Ma tahtsin alguses kasutada ainult näitlejaid ja muusikat, et ma ei tahtnud videot kasutada, tahtsin seal ainult näitlejatega ära teha, aga kuna oli selline soovi piirang, et me võiksime vähem näitlejad, kas ma ei saanud nii palju, kui ma tahtsin, siis ma tahtsin ikkagi need unistuse maailmat mõjuksid kuidagi võimsatuna ja totaalselt siis ma võtsin videomängu. Ja noh, mul on ju ka originaalmuusika, et siis iga osakonna kokkupanemine on ikka selline traageldamise töö ja see on nagu nende omavahel kokkuviimine. Võtab aega. Et sellega me oleme siin tegelenud viimases otsas päris palju. Lugejana on Kivirähk hästi loetav, kuidas lavastajad avastatavana lavastada, teda ju super, et ta tekst annab lasteaiale. No põhimõtteliselt noh, maailm on ju ja unistus on, maailm on ju selline asi, millega saad kõike teha. Ja kunstnike, kõik teised kunstnikud, kes selle lavastuse kallal töötavad, saavad endami kujutlusvõime tööle panna ja luua lavale põhimõtteliselt ükskõik mida, mida meie hing ihaldab. Et selles mõttes on, oli see see, mille pärast ma selle teksti valisin ja see, mis mind sütitas, et põnev osa ongi just see, et kuidas seda unistuse maailma luua.