Kontserdi vaheajaks pisut juttu missa Solemises. Vestleme dirigent Roman Matsoviga tema kontseptsioonist selle teose esitamisel. Ja küsime solistidelt Mati Palmilt ja Ivo kuuselt. Kas leiavad nad erinevusi kontseptsioonidest võrreldes teose esitamisega aprillis dirigent Edward Sinuseli käe all? Mihkel solimisest? Seda kindlasti üldiselt teatakse, et mis saaks nimetatakse kindlaks määratud vaimulikule ladinakeelsele tekstile loodud mitmeosalist muusikateost mis seal ei ole ranget vormi. See võib endast kujutada. Nii hakkab bella kui ka instrumentaalsaatega ja solistidega kuuriteost, mida esitatakse katoliku kiriku jumalateenistusel. Ka Beethoven alustas missa solimnise piduliku missa loomist, pidades silmas rakendusliku eesmärki. Ta kavatses selle teose valmis kirjutada oma õpilase ertshertsog Rudolfi peapiiskopiks pühitsemise päevaks. Tegelikult valmis, aga mis sa seal ennis, palju hiljem. Viis aastat, 1818.-st kuni 1823.-ni kestnud loomisprotsessis omandas see viieosaline teos grandioossed mõõtmed kasvas üle kitsalt rakendusliku kirikumuusika raamidest, jõudis kuulajate sügava filosoofilise sisuga dramaatiliselt jõulise monumentaalteosena. Beethoven ise soovitas seda teost esitada oratooriumina. Mis seal solimnis tee tuuris uppus, 123 on üks neist teostest, mis muusikaajaloos tekivad juba suure küpsuse saavutanud stiili antud juhul klassitsismi arengu kulminatsiooni-il. Nad kujutavad endast tavaliselt nagu kokkuvõtteid muusika eelnevast arengust ja sisaldavad ühtlasi uue stiilitundemärke. Mis sa sul ennises võime näha isegi selliseid stiilisi tagasivaateid, nagu palestiina kooristiilile iseloomulike vanade laadide kasutamine kolmandas osas kreedos. Suur tähtsus on missa Solemmises, Polifoonilistel, arenguvõtetel ja vormidel näiteks huuga teises osas. Ja topelt Fue kolmandas osas. Samaaegselt on selles teoses ka noore romantilise stiilijooni mis seal oli, mis oli muide lõpetatud aasta enne Schuberti romantilist, lõpetamata sümfooniat. Romantilist stiili iseloomustavad siin reljeefsed kiiresti vahelduvad meeleolu, kontrastid, värvikad kõlaefektid, äärmuslikud tempo, kontrastid, eriti finaali kontrastid. Sisuliselt on missa solinnisel ühiseid jooni sellega peaaegu üheaegselt valminud üheksanda sümfoonia, ka nagu on intonatsiooni seoseid ka nende teoste temaatilises materjalis. Paljud muusikateadlased nii Nõukogude Liidus kui ka välismaal on neis teostes leidnud seoseid Fausti probleenistikuga elu, mõtte otsimine, kahtlused, kannatused, võitlus ja Beethoven le tüüpiline inimkonna vendluse ja rahunõude idee. Oma ideelt on teos niisiis tänagi aktuaalne, olgugi et selle tekst on iganenud. Meile väga lähedane on kasekangelaskuju, keda ülistab Beethoven, inimese ideaalina. Inimene, kes võitleb inimkonna vabaduse, õnne ja moraalse puhtuse nimel ohverdades sellele võistlusele oma elu. Teose ööks sisuliseks kulminatsioonimomendiks ongi loetud kolmanda osa kreedo topelt huugal eelnevat episoodi mille mõte võiks seostuda kurki tuntud sõnadega. Inimene, see kõlab uhkelt. Pidu, väljatesti missa solinnise puhul etteheiteid, et ta ei oska kirjutada kirikumuusikat. Tõesti oma vähestes vaimulikele tekstidele loodud teostes ei ülista Beethoven jumalat, vaid inimest, inimest kui loojat, võitlejat, elu, tunnetaja, tugevat alistamatut inimest. Ja kui missa kõiki kirikumuusika puhtuse kummardajaid šokeerinud finaalis sügava seesmise välise rahu pallus episoodi tungib sõjaka kõlav trompetit demarst. Näib, nagu oleks Beethoven helidesse valanud need uhkelt kannatusi. Tretsivad sõnad. Ma haaran saatusel kõrist mis kujunesid Beethoveni enda kangelaslikku elu lipukirjaks. Meil on missa Solemmis praegu ettekandel üsna lühikese vaheaja järel. Teistkordselt aprillis kandis sama koosseis ette selle retro Sovetski dirigendi Edward Churchelli käe all. Täna siis kõlas teos sama solistide koosseisuga dirigent Roman Matsovi käe all. Rumal matsu, kuidas iseloomustaksite oma kontseptsiooni selle teose ettekandel. Petronnil omamises Solemise esimesele partituuri lehele on kirjutatud from härdsin müügist Su härtsingeen südamest südametesse. Need sõnad ütlevad kõik, mida Python oma viieaastase töö juures, mis seal seal enese kallal. See oli 1818 kuni 1824. Selle partituuris on sisse toiminud, on täna juhtunud nii, et et tänane päev on saksa demokraatliku vabariigi loomise 30. aastapäev mida märgib ära progressiivne maailm. Nii et minu arvates Bethany vaim on ka meie Estonia kontserdisaalis ajakohane oma dimensioonide tõttu. Pythoni meister Solemmis on adresseeritud mitte ainult kitsale kirikuringkonnale vaid tervele inimkonnale. Pythoni kontseptsioon selles mõisas on üks gigantilisemaid maailmaliteratuuris ja mis on kõige tähtsam sümfoonilise ülesehitusega sümfoonilise ülesehitusega, see tähendab, et ta ei koosne mitte üksikutest numbritest, vaid on läbikomponeeritud ühe tervikuna nii tonaalses plaanis kui ka struktuuriliselt mitte ainult oma peaaegu romantilises Hubertliku helikeelega vaid ka oma erilise Pythondliku trammatismiga ja dramatismi ning oma erinevat teksti ladinakeelse teksti nišifreerimisega. Muidugi, võrreldes Bachi ja moodsates moodsardiga samale tekstile toob ta väga palju uut. Näiteks Sanctus, Bachi ja Mozarti-il on. Pensionil, aga nagu öeldakse, karvad tõusevad püsti, kui solistid sosistavad saaktust bar landas. Ehk näiteks arhailine, miks Olüdia kirikulaad ülestõusmise koori juures, mis järgneb sakslasele ehk mehaanlikud Foogad kloorias kreedos. Assotsieeruvad ka suured kvarteti fugaga ning Neljateistkümnenda kvarteti algusega oopus 131. Erilist tähelepanu muidugi võiks pöörata episoodile sõjast Aknosteist. Enne viimase toona Eesbatsem, andke meile rahu. See viimane episood teeb 100 teost võib-olla veel aktuaalsemaks, kui paljud meie sajandi sõjaohuillustratsioonid. Kui pisut ajalugu, siis mis sa, esiettekanne toimus Peterburis juba aastal 1824. Mis on väga suuraparaat, segakoor neli solisti suust sümfooniaorkester ja äärmiselt nõudlik tehnitismi suhtes. Koori sopranite, Tennerite kohutav kõrgus, altide ja passide Madardistituur valmistavad kõikidele kooridele terves maailmas palju mured, sellepärast et ei oska lapp kontserditelt väga harva. Meie koor on aga neid raskusi peaaegu terves ulatuses. Tänud. Kahju, et meie koor ei saa sellele tippsaavutuste tehnikale pühendada palju aega, sest meie ainukesel eesti professionaalsel kooril on palju funktsioone Eesti nõukogu ja maailma paremiku propageerimisel. Au ja kiitus meie koorile ja nende juhtidele seltsimees üleojale ja seltsimees Kangronile, nad nõustuvad iga aasta kas või ühega pidase teosega oma närve kosutama. Mineval aastal oli see Bachi h-moll Mess sel aastal Beethoveni missa Soleminis ja tuleval aastal võib-olla hindelli messias meie solistidele entusiastidele. Niisamuti nagu meie koorile. Kui ette kujutada, et solistid oma teatri ja kontserttegevuse kõrval on võtnud enda peale see raske vaevarikka ja aega rööva ülesandeid ning kõik ühekordseks esinemiseks nad on ära õppinud väga rasked partiid distituuri mõttes, sisu mõttes, jäätis nitsismi mõttes siis minu kummardus nende eest vantsada. Sügavam. Orkestri osa on väga nõudlik ja eeldab intelligentseid artiste. Neid on meie orkestris kaunis palju, kõik osalised teevad oma töö rõõmuga, kui kerkib võimalus pakkuda oma ilma šedöövrid. Ja kellele pakkuda muidugi meie nüüd juba kaunis nõudlikule kuulajaskonnale. Mati Palm ja Ivo Kuusk solistideks kanissa solin ise eelneva ettekande puhul aprillis, kui dirigendiks oli Eduard silosell. Kas teil ku solistidel on mingisugust erinevust? Näiteks kahes ettekandes laulmisel tunnetate mingisugust erinevat kontseptsiooni või kui laulate, nii nagu te oma saite, valmistasite? No kontseptsiooni vahe on kui mitte suurust, märgatav sest küsimus selles, Eduard, seal on küllalt noor dirigent maestro Matsadaga väga kogenud ja teost väga põhjalikult tundev dirigente temaga meil oli eelnev ettevalmistus, töö küllalt pikk, isegi minu praktikas last kõige pikem ja võib-olla ka kõige analüüsivam. Temal on omad kindlad välja kujunenud arusaamad teosest ja see on väga huvitav jälgida. Võib-olla, et kui kõigega teinekord ei taha nõus olla, siis annad, tegi on seal dirigendipoolne lähenemine ja tema on asja üldjuht. Nüüd aga muret tekitab niisugune asi, et orkestri tööeetika sellel korral on. Kui mitte halvasti öelda, siis kergelt öeldes natukene võib-olla isegi häbiväärne, sest kui overnamastron dirigendipuldis solistid, koor on kohale kutsutud, siis orkester kas ignoreerib või midagi taolist, vähemalt segab normaalset tööd. Selles mõttes, kui dirigent lööb korra, peatab mõne lõigu, hakkad märkust tegemast, orkester mängib tihtipeale edasi inertselt. Seda kolleeg Ivo Kuusk, jälges noodist 15 taktiorkester mängis veel edasi. See on kohutav. See on eelkõige vähene austusmuusika, nii suure muusika kui Pythoni, mis sa seal eelmisel aastal teiseks kolleegide vastu ja rääkimata dirigendist. Niiskuse töömeetodi juures vaevalt et ta kerge olla, sest kui kolmest proovist raisatakse Võib-olla pool aega asjade peale, mis vaiksed olemata olla, siis ju taga järgeb kah, pole vaesemaks, tahaks aga muidugi loota, et kollektiiv võtab ennast siis maksimaalselt kokku ettekande ajal. Ja nii-öelda püüab päästa, mis päästa annab. Häirib muidugi ka orkestri, paljude nooremate mängijate vähene jälgimisoskus. Tihti on valenoote tänases proovis, näiteks kui tšellokontsertmeister tegi märkusi oma rühmale, siis rühm seda nagu ei võta päris tõsiselt, kes naerab, kes kehitab õlgu nagu kontsertmeistrid oleks asjata sellele tööle määratud, nii et ma ütleks ettevalmistusse. Peaproovides on üsna sünge varjuga. Mis puutub partiis, siis partiid male on küll alles teist korda ja paradiis on mitmed põhimõttelisi, uusi raseeringuid. Maestro, mad savisoov. Ma ütleks, et kevadel laulmine läks nii kergemalt, nii-öelda ots otsaga kokku. Kõik tuli enam-vähem korralikult välja. Aga palju midagi uut me juurde ei saanud. Näeme, mis saab seekord. Mina mõistan täiesti oma kolleegi Mati Palmi kibestumist orkestri koha pealt, ei jaga seda mingil määral, kuna tegemist on jah, nagu kontseptsioon on võib-olla küllaltki komplitseeritud dirigendipoolselt ja nõuab ääretut tähelepanu. Ja samuti meie ettevalmistus, nagu Mati Palm ennegi ütles, on võib-olla põhjalikum, kui kunagi seda enne on olnud. Mina prakku laulan küll seda juba enam kui teist korda maa ka eelmisel korral, kui Moskvas oli see raadio koor ka seal laulsin tenori partiid ja mul see partii on nii nagu tuttav, kuid muidugi aastate jooksul siin vahepeal ununenud. Ja nüüd, kui ma võrdlen seda Churchelli aprillikuu kontsert, tee siis seal oli tegemist, jah, meil vist ühe või kaks, proovime, tegime dirigendiga, ta kuulas meid ära ja siis me jäime lootma kontserdiõhtuse inspiratsiooni ja selle puhangu peale. Üldiselt siiski asi kujunes selliseks. No enda nagu initsiatiivi aktiivsuse peale lootmiseks dirigendi poolt väga paljudes kohtades lihtsalt ootas ärasel olukorra, kui ta siis teatud sõlmpunktid lahendas. Nüüd on meile peale nagu tema ütleks, surutud aga siiski meid nagu lihvitud teatud kindlas suunas kindla kontseptsiooni järgi. Ja maestro Matsovi pool tehes ansambli proove, sai tõesti päris suurt rõõmu tunda, hoolimata sellest ja võib-olla mõned on nagu Meie suhtes lauljate vokalistide suhtes nagu küsitavad, sellised traktovkad või teatud niisugused pausid, sagedased hingamised, fraseerimine võib-olla teistmoodi, natuke ja nii edasi. Aga siiski kuna me kell neli tegime seda tööd koos dirigent siis me juba hakkasime 11 hästi kuulma tundma ja nüüd siis orkestrilt tulles nüüd paraku küll kaotasime sellest, kui mitte 70 protsenti, siis 95. Ja praegu noh, loodame parema peale, sest nüüd tänane proov juba natukene oli nagu päikesekiired olid sees. Aga nüüd üldiselt niisugune terve see töömeeleolu ja kõik see eetika, see, mis mati peal siin eelnevalt rääkis, seal mingil määral üllatav ebameeldivatele. Kontserdiolukorras nagu tundub, esimese poole järgi võtsid kõik ettekandes osalejad, kaasa arvatud orkester, ent siiski maksimaalselt kokku. Nii et erilist põhjust kellelegi üle nurisemiseks vist ei tohiks olla. Eriti arvestades teose keerukust. Nii vaheaja jutud on nüüd räägitud, märguande tuled antud, jään ootama kontserdi jätku. Õhtu teises pooles kuulete kahte viimast osa. Neljas Sanctus, viies agnosteil Ludwig van Beethoveni suurteosest missa Solemmis. Esitajate koosseisust oli meil ülekande alguses juba juttu. Aga kuna aeg lubab, nimetame selle veel kord. Põhiraskuse kandjad. Kaks meie teenelist kollektiivi Kerso Eesti NSV riiklik sümfooniaorkester ning Eesti televisiooni ja raadio segakoor. Koormeistrid Ants Üleoja ja Tõnu Kangron. Solistid Kaie Konrad sopran, Laine Mustasaar metsosopran, Ivo Kuusk tenor, Mati Palm bass. Dirigent, Eesti NSV rahvakunstnik Roman mat sov. Viiulisoolo neljandas osas Sanctuses esitab orkestri kontsertmeister, vabariikliku konkursi laureaat Mati Kärmas. Jääme nüüd ootama kontserdi jätku.