Sooviksin siiski pisut selgemat juhatust. Mida te minult ootate? Jah, muidugi. Nõustes kolonel Stark. On täiesti loomulik, et vaikimistõotus, mille teilt võtsime, äratab uudishimu. Ma ei taha ette, seoksid end millegagi, ilma et teil oleks kõik ära seletatud. Me võime vist päris kindlad olla, et meid ei kuulata pealt. Täiesti kindlad. Segane asjalugu, järgmine. Teile on tõenäoliselt teada, et vanutus, muldon, väärtuslik toode ning seda leidub Inglismaal ainult paaris kohas. Nii ma olen kuulnud. Natuke aega tagasi ostsin ma väikese maja või väga väikese maja 10 miili kaugusel Redingist. Mul oli õnn avastada, et ühel minu põllul asus valutus mullalade. Seda lähemalt uurides leidsin aga, et lade on suhteliselt väike ning moodustab ühenduse riba kahe palju suurema lademe vahel sellest vasakul ja paremal. Mis asusid aga mõlemad minu naabrite maadel. Need head inimesed ei teadnud üldse, et nende maas leidub midagi, mis oli niisama väärtuslik nagu kullakaevandus. Loomulikult oli minu huvides osta nende maad enne kui nad selle tõelise väärtuse avastaksid. Kuid kahjuks ei olnud mul selleks kapitali. Ma jagasin oma saladustega paari sõbraga ning nemad tegid ettepaneku, et me peaksime vaikselt ja salaja oma päikeselademe kallal töötama. Teeniksime sel kombel raha, mis võimaldaks meil naaberpõldusid ära osta. Seda me olemegi nüüd mõnda aega teinud ning oma operatsioonide kergendamiseks seadsime üles hüdraulilise pressi. Sepress, nagu ma olen juba seletanud, on korrast ära ning me soovime kuulda teie arvamust. Me valvame aga oma saladust väga kiivalt. Sest kui saadaks teada, et meie väikeses majas käivad hüdraulika insenerid siis hakataks seda asja uurima. Ning kui faktid avalikuks tuleksid, võiksin ma jätta jumalaga igasuguse võimalusega neid maid saada ja oma plaane ellu viia. Seepärast ma nõudsingi täis lubadust, et ei räägiks oma tänaöisest sõidust Aifordi mitte ühelegi inimesele. Loodetavasti on minu jutt arusaadav. Ma saan teist täiesti aru, ütlesin ma. Ainus asi, mida ma päriselt ei mõista, on see mis kasu võib teil olla hüdraulilise pressist vanutus Mulla kaevandamisel. Sest minu arusaamist mööda kaevandatakse seda nagu kruusa kruusaaugust. H vastas kolonel hooletult. Me kasutame oma meetodeid, pressime mulla plokkideks, et saaksime neid ära viia, ilma et keegi taipaks, mis need on. Aga see on üksnes pisiasi. Ma olen teile kogu loo ära jutustanud härra häderly ning olen ka näidanud, kuidas ma teid usaldan. Viimaste sõnade ajal tõusis ta püsti. Ma ootan teid siis veerand 12 Haifordis. Ma tulen kindlasti ja des sõnakestki kellelegi. Kolonel saatis mulle viimase pika küsiva pilgu ning jätnud külma niiske käepigistusega hüvasti tõttas ta toast välja. No kui ma kõige selle üle rahulikult järele mõtlesin, olin ma nagu te mõlemad, võite arvata selle ootamatult mulle usaldatud tööle. Väga hämmastunud. Ühelt poolt ma muidugi rõõmustasin. Sest tasu oli vähemalt 10 korda suurem kui ma ise oleksin oma teenete eest osanud küsida. Ning oli võimalik, et see tellimus võis kaasa tuua veel teisigi. Teiselt poolt oli minu palka ja nägu ja käitumine ei jätnud mulle ebameeldiva mulje ning minu meelest ei olnud tema seletus vanutus mullast piisav põhjendamaks vajadust minna sinna südaöösel samuti ka tema hirmu, et ma äkki oma käigust kellelegi räägin. Ma surusin siiski kõik kartused maha. Sõin tugevasti õhtust, sõitsin pädingtoni ja asusin teele, olles täitnud täpselt nõuet keel hammaste taga hoida. Reidingis tuli mul vahetada mitte ainult vagunit, vaid ka jaama. Sellegipoolest jõudsin viimasele Aifordi rongile ja saabusin väikesesse ähmaselt valgustatud jaama 11 läbi. Olin ainus seal väljunud reisija ning perroonil ei olnud kedagi peale õõtsuva laternaga unise pakikandja. Kui maga jalgväravast välja läksin, leidsin oma hommikuse tuttava teisel pool värava varjus ootamas. Sõnagi lausumata haaras ta mu käsivarrest kinni ja kiirustas koos minuga sõidukisse, mille uks oli lahti. Ta tõmbas mõlemal pool akendele katted ette, koputas vastu tõllaseina ja me kihutasime minema nii kiiresti, kui hobune võttis. Üks hobune hüüatas Ols vahele ja ainult üks. Kas te hobuse värvi panite tähele? Ja ma nägin seda külglaternate valgel, kui asusin sõidukisse. Hobune oli raudjas väsinud või värske, oo värske ja karv läikis. Tänan teid. Palun vabandust, et ma teid katkestasin. Olge lahke, jätkake nüüd oma väga huvitavat jutustust. Hakkasime siis sõitma ja sõitsime vähemalt tund aega. Jutustas insener Hatherly edasi. Kolonel Sanders Stark oli öelnud, et maja asub ainult seitsme miili kaugusel. Aga selle põhjal, kui kaua me sõitsime, ütleksin mina. Et tegemist oli pigem 12 miiliga. Kolonel istus kogu aeg vaikides minu kõrval ja ma nägin rohkem kui kord tema poole vaadates, et ta silmitseb mind väga pingsalt. Tundub, et sealkandis ei ole külateed kuigi heas korras, sest meil rappusime koledasti. Ma katsusin aknast välja vaadata, et näha, kus asume kuid aknad olid jääklaasist ning ma ei näinud midagi peale mõne mööduva ereda valguslaigu. Aeg-ajalt riskisin ma teha mõne märkuse, et leevendada reisi üks luisust. Aga kolonel vastas ainult ühe silbiliselt ja vestlusest ei tulnud midagi välja. Lõpuks jõudsime siiski konarliku tee asemel krabisevale ja siledale kruusatatud sissesõiduteele ning tõlk peatus. Kolonel Stark hüppas välja ning kui ma talle järgnesin, tõmbas ta mind kähku maja ees mustavale verandale. Me oleksime nagu tõllast otse esikusse astunud, nii et mul ei õnnestunud maja esikülge isegi mitte vilksamisi näha. Niipea kui ma olin üle läve saanud, langes uks meie järel raskelt kinni ning ma kuulsin ära sõitva tõlla nõrka rattamürinat. Majas oli kottpime ning kolonel kobastike otsides ringi ja pomises midagi endamisi. Äkitselt avanes koridori teises otsas uks ja meie poole sirutus pikk kuldne valgustriip. See läks laiemaks ning nähtavale ilmus naine, käes lamp, mida ta hoidis pea kohal pea ette sirutanud, et meid paremini näha. Märkasin, et naine oli nägus ning läikest, mille lambi valgus tema tumedale kleidile andis, mõistsin ma, et tegemist on kallikangaga. Ta otsekui küsis midagi mingis võõras keeles ning kui mu kaaslane pahuralt ja ühesilbilised vastas võpatas naine nõnda, et peaaegu oleks lambi maha pillanud. Kolonel Stark läks tema juurde, sosistas talle midagi kõrva ning lükanud naise tagasi tuppa, kus ta oli ilmunud. Tuli lamp käes minu juurde tagasi. Võib-olla te olete nii lahke ja ootate mõne minuti siin toas, ütles ta üht-teist ust lahti lükates. See oli vaikne, lihtsalt sisustatud tuba. Keset tuba oli ümmargune laud, millel lebasid läbisegi mõned saksakeelsed raamatud. Kolonel Stark pani lambi ukse kõrvale harmooniumi peale. Ma tulen kohe tagasi, ütles ta ja kadus pimedusse. Heitsin pilgu laual lebavat raamatutele ning hoolimata sellest, et ma saksa keelt ei oska, mõistsin ma, et kaks neist olid seadusalaseid traktaadid ja ülejäänud luulekogud. Siis läksime ümbruskonda silmata, lootes akna juurde. Kuid selle ette oli kinnitatud tugevate riividega tammepuust luuk. Maja oli imeliselt vaikne. Kusagil koridoris tiksus valjusti vana seinakell. Muidu valitses kõikjal surmavaikus. Mu hinge hakkas pugema ähmane rahutus, kes olid need sakslased ning mida nad tegid siin kummalises kolkas. Ja kus see maja üldse asus? Ma olin umbes 10 miili kaugusel Aifordist. See oli kõik, mida ma teadsin, aga kas ma asusin sealt põhja-lõuna-ida- või lääne pool? Sellest ei olnud mul aimugi. Tegelikult reading ja võib-olla ka teised suured linnad sellesse raadiusesse, nii et see paik ei pruukinudki olla päris kolgas. Ometi tõendas täielik vaikus kindlalt, et me asusime Maal. Kõndisin mööda tuba edasi-tagasi ümisesin tuju tõstmiseks ühtviisi ning tundsin, et olen oma 50 kinnise tasu täielikult ära teeninud. Äkitselt ilmad hauavaikust oleks miski eelnevalt rikkunud, vajus toa ukse aeglaselt lahti. Lävel seisis seesama naine esiku pimedus selja taga ning minul lambi kollane valgus paistis tema erutatud ja ilusale näole. Ma nägin esimesest pilgust, et ta oli hirmust haige ning see vaatepilt pani mul endal südame rinnust tarduma. Ta tõstis vaikimise märgiks ühe väriseva sõrme ja sosistas mulle vigases inglise keeles mõne sõna vaadates ise otsekui hirmunud salg üle õla pimedusse. Mina läheksin ära, ütles ta, püüdes nagu mulle naiskõigest jõust rahulikult rääkida. Mina läheksin ära, ma jääks siia. Siin pole teil midagi head teha. Taga, proua, vastasin talle. Ma ei ole veel teinud seda, milleks ma tulin. Ma ei saa kuidagi ära minna, enne, kui ma olen masinat näinud. Teil pole mõtet oodata, jätkas naine. Võite minna uksest välja, keegi ei takista. Naasis, et ma naeratasin ja raputasin pead loovuste järsku oma talitsetusest ja astus sammu edasi, käed paluvalt kokku surutud. Jumala nimel, sosistas ta. Kaduge siit enne, kui on liiga hilja. Mina aga olen loomult pisut põikpäine ning tahan seda enam mingisse asjasse sekkuda. Mida rohkem on ees takistusi. Mõtlesin oma 50 kinnisest tasust mäsitavast reisist ja ebameeldivast tööst, mis näis mind ees ootavad. Kas see kõik pidi olema ilmaasjata? Miks peaksime minema hiilima, ilma et oleksin oma töö ära teinud ja selle eest määratud tasu saanud? Kust mina teadsin? See naine võis mingi kinnisidee all kannatada. Kuigi naise käitumine oli vapustanud mind rohkem, kui ma tunnistada tahtsin, raputasin ma söakal ilmel uuesti pead ja teatasin, et kavatsen jääda. Naine pidi juba uuesti mind veenma hakkama, kui meie pea kohal kostis ukse paugutus ja trepil kõlasid mitmed sammud. Naine kuulatas hetke, ringutas ahastuses käsi ning kadus niisama häkkija käratult, nagu ta oli ilmunud. Tulijad olid kolonel lais sander Stark ja lühike paks mees, kelle topeltlõuavoltide vahel kasvas villataoline habe ning keda tutvustati mulle härra Fergus Sonina. Seal mu sekretär ja töödejuhataja, ütles kolonel. Muide, mulle tundub, et minust jäi see uks suletuks. Kardan, et te olite siin tuuletõmbe käes. Vastupidi, ütlesin ma tegin ukse ise, lahtisest tuba tundus pisut Ungne. Kolonel saatis mulle kahtlustava pilgu. Võib-olla läheme siis parem asja juurde, lausus ta. Härra Ferguson ja mina viime teid masinat vaatama. Ma panen siis parem kaabu pähe, rohi masinamajas. Kuidas te kaevate vanutus mulda majas? Ei, ei, siin me üksnes pressime seda, aga see pole oluline. Me tahame ainult, et te uuriksite masinat ja annaksite meile teada, mis seal viga on. Läksime koos trepist üles. Kolonel astus lambiga ees paks töödejuhataja ja mina tema järel. See vana maja oli tõeline labürint koridoride käikudega, kitsaste Keer treppidega väikeste madalate ustega, millel lävepakke olid kulutanud üle nende käinud põlvkonnad. Välja arvatud alumisel korrusel ei olnud mujal majas mingit jälge vaipadest ega mööblist. Krohv koorus seintelt ning näha oli inetuid rohekaid niiskuse laike. Ma püüdsin olla nii muretu ilmega kui võimalik. Aga ma ei olnud unustanud selle naise hoiatust. Kuigi ma seda kuulda ei võtnud ning hoidsin oma kahel kaaslasel teraselt silma peal. Ferguson paistis olevat morn ja vaikne mees. Kuid sellest vähesest, mis ta ütles, taipasin ma, et vähemasti oli ta minu kaasmaalane. Lõpuks jäi kolonel Stark seisma ühe madala ukse juures, mille ta lukust lahti keeras. Ukse taga oli väike neljakandiline ruum, millesse me kolmekesi korraga äragi mahtunud. Ferguson jäi välja ning kolonel juhatas mind sisse. Me oleme praegu tegelikult hüdraulilise pressi sees ning eriti ebameeldiv oleks, kui keegi pressi käivitaks, märkis ta. Selle väikese kambri lagi on tegelikult alla laskuvad kolviots. Ja see langeb vastu metallpõrandat. Mitme tonni raskusega. Väljaspool külgedel asuvad väikesed veesilindrid, mis võtavad selle jõu vastu, kannavad üle ja võimendavad seda teile tuttaval viisil. Masin töötab küllalt hästi, aga see on kuidagi raskelt käima hakanud ja selle võimsus on vähenenud. Võib-olla te olete nii lahke ja vaatajate masina üle ning kätte meile, kuidas me saame selle korda teha. Võtsin koloneli käest lambi ja uurisin masinat väga põhjalikult. See oli tõesti hiiglaslik ning võimeline väga suurt survet avaldama. Kui ma välja läksin, masinad käivitavad kangid alla vajutasin, mõistsin ma vihiseva hääle järgi kohe, et masin lekkis pisut ning osa vett voolas ühest külg silindrist tagasi. Lähem uurimine näitas, et ühe ülekandekangi otsa ümber olev kaudsuki riba oli kokku tõmbunud niiet ei täitnud enam päriselt õensust, mida mööda liikus. Oli selge, et masina võimsuse vähenemine oli tingitud just sellest. Ma selgitasin seda oma kaaslastele, kes jälgisid minu märkusi väga hoolikalt ning esitasid mitu praktilist küsimust selle kohta, mida nad peaksid vea parandamiseks tegema. Kui ma olin neile asja selgeks teinud, läksin tagasi masina peakambrisse ja silmitsesid seda põhjalikult omaenda uudishimu rahuldamiseks. Esimesest pilgust oli selge, et vanutus mullalugu oli puhas väljamõeldis sest oleks absurdne arvata, et nii võimas masin kavandataks nii kohatul eesmärgil. Seinad olid puust, aga põrand kujutas endast suurt raudküna ning kui ma seda lähemalt uurisin, nägin seal kõikjal ladestunud metallikihti. Olin kummargil ja kraapisin seda, et aru saada, mis see täpselt on. Kui kuulsin vaikset saksakeelset hüüatust ja nägin koloneli koolja nagu enda peale alla vaatamas. Mida teie seal teete? Küsis ta. Olin vihane, et mind oli alt tõmmatud nii üksikasjaliselt viimistletud valega nagu tema mulle rääkinud oli. Imetlesin teie vanutus mulda, vastasin ma. Saaksin teile masina suhtes paremini nõu anda, kui ma teaksin, millisel eesmärgil seda päriselt kasutati. Kahetsesin oma tormakust otsekohe. Kui ma need sõnad öelnud olin. Koloneli nägu muutus karmiks ja tema hallides silmades süttis hukatust toov tuluke. Väga hea, hüüatas ta. Te saate masina kohta kõik teada. Taastus sammu tagasi lõi väikese ukse kinni ja keeras võtit lukuaugus. Tormasin ukse juurde ja tõmbasin lingist, aga uks oli õige tugev, ei andnud mu hoopidele ega müksudele järele. Kuulge, karjusin ma. Kuulge, kolonel, laske mind välja. Ja siis äkitselt kuulsin vaikusest heli, mille mõjul mu süda saapasäärde vajus. See oli kangide kõlksatus ja lekkiva silindri vilin. Kolonel oli masina käima pannud.