tänu see tee, aga jah, aga vaevalt täna spetsiaalselt kuulasin tellitud imistika, kutsute seda asja tõsiselt ja, ja mängida niisuguses saalis peab tõsiselt võtma ja siin on arvamusi väga mitmesuguseid, orkestris endas. Tähendab selle kohta, kuidas, kuidas läks, kes, kes, kes leidis suuremaid Rigudes lits vähem pihu. Arutada liiga palju ei tohi. Tuleb olla rahul sellega, mis me saame kokku ja teeme ära ja, ja, ja see on ja need edu on olemas. Minu meelest see on ikka kõige parem esinemine, mis meil siin on olnud ja on väga hea, läheb paremaks, aga kui palju ta paremaks sellel mas läheb? Nüüd on lõpp. See ei olnud täna, oli selles mõttes palju parem, kui oli, eile oli seesama kava, tähendab üks, üks liigne kord ei ole kunagi halb. Naine ütles mulle nii palju. Kui see teine osa, kas tantsumuusika. Siis orkester nagu Läks lahti, seal kontsert sellepärast, et kõik on. No see on küll. Minul oli niisugune, ta ei tohi niimoodi vägistada nagu seal vägistanud. Ära sa oled, sa oled liiga resoluutne? Ei, sa oled liialt enese muidu. Igaüks avaldab oma arvamust, aga minul oli niisugune tunne, et ma oleks hea meelega üks tund aega veel mänginud. Täitsa mõnus olevat. Helilooja draamasõnade jagaks, tantsus. Jah. Peenelt hakkame rääkima siis, muidu on seal isegi randil oleks seal väga palju olnud öelda, et mis võiks olla niimoodi partituurid. Ega see oli edu. Edu, mõtleme oma asja väikse vabariigi seisukohast. Pisukese orkestrile on olnud. Jätame selle välja, missugune võiks olla. Vaat kui dirigent teeb omale niisuguse plaani ja ütleb, et meie peame nii head olema aasta pärast kuivõrdsugune etalon, siis me võime selleks saada, siis võetakse selleks ka. Ja ka tööappi ja tehakse seda ja planeeritakse töö nendeni. Meil olid ju ilusad jutud kõige aeg, et siin oli vähemalt kolm kontserti, maksimum kuus aga nüüd on juhtunud niisugune kurioosum, et on väga palju. Isegi kontserdite arv ei näita mitte midagi ära, sest peale seda on ka veel tööd. Lindistamisel ja öised plaadistamise, ütlesin kõik teretulnud. See on üks kõige rohkem kvaliteedis edasi asi, aga kaugemale me ei saa. Vot see, mis te räägite, seda, et orkester läks lahti, tõlkijat tuli tunda, vot see ongi see, et miks ta lahti läks, oli väikene vilumus, ei eilse kontserdiga juba üks kontsert oli, võiks seda jah, läks siis noh, ja siis on, siis on siis tulemused olid võrdlemisi võrdlemisi head. Siis peab ütlema seda, et eelmine kord tassisin Leningradis, võeti meid väga hästi vastu Leningradi muusika rahvas. Kontserdikülastajaid on väga soojalt, suhtus meisse seegi kord, oli ka ju see oli kohe näha. Kuulda, missugune aplaus ja hüüded urajal. Braavo ja rahvaselts liikudes kastis küll, et tõesti siiralt vaimustuses ei öeldud, nii saha viisakuses. Peab ütlema, et et see oli üks omamoodi etapp. Meie orkestri ajaloos et nii lühikese ettevalmistuse aja jooksul Nendest neli erineva kavaga. Pean ütlema veel seda, et minu põhimõte üldiselt on see meie orkester niisuguste ülesannete ette asetataks sageli. Sellepärast et siis orkester näitab tõeliselt oma nägu niisugusena, nagu ta tegelikult on. Kui palju orkester on võimeline kokku võtma Ennast. Peab ütlema, et kõik need programmid, mida me Leningradis mängisime olid ju eelneval hooajal Tallinnas mängitud ja spetsiaalset ettevalmistust orkestrile niisuguste esinemiste puhul ei ole ette nähtud ja niisuguseid ettevalmistusi edaspidi ei tule. Sellepärast et me oleme professionaalne orkester ja tavaliselt kavad säetakse selle järgi, mida eelnevalt just mängitud. Muidugi siin ajavahe mängib kindlasti rolli. Näiteks kui on juba aasta vahet, kuna uus repertuaar, mis tuleb orkester peale, on niivõrd suur ja koormav et vana sageli kipub ununema. Orkester on niivõrd koormatud, et ei ole võimalik omandada nõndanimetatud kontsertrepertuaari seda, mida mängivad kõik maailmaorkestrid, kõik sümfooniaorkestrid, kes tegelevad kontserttegevusega. Meil on niisugune erilises olukorras tegutsev orkester, kes peale kontserti muusika tegutseb raadios helilindistajana meie kaasaegse eesti muusika propageerijana siis televisioonis, televisiooni kontserdite läbi viiana heli, plaadistajana. Sageli tehakse ooperiaariaid niisuguseid asju, mis tegelikult sümfooniaorkestrilt üldse ei peaks olema nende tööl. Kas vajalik? Sest see mingil määral ei anna mingisuguseid tulemusi TEMA kunstilisele kvaliteedile vaid lihtsalt mingisugusel määral normi täita. Aga kontsert, repertuaar selle tõttu jääb unarusse. Ja kontserdirepertuaari all ma mõtlen seda kõige populaarsemat, mis iga orkestri repertuaaris peab olema, need on Beethoveni üheksa sümfooniat, Brahmsi neli sümfooniat, Need Schumanni sümfooniat, Need on Schuberti sümfooniat ja sinna veel sama palju teoseid klassikute enne kui ka maailma populaarsest sümfoonilise muusikast, mida üldiselt armastatakse mängida ja kuulata. Ja need on ka teoseid, mis tegelikult annavad orkestrile palju. Seetõttu selle kontserdi repertuaari ettevalmistus on meil üürike ja väga lühike mistõttu sageli satu olevat niisuguste olukord öödel kui esimene Leningradis, kus teosed olgugi, et mängitud juba Tallinnas varem siiski üsna pikka aega seisid ja neid peaproovidel seinad läbi mängitud meelde tuletatud, juba esinetud. Seda enam ma tahaks kiita orkestrit, et orkester nii tublisti sellega toime tuli. See näitab seda, et kõik programmid, mida me Tallinnas avalikes kontsertiteks ettevalmistame peavadelema maksimaalsete valitsusega ja muidugi see paneb ülesande edaspidi ka muusikutele, orkestris, kes arvavad, et Tallinna kontsertiteks on vaja teha halvemat tööd kui Leningradi kontsertiteks. Ilusast kõik kontsertesinemised, mis toimuvad külla tulema väga kõrgel tasemel ette valmistatud. See teos on meil nagu öelda, selgeks õpitud ja see on meil selge ja seda igal ajal, memm pidavat nii nagu meie seda mängivad. Veel on hea see, et meile suhteliselt nõrga ettevalmistusega muusikutel, mida ma võinud verest julgesti öelda, sellepärast et meie muusikakaadrite ettevalmistus ei ole tugev, eriti keelpillide osas. Saavad kiita just meie keelpillid. Tähendab siin me võime ühe niisuguse olukorra ette sattuda, et kui me tõsiselt suhtuma töösse, püüame omandada oma partiid ka niisuguse ettevalmistusega muusikutel on võimalik anda head kvaliteedi orkestri töös ja meie kõige peamine tähele peaks olema see, et inimesed individuaalselt oskaksid ja teaksid, millega peaksid tööd tegema. Põhiline, mis tavaliselt takistab kõikide asjade läbiviimisse, on tehniline baas. Kui on juba niisugune suur kollektiiv, siis kahtlemata on seoses selle kollektiku väga palju probleeme, väga palju igasuguseid küsimusi. Mis on aastatepikkused probleemid ja mis ikka ei lahene nii, nagu tahaks. Üks näiteks niisuguseid probleeme on ruumide probleeme. Meie orkester puudub tegelikult oma kodu. See kodu on praegult raadiomajas. Ja raadiomaja uus tuutio ei vasta nendele nõuetele. Millised nõuded on orkestrile? Temas ei ole võimalik teha korraliku ansamblitööd. Temas on võimalik teha grupiproove, küll tervet orkestrit kokku saada ja mängida terve orkestriga, seal mõjub negatiivselt inimestele sellepärast, et ruumi kubatuur on väike ja kõlakvaliteet ebarahuldav. Seal on võimalik ainult väikeste koosseisudega musitseerida äärmisel juhul Haydni Mozarti teostega kuid mitte kaasaegsete heli löödi heli lindistamisel. See on aga koht, kust meil ja sellega, et tegelikult peaksime tegelema. See on üks ruum, millest praegu jutt on, aga on ka teine probleem orkestri juures. Orkestri töö juures on vajalikud mitte üks ruum, vaid kaks, kolm, neli ruumi üheaegselt. Vaat see võimalus on meil absoluutselt puudu. Nii raadiomajas, kontsertsaalis rääkimata kontsertsaalis üldse ei ole neiust ruumi, ainult ainult on kontsertsaali lava. Nii et vabariigi ainukesele sümfooniaorkestrile peaks loodama niisugused tingimused. Et see loominguline Oleks meile võimaldatud, tähendab, on võimalik ehitada orkestrile üks mingisugune stuudio Ühe suure saaliga ja kolme nelja väiksema ruumiga, kus oleks võimalik seda teha. Minu mõtete järgi oleks niisugune koht olemas. Ainult jällegi segavad kõik materiaalsed asjad, mis siiamaani on vastuseisu leidnud. Põhimõttelist poolehoiust on juttu aga materiaalsete asjade taha jäänud. See on meie raadiomaja peafassaadi poolt vaadatuna Lomonossovi tänavalt vasak pool, vasak külg, kus on täiesti tühi ruum ja kuhu võiks täiesti ehitada ühe korraliku stuudio. Maast mitte nii nagu postide otsas nagu valge saal on, aga vasakul pool täiesti maast, ehita üles kohe kahekordne ruum, kus oleks ütlev ülemine pool oleks saal kui alumine poolsaar üleval, korralikud proovitöö tegemiseks vajalikud ruumid. Peale selle on üks väga tõsine probleem meie vabariigis, Mil absoluutselt puuduvad heli. Plaadistamise võimalused. Tähendab niisuguseid võimalused et töö ajal oleks võimalik seda praegu me teeme seda öösiti. Estonia kontserdisaalis on teadjad töösne töö ei ole produktiivne. Siin aga peavad orkestriartistid, kes iga päev hommikul peavad tööle minema, veel öö ajal heli plaadistama. Samal ajal segavad orkestri tööd ka ööajal. Autode liikumised. Niisugune ruum meil puudub, see ei tähenda ainult heliplaadi kohta see töö, mida me praegu teeme suures stuudios, kuhu see suur meie orkestri ära ei mahu. Ei ole ka kvaliteetne, nii et tegelikult need on ka meie suured probleemid. Ja minu meelest oleks vaja juba varakult neid probleeme hakata mingisugusel määral lahendama, sest meie aastast aastasse selle sellest räägime, aga, aga see kaugemale jõua lõppude lõpuks võidame nii kaugele jõudma. Peab olema meil kõige paremas korras, miks ei või näiteks meie orkestri heli lindistada, nii nagu paljud maailmaorkestrid, Beethoveni, Mozarti, Tšaikovski sümfoonia, et jäädvustada oma taset ka niisuguse muusika alal praegu me teeme seda ainult protestimuusikaga eesti muusikaga, see on meie püha kohus tegeleda, kuid ka klassikat mängida, see peaks olema suureks eesmärgiks ja see on ka üks vahend, kuidas populariseerida meie orkestri tööd väljaspool vabariiki ja väljaspool meie nõukogude liitu testija kontsertorganisatsioonide ees. Ja minu meelest see oleks hästi vajalik aktiivselt sekkuda plaadifirma töösse. Et igal aastal oleks meie orkestri poolt mingisugune arv klassikalisi teoseid. Nende töökavalt, orkestri direktsioon ja vabariigi juhid peaksid selles suhtes väga aktiivselt osa võtma orkestri tööst, tema elust, muredest ja rõõmudest. Tähtis, et need on niisugused asutavad kohad nagu lenide filharmoonia, Moskva konservatoorium või Moskva kontsertsaalid ja samuti välismaa esinemised, mis peaks kindlasti mees seisma. Samuti tahaks veel märkida ära seda, et meie orkestrile on terve rida materiaalseid tehnilisi puudusi, mida peaks kiiremas korras lahendama. Need on instrumentaariumi olukord. Meie instrumendid on väga vanad, aegunud ei ole lihtsalt võimalusi vabariigil muretseda orkestrile korralikke pille. Millised võimalused, ma ütleksin, on praegu peaaegu juba igal Nõukogude Liidu sümfooniaorkester. Viimasel ajal juhatatud kontsertidest ei ole veel orkestrit, kus ei ole näiteks inglise Premier Timpanysi või korralikke puupuhkpille. Igal pool on saadud sellega hakkama meil vabariigis, mille pärast ei ole saadud sellega hakkama. Ja seepärast oleks väga tähtis, et orkester, kes on võitnud oktoobrirevolutsiooni 60. aasta puhul esikoha et vabariigi kultuuriministeerium ja raadio ja televisiooni komitee tõsiselt suhtuks sellesse orkestrile muretsetakse korralikud pillid. See on ka üks väga tähtis asi. Jooksmine orkestri edaspidise esimestele palju. On kahtlemata meie vabariigi võimekamad mängijad ei ole ühtegi inimest orkestris, kes võiks lihtsalt eksisteerida, käia tööl muu aja sellest neljast tunnist, mida me koos musitseerinud päevas tegeleb, kõikide muude küsimustega ei mõtle oma töö tegelikule suurusele, vajadusele see on juba väär. Kahjuks peab ütlema, on kollektiivis terve rida niisuguseid inimesi, kellega peab vahetevahel niisugustel teemadel vestlema ja selgitustööd tegema, kollektiiv on suur, siis siis ka sealhulgas on väga erinevate vaadetega inimesi. Peaks olema mingisugune loominguline entusiasm, see entusiasm, mis lõi välja nüüd Leningradi kontserdite ajal, kus inimesed tõesti nägid oma kitsaskohti oma tegemata tööd ja hakkasid nägema, et oleks aeg hakata õieti suhtuma öösse. Nii et tulemus oleks märksa parem. Meil on tublid keelpillid, tublid puhkpillid keelpillide suhtes Leningradis ei saaks öelda halba sõna. Nad tõesti mängisid ilusa pehme tooniga, püüdsid anda oma parima, mida ta muidugi puhkpillide kohta täielikult 100 protsenti öelda ei saa, selge on see, et kui vääratab mingisugune puhkpill puhkpillialati solist siis tekib kohe mingisugune arvamine orkestri kohta, olgugi et võib-olla ei ole päris professionaalne arvamine see, sest saalitäis rahvast ei ole mitte koosnev professionaalidest, vaid muusika kuulajatest, kes niisugustest asjadest saavad aru. Ja kõigepealt hakkavad hindama, vot nii juhtus, Kornadel juhtus Plarvetil juhtus veel kellelgil puhkpillidest mingisugune õnnetus ja seda hakatakse öelda, see ei ole hea orkester, sellele on niisugused niisugused vead, sellele juhtus ja niisugused asjad. Vaat siin puhkpillide vastutus on eriliselt vajalik. Juhtuda lihtsalt ei tohi midagi, iga noot, iga takt, iva, nüanss, peab olema aktiivselt musitseeritud ja maksimaalse täpsusega, siis on võimalik, et teosest jääks mulje, kui on kaks või kolm viga. Juba mulje orkestrist kaob. Õnneks Leningradis niisugustesse juhtunud ja, ja selle tõttu ka niisugune hea mulje meie esinemistest. Üldiselt tahaks hästi palju, et orkestrile taolisi ülesandeid ja niisugust ülesannet kahtlemata tulevad orkestrile ja nendest ülesannetest ja niisugustes kontserdist on tohutu kasuorkestrile. Orkester näeb tõeliselt, et nad on võimelised esinema niisuguse auditooriumi ees. Ja kaadriprobleem on muidugi ikka probleem. Alati on puudus headest keelpillimängijatest praegult on isegi olukord, kus terve rida puhkpilli on puudu seoses sellega, et meie vabariik on väike ja meie vabariik püüab võistelda teiste suuremate vabariikidega. Et meil oleks oma kammerorkestrile, et meil oleks oma Hortus musicus omad keelpillikvartetile triot, see peaks kõigepealt eeldama seda, et meil oleks korralik konservatoorium, kes valmistab ette meile kaadreid. Need kaadrid praegult on puudu meil sest vaja muidugi meie kaks ooperiteatrit, suur sümfooniaorkester, pedagooge, sellest kõigist tuleb puudu. See, et meie muusikud on väga enesekriitilised ja armastavad kõik Downide, seda, mis meil ei tulnud välja. Ja mida oleks võimalik teisiti teha olnud seal väga kena näitab seda, et inimeste süda valutab selle eest, et tulemus oleks võinud olla parem ja see näitab seda, et tulemus saabub tulema parem sest inimestel on usk sellesse. Üldiselt tahaks selle peale hästi palju tähelepanu pöörata, et inimestel oleks usku enesesse. Paistab, et meie rahvale omapärane tagasihoidlikkus ei tule alati kasuks. Peaks alati olema enesekindlust ja enesesse usku, siis on võimalik paremini realiseerida kõiki neid soove, mis, mis meil ees on. Suur on soov, et meie orkester esineks palju ja kõikjal ja minul endal oleks hea meel, mida rohkem saaksime meie orkestriga esineda väljaspool vabariiki, seda parem. Sest siis mul on hea tunne, et me oleme midagi ilusat korda saatnud. Ma loodan, et kõik need ülesanded, mis meil ees seisavad, et need innustavad meie orkestrid, sest need kõik on väga ilusad ülesanded ja aitavad. Ka need ülesanded populariseerida meie orkestri tööd, heli plaadistamised, huvituvad avalikke kontserte, kavad ja huvitava treidud. Korkestil keelpillidel puudub tehniline üleolek asjadest, tehe küll ei oleks, nagu teada, tekib individuaalsest tööst sellest, et seda partiid, seda teost, mida mängitakse, inimene on sellest üle, teab neid raskusi, mis selles teoses on, millised on kõige raskemad probleemid selles teoses ja seda individuaalselt selles endale teha, see teadlikkus inimestes peab süvenema. Hea on see, et igal vabariigiorkestrile ja iga maaorkestrile oleks mingisugusel määral oma nägu. Las siis olla Lätis oma nägu orkestrile, Eestis, oma nägu orkestrile, Leningradi filharmoonias on oma nägu orkestrile ja Berliinis oma. See tähendab, et õige tööorkestriga ühtsed põhimõtted dirigentidelt, kes töötavad orkestriga. Et oleks ühtne tööstiil. Et orkestrile oleks vaheldus. Dirigendid, kes käivad külalisena esinemas ka inimesed, kes põhjalikult tunnevad oma tööd siis on võimalik, et sellest orkestrist areneb välja korralik. Kes on võimeline andma head, väga head kvaliteeti. Üks niisugune orkester oleks meie orkester. Kui mingisugusel määral oleks võimalus parandada orkestri materiaalset olukorda, paljud muusikud, kes võiks mine orkestris mängida, millegipärast ei mängi meie orkestris. Selle taga on terve rida niisuguseid küsimusi. Üks põhilisemaid tänapäeva probleeme, korter on teadet väljapaistev. Kontrabassimängija Suss, kes töötab Moskvas, elab Moskvas, on lõpetanud Moskva konservatooriumi aspirantuuri, töötab Moskvas. Et oleks nõus meile tulema. Meie vabariigil ei ole võimalik nendele korterit anda. Samuti terve rida muusikuid on täpselt samasugune olukorra ees ja ei saa töötada meie orkestris. Minu meelest see on ka üks väga tähtis küsimus, et selle küsimus läheneda. Siis oleks võimalik mingil määral omaenda kaadriga varustada meie omaenda orkestrit. Ma ei taha olla siin väga pealetükkiv, ma tahaks ainult öelda seda, et riiklik sümfooniaorkester, see on nagu omamoodi rahvuslik sümfooniaorkester. Siin mängivad kõik need, kes on oma kooli saanud, kehtis Tallinnas, tähendab selle kooliga, mida Tallinn on meile antud. Sellega on võimalik teha korraliku tööd ja korralikku muusikat. Kuna ma rääkisin siin materiaalsest olukorrast, siis on selge, et sümfuunikud teevad tööd mitte ainult oma põhitöökohas. Üks on kindlasti pedagoogiline töö, teine on mängimine mitmes ansamblis mitmes orkestris, materiaalselt teenib ta rohkem. Võiks ju tekkida niisugune olukord, et tõsta võib-olla ühes kollektiivis. Et ei pruugiks ennast lõhestada mitme kollektiivi vahel, sest siis saaks orkestri artist pühenduda täielikult oma töö selle orkestri vajadustele ja kindlasti hakkavad sind kahjad paremini minema.