Kui kogu rahvas Talv toretz talv väsimata priiskab kui küllusesarvest ilu üle keeb maa tema töödes, kui hõbepeegel kiiskad ta sinigrotiks musta. Või muinasjutukaunid, mängukannid, teemandid, hiilikus? Oi kui halva Dannyt. Ja päris tõesti. Milleks linnas, kus meil iga päev on rohkem surmatõbe, mis jaoks küll kõikse helki valarus rohtaedade kristalle need sulgeda, need sulgeda on vaja, nii nagu peeglid katab leinamaja. Kuulsite ridu Veera Hinberi poeemist, Pulkova meridiaan, mis on värsistatud blokaadiaegsest Leningradis ei olnud seda mitu aastakümmet lugenud, nüüd lugesin uuesti läbi ja taas imetlesin poeedi erilist oskust näha kõige olulisemat raske aja traagilistest päevadest. Oskust mõista Lenin gradose hinge, tema uhkust oma kodulinna üle ja alistamatust selle kaitsmisel. Jah, just nimelt sellel esimesel, kõige rängemalt blokaaditalvel kulglas päike, kuude kaupa, papa surmahädas vakkuvat linna poeedil ei olnud tarvis otsida valusaid näiteid valguse ja varju teravate kontrastide kirjeldamiseks. Need kontrastid torkasid silma igal sammul ja see oli kõige raskem, kõige talumatu. Kuid päikest ei saanud kinni katta, nagu kaetakse kinni leinamajas peeglid. Säravat valget lund ei saanud kinni katta, sest seda oli siis kõikjal üle Leningradi. Keegi ei jaksanud teda koristada. Tema helk ulatus läbilaudadega kinni löödud akende ka leningradlaste jääkülmades tubadesse. Jääkristallide kõlin oli sel talvel ainukeseks saate meloodiaks kümnetele tuhandetele Leningrad lastele, keda külm ja nälg ühishaudadesse viisid. Käisin esimest korda Leningradis ühel teisel talvel. Ka siis oli lumi, oli päike. Uhkelt särasid kullatud tornitipud majade hoovides ja parkides mängisid lapsed lumesõda. Blokaadi lõpust oli siis möödas ainult neli aastat. See oli 1948. aasta jaanuaris. Käisime seal koolivaheajal tudengiekskursiooniga blokaadist olime mõndagi kuulnud, kuigi siis ajalehed eriti üksikasjaliselt seda teemat ei puudutanud. Ometi ei osanud me leningradlaste katsumuste tõelisi mastaape ette kujutadagi. Olime valmis nägema varemete välju, kuid hoopiski hämmastas meid see, et sõja jälgi üldse silma ei hakanud. Isegi mitte Kirovi tehaste lähikonnas, kust kaks ja pool aastat oli rinde eesliin läbi läinud. Tallinnas oli siis seda nägu veel paljudes paikades kasvõi terve Harju tänav, mille kordaseadmine algas alles sellesama 1948. aasta kevadel. Leningradis öeldi meile kõik elanikud on väga palju oma vabast ajast kulutanud kodulinna kordaseadmisele. Selles nähakse oma aukohust, kadugu, need neetud sõja jäljed. Asjatult otsisime ka läbielatu raskeid jälgi leningradlaste nägudelt. Inimesed liikusid toimekalt elurõõmsalt, kõik olid lahked ja abivalmid. Naeratusi järgnes naeratusele, kuigi teadsime, et sõda oli tekitanud igale leningradlased parandamatuid haavu. Siiski meenub, et hommikuti hotell Severnaja kõrvalt Nevski prospekti nurgalt poest sooja ja pehmet Leningradi saia ostmas käies nägime iga päev väheldast vana naist kes võtnud riiulilt sooja saia, puhkes nutma. Need, pisarad ei olnud määratud kõrvalistele isikutele, samuti demar vaikne kurtmine. Oleksin masel hirmsal, talvel kasvõi ükski kord oma lapsukestele niisugust saia saanud. See oli sõjajälg, ühe tragöödia tuhmumatu vari. Selle esimesel Leningradi külastusel käisime ka teatris. Ühel õhtul mälu järgi oli see väikeses ooperis kõnetas meid uksehoidja keskealine naine, ootamatult eesti keeles oli kohalik kogu blokaadi aja Leningradis elanud ja töötanud etenduse vaheaegadel ja ka pärast lõppu olime kobaras tema ümber ning ta rääkis, rääkis, rääkis. Paljutki me juba teadsime, aga mis sellest ikkagi vahetu tunnistaja. Eriti on meelde jäänud, kuidas ta iseloomustas Leningradlastel. See on eriline inimene, kinnitas ta. Ka kõige raskematel hetkedel ei mõelnudki alistumisele. Inimesed surid veendumuses, et linna kaitse on kindlates kätes. Nurisemata söödi ära oma tilluke normi leivatükike, mis kahjuks paljudel ei suutnud elu sees hoida. Muretseti vaid selle üle, kas ikka linnakaitsjal jätkub. Leiba jätkub jõudu. See oli, see kuulus Leningradi vaimsus, kinnitas vestleja, mis ka pärast sõda on varemete koristamisel ja uue ehitamisel imesid korda saatnud. Ma ei oska öelda, kas me siis taipasime, mis võiks tõeliselt tollase Leningradi vaimsus. Ent mõni päev hiljem mööda Leningradi kaitsemuuseumi vaikseid saale ringi liikudes pidime taas kangelaslinnainimestele mõtlema sealsetest todest, dokumentidest, makettidest, sugenes, minu jaoks seniajani ületamatu muuseumi elamus. Ma mäletan, et pikka aega seisime me klaas Bly juures, mille all lebas killuke blokaadi, aja leiba, paar korda suurem tikutoosist, mingisugune tume mass. See oli paljudele ainuke päeva toit. Kaks aastat tagasi, kui ma oma saates kõnelesime kangelaslikult eluteest, iseloomustas sõjaveteran Vladimir Käsper seda leiba. Võib ütelda kohe sellel leivale ei olnud praeguse leiva lõhnagi üldse. Ma täpselt selle leiva retsepti muidugi ei tea, aga jutud seal meie sõjaväelaste hulgas oli selle leiva koostis oli umbes niimoodi 15 20 protsenti oli jahu umbes 60 protsenti ülijahvatatud puukoor ja ülejäänud siis muidugi vesi. Ühesõnaga see leivapäevane ports oli umbes niisuguse mõõtudega. Nad olid täpselt, me teda ei mõõtnud seal, aga nüüd niipalju kui mul silma ees on umbes 12 sentimeetrit korda seal kuus-seitse korda korda kolm, umbes nii, vot niisugune leivatükk tähendab, oli seal siis meie päevane ports viis oli ta ja jumal hoidku, siis oli ainult selles, et oi, oleks aga rohkem just leiba oleks rohkem. Hiljem leningradlaste toitlusolukord küll paranes, kuid see leivatükk jääb alatiseks blokaadi katsumuste koondsümboliks. Kuidas küll ütles sisse uksehoidja? Kõige kummalisem. Me harjusime blokaadiga. Tundsime, et kui see juba kord nii on, siis tuleb vastu pidada ja võidelda. Ei kassine augumisteid, koera hauge? Ei linnusüüdistust. Need kõik on nälg siit peletanud. Need on nüüd kuskilt kaugel, kus hobusest? Teele aurav jälg, kus Leida võivad kaeraterasid, seal näed nüüd nende suliskerasid. Saadet kavandades mõtlesin kaua selle üle, kas on veel kord tarvis taaselustada Leningradi blokaadi sündmuste traagilisi lehekülgi. Kuid siis tuli üks raamat. Nimelt sattusin lugema soome kirjaniku Pavo rindalateost Leningradini kohtalan sümfoonia Leningradi saatusesümfoonia. See on erakordselt aus raamat, milles Soome rahukaitsekomitee kauaaegne esimees ja ühingu, Soome NSV Liit juhtiv tegelane ainuüksi dokumentaalsele materjalidele toetudes esitab ränga süüdistuse fašismile. Ja mitte ainult Hitler lastele, vaid ka soome reaktsionääridele, kes olid vahetud kaasosalised Leningradi piiramisel. Ehkki raamatus kõnelevad dokumendid ja tunnistajad, ei jäälauk tor üksnes vahendajaks vaid annab ka hinnanguid ja asetab rõhud õigetesse paikadesse. Olen Leningradi blokaadi kohta palju lugenud, aga kõigest kõike on see raamat. Emotsionaalseid. Selle raamatu üks peatükke kannab pealkirja isa ja tütre isa ja tütar, mille üks tegelasi on praegune Eesti NSV teeneline õpetaja Tamara Laas. Neli päeva enne sõja algust lõpetas ta Leningradis keskkooli ja unistas edasiõppimisest ülikoolis. Kuid siis tuli sõda. Tamara laas on meie stuudios. Aga ma mäletan ühte hästi selget päikesepaistelist päeva ema oli mul kuskile ära läinud. Isa oli kodus, me olime kahekesti ja millegipärast me sõitsime mõlemad ordu ukse juures. Neljandal korrusel Me elasime ja kuulsime undamist. Tõstsime muidugi pilgud taevasse ja nägime oli lennuki, et tulevad veel kolm ja veel kolm, nii nagu nad tavaliselt siis hiljem juba lendasid. Ma mäletan iso reaktsiooni, kõigepealt ta haaras mind kas surus enda vastu ja pani rõduakna Hinny. Absurdne, eks ole, majja oleks sel päeval hakatud pommitama sel korral siis oleks ju kõik need klaasid olnud meil. Ja pärast tagantjärele hoogu. Isa ütles, et on fenoolid ja, ja siis ma vaatasin, kui kahvat oli saanud, tema oli ju ikkagi 40 neljane, aga mina olin seitsmeteistkümnene ja tema oli omal ajal ju ikkagi juba sõjast läbi käinud, aga minul oli see kõik. Hoolimata sellest, et rinne lähenes Leningradile, toimus ülikooli vastuvõtt ja Tamara laasist sai üliõpilane. Kuid need, kes vastu võeti, ei läinud auditooriumidesse, vaid Novgorodi lähistele kaevikuid kaevama. Seal satuti esimest korda vaenlase tulelöögi alla ja edasi. Siis vahepeal saadeti meid jälle tudengeid juurviljapõldudele rohkem põhiliselt vist ei jõudnudki midagi, kui meil koristasime kapsaid ja ei osanud ju teada ka, et võta heitajale paargi kapsapead ennast endaga kaasa. Nii eluvõõrad nagu me ikkagi olime. Aga pärast ema käis nendel samadel kapsapõldudel ja korjas juurikaid ja neid lehti ja soolas ja see oli siis meile toeks ja abiks ja tema, kui tuli nendelt põldudelt siis õnn eta tuli neid, seal juba tulistati. Meie, kui olime seal juurviljapõldudel, meid ei tulistatud. Siis läks elu blokaadi rööbastele. November-detsember maa kõndisin ikka igapäevi järjekindlalt ja surmkindlalt, mul oli tarvis ülikooli minna ja läksin kaani ja õppisime me kütmata ruumides auditooriumites. Õppisime väga visalt ja läks see töö meil aga väga usinasti. Mehka töötasime sellepärast, et kui me sinna olime saanud solidaar, viska töötada. Ja ma oleksin ka edasi õppinud. Ma ei mäleta, kui punases algasid jutud sellest, et ülikool edukueerub, kõõrub kuskile KeskAasiasse, minu arvates isa ütles, tead, tütrekene, minul on nii raske. Okei, ole mulle toeks. Ja kõik need päevad, mis seal praegu kulutad minu peale saab tagasi tehtud, katkesta tähendab oma õppimised. Ta ei nõudnud, et ma oleksin ülikoolist ära tulnud, aga et ma oleksin kohe lihtsalt tema juures, kuna temal oli väga raske käia, liikuda ja temal oli kas teise või kolmanda staadiumi bluff ja siis organiseeriti lisatoidupunktidega. Me viisime teda sinna kelguga kahekesi emaga vedasime teda kelgutama peale sinna. Ja jätsime ta ooteruumi. Ise läksime koju tagasi, see oli pikk maa meil läbi käia, ema oli see ka paistes, jalad olid tal paistes, mina olin jälle nii kõhnukened, puhuja ja langed. Või lendad öösel üks kella kahe-kolme aeg Lolijasse mehhaaniline, kell divisti, niukene, tõmbad nöörist või tõmbad sellest traadist ja kell ja hella helin. Läksin tegin ukse lahti, isa seisab seal. Kuidas ta seal maha ei kukkunud, seda ma ei tea, aga ta oli ka lumine jõuda, siis oli ikkagi ka maha kukkunud ja üles tõusnud, nii et ühtegi halgu ega ühtegi suunati ei saa, siis on niimoodi kui ainult leiva eest, aga palju meil seda leiba oli? Minul ja emal oli 125 grammi, isal oli 250 grammi, seda oli tarvis selle jagada ja süüa. Isa tuli läbi külmunud, muidugi me panime nii palju, kui meil oli ahju Suhe, saeldasime tema jalgu, ma ei tea, millega me siis lepp, no määrisime tema jalgu ka. Mu on, kas oli kalamaksaõli, aga see oli ka meelt. Defitsiit, nagu praegu öeldakse, sellepärast et kalamaksaõli oli ainukene õlisaadus rasva ma ollus, mida võis süüa ja siis panime ta pikali, ta jäi pikali. Vabandage, Tamara laas, aga ma jätan vahele teie isa surmastseeni. Ma mõistan, kui raske oli sellest rääkida, missuguseid mälestusi see taaselustas oli ju väga raske see minek ja uusi raskusi tekitas ka lahkunu viimsele puhkepaigale viimine. Siin otsima, kes aitab töö juurest, ma sain lõpuks abi, aga kõigepealt mõtlesin ikkagi, et lähedased inimesed tulevad appi jätma. Isa sõber elas tomat, jov, piduok, see tähendab, et oli tarvis mööda Nevskid minna. Edasi mur ma järgmisel hommikul peale isa surma hakkasin minema. Ega me ei kasutanud eriti ma neid sildu, sellepärast et hõlpsam oli kõiki minna üle jää üle Neeva. Ja vot sel päeval põles kastsin, leidur põles, mis tähendab tulekahjus sel momendil, kui, kui ei ole vett. Need, see oli masendav pilt. Jõudsilmatumatšov, piri Õulak majani, kus elasid meie tuttavad ja, ja sain teada, et see, kelles, kellelt ma ootasin abi. Sellesama teekonna ma siis võtsin ette, nüüd tagasitulekuks, nüüd tekkis tahtmine astuda mõnda trollibussi sisse. Need seisid ridamisi. Uksed olid ka lahti, aga kaine mõistus võttis ikkagi võimust. Sellepärast ma ütlesin, et kui ma nüüd istun ega siis ma enam ei tõuse. Aga kuidas on ema, kes ootab? Jõudsin ma koju? Loomulikult, aga ma ei, ei arvanudki, et tema on nüüd minu tuleku üle rõõmus või sellepärast, et olukord oli masendav. Isa ja lamas diivanil. Aga ema oli meeleheites. Seminud, hämmastas. Selgus, et see pool liitrit petrooleumi, mis anti meile terveks kuuks valgustamiseks see läks tal kogemata maha ümber ja siis me oleme, kuidas me elame absoluutselt pimedas toas, lihtsalt töö juures ma leidsin abi. Andsin tema leivatalongid ära ja siis üks kena naisterahvas, kes võttis need talongid vastu, ütles mulle. Ja kas sa kõik talongid annad ära? Olen siis valik olnud selle selle koha pealt lõkist rumal inimene äärmiselt aus ja ta ütles, et aga millega sa matad. Ja ta andis mulle vist neli talongi tagasi. Et see on sulle matmise jaoks. Ja kui me olime kalmistul, vaat siis see hauakaevaja küsis. Aga millega sa, lapsuke, tasud? Ma ütlesin, et mul on talongid. No hea küll, Audeli kaevatud. Seal oli kellegi vana kirst, sinna kirstu peale sai siis pandud minu isa ja muld peale aetud. Pärast siis langes sinnaga lumi. Aga seda kohta ma enam ei suutnud leida. Tihti otsisin. Need olid päevad, nädalad, kuud, kus tragöödia järgnes tragöödia-le. Meie naabrinna palus, et ma hakkaksin temale ka tooma leiba, sellepärast et tema poeg ei suutnud selle väga tähtsa ülesandega toime tulla, sellepärast et ta läks poodi ja tuli tühjalt tagasi. Ei talonge, ei leiba, ta sõiku tee peal ära. See oli kaks aastat noorem poiss, kui mina olin seitsmeteistkümne näinud, siis ma sain juba 18 temaga 16-le kasvuias. Poiss ja ema olid täitsa neljas. Mõlemat nad koos lamasid selles voodis ja. Ta ükskord koputas minu seinale. Palus, et kas ma ei hakkaks tooma. Ja vot siis ma läksin apteeki ja ostsin apteegikaalud. Siis hakkasime kaaluma igale ühele täpselt nii palju, kui on tarvis. Ja viisin temale kaaludega selle leiva sinna. Ise ta suri, meie korteris elas üheksa inimest. Sellest üheksast inimesest tuli siis minul oma kätega linade sisse õmmelda. Peale isa, keda ma õmblesin vaiba sisse üks vanainimene 71 või kaheaastane, kes elas üksinda ühes toas siis need kaks inimest, kes surid. See on siis juba neli. Ja neljandal-viiendal aprillil oma ema. Aga kuhu ema maeti, seda ma enam ei tea. Juurika, viska Joske kalmistule. Tööpinkide ja masinate taga uut elu hoogu kõikjal näha saad tööstus tohutu energiaga nüüd jälle toitma hakkab Venemaad ja iga masin, iga agregaat saab uhkelt kandma kirja. Lenini pra. See ei olnud poeedi pelk unistus rahuaegsest Leningradist tähtsast tööstuskeskusest isegi sisse piiratud. Leningrad töötas ja saatis oma toodangut blokaadirõngast välja kui esimesel blokaaditalvel, kui oli suur puudus energiast, suudeti remontida vaid sõjamasinaid ja relvi ning valmistati praame suviseks Navikatsiooniks Laadogal siis järk-järgult tootmine laienes. 1942. aasta sügissuvel rajati sakslaste silma all aga nii, et vaenlane seda ei taibanud. Leningradi jaoks kaks tähtsat elusoont. Naftatorustik ja kaabelliin Volhovi elektrijaamast Leningradi mõlemad vee all. Nii saadi üle energiakriisist ja võidi tootmist laiendada. 1943. aastal tõusis järsult laskemoona eriti suurekaliibrilist mürskude väljalase. Linn varustas Leningradi rinnet täielikult kuulipildujate automaatidega. Hakati ehitama uusi sõjalaevu. Teistele rinnetele ja laevastikele ehitati meresuurtükiväekahureid spetsiaalset aparatuuri sõjalaevadele, sõjaväe raadiojaamu ja telefoniaparaate. Hakati valmistama ka rahuaegset toodangut, generaatoreid ja tekstiilitööstuse masinaid. Kogu sõja aja sai meie maa leningradlaste valmistatud arstiriistu, mille järele nõudmine teadagi oli väga suur. Leningradlaste elujärg paranes kogu aeg. Alguses elutee, siis 1942. aasta suve suurnavigatsioon Laadogal ja lõpuks vaenlase blokaadi rinde läbimurdmine 1943. aasta jaanuaris. Need olid need eluarterid, mis Leningradi toitsid kuid ka toiduga aitas Leningrad ennast ise. 1942. aastal algas suurejooneline individuaalaiamaade rajamine, mille alla võeti linnaväljakud, pargid ja puiesteed. Linnaservades loodi aedvilja sovhoosid 1943. aasta kohta. On teada, et siis kogusid leningradlased sovhoosides ja individuaalaiamaadel 134000 tonni kartulit ja juurvilja. Ja seda kõike suudeti tingimustes, kus vaenlane linna iga päev pommitas. Ja ka kultuurielu ei soikunud. Nüüd lühike mälestuskild Tallinna Polütehnilise Instituudi professorit Ülo taigrolt, kes neli aastakümmet tagasi oli balti laevastiku ühe luurerühma komandör. Kinod, Jabjaaker, teod, Puškini nimeline diaater Nevski peal. Seal läksid operetid ja muusikaetendused, mis täiesti vajalikud meeleolu tõstmiseks, kui seal veel või teisel momendil oli võitlejatel võimalus sinna sisse astuda. Ja mul on meeles veel, see oli vist 42. aastal kui istuse sale Abemikus parti, Saavit, kes läbi rindeliini 200 hobusekoormat viljatäit Leningradi. Ka nemad istusid seal, ma mäletan selles teatris esiridades. Kuid jõudis kätte ka see päev nüüd kuulamiseks reportaaži lõik, mis on salvestatud 40 aastat tagasi ülimalt suurel rõõmu hetkel. Arvan, et kuuldut ei ole tarvis tõlkida. Jätkem ainult meelde, kuupäev, 27. jaanuar 1944. Vaenlane oli lõplikult Leningradi alt minema kihutatud. Oli lõppenud blokaad, mis ligi 900 päeva ja ööd oli ahistanud Neevalinna. Nüüd oli, mille üle rõõmustada oli, mille puhul juubeldada. Ülot Aigro mäletab seda pidupäeva. Panin oma luuresalgaga juhtusin olema siis just Leningradi linnas sai gaasilt kaasa elatud sellele suurele peole ja see oli tõesti üks haruldane rõõmuhetk ja ilutulestik ja halluditmis selle auks. Tee siis oli tõesti inimesed nihkuda, Hotsid naersid ja muidugi nutsid sellest võidumeeleolust. Sest Leningradi ela, elanikkond oli ikka haruldaselt kangelane, küll meiereid olime sõjamehed, nomee arhiivi sõdida ja nii edasi kõiki raskusi kanda. Aga seal töötas veel kümneid kümneid tehaseid, seal oli mitmesuguseid asutusi, organisatsioone ja nii edasi, kus põhiliselt töötas seal tagalas just naispere. Mis ei kujuta ette, et mõnes teises linnas nii sangarliku rahvas poleks olnud. Tuleb tund, kus pärast viimseid hoope me enam Kaevikuid ei rähkle, jälle suuname siis teleskoope öös helkivale koidutähele. Ja pühitseme päiksekirgas sõudu tas igavesti Loitvat elujõudu. Ettevalmistused vaenlase minema kirjutamiseks Leningradi alt ja sellega koos ka Novgorodi, Alt ja Leningradi oblastis algasid juba 1943. aasta sügisel. See ei olnud lihtne ülesanne. Fašistidel tegutses seal armeedegrupp nord kindralfeldmarssal kühvleri juhtimisel. Gruppi kuulusid 16. ja 18. armee, milles kokku oli 741000 sõdurit ja ohvitseri üle 10000 suurtüki ja miinipilduja, 385 tanki ja ründesuurtüki ning 370 lennukit. Vaenlane oli kahe ja poole aasta jooksul valmis ehitanud väga tugevad kaitseliinid betoonrajatistega, mille läbimurdmiseks oli vaja suurt jõudu. Nõukogude väejuhatus otsustas rakendada kolme rinde Leningradi Volhovi ja teise balti rinde vägesid, mille koosseisu kokku kuulus üks miljon 241000 meest 21600 suurtükki ja miinipildujat, 1475 tanki ja ründesuurtüki ning 1500 lennukit. Kaasa tõmmati laevastik, kaugtegevuslennukid ja partisanid. Nõukogude plaanides oli kesksel kohal teise löögiarmee löök vaenlase pihta oranian pommiplats Tarmilt. Teatavasti oli Oranje pommipiirkond kogu sõja aja nõukogude sõjameeste käes. Selle ümber oli moodustunud nõndanimetatud väike piiramisrõngas. Nüüd oli tarvis teine löögiarmee koondada plats Tarmile. NSV Liidu sõjamerelaevastiku rahvakomissar laevastiku admiral Nikolai Kuznetsov meenutab oma mälestusteraamatus võidukursil. Teise löögiarmee üksuste paiskamine, Oranje pommiplats Tarmile kujunes tõeliseks kangelasepo peaks ellu, viisime seda Leningradi sõjamerebaasi juhataja kontradmiral kuule show ja Kroonlinna merekaitserajooni juhataja kontradmiral Levtšenko jõududega. Viiendal novembril saime esimesed ettekanded. Need olid äärmiselt lakoonilised. Kuid neid lugedes kujutasin hästi kogu pilti. Talumatu suits, pakane, tuul. Lakkamatu kahuritule all kogunesid väeosad Leningradi lähistele Lizzi Nossi neemele. Seal laaditi nad laevadele. Esimesel etapil, viiendast kuni 20. novembrini 1943 kasutati vägede vedamiseks kahte miinilaeva kahteise liikuvat dessant praami kuut traalerid, kaheksateistkümmet, praami koos puksiiridega. Meremeestest moodustati spetsiaalsed laadimiskomandod. Sel etapil tehti 93 reisi, kui neid vedusid niimoodi üldse nimetada võib. Vägede üleviimise teine etapp oli 23.-st detsembrist 1943 kuni 21. jaanuarini 1944. Siis tuli läbida raske jää ja vedada sai ainult öösel. Kogu selle aja olid laevastiku ja eriti laevastiku kolmanda vastulöögi korpuse suurtükimehed alalises lahinguvalmiduses, hoides sihikul igat vaenlase patareid, mis võis lahte tulistada. Edasi aga meenutab teise löögiarmee juhataja pärastine armee, kindral Ivan võitjuunitski. 14. jaanuar 1944 vaikus. Päev oli sombune. Ja äkki lõhestas selle vaikusesuurtükkide kogupauk. Algas teise löögiarmee, suurtükiväe ettevalmistus tuli. See algas kell üheksa, 35 ja kestis 65 minutit. Selle ajaga arvestamata laevastiku ja rannasuurtükiväge Kroonlinna Krasnaja Gorka ja seeria Lužedi merekindluste suurt tükke lasti vaenlase pihta 110000 mürsku. Seejärel asusid meie üksused pealetungile. Sakslastel oli suurtükitule tagajärjel suuri kaotusi. 14. jaanuaril 1944 alustas pealetungi kogu Leningradi rinne kindral Kovorovi juhatusel. Vaenlase kaitse oli ettearvatult tugev. Esimese kolme päevaga suutsid teine löögiarmee ja 42. armee tungida ainult kaheksa kuni 10 kilomeetri sügavusse. Kuid vastane hakkas väsima. 18. ja 19. jaanuaril viisid armeede juhatajad lahingusse omad teised Esselonid ja mobiilsed grupid. 19. jaanuaril vallutas teine löögiarmee ropsa ja 42. armee Krasnaja Se loo. Selle päeva õhtuks oli vaenlase Peterhofistrelnaa grupeering purustatud 14 10. jaanuaril alustas Novgorodi all pealetungiga Volhovi rinne kindral Meretzkovi juhtimisel. Pärast ägedaid lahinguid vabastati 20. jaanuaril Novgorod. Nüüd olid loodud kõik tingimused pealetungi edukaks arendamiseks rindel Soome lahest ilmeni järveni. Kartes sissepiiramist hakkas vaenlane taganema. Alguses püüti jalad maha saada luga jõel, kuid veebruari alguses peksti ta juba Narva jõeni. Taas meenutab Ivan veid juunitski. On tarvis öelda, et nii blokaadi päevil kui ka pealetungi päevil leningradlased maavägilaevastiklase partisanid ilmutasid suurt visadust, mehisust ja seninägematut kangelaslikkust. Esimese 10 lahingupäeva jooksul autasustati rohkem kui nelja tuhandet võitlejat ja ohvitseri ordenit ja medalitega. Mulle meenub seersant kriigin, kes 18. jaanuaril kordas Aleksandr Matrossovi kangelastegu. Seda kangelastegu kordas ka nooremleitnant Volkov 42. armee 45.-st diviisist. Mäletan kommunistlikku noort puurijad, juukinit, poisikest, kes langes 15. jaanuaril 1944. Ta hüppas esimeste seas vaenlase kaevikusse, heitis sakslaste sekka granaate ja tulistas neid automaadist. Ta sai surmavalt haavata. See oli massiline kangelaslikkus. Blokaad likvideeriti, lõplikult. Vabastati täielikult Leningradi oblast ning linn võis taas hakata vabalt hingama. Meenutagem ridu Biskarjovi vennaskalmistu memoriaalmüürikividelt oma eluladu ütlesid, et kaitsta sind, Leningrad, sind revolutsiooni hällis. Nende õilsaid nimesid üles lugeda ei jõua. Nii palju neid puu, Cap graniidi. Põlise valve all. Kuid tea, kes saab kuulata, siin neid kive ei unune, keegi ei unune, miski.