Rehilade reispass teejuhiks on Ivo Tšetõrkiniga. Kell on 10 õhtul külas on pime ja vaikne. Teised läksid oma võrkidesse magama ja alles nüüd läks õhk piisavalt jahedaks, et suudan keskenduda ja konservikarbist tehtud Kerosini lambi valgel veidi kirjutada. Õhtusöögiks sõime ühte hirve sugulast, nagu sõber Darwin meile luuletas mis osutus harilikuks pakaks ehk viiegi laseks rotiks. Aga ometi oli väga maitsev. Kauni hetke muudab veelgi täiuslikumaks vihma, mis hakkas just praegu meie džunglihüti palmilehtedest katusesse abistama. Just nendel õhtustel hetkedel tunnen ennast alati kõige paremini. Ümbrus on rahulik, palavus on taandunud ja ma niikuinii ei ole harjunud vara magama heitma. Päevad on sellist hullust täis, et jõua omi mõtteid mõelda, veel vähem kirjutada. Lähen nüüd võtan lonksu suhkruroo rummi, teen hüti ukse lühema suitsu ja vaatan, kas saan midagi veel kirja. Ilmselt siis selle, mismoodi me siia karu kõhtu üldse kohale jõudsime. Väljavõte päevikust Santa roosade Remo Jaku küla, Peruu Brasiilia piiril. Avarii ekspeditsiooni kuues päev. Tere päevast ja raadio kahe, kuula. Alustame rännusaadet, reispass, mina olen imatusetterkin ning otsustasin tänasesse saatesse välja otsida oma toored reisimärkmed ekspeditsioonilt. Kohta. Mis on, ma usun, üks kõige kaugem, mitte üks, vaid ongi kõige kaugem metsikum paik, kus mul elu sees on õnnestunud käia. Ma olen sellest retkest teinud vilksamisi juttu siin ja seal varasemateski saadetes. Seega püsikuulaja jaoks võib-olla viskab mõne korduse sisse, kuid ei ole tervest reisist eriti kusagil ei rääkinud ega kirjutanud. Ja ma ei teagi, miks. Võib-olla just sellepärast, et mõnikord on raske leida sõnu, kirjeldamaks, kohti, mõtteid, seiku, mis on ühelt poolt väga intensiivsed, kuid teiselt poolt saad mõne paiga eksootikast aru alles tagantjärele. Eriti siis, kui oled selles eksootilisest paigas, mitte iga päev uut seninägematult suurt kivi või looma näinud või Jaagoriga silm silma vastu seisnud vaid niisama mitu päeva mitte midagi teinud, samal ajal riided seljas, mädanevad täid, söövad jalgu ja nägu ja süüa ei ole. Anthony Borden hiljuti meie seast lahkunud telekokk ja telereisija ja on öelnud, et et kõik äge, mis ta on avastanud on olnud tänu sellele, et ta sisimas pidevalt valmis pettuma. Konstant rodina, Strifeiljar. Kas see ei tähenda, et sa pead kogu aeg mõtlema, et see koht on jama ja seal ei ole midagi ägedat ja mõtlema negatiivseid mõtteid? Kuid just see, et sa ei lähe välja kindla peale, võtad ette teekonna arvestades et selle mäe otsas asuv vaade, restoran ja nii edasi on selline keskpärane. Ja see loobki eeldused uudi Simuks millegi erakordse avastamiseks, sest sa ei lepi sellega, et siin juba on ka väga äge, vaid piilud pidevalt kaugemale isegi siis, kui kui uus ei ole parem kui vana. Aga aasta hakkab lõppema, see on miskipärast minu jaoks alati veidi märgiline aeg, mitte jõulude või pööripäeva või võimaluse tõttu rõdult rakette lasta. Kuid lihtsalt selleks, et kokkuvõtteid teha ja vaadata, mismoodi järgmine aasta võiks olla eelmisest parem. Ja milliseid muudatusi tuleks ette võtta. Sest mis ma siin keerutan, ta isegi maailm meie ümber muutub. Meie koos sellega jaa, ja seal okei. Tänane saade on minu jaoks eksperimentaalne et ma lihtsalt loen ette oma avarii, ekspeditsiooni must ja sorteerimata märkmeid ja kommenteerin natuke juurde, mis mul nendega seoses meenub. Seega võib juhtuda, et saab tänane saade selline veidi eklektiline ebasüstemaatiline. Andke siis mulle andeks, kui kusagil lappesse läheb, aga no proovime. Ja kaardil näpuga järge vedada, siis see koht, kus me oleme, asub Peruu ja Brasiilia piiril. Väga kaugele ei ole ka Kolumbia. Ei avarii jõgi ongi Peruu ja Brasiilia piirijõgi ja selle kaugust muust maailmast näitab ehk ilmekalt see seik, et see on üks viimaseid paiku maakeral, kus elavad hõimud, kes ei ole kunagi kokku puutunud valge tsivilisatsiooniga. Muidugi ei tähenda seda, et seal mingis Annikovi maa, mille asukad on seal aegade algusest peale, ma ei tea ise kuskilt king loomast või ahvist inimeseks arenenud ilma välismaailma mõjutusteta. Tegelikkus on veidike karmim. Nad on pigem sinna taandunud aegade jooksul. Konkista algusest saadik on noh, valgete kokkupuude põlisrahvastega lõppenud viimastele ikka orjastamise loodusvarade riisumise maadelt minema kihutamisega. Ning just Amazonases lõpes klassikaline nii-öelda keti ja sangpommi orjandus tegelikult kõige viimasena alles 20. sajandi alguses. Sest siis avastati kummi vulkaniseerimine ning algas kautšuki. Buum, mis Amazonases sellele järgnes, oli tegelikult täiesti meeletu. Linnades kerkisid kaunid majad, mille välisfassaade katvad kahhelplaadid maaliti käsitsi valmis. Portugalis toodi seejärel laevaga Atlandi Aurikuga veel 3500 kilomeetrit mööda oma saunast üles. Aga selles särab pahupoolena. Ja et lääne ühiskond saaks vankrile jalgrattale autole alla panna õhukummi, mis märgatavalt suurendab ju selle kasutegurit, liikuvust võrreldes onju puust ja raudvitsaga kaetud rattaga. Kujutage ette, eks, et see pahupool on see, et kogu Amazonase põlisrahvad orjastati asustati ümber. Segi peksti nii hõimud kui ka kõik traditsioonid sest valgustas aja filosoofia ja inimõigused 20. sajandi alguses veel sinna ei ulatunud. Indiaanlased on maa põlisasukad ja neil peaks olema sellele maale õigus. Aga ma loen siin ette ühe sellise robustse tõlke. Ühe Uruguai vasakpoolse mõtleja Eduardo kalano raamatust. Las Vienna saab Jertaste Ameerika latiino ehk siis Ladina-Ameerika lõhki kistud veenid. Mida rikkam on maapind ja maapõu, millal põlisrahvas elab, seda suurem on oht, mis nende elude kohal kõrgub. Looduse enda armulikus muudab nad pilastamise ja kuritegevuse sihtmärkideks. Indiaanlase jaht on muutunud viimastel aastatel eriti metsikuks. See raamat on siis aastast 1971 maailma suurim ja võimsaim mets, tohutu troopikamassiiv, mis kubiseb legendidest ja seiklustest, on inspireerinud uutmoodi Ameerika unelmat. Inimesed ja ettevõtted USAst uue põlvkonna konkistatooride protsessioon voolab Amazonases, nagu oleks see uus metsik lääs käis ja tüüp läheb vahepeal veidi Karl marksiks ära, et et kõike tuleb võtta nii-öelda läbi väikse filtri, aga noh, mingi point on vanal ikkagi sees. Üldse võib siinkohal rääkima jäädagi, kuidas veel kuuekümnendatel siis eelmise sajandi 1900 kuuekümnendatel aastatel siis organisatsioon, mille nimi on Funai Brasiiliasse siis indiaaniõiguste kaitse tsoon, kes täna neid neid viimaste põlisrahvaste puutumatut territooriume kaitseb. Kuid kellelt täna omakorda siis uus president hail Bolsonaro ikkagi täiega rahastust vähendada, kõiki looduskaitsealasid demarkeerivat ikkagi võimukad ressurssidele, küüned taha saaksid ühesõnaga sedasama Funai tegeles ja jäiga vahele veel kuuekümnendatel aastatel sellega, et jaotas indiaanlastele siis selle patsifitseerimise käigus Rõugetega nakatad tuutu T-särke. Et nad lihtsalt progressil eest ära sureksid. Ordeme progressaadis Brasiilia lipukiri. Ning samal ajal sai USA-s võib-olla Euroopas osta selliseid salajasi jahimehepakette. No umbes nii nagu praegu, et kui ikka sultan tahab, ma ei tea, emalõvi või pandakaru tulistada, siis on korraldajaid, kes talle selle võimaluse annavad. Ja vot niisamuti sai veel kuuekümnendatel aastatel minna raha eest Funai operatsiooniga kaasa jahipaketile, mille nimi oli tulistama metsikut indiaanlast. Et sellised sellised turismi vormistades üldsegi mitte mitte liiga kauges minevikus. Ühesõnaga nende kontakteerumata hõimude külad on täna kaardistatud eelkõige lennuki pealt. Ja ja noh, minu teada peale peale ainult selle piirkonna on selliseid kontakteeruma hõime vist ainult veel kuskil paapua, Uus ginaasia siis mingisugustel India saartel ka aga National Geographic kui pikaaegne kaastöötaja, kelle nimel Scott vallas kirjutas sellise raamatu, mille nimi on Diancard sööshoff, jäme sans, laastanc, kontaktid trips. 2011 aastal see ilmus ja Amazonist saab seda tellida, selline suur tellis, aga, aga väga põnev. Ja, ja sellest raamatust saigi see meie tollaaegne rännak oma esimesed tõuke. Ta kirjeldab seal siis Brasiilia sellesama Funai kolmekuulist ekspeditsiooni selle avarii ülemjooksu piirkonna kaardistamiseks. Jaa jaa, paradoksaalselt tulebki selleks, et neid hõime sellisena hoida nendega igasugust kokkupuudet iga hinna eest vältida, sest ainult siis nad jäävad püsima. Noh, kas see juba needsamad haigused, mida meie tahtmatult kaasas kanname, eks ole, ja siis nad seal kolm kuud, nad, nad siis rändasid ümber mitte nüüd läbi selle piirkonna aga just ümber selle piirkonna, et siis ära kaardistada nagunii nii nende hõimude enda territooriumi perimeetrit kui ka siis et märgata võimalikke rikkumisi. Ja ja siis neil oli, no ühesõnaga jah, et seal ei olnud ka mitte lihtsalt mingeid Indiana Jonesi teid lend läbi metsa, vaid neil oligi mingisugune 30 sõdurit veel kaasas suurte püssidega, mille mõte siis olid nagu heiduta, et kui et kui nüüd tulevadki, siis mingisugune kontakt luuakse nende nende indiaanlastega, et jumala eest ei tuldaks seal mingi, ma ei tea, ligi kauplema ja mingisuguseid asju ajama, vaid just, et nad nagu põgeneksid ja saaksid aru, et see on suurem jõud, et ei toimuks seda fotot potentsiaalselt fataalset kokkupuudet, siis. Aga noh, sellest raamatust võib muidugi rääkida veel ja veel ja see on paks ja põnev ja, aga täis vastuolusid, et see autor ise hakkab lõpuks kahtlema selle ette võtma ettevõtmise eetilistes alustes. Ja igal juhul ei olnud ju meie eesmärk ka loomulikult nendele aladele tungida, et seda viimast palja tagumikuga indiaanlast näha, et see oleks ju lausrumalus lisaks lisaks ohtlikkus ära. Aga ühesõnaga nagu kõik sellised looduskaitsealad, Amazonases on ka see territoorium selge piirjoonega tähistatud do ainult kaardil et päriselus mingisugust tara ja aeda kuskil ei ole. Mingisuguseid jõe suudmeehituse Fulai kontrollib mingisuguseid kontrollposte on seal Brasiilia poole peal, mis, mis viivad sinna avarii orgu, aga mets on suur ja lai ja need rikkused, mis seal on ahvatluseks paljudele. Et selleks võib olla mahagonipuu, jaaguari nahk, aga ka nafta ja maagaas. Samuti otsivad palju indiviidid just nendes kohtades varju siis sõjaväe narkovastase võitluse silma eest. Et sellele eikellegimaal. On üsna muretu mägedest saabuvat kokapastat töödelda. Ja mets varjab niisiis neid palmiokstest narkolaboreid kui ka mitteametlikke lennuvälju, kust see mant siis registreerimata Tseesnadega madallennul järgmisesse vahe jatu jõuab. Ühesõnaga, piirjooned, et siis mat see hõim elab selle kõnesoleva tundmatu alaga piirnevate aladel Kalvesi ja Jakerana jõel. Jasema c hõim kodustati jutumärkides ja valgete poolt alles 1970.-te aastate alguses ja keskel. Ja ka nemad tegelikult taandusid sellesse piirkonna kaugemalt, olles siis enne maha pidanud mitu verist kokkupõrget teiste hõimude ja, ja valgetega ja neid on kokku seal. 15 küla Peruus ja neli Brasiilias. Väidetavalt Nate roomad eriti teiste hõimudega ei suhtle, Brasiilia omad suhtlevad seal kõrval mattis Moruubo tegelikult sama päritolu. Eks neid, ja neid hõime on seal veel. Igal juhul me lugesime siis kahest USA misjonäri prouasid, kes seitsmekümnendatel aastatel õppisid ära Matzee keele ühe naaberhõimutüdruku käest, kes kelle mozzeed olid paar aastat varem röövinud, neil siis oli jah kombeks siis veresegamiseks teistest küladest naisi röövida, kuid pääses siis kuidagimoodi põgenema ja siis järel ilmusid nad kuidagi pildile, väidetavalt lendasid kuidagi lennukitega üle, ma ei tea, viskasid mingisuguseid alumiiniumpotte panne metalli, Amazonases ei ole sellised matšeedeeaa potikena ja sellised asjad on kohe huvitavaid ja kulla hinnaga ja, ja siis kuidagi nagu noh, proovisid seal nendega kaupu vahetama tulla ja siis sellel viisil imbusid küladesse sisse. Ja mõne aja möödudes siis tegid selgeks, milline on õige jumal ja tsiviliseeritud selle hõimu. Ühesõnaga vanemad inimesed külades, noh kindlasti siis mäletavad. Mäletavad aega enne seda. Ja siis lisaks Me kuulsime noh, muidugi kõikidesse sellistesse juttudesse tuleb suhtuda ettevaatlikkusega. Kuna infot on vähe, siis sellega kõik, millest meil lähtuda. Et me kuulsime, et ühes külas, kus tänaseni elatakse nii-öelda vana kombe kohaselt on käskijaks keel ajaks vananaisterahvas, kes ei luba sinna võõraid ligi, kes lubas jäl pildistada ja filmida ja ja siis tekkis mõte, et noh, et äkki tegemist saabki olla ainult ühega nendest samadest missionäridest, kes on seal siis selle hõimu ümber sõrme keeranud ja nüüd seal istub troonil ja on elu lõpuni suur kuningana. Ja BBC ja National Geographic on üldse selles piirkonnas on mõnel korral käinud helikopterite ja sularahapakkidega, nagu meil hiljem välja tuli. Meil selliseid asju ei olnud, siis me lootsime selle peale, et kui me tuleme mööda jõge kanuuga seal põka-põka nagu vaesed sugulased, et siis saame saame kuidagi jutule. Võib-olla peakski nüüd rääkima paar sõnaühendustest, et ainult mööda jõge saab sellesse piirkonda päris tükk aega ja siis on selline koht, mille nimi on Lätis ja asub see selles punktis, kus saavad kokku Amazonases Brasiilia, Peruu ja Kolumbia piir. Ja sinna saab siis näiteks lennata liinilennukiga Kolumbia pealinnas Bogotas. Ja, ja suurem asula selle avarii jõel. Viimane suurem asula on umbes 800 kilomeetrit veel mööda mööda, seda ju käes on siis 10 päeva teekond, kust me siis plaanisime oma oma nii-öelda rännakut omakorda seda kanuuga sinna küladesse alustada. Aga kuna sellel samal angaamose külas on ka Peruu sõjaväebaas siis lendavad sinna ka aeg-ajalt sõjaväe sellised väiksed moosiriiulid kiita, sest see on siis minu kodulinn, Põhja-Peruus samuti teed mööda ligipääsmatu selle linna asukohast ja üldse sellest ma olen vist juba tütuseni saates rääkinud, ühesõnaga ühe sellise väikese lennuki pardal me siis oma meeskonnaga oli mägi ja mingi osa kolast kohale saime. Minu ka olid kaasas sellel reisil sõbrad Kaupo Kikkas, fotograaf ja ja mägimatkaja Tanel Tuuleveski. Ehk siis eestlastest olime kolmekesi. Siis olid meil kaks kohalikku teejuhti, jah, Jacko ja Darwin, kellest üks Jacko oli seal ka varem korra käinud, selles sektoris. Ja, ja teine siis jah, minu vana sõber Darwin ongi päriselt selline nimi passis ka. Ja lisaks siis üks mat see tudeng, kelle nimi oli Hossueen ja tema õppisid kiitlas ülikoolis, sest teda meil oli vaja selleks, et lisaks sellele, et ta ka nagu piirkonda teadis või mingit osa sellest piirkonnast külades oli teada, et ei räägita hispaania keelt, et räägitakse ainult mozzeegelt, et siis tema omakorda tema inglise keelt ei rääkinud, aga tema siis seda mozzeegelt meile oli võimeline hispaania keelde tõlkima. Ja küsitud on ikka, et mis meid üldse sinna viis ja kõige ausam vastus ongi, et uudishimu mis muud, et eelneval aastal olime käinud ühel teisel jõel ka sellises kaugemas piirkonnas, selle jõe nimi oli Momon ja, ja tegime seal projekti, millele Kaupo pani nimeks elu ainus foto. See tähendas seda, et meil oli kaasas fotoprinter spetsiaalne fotopabergeneraator ja siis me pakkusime välja võimaluse teha inimestest pilte et siis seejärel pildid printida ja nendele inimestele ka kinkida. Ühtlasi näha, mismoodi nad võiksid selle teemaga suhestuda. Ja me tahtnud meelega või kaupa, ei tahtnud teha selliseid spontaanseid, pilte, kuidagi invasiivseid inimestest tööhoos vaid just selliseid paraadfotosid nendes kohtades, kus nad ise ütlesid, et noh, et vaata, et millises kohas sa tahad, et sind pildistatakse, reeglina tahad, muidugi tahtsid oma kodu kodu, mingi seina tausta alguses pluss tütrest mõni foto tegelikult et mida midagi kuskil ikkagi kunagi tehtud ja võib-olla mingi kolm aastat vana kalender midagi sellist. Ja ühesõnaga, me tahtsime ka nende mozzeede juures proovida sedasama jätkata ja seal võib-olla noh, ma olen siin saanud antropoloogia teilt tagasisidet, et see kõlab natuke kolonialistlikult, et noh, et kus neil nüüd selle fotoga pistmist ja kuidas ta ikka nüüd lähetaja panete neile selle kaamera nina alla, aga tegelikult juhtus küll nii, et. Et pidime paljudele tegema suisa passipilte mida siis oli vaja selleks, et et saada pensioni. Ühesõnaga, võib-olla ma natuke pean, seda taustasin selgitama. Peruu riik maksab inimestele, kes elavad ekstreemses vaesuses ja on vanad. Ja muidugi Amazonase külad, kõik oma elatustaseme poolest kõik sellesse ekstreemse vaesuse kategooriasse kuuluvad maksab iga kuu 160 salli vanaduspensioni, see teeb umbes 40 eurot. Ja te võite kujutada ette, et külas, kus keegi tegelikult üldse mingit raha ei teeni, aga kuskilt kaugel sul on ikkagi võimalik sellest midagi osta, siis see on nagu tegelikult päris suur raha. Aga selleks, et seda raha saada, tuleb esiteks Madseedel minna kõigepealt kuus päeva läbi metsa kus ei ole isegi mingit õiget rada ja see on siis kõige lühem vahemaa, umbes sama vahemaa, mida meie läbisime selle lennukiga Uca Jaali jõe äärde Peruus, kus siis Saab siis ist astuda sellise vana rondi jõelaeva peale, millega omakorda siis paari päevaga sõitjaid kiitusesse ja siis, kui sul on see pilt või raha, mille eest seal kiitused teha midagi, siis seisad seal kodakondsus-migratsiooniameti mastavast sabas ära saad mingi dokumendi ja siis sul hakkab kuskilt rutsi jooksma, aga seal oli väga palju seal külades inimesi, kellel oli õigus sellele rahale aegadel väga oleks seda vaja. Neil juba sellepärast oli see noh, et neil lihtsalt see, see teekond ette võtta plusse, passipilt ja nii edasi, et mingisugune riigilõiv ka ilmselt, et neil juba lihtsalt, et neil ei olnud seda kuskilt võtta. Meie plaan ennast siis selles angaamose linnas kõige jääks ekspeditsiooniks vajalikuga varustada, algas tegelikult bensiinikriisiga. Terves linnas oli seda vaid 80 liitrit. Ja noh, meil oli vaja umbes, ma ei mäleta, no ikkagi natuke rohkem. Ja järgmine sats pidi tulema siis paari nädala pärast ja bensiini puuduse põhjustab ühelt poolt kaugus. Ja teisalt siis valitsuse kehtestatud piirangud, et sedasama kokatööstuse levimise hirmus, mis nõuab palju bensiini, ei luba riik ja avariisuudmest kütust ülespoole tuua. Aga noh, mingid ärikad ikkagi peavad teepealsete külade vahel sidet. Et nii umbes 10 15 vahepeatusega asju erinevatele laevadele ringi tõstes jõuab siis nii kütust, gaseeritud jooke, kuivaineid lambiõli ka sellesse angaamoseni. Ja see sõel on tihe, enamus kraami läheb vahepeal kaduma ja igas sellises sõlmes kaubaliikumisse segatud ka kellegi karvane käsi, kellel samuti on vaja vorst leiva peale saada. Selle tõttu küsitakse selle pisku eest, mis lõppjaama jõuab ka hingehinda. Aga pole parata, kõrbes vesi maksab, ütleb vanasõna. Ja kõige esimeste mat seedeküladeni sealt ikkagi selle aeglasema mootorpaadiga ikkagi mitmepäevateekond või päeva või mitme. Ja nende seedejaoks on kaasa bensiin kulla hinnaga, kasvõi juba noh, terve küla peale hoitakse väike varu, millega häda korral siis selle on kaomose külla sinna mett punkti sõita või midagi sellist. Seega võib selline otsus olulise ressursi piiramiseks tegelikult seal piirkonnas ka inimelule saatuslikuks saada. Kuid Lõuna-Ameerikas juhtub tihti sageli, et Need, kelle maadele ehitatakse näiteks hiiglaslikke hüdroelektrijaam peavad ise küünlavalgel läbi ajama. Sellepärast et noh, samamoodi ei lubata sellesse piirkonda, mille peale mitu suurt naftafirmat juba Puura teritavad siini tuua. Ja ega teiste vedelikega ei olnud lugu, parem et meie immuunsüsteem ei võimalda meil kohalike kombe kohaselt otse jõest kamaluga vett ammutada. Ehkki noh, see vesi ei ole nagu nii-öelda saastunud, aga noh, mikroPjota, mis seal sees on, vanad meil mingisugused noh, mingi teise elu kohe elama, onju. Ja siis sellest angaamose kaevust tuli, seal oli mingisugune puurkaev või selle vändaga või pump pumba, sihuke peenike toru, kus sa pumpad välja, sest tuli sellist kollakat ja mudast vett sealt välja, et öeldi, et noh, see nüüd siin ikkagi käib läbi selle savipõhja, et see on nagu siis natuke parem ja noh, eks me siis pumpasime seda omale nelja-viie päeva varu kaasa, puistlesime sinna tünni oma oma klooritabletid ja lootsime, et viie päeva jooksul võiks ju vihmametsas ikkagi vihma ka sadada, mida siis saaksime omakorda koguda. Paadiotsing oli meil muidugi omaette ooper, et kõigepealt selgus, et noh, keegi, et Soomel on siin 140 hobujõuline mootor, siis selgus, et omanik kiituses ja ainuke mees, kes seda juhtima usaldatakse, on mingisuguse munitsipaaltöö peal kuskil ära ja siis okei, et kellelgi on siin 25 hobujõuline mootor, et see on ka kusagil ära ja siis kleepis meile külge üks nagu Motarist või notari, seda on ju, ja siis. Ja siis selgub, et tema on siis mootorimees, on jah, okei, et juba on siin kõik kaubad koos ja siis selgus, et taga tal mootorit ei ole, mõtlesin okei, et mis mõttes mootorist ilma mootorita, aga hiljem sain aru tegelikult, et. Need ongi tegelikult Amazonases kaks ise asja, et üks on ikkagi noh, nii-öelda spetsialist ja teine siis on see, kes on selle mootori omanik, investor. Ja siis seal oli sõjaväeosa, proovisime sinna ka mingi mitu tundi seal, otsisime, kuni mingi major leidis aega meid kuskilt jalgpallimatši kõrvalt ette võtta. Ja ikkagi ei saanud, ei mootoritega kütust ja siis tuli üks mees, ma vaatan siit märkmetest, tema nimi on Tiido kellel oli siis üheksa hobujõuline Se universaalmootor, mida nimetatakse päike Bekkeks. Pikk rauast latt taga ja, ja temaga siis saime kaubale, hea küll, et ajab asja ära, võttis ta kaasa oma kaks poega, ühe neljateistaastase ja teine oli viieaastane. Ja ühesõnaga küla, kus me tahtsime välja jõuda, selle nimi oli Buenos loomas Antigua ja ja noh, et see on nüüd see koht, kus vanaproua võib-olla elada ja nii edasi, et, et tollel hetkel tundus siis igal juhul kahtlane. Et variandid on see, et sellele eelnes üks küla, mille nimi oli Buenos loomas Nueva ja et äkki seal on bensiini. Aga noh, mõtlesime, et see on nagu selline riskantne valik, sest selleks me peame kulutama ära rohkem bensiini, kui vajame tagasisõiduks. Juhul kui sealt juurde ei saa, oleme nii-öelda lõksus. Ja siis oli selline külamile nimelist Santarrosa, kust pärinasidki need read, mida ma saate alguses lugesin, ühesõnaga Santa Rosa kohta öelda, et et noh, et äkki siis jõuame sinna, sealt on meil veel seal point of no return ei ole nagu möödas. Ja et seal on äkki siis selle külavaru bensiin, mis on siis neid omakorda ette nähtud selleks, et et sõita kiitusesse või sinna angamosesse, kui kellelgi mingi lapsel tervisega midagi juhtub, aga et et me saame selle ära osta, selle varu bensiini mitte osta, siis jah, see oleks jälle omakorda selline noh. Realistlik, aga selle klausliga, et siis, kui me jõuame sinna, me saame selle kütusega, diito tuleb omakorda tagasi angamosele ja siis me saame, anname talle sealt kaasa selle bensiini mil, mis peaks meile siis tulen, on seal mingi nädala pärast või midagi sellist ja maksame tal selle otsa kinni ja, ja kaheksa päeva pärast on kõik, meil on 20 gallonit, see on mingi 80 liitrit kinni pandud, kuskilt tulemas, ühesõnaga täpselt sama segane, nagu ma tahtsin, esitasin täpselt sama segane see olukord ka meie jaoks, tollel hetkel oli. Aga ma kerin siit nüüd paar päeva edasi ja ööbisime seal tee peal kuskil enam-vähem seal, kus öö meid tabas ja ma loen tegelikult siis lihtsalt nüüd ette jälle ühe rea päevikust. See päev oli erakordselt pikk. Asusime Onjuši nimelisest mõne üksiku hütiga asundusest sõitma kell pool seitse hommikul ning varsti hakkaski sadama. Meil olid küll korralikud bonshod ja asjadelgi oli kile peal kuid tasapisi hakkas ikka vesi tagumiku vahele imbuma. Aga nagu Amazonase kombeks, muutub ilm kiiresti. Varsti tuli päike välja ning siis jälle tundus, et sulame üles. Ühtegi eset ei saanud puudutadagi, kõik oli nii kuumaks köetud. Liiva paljandikel aga kus pisipause tegime, saime kohe igaüks viie minuti jooksul vähemalt 30 liiva, kärbsetorget. Mida edasi, seda kitsamaks muutus jõgi. Mitmest jõkke langenud puust tuli mööda võimochetega teed tehes läbi manööverdada ja oli näha, et mööda seda jõekest keegi väga sageli ei liigu. Seest oli juba jõe pealt ilmne, et siin on mets ikka mets. Iga natukese aja tagant märkasime jões möllamas Amazonase roosasid delfiine. Suured àra papagoid lendasid pidevalt üle meie peade. Pimeduse saabudes oli kogu aeg kuulda, kuidas vett keegi vette sulpsatas ja terve jõeäär oli põlevaid kaimani silmi täis. Nii, mis veel on, külatee peal ei lastud ligi ja et oli selline küla, kus me ka mõtlesime tee peale, et lähme küsime, kus noh, ma ei tea, kas on bensuja, kas kala või midagi sellist ja siis mingitki keegi nagu ligi lasknud, mingi mees lihtsalt karjus meie peale lähemale tulime, siis sukeldus vee all, aga mööda sõitsime. Sellist asja nägin ma tegelikult mitte päris esimest korda, aga mul läks tegelikult omal ajal aega ikkagi taipamaks, et kui mina selline naiivne valge uudishimulik, kes neile inimestele mitte kuidagi halba ei soovi soovinud neile kuidagi läheneda, et siis et siis see ei tähenda, et enne mind oleksin käinud samasugused, kes nagu sama samasuguse toitud, et lisaks noh, eks ole, inimese loomuses võib-olla ka neiljugi tunda kõige selles, mis on tundmatu ja võõras instinktiivselt ikkagi hirmu ning sellest tulenevalt võõristust ja soovi kokkupuutest võimalusel hoiduda. Tee peal kohtasime veel ühte suurt laeva ja lange jälle, et vahepeal, et ei teagi, mis asjade ajas bensiini igatahes meile ei müünud. Jack arvas, et vahetab bensiini külades metslooma liha vastu, aga kahtlane, see ei ole mingi eriline valuuta. Jõudsimegi Santaroosasse, eks näis, mis saama hakkab. Homme kell üheksa on külanõukogu. Ega hästi ei jõua kohale, kui kaugel karu sest tegelikult asume. Sõjaväelennuk tõmbas seda ikka palju lühemaks. Aga kohalikud käivad, kiitus Atlanchaga 10 päeva, kolm päeva Dresfalteeraseni ja sealt veel seitse päeva üles. Ja see laev angaamosele pidi käima kord aastas jõulude ajal. Inimesed räägivad enamasti vaid mozzee keelt. Ma tean, et külades teinekord vanemad inimesed ei räägi hispaania keelt, mida kaugemale kiitusest, seda kummalisemaks muutub niikuinii ka kohalike hispaania keele dialekt. Nii et mul on kohati ikka väga raske sellest aru saada ja Darwin peab tõlkima. Aga et näiteks isegi külavanem ei oska sõnagi hispaania keelt, oli mulle tõtt-öelda väga meeldivaks üllatuseks. See näitab, et kohalik kultuur on ikka vägagi elus, mitte ei eksisteeri ainult paberi peal mingi konkreetsel eesmärgil näiteks maonõudmiseks või naftakompaniidega võitlemiseks. Homme siis on eesmärk külala selgeks teha, kes me oleme ja mida siit tahame. Et me ei ole järjekordsed rikkad gringod, kes maksavad näha, maksavad raha, et näha, kuidas kohalikud riides käivad ja konna teevad. Kuigi ilmselt ega me sellest ka ei pääse. Saime teada, et kui me oleksime tahtnud jala angaamoseni tulla, nii nagu kohalikud käivad kuus päeva siis ei oleks meil õnnestunud, sest enam ei käida seda rada, mida Meie arvasime. Angaamosceneraro Herrera teegi olla kinni kasvanud, käiakse kusagilt teist kaudu mingi jõe lõpust, kuhu saab paadid jätta. Tee pikkus on enam-vähem sama, lihtsalt teises kohas. Santa roosas käisid viimati valged 2011. aastal kaheksa inimesena siis filmi võttemeeskond ja olid andnud külale 11000 Solli. Väidetavalt osteti selle eest ravimeid siis märkuse korras täpp kuskil 3000 euro ringi eest euro ringis ja, ja pärast seda veel 2012. aastal koose mäega, kelle nimi oli Wilder Ramirez, tema oli käinud ühe reisijaga ja tegi kogu külale tünga. Ja seetõttu sisseküla meid ka väga ei usaldanud. Jacko osal seletus, et me maksame ise ära selle selle raha, mis, mis mees tegija, kuna kuivatasin, tundsin seda meest, mõtlesime, et äkki läheme pärast kiituse, küsime külanaised ikka seal säkkoley, ei, et sa oled samasugune, oled sa Vildernamiirased. Ime siis ka, et nad sellised pigem tõrjuvad on ja ja kui ma oma ravimikotti siis lahti lõime, et näed, et äkki tahate mingeid ravimeid saades pealik ütles, seda meil on, seda meil on, seda on ka neid siniseid ja punaseid tablette meil pole vaja. Küsisime, mida teil vaja on ja siis ta meile vaikselt ütles, et kondoome oleks vaja. Jacko ütles, et aga on kaamos metpunktist, sa ju saad neid tasuta, on ju. Kui sa seal käid aeg-ajalt oma küla asja ajamast, ta ütles, et jah, aga Ma ei julge sealt küsida, et mul on nagu piinlik. Sest Jacko meile rääkis, mismoodi noh, oli seal, mitte nüüd selles piirkonnas, aga kuskil mujal, kus oli mingi BBC, oli teinud filmiprojekti niimoodi, et et külast võeti terve seitse perekonda paatiat täis tuubitud paadi mööda sõitmist, film filmida. Tee üks jõgi vise vesipühvel ka kogemata sinna peale, et nagu tunduks autentsem. Mismoodi siis mõned teevad? Loodusfilme. Aga noh, see selleks pole minu asi kritiseerida. Loendis veel oma neid musti märkmeid, natuke siit viis päeva ainult rotti, esimene viiekilone poiss sai otsa. Meie mehed käisid padrunitega metsas, aga midagi ei saanud, kui välja arvata üks pisike Cayman, millest jätkus ainult hommikusöögiks väike amps riisi kõrvale. Neljandal päeval vahetasime ühe külamehega järgmise roti, kilo riisi, kilo suhkru ning nelja padruni vastu. Seepeale läks külas jutt lahti, et gringod vahetavad produkte rotiliha vastu ning õhtul läks terve külajahile. Sadamas ei olnud mitte ühtegi kanuud. Jacko naeris nii, et kõht, Lappus. Vana kavalpea ei hakanud kuidagi ümber kedagi ümber veenma, et ega me nüüd nii palju rotte ka ära ei jaksa süüa. Pealegi, kui meil nüüd jälle mitme päeva varu olemas on, et las mässavad, aga meie suureks õnneks mitte keegi sel ööl rotti ei lasknud. Meie teejuht Jacko pajatas, et kui ta oli veidi kaimani vaesemas kohas, kord kaks knodkat jõest välja turritavad, palginotti sisse torganud et siis oli hea öösel kuulata, kuidas külamehed puhusid ühe pihta püssist paugu panevad, kui nad peavad taskulambi valgusvihus, helendavaid, knopkasid kaimani või mõne teise loomasilmadeks selle uue, hindamatu ja ellujäämiseks hädavajaliku indiaani tarkuse võrra. Rikkamana läksime magama. Ilmselt mul on siin midagi nüüd jälle vahele jäänud, aga vaataks järgmist rida, putukatest ei viitsi rääkidagi. Kuradi väikesed kärbsed, kes verd imevad ja siis veel väiksemad kärbsed, kes samuti verd imevad, jätavad suure punni, mille otsas verine etapp. Inimesed on ikka nii kuradi tuimad, et sajab täitsa närvipaat tuleb vastu ja aer tõstetakse Silmeti peaaegu automaatselt. No aga mis imestada, kui teisipäeval saabub lennukiga üheksaliikmeline USA filmimeeskond, dollaripakid taskus jälle kohaliku kultuuri filmima? See muidugi oli lihtsalt legend, nagu neid liikus seal küla peal kõvasti, et homme juhtub see, homme juhtub toomite mingisugust film Kruudelli kopterit loomulikult ei tulnud. Õhtul tuli raadiokutsung kõikidesse küladesse, et esmaspäeval ilmub mingi poliitik helikopteriga angaamosesse ja jagab kõigile raha. Mismoodi või millistel alustel on hetkel ebaselge, aga kõik see mees istub ka nuudesse ja sõidab sinna. Bensiini pole isegi sinna jõudmiseks, aga allavoolu saab viimase päevaga ilma. Eks siis ole näha, kui taskud raha täis küll kusagilt millalgi ikka penssuga saab. Küla tühi, mis meilgi muud üle jäi. Ilmselt see oli siis see koht, kus mitmed päevad hiljem meie ka oma seitse asja kokku pakkisime ja sinnasamma angaamosesse siis tagasi läksime paari päevateekonna kaugusel. Ja järgnev märge siis tulebki juba sellest linnast. Mitmed paaditäied matseesid, jõudis riburadapidi angaamosele. Nojah, Meie sõitsime oma bensuga nagu bossidest muidugi mööda. Ka mitmed Santa roosas nähtud näod hakkasid silma. Inimesed liikusid nagu kummitused mööda õhtust kesk tänavat, mille laternad linna generaatori poolt kolmeks tunniks põlema pandi. No tõesti tahaks näha, kes messias on, keda neile lubati. Igal juhul ei tulnud ta esmaspäeval. Jutud käisid, et tuleb teisipäeval, võik kolmapäeval. Fidel teadis nüüd kindlalt, et tuleb neljapäeval. Isegi kui tuleb, võin ma tervemad see konnamürgi ära võtta selle peale, et mingit lennukist rahaloopimist ei toimu. Heal juhul jagatakse lubadusi ning vaesed kuradid peavad kuidagi koju tagasi saama. Meie bensiin oli nueve tennis suurte kanistritega sees paadis. Tunni aja jooksul jäi kolm paati seisma, ahah, ja siis olime juba kuskil jõe peal, järelikult jah. Et seda meilt kas ära osta või kuidagimoodi laenata. Tuttav tunne, igaks juhuks viisime ööseks kanistrit tuppa ära, et mitte tarbetut uudishimu äratada. Ühe öö magasime ka, on ka Mooses pardisita sees, võrkkiikesid ei saanud sirgu riputada. Kuradi kringel kerra tõmmatud, lisaks kiresid öö läbi kuked. Eile siis taaskord nueve tenni külas. See siis jah, oli üks küla, mis, mis oli siis kuskil poole päevateekonna kaugusel, seal on Kamosest, aga teisele poole ühte teist jõge. Siin haukusid õelad koerad, õhtul paaditiir looduseni, Kaus, Champiira kalad hüppasid, delfiinid puhistasid terve laguuni, Verg oli kaim laguuni, veerg oli kaimani silmi täis. Elu keeb. Päeval Lacifid L2 mürafi, üks jäi puu otsa pidama ja õhtul tegi Darwinkonna. Ahaa. Sellest, mismoodi kooli õpetaja puu otsast ahvi lasi söögiks alla tulistas, kevadel toidusaates rääkisin. Aga konnast ei ole ma vist eriti varem. Juttu teinud hästi lühidalt siis Kambo ja nagu seda läänemaailmas tuntakse selline konna konna sekreed, telekonnanimi on filomed, Uusa Piccolo arm, selline roheline, päris suur tüüp ja tõmmatakse ta siis püütakse kinni, seotakse ta käpad tikkuda, 10-l tõmmatakse seda sirgu nagu võimleja ära ei tapeta, haiget ei tehta ja siis kõditatakse ta kuskilt munade vahelt ja et ta nagu erutukse siis tema selja pealt siis jäätisepulgaga, siis kogutakse seda Secret'i ja seda siis manustatakse inimesele niimoodi pakse puust varras kuumaks lõkke peal siis nagu hõõguma ja tehakse sulle siis käe peale kõhu peale jala peale siis üks, kaks, kolm või rohkem sellist täppi tõmmatakse sealt nahk maha ja siis seda konnas kreeti pannakse sinna peale. Ja siis ta läheb sul kohe sinna nii-öelda närvisüsteemi vereringesse. Ja, ja eks ta mõjub ka kohe ja siis hakkab nagu paha. Oksendad, oled seal pikali maas, ägised natukene aega, aga pärast seda oled sa jällegi tükk aega nagu oluliselt teravam. Sihik on paigas, meeled on erksamad, et selles mõttes need Matzeed, vaat seed on seda eluaeg teinud. Siis selleks, et olla nagu paremad jahimehed, aga nendelt omakorda on see tänaseks jõudnud tänu. Tänu noh, algselt antropoloogi dele, kes selle nagu teadmise teadmise laia maailma tõid, täna on selline väga suurt nii uue kultuur kes seda siis omakorda siis ka füüsiline ja vaimne puhastusmeelte ergastamine, selleks nagu kasutab mingisuguseid nägemusi ja selliseid asju nagu seal nende teiste Amazonase nõiarohtu tudega ja nii edasi, et et selliseid asju ei ole, et on selline puhas puhas kehaline kogemus. Ja minu esimene kokkupuude selle konnaga toimuski sealsamas mozzeede juures. Ma ise seda tookord ei teinud, sest ma lihtsalt olin noh, niivõrd läbi omadega, aga õnneks ütles Darwin muidugi, miks mitte, laseme käia. Ja siis noh, muidu peavad olema tegelikult magu tühisele tegemise ajal õhtul, aga, aga temal ei olnud, ta sõi päev õhtuks sõi portsu nuudleid, mis meil oli kaasaostetud ja mis on seal külas selline asi, mida inimesed küll teavad, aga eksootiline sööke muidugi ta lasi need nuudlid kõik välja sinna muru peale, nii nagu olid. Lapsed jooksid ringi seal õhtule Myra Estaja rinn, vaata nuudlid. Ja mina ausõna, ma ütlen, ma ei tea, see võis olla ju ka koer, kes öösel käis, aga ma ütlen, ausõna hommikuks neid nuudleid seal muru peal ei olnud. Mul tuli meelde eelmises saates ka Maarja paesaluga, rääkisime Mehhiko šamaani traditsioonidest ja, ja, ja seal siis oli üks selline, ta ütles Coca-Cola rektuaale, et kuidas, kuidas siis lääne lääne või et kohalikel on siis coca-colat juues tekkiv selline krooks või selline gaaside puhitus, mis tuleb kõhust välja, et see siis tähendab mingisugust vaimu tähe seest väljaajamist või sellega sul tekib mingi connection selle mihkli vaimuga, et tegelikult on, see ju teeb täpselt ühiskond täpselt sedasama, et ta võtab indiaanlaste sellised pühad joogid et nendega siis kusagil tripidaja ja iidsete vaimudega ühendada ja indiaanlased näeks siis ta võib olla samuti muigaks. Ärge saage must valesti aru, mina ei anna hinnanguid, teha võib mõlemat vôiks hoiu, saad sa oma jumalaga sideme siis läbi konna krooksu või Coca-Cola korooksu. Igal juhul ei ole matse indiaanlaste jaoks kambakonnale omistatud sellist pühadust ja oreooli nagu tänapäeva läänes. Et nende jaoks ongi see jah, lihtsalt puhastusmeelte ergastamine ja selline füüsiline protseduur, et väga nad selle ümber trummi ei löö, laulajaga, palveta. Sama lugu on muide nende Mat seedejuurest pärinev Brabee tubakas, mis on selline hästi peenikene džunglitubakas. Läänes on sellel samuti selline noh, pühaduse ring ümber. Aga vaat see, tal on tegelikult sellel hästi lihtne kasutus, et sellega näeb, kus kohas asuvad loomad tulevikus, et kui seda mingite ulmekogustega linna üksteisele puhuda selliste pikkade torudega. Et siis nagu sa lähed mingisse transsi ja sa näed, kus on loomad, on tulevikus homme vaatad päikese järgi kaardi järgi seal umbes ära selle nägemusest, et okei, et sinna lagendikule ma pean minema, kui ma tahan lasta näiteks taapil Coca-Cola legendi erinevustest veel rääkida, siis mul tuleb meelde, Darwin rääkis mulle sealsamas sellise erinevus legendides, mis on näiteks meie ja Peruu vahele. Vaata teate, et kui meil on see, et kui sul on õllepurk, on ju, mis on kinnine ja võib-olla natuke soe, siis on inimestel kombeks nagu sinna või, või Coca-Cola purk, mis iganes, et küünega natukene koputada, pealegi lõpp sellele purgile, enne kui sa selle lahti avada, siis väidetavalt ei tule kaasa. Aga see on muidugi täielik absurd, sest mingit pisikest auku ja selle jaoks on siis ei tule tarville, kui ma seletasin seda, et näed, et meil selline komme siis ta naeris, ütles, meil on selline komme, et kui sa hakkad klaasi valama õlut ja, ja hakkab see vaht üle tulema, nii et saadud vau. Et siis sa teed klaasi Alded näpuga vastu klaase, lihtsalt teed ringe. Ja siis see nagu siis selle vahumütsi nii-öelda kiiremini. Pass, pass pata tagasi nagu lahendab. Lahendab ära. Nii, mis mul siin on kirjas Oreo küpsis, meenub suhkrudieet. Andke tõesti andeks, kui ma olen juba sellest varem rääkinud, igal juhul ma sain just sellel reisil aimu, kui palju suhkrut sööme või sellest sõltuma. Need Matzeed ei kasvatanud üldse mingisuguseid puuvilju ja Amazonases ei ole ka nii, et iga puu otsas mango papaia ja siis meil oli kogemata kaasas, siis noh, ütleme siis ma sain aru, et kui sa sööd iga päev see hetke, seda rotti või mingit riisi, mingit sellist asja, et ma muidu mingi koogisõber ei ole, aga et sa saad aru, kui sa päriselt mitu päeva üldse ei söö suhkrut või midagi magusat, palju nagu su keha seda soovib ja meil oli kaasas nagu siukest dominant, küpsised nüüd vist müüakse meil ka nii tore asi, väiksed neljased pakid nagu mingisugune 10 tükki, ma tea igaks juhuks ja siis ma mäletan, kuidas me juba hommikul hakkasime rääkima, et millal me igaüks ühes Norema küpsise sõrm. Võib-olla lõuna ajal ja siis mingi lõuna ajal läksime seal, hiilisime oma sinna võrkkiike juurde, võtsime neljakesi, võtsime selle ühe selle paki lahti ja siis igaüks sai ühe Oreo küpsise asja viska. Ah nagu selline täiesti selline vabastav orgastiline hetk. Ja saad aru mingitest asjadest siis kui oled nendest ilma jäänud. Ma loen siit nendel viimase lõigu, ma olen ikka täiesti reisigneerunud nii palju lollusi, et ei jaksa ei korraldada ega isegi mitte närvi minna. Mitte keegi ei tea mitte millestki mitte midagi ja kõik lihtsalt improviseerivad vastuseid. Muidu võiks lasta ennast lihtsalt vooluga kaasa kanda, aga seda ka ei saa, sest ise ei toimu siin absoluutselt mitte kui midagi. Ma ei ole kusagil Amazonasele kohanud sellist ükskõiksust, tuimust, mille kultuuriline relatiivism pannakse ikka tõsiselt proovile. Ja tundub, et see tuimus kandub üle ka meie meeskonnaliikmetele. Darwin kui Jacko panevat kordamööda ikka samuti täiesti lampi. Darwin on ikka eriline lohe, kõik söögitegemised on kusagile pererahva kaela veeretanud ning kaupmehelt ostis ka ainult nuudleid riisi. Ja no millest siin rääkida, kui meie padrunitega lastud ahvist jõua meieni mitte grammigi. Ja siis tulebki tell jutuga, et ta tahaks siiasamma küla veerele jõe kaldapealsele turistide jaoks väikese kämpingu ehitada. Ma ei kujuta ette, kes tal siin käima võiks hakata. Ega tema üksi terve hõimu või küla suhtumist muuta ei saa. Ühesõnaga, tagantjärele on kõik ilus ja see on minu elu üks võimsamaid loodusmatku ekspeditsioone ettevõtmisi. Aga nagu näha päevikut lugedes ikkagi korralikku virinat ka. Aga võib-olla just seetõttu ongi mul olnud raske sellest rääkida või kirjutada, sest emotsioonid rulluvad kogu aeg üle pea. Igal juhul see virin läheb kõik hiljem meelest, mitte et häbeneks, aga noh, ausõna, lihtsalt ei meenugi need halvad asjad. Ja see, et vahepeal on raske, on normaalne. Ja kui sellele lisada nälg, sügelus ja see, et kõik asjad mädanevad ja lisaks sellele aetakse seda päev otsa mingit jura kõrva lisaks sellele liigusa, mitte mingilgi moel oma eesmärgi poole siis mingil hetkel ajab vanduma küll. Kuid tagantjärgi võib mõelda nii, et äkki see trip just õpetas. Ei saa minna sellisesse kohta oma eesmärgiga oma tõekspidamisi peale suruma. Meie teile seda täie meile seda, eks ole, meil on kokkulepe. Sest siis oleme põhimõtteliselt samad tüübid nagu need, kes rahapakiga tulevad paljaste tagumike Humpoumpat filmima. Kui ma siin saates ikka kogu aeg pajatanud, et ärge otsige Amazonasest palju tagumikuga indiaanlast sest ega meiega vähem eestlased ei ole, et me suitsutares ei ela ja viis kuidas ei käi siis eks see retk oli ikka selline natuke õilsa metslase otsing. Kuid leidsin eest hoopis teise ja ilmselt ägedamagi maailma. Selline oli minu tänane ränt saade, jutt, päevik, mida iganes. Suur tänu, kui suutsite jälgida-kuulata hallitusele, hetke minuga. Lõpetuseks mängin oma vana lemmikut, Tiit olla roosad, selline Amazonase vaipides kulgev artist. Tuletan meelde, et kõik reispassirännakud on järelkuulatavad igas podcasti programmis. Suur tänu veelkord saatel nimeks väis pass, värske, vaba on raadio kaks. Ja kauni kohtumiseni järgmisel pühapäeval.