Kui kogu rahvas Kümne esimesel veebruaril 1944 avaldas Nõukogude informbüroo kokkuvõte suure pealetungi tulemustest, mis sai alguse Leningradi ja Novgorodi all ja mis tõi sõja Eestimaa piirile. Pikematagi on selge, et need Kuu aega kestnud heitlused erutasid kõiki nõukogude tagalas viibinud eestlasi eriti aga eesti sõjamehi, kellest enamus oli juba peaaegu aasta rinde teises ešelonis, olles seisnud eemal aktiivsest lahingutegevusest. Sünnimaa vabanemine fašistlikust okupatsioonist hakkas muutuma reaalsuseks. Me teame, et see pealetung tähendas 900 päeva kestnud Leningradi blokaadi lõppu ent fašistlikust okupatsioonist vabastati sellega ka hulk linnu nagu Peterhow uuritsk, ropsa Krasnalise loo Puškin, katsinam ka Dozno Kingissepp, Oudova luuga, Juban suudova Novgorod. Samuti üheksa Leningradi oblasti rajoonikeskust ja ligemale 4000 muud asulat. Ägedaid lahinguid pidades liikusid meie väed edasi 150 kuni 250 kilomeetrit puhastades vaenlasest Soome lahe ranniku kuni Narva jõe suudmeni ning kogu territooriumi ida pool Narva jõge ja Peipsi järve peaaegu kuni Lämmijärveni. Püüame nüüd kujutleda, kuidas kulges rindejoon 40 aastat tagasi Eestimaa lähikonnas. Põhjalõigus oli rindejooneks saanud Narva jõgi ja nagu öeldud, oli osaliselt vaba ka Peipsi järve idakallas. Enne Lämmijärve keeras rindejoon peaaegu täisnurga all itta ja kulges kiussast veidi lõunas ja Strugi Krasnojarski kümmekond kilomeetrit põhja pool kuni Simskini ilmeni järve lähikonnas järveni jõudmata. Seal keeras ta aga järsult lõunasse. Selles lõunalõigus heitlesid teise balti rinde väed, püüdes välja jõuda Pihkva järveni ja Velika jõeni. Jah, sakslaste paljukiidetud idavall kärises kõigist õmblustest. Vaenlane oli kindel olnud, et Leningradi ümber ehitatud kaitserajatised on nii võimsad, et neist ei pääse keegi läbi. Kuulakem, mida 40 aastat tagasi tunnistas Leningradi all vangi langenud saksamaavägede ülemjuhatuse staabiinseneriosakonna korrespondent Rudolf harik Möödunud sügisel Berliinis olles sain ma uue määramise mind saadeti Leningradi piirkonda, kus ma pidin tutvuma Saksa sapööride tööga. Novembris jõudsin ma rindele. 50. armeekorpuse staabis sain ma korpuse sapöörivägede ülemalt Ooberst tüüringilt kõik vajalikud andmed. Ja käisin isiklikult liigoba kanali ääres, samuti Puškini linna lähikonnas. Mul oli täielik võimalus tutvuda Leningradi ümber rajatud kindlustustega ja ma leidsin need olevat heas korras. Minu arvamust kinnitasid ka spetsialistid Berliinis. Kõik olid veendunud, et need rajatised peavad vastu Nõukogude vägede mis tahes rünnakule. Ent viimased sündmused näitasid, et me alahindasime venelaste võimalusi. Vene suurtükiväe tuli pööras sõna otseses tähenduses segamini. Isegi kõige võimsamad inseneriehitised, mida me olime kaks aastat ehitanud ja täiustanud. Üks mehi, kes aitas vaenlase kindlustusi purustada, oli praegune tallinlane, erumajor Vassili Kondrošov. 1944. aastal veel leitnant ja 134. kaardiväe suurtükipolgu rühma komandör. 15. jaanuaril algas meie pealetung Leningradi blokaadi lõplikuks likvideerimiseks. Meie diviis tungis peale pulkuva kõrgendikel Krasnaja loo suunas. Muidugi meie kui suurtükiväelased nägime lahingut ennast vähe luurajad, samuti patarei ja sideruudu komandörid olid ees, tule positsioonil. Nemad nägid oma silmaga, kuidas asjad arenevad. Meie ei näinud, aga tundsime. Meie omad kahurid lasksid vahetpidamata, aga meieni kostis ka kuulipilduja. Tärin. Tegelike sõja jälgi nägime alles siis, kui liikusime edasitungivate jalaväelaste kannul läände. Kohutav, kuidas oli maa ülestustitud kõikjal lömmi löödud sõjamasinat. Tapetuid oli kohati kuhjadena. See näitas, et vaenlane hakkas kõvasti vastu, kuid meie olime tugevamad. Seal oli niisugune episood. Vulgaarpiirkonnas, kuhu meie väed olid sisse kiilunud, õnnestus sakslastel ühte osa meie 327. diviisi allüksustest ära lõigata. Parajasti oli seal ka meie kaheksanda patarei komandör Vanemleitnant voodina. Kaks ööpäeva oli ta piiramisrõngas. Mitu korda kutsus ta raadio teel tuld enda peale, sest teisiti polnud võimalik pealetungivaid fašiste hävitada. Kui raske see meile oli, anda tuld oma meeste pihta, kuid midagi ei olnud teha. Mehed võitlesid mehiselt, paljud langesid. Kartsime voodini pärast, kuid Me kohtusime pärast sakslaste eemaletõrjumist kohutavalt tahmane riided miinikildudest puruks rebitud niide tuli meie juurde tagasi. Sõda säästistada, kirjeldaks alampolkovniku na erru ja elab praegu Krimmis. Vaenlane püüdis iga hinna eest peatada punaarmee edasitungi, kuid rakendatud meetmetel polnud tulemusi. Tunnistus vangi langenud saksa 10. diviisi 19. rügemendi kompanii ülemalt leitnant Alfred tõrkelt. Meie taganemine toimus äärmiselt korratult, terved allüksused viskasid paanikasse, relvad minema ja taandusid juhtkonna loata. Lahinguväljalt põgenevate sõdurite kinnipüüdmiseks loodi tõkestus komandot, kuid needki olid jõuetud midagi muutma. Sageli jooksid püüdjad koost lagunevate sõduritega minema. Rügemendi ülem tutvustas mulle meie kaotusi. Lihtsam olnuks rääkida mitte meie kaotustest, vaid sellest, mis rügemendist järelejäänud oli. Ainuüksi kahe päevaga kaotasid kõik pataljonid üle 60 protsendi isikkoosseisust rohkem kui poolohvitseridest oli rivist välja langenud. Nüüd palun kuulajaid pöörata tähelepanu mõnedele arvudele. Nõukogude informbüroo, 21. veebruari teadaandes võeti kokku vaenlase kaotused. Hävitati 97 lennukit 275 kid 1962 mitmesuguse kaliibriga suurtükki 2235 miinipildujat 3642 kuulipildujat, 4278 autot, 460 mitmesugust ladu. Vaenlane kaotas tapetutena umbes 90000 sõdurit ja ohvitseri. Saagiks saadi 180 üheksat tanki, 1852 suurt tükki, 2543 miinipildujat, 4660 kuulipildujat, 42000 vintpüssiautomaati, üle miljoni mürsu, 17 miljonit padrunit, 2648 autot, 615 raudteevagunit ja 353 sõjamoonaladu. Vangi võeti 7200 saksa sõdurit ja ohvitseri. Kuulakem ära veel üks lugu, mis pärast seda arvude loetelu peaks kuulaja naerma ajama. 23. jaanuaril avaldasid fašistlikud ajalehed sõjakirjasaatja Günter haisingi kirjutise, milles oli sõna-sõnalt öeldud. Kui suur Nõukogude talve ohvensiiv haaras ka Leningradi ruumi, sattusid bolševikud üllatavasse olukorda. Saksa pataljonid taandusid plaani kindlalt samm-sammult Kroonlinna lahe koridorist välja. Kusjuures nad oma eriti elastse võimalikult jõudusäästvalt taktikaga loovutasid bolševikele iga meetri maapinda ainult väga suurte kaotuste hinnaga. Põhjarinde Krinanderid võitlesid uue tõrjetaktikaga, mis ka inglastele ja ameeriklastele Itaalias on muutunud väga ebameeldivaks. Võta nüüd otsast kinni, mis sellega taheti ära öelda. Aga juba jesuiidid väitsid, et otstarve pühendab abinõu. Esimest korda jõudsid Eesti kohanimed Nõukogude informbüroo sõjateatesse kolmandal veebruaril 1944 kui muude hõivatud asulate hulgas märgiti ära kalliveret, vene küla ja tõrvalat. Neljandal veebruaril teatati Narva jõe kallastele jõudmisest. Siin jäi ametlik teave tegelikkusest mõnevõrra maha. Juba esimesel veebruaril olid teise löögiarmee, 43. laskurkorpuse eesmised väeosad jõudnud tõrvala juures Narva jõeni ning alustasid teise veebruari varahommikul vaenlase tugeva tule all jõe forsseerimisest. See oli raske üleminek, sest jää oli purustatud ja kui ta kohati ka terve oligi, siis väga nõrk. Kasutati kaluripaate ja kiiresti kokku seatud kergeid parvi. Esimestena ületasid jõe 98. laskurdiviisi neljanda laskurpolgu võitlejad pudru küla juures. Samal päeval ületasid jõe ka 166. laskurpolgu võitlejad. Kitsale kaldaribale läänekaldal oli tekkinud platsdarm, kus algasid ägedad lahingud. Kolmandal veebruaril sooritasid 48. üksiku mereväelaskurbrigaadi allüksused dessandi Narva-Jõesuusse, et aidata kaasa platsdarmi laiendamisele. Kohe alustasid sakslased suurtükkide tankide toetusel vasturünnakut. Meremeestest desantlased ei pidanud vastu ja taandusid jõe idakaldale. Neljanda laskurpolgu võitlejad aga pidasid vaenlasele viis päeva vastu. Kuid siis olid ka need verest tühjaks jooksvad üksused sunnitud jõe idakaldale tõmbuma. Need sündmused hargnesid Narvast põhja pool kuid ka lõuna pool polnud rahulik. Sinna oli esimesena jõudnud 122. laskurpolgu avangard kindralmajor Ivan Alijevi 314 10. laskurdiviisi näol, kes hõivas Narva jõe idakaldal ust Tšerti Anka küla. Kohe alustasid fašistid suurtükkide ja lennukitega vastuaktsioone. See oli tõeline turmtuli, mis meie sõjameestele pähe 100.. Kuid sellest hoolimata forsseeriti teise veebruari õhtu eel Narva jõgi vabastati väska ja Männiku küla. Seal andis end vastupanuta vangi ligi 300 fašisti. Selgus, et enamik neist oli eestlased, kes olid mobiliseeritud julgestuspataljonidesse lubadusega kasutada neid ainult tagalas. Uus platsdarm, mis oli nüüd tekkinud Narvast edela pool viis vaenlase ärevusse. Selle vastu suunati vähemalt 30 suurtükipatareid ja toodi kohale uusi jalaväeüksusi. Ühe ööpäeva jooksul sooritas vaenlane 14 ägedat vasturünnakut kuid meie võitlejad jäid plats Tarmile püsima. Kolmandal veebruaril andis Leningradi rinde juhatus teisele löögi armeele käsu nelja korpuse jõududega vaenlase kaitse läbi murda ühekorraga nii põhja- kui ka lõuna pool Narvat välja jõuda Jõhvi Iisaku Kauksi joonele ning seejärel arendada edu Rakvere suunas. Balti laevastikule tehti ülesandeks ette valmistada dessant maandamiseks mereküla piirkonnas, et läbi lõigata Narva-Tallinn maantee ja raudteeliin ning vallutada auvere jaam. See ülesanne aga osutus ebareaalseks. Pikapealetungi kestel olid meeste read tublisti hõrenenud. Halbade teede tõttu olid väekoondiste tagalat maha jäänud, mistõttu tekkis häireid sõjamoonaga varustamisel. Pealegi vedas vaenlane vahetpidamata Narva alla uusi jõude. Fašistliku väejuhatuse enda andmetel oli 10.-ks veebruariks sellele 50 kilomeetrisele rindelõigule koondatud juba umbes 100000 meest, üle 1500 suurtüki ja miinipilduja 100 tanki ja ründa suurtüki. Leningradi rindevägede vastu saadeti üle 400 lennuki. Vaenlasel oli Narva jõe idakaldale jäänud kaks platsdarmi. Suurem neist oli jaanilinn ehk Ivangorodi oma vanaaegsete kindlustustega, mida sai edukalt kaitseks ära kasutada. Teine plats, tar asus Tolgaja niiva griva soo piirkonnas. Eriti viimati nimetatu vastu, arendasid meie väed aktiivset tegevust. 11. veebruaril alustas teine löögiarmee temale antud ülesande täitmist. Positsioonidel oli ootel ligemale 3000 suurtükki ja miinipildujat. Pooletunnise ettevalmistust tule ajal langes vaenlase kaela üle 50 vaguni mürske ja miine. Lahingutegevus käis Soome lahest kuni Peipsi järveni ja seda päev päeva järel. Mõningat edu saavutasid meie väed siiski ainult lõuna pool Narvat, kus hakkas välja kujunema Auvere platsdarm mis jäi püsima ja ohustas vaenlast tagalast kuni Narva vabastamiseni. Sündmuste arengust Narva rindel tuleb meil korduvalt juttu ka edaspidi. Tahaks täna öelda veel nii palju, et 27. jaanuaril 1944, kui Leningrad kirjeldas võidu Saloudi tuledest algas Narva linna lohutamatu tragöödia. Fašistid kihutasid linnast välja kõik tsiviilelanikud ja seda päevapealt. Suuremat kiviehitised muudeti kaitse sõlmedeks ja tulistuspunktideks. Muud ehitised, mis neid segasid, lasti õhku või pandi põlema. Tervelt pooleks aastaks mähkus iidne Narva suitsu ja tolmupilvedesse temast jäänud kivi kivi peale. Veebruari algus 1944 tõi rohket elevust, kaheksanda Eesti laskurkorpuse sõjameestele hakati liikuma ja nüüd juba täiesti reaalselt koduväravate poole korpus, kes terve aasta oli suurtükivägi välja arvatud teise balti rinde reservis arvati nüüd Leningradi rinde koosseisu ja suunati Narva poole. Esialgu küll Kingissepa linna piirkonda luga jõe kaldal kuid sealt võis juba Narva torne näha nii palju, kui neid selleks ajaks veel püsti oli. Eesti korpus oli seega pikka aega olnud eriolukorras võrreldes paljude teiste väekoondistega. Kindralleitnant Lembit Pärn kirjutab oma mälestusteraamatus sõjakeerises. Kõige raskematel päevadel oleks võinud ühe reservis oleva korpuse abil mõnel otsustaval suunal rindeolukorda tunduvalt parandada. Aga ka kriitilistel hetkedel hoiti rahvuskorpusi kui eriotstarbelist reservi. Ka siis, kui need korpused olid ühe või teise rinde operatiivse alluvuses, lubati neid lahingusse viia ainult Nõukogude Liidu kõrgema ülemjuhatuse eriloal kõrgemale. Ülem juhatusel oli otsene kontakt nende liiduvabariikide partei ja valitsuse esindajatega kelle korpuse tulid formeeritud ja seisid kõrgema ülemjuhatuse reservis. Pisut selgitust siia juurde. Suure isamaasõja ajal olid punaarmees Eesti ja Läti rahvuskorpus kolm kasahhi laskurdiviisi Armeenia, Aserbaidžaani, Baskeerija, Gruusia ja Leedu laskurdiviis. Eriolukord maksis peamiselt balti vabariikide rahvuslike väekoondiste kohta. Muide, 1944. aasta alguses tehti muudatus NSV Liidu konstitutsioonis. Liiduvabariigid said õiguse omada oma väekoondisi ning astuda diplomaatilistesse suhetesse välisriikidega. See tähendas liiduvabariikide õiguste tunduvat kasvu. Kuid edasi eesti korpus läks liikvele ja 15.-ks veebruariks olid ümberpaiknemised enam-vähem lõppenud. 20. veebruaril käis kindralleitnant Lembit Pärn Leningradi rinde sõjanõukogu komandopunktis Krasnalise loo piirkonnas, kus tegi ettekandekorpuse olukorrast rinde juhatajale armee kindral Leonid Kovorovile. Seejärel oli tal kohtumine rinde sõjanõukogu liikme kindralpolkovnik Andrei Zdanoviga, kes partei keskkomitee poliitbüroo liikmena keskkomitee sekretärina NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi liikmena ning partei Leningradi oblasti ja linnakomitee esimese sekretärina oli väljapaistvamaid partei ja riigitegelasi. Olin väga rõõmus, kui Andrei Ždanov jutuajamise lõpul ütles, et Velikije Luki operatsioonis ilmnenud puudused korpuse kasutamisel enam ei kordu. Ja et need on talle teada. Kasutage järelejäänud aega mõistlikult. Valmistuge otsustavaks lahinguiks ja Nõukogude Eesti vabastamiseks. Mulle on teada, lisas ta, et korpuse sõjamehed kipuvad lahingusse. See on meeldiv ja arusaadav aga peab olema kannatust. Rindel tuleb korpuse lahingusse viimiseks teha mitmeid operatsioone, et viia ta tulle niisugusest kohast ja niisuguses suunas, kus ta saab olla kasulik igas mõttes poliitilises ja operatiivses. Mõtleme kuuldu üle pisut järele. Eks ole, need soodustused, mis said osaks Eesti sõjameestele on partei ja nõukogude valitsuse rahvuspoliitika suurepäraseid näiteid. Kui palju rohkem eesti mehi jõudis selle hoolitsuse tulemusena pärast sõda koju tagasi, võrreldes sellega, kui korpus oleks kogu aeg pidanud lahingus olema? Jah, me peatusime seal, kus korpus hakkas kodu poole liikuma. See käsk pani mehed elama. Oli ülemeedikustki, nagu mulle jutustas endise 27. laskurpolgu sideülem erumajor Enn Meriväli. Ennem seda rännaku alguses ma sain huvitava täiesti salajase pakikese diviisi staabist tuleb salajase posti vede niituv Paavel tuleb tagasi ja toob minule polgu sideülemale täiesti salajane. Tavaliselt need asjad tulevad ikkagi polgukomandör staabiülemana. Nii umbes nii suur nagu jäätise Saagram, jäätise pakiline pitsat peal. Kurat lahti keldrist seal paki sees oli keedetud põdraliha. Naaberpopusid ei ole, Puustusmaa oli, oli olnud jõhvikal ja nagu hiljem selgus, oli pärast teete püstoliga lasknud põdramaa pidi otsa jooksnud kuulidega tulistati Eedeebeetile põdramaa muidugi saateid oma kolleegidele ka. Keedetud põdraliha jäätisepaki suurune. Täitsa Alari, pakun. Endistel sõjameestel on praegugi meeles, kui kibedad päevad need olid, kui tuli kogu varandusega kolima hakata. Oodati vaguneid, oodati, millal autod kõikejaamadesse vedada jõuavad. Siis sõit ja jälle mahalaadimistööd. Kuid oli üks väeosa, keda see sigin-sagin ei puudutanud. Tema rongi peale ei saanud, vaid pidi ümber paiknema kondiauruga. See oli suusapataljon, meenutab selle pataljoni endine sõjamees erualampolkovnik Nikolai Vanaselja. Meie diviis ja kandis polk hakkas liikuma nüüd Leningradis lävi ja vein rindele, nagu lähemal meie kodumaale. Meie suusapataljon oli, see oli niisugune huvitav üksustali üksikpataljon. Ta ei allunud otseselt mitte sellega polgule Adali alluv tegelikult diviisile korpusele ja vahepeal ka isegi rindele. Ja kuivõrd see oli niisugune välja valitud poisse üksus, sel ajal ise kannika võrrelise noormees ja, ja need mehed olid ka enam-vähem terve diviisi pealt valisime kokku kõik tugevamad, poisikese oskas suusata ja neile tehti ja mitte üksi lihtsalt nii suusa ja jalamehe õppisi. Aga meile pandi ka juurde tankid. Ja me tegime tankidega õppusi ja siis, kui tuli käsk meid saadeti välja ükskõik kuhu, kas siis sellel suunal teisele suunale Weil vastavalt oligi jokk toit ja, ja kõik muud veest, need tegime ikka lahinguõppusi ka niimoodi, et 70 80 ööpäevas ei olnud veel mingisugune mingisugune haruldus. Ja kui tagasi tulime, siis meie pataljoni komandöri Andreeri auks ärataja oli meil kindlalt saun ja kõik muud asjad. Ja vot siis tuligi käsk liikuda edasi üle Leningradi ja edasi. Tee peal antakse korraldusega lõpp, sihte ei ütle keegi enne seda, kuhu sa lähed. Seal ränne. Meie kandis Kolk, nemad läksid rongiga, aga meie suusapataljon. Aleksime nägime ropsa juures õudsemad, lahingujäljed olid särkudes moderi, isegi kahuritorust oli risti lõiganud läbi meie ala kaliibri mürsk ja nägemismoodi sakslased olid matnud oma neidsamu laipu seal valged ristiga köik kase kaseristiga. Sõitsime sealt mööda kõik, kuni jõudsime välja, siis Kingissepa alla ja ja siis ma sattusin kokku juba teise diviisi, üks, kes olid tulnud rongiga sinna ja siis me jõudsime kingituse juurde, võtsime nagu lahinguvõi, siis on siis seal jalu vee juures. Lahingupositsioonide sissevõtmine tähendas korpusele siiski veel teise ešeloni. See on tagalasse järgmist olukord polnud veel küps rahvusväeosade rakendamiseks. Kuid ega tagalaski polnud rahulik, sealgi tuli vaenlasega tegemist teha. Eeskätt tuli hästi valvas olla jutujärg, nüüd erumajor Andrei Ugandile. Eemal oli ju see Weimari jaam, see oli võrdlemisi suur sõlmraudtee, sinna armee põhiline varustus saabuski. Ja seal mina nägin esmakordselt sellist, näed, mida tänapäeval siin tsiviilkaitses meie pidevalt oleme näidanud piltidel ja seletanud ka, see tähendab tuumaplahvatus ja seenekujuline plahvatus, ma ei mäleta kuupäeva, aga oli ilus talvine õhtu. Üks 20 kraadi oli väljas, külmakuuvalguse õhtu oli kell oli umbes üheksa paiku õhtul. Ma oleksin müra, Aleksejev ka küla veidikene välja lihtsalt õhku võtma. Kuulen Weimari jaama kohal. Kogu aeg viriseb Saksa luurelennuk, seda häält me teadsime juba nagu vene keeles nimetati raama. Sellel oli omapärane sugune hääl ja ma kuulen, et näed, ta tiirutab kogu aeg seal jaama peale, et nähtavasti ikkagi kogub, nüüd tähenab andmeid. Nõiatiirutas päris tükk aega seal ja järsku ma vaatan, üks küünal tänab, viskas välja, minu arust oli see üks kilomeetrit kolm eemal. Nüüd ma mõtlen nüüd läp madinaks tuli üks, teine teine veel, aga minule näis, KS oligi, raam ei olnud vist pommitaja, sellest oli ka kaunis niukene pisikese Pirise häälega. Ja siis lennukipommiplahvatuste seeria ja leks tänab üks kaks kolm minutit mööda, kui järskude metsa tagant kerkib äkki üles üks roosa, hästi nisukene sätendav pilv tõuseb ülesse ja järsku ma vaata issakene, mis asi see on, suur seen kasvab välja sellest ja siis hakkab äkki sellest seenest läbi lööma, nisukesi. Teate nagu säraküünlad on, tänab, viskab nisukesi sädemeid välja, täpselt niimodi loopis ringi. Hiljem ma sain aru, mis asi see oli, Katjuša mürd, mürsud ja raketid lendasid kogu aeg sealt läbi. Ma ei jõudnud seda jalutuskäiku ega seda vaatepilti lõpetada, kui jooksis käskivalt minu juurde ja ütleb, et kindral Luukas kutsub teid kohe telefoni juurde. Korpuse staabiülem, no ma mõtlesin, mis nüüd võib-olla tähendab, korpustab ülemeki, Kristab minule tänaval ilmad diviisi staabiülemana Afganistanis. Korpuse staap asus meist ida poole opolle külas, mina jooksin muidugi siis telefoni juurde ja teatasin, et määruganud kuuleb, puhkas annab mulle käsu. Tõstke kohe üles üks pataljon, häire korras. Ja viige kohe Weimari jaama. Avariipäästetööd kolmas pataljon läks, mina see õhtu ei läinud kaasa, praktiliselt see pataljon ei saanudki see mitte midagi teha, sest plahvatused kogu aeg tähenab, kestsid järgmine hommikuma. Sinna pärale jõudsin, juba läks valgeks, vot siis siis ma nägin seda, seal sees oli momendil viis ešeloni, ma ei teagi, kui palju neid aru neid oli seal, aga viis s seal oli sees, üks oli laetud Katjuša mürskudega. Üks oli täna puht laskemoona, see tähendab jalaväelaskemoon padrunini edasi, veel üks oli puhtalt laetud seapeki suhkru ja ameerika konservidega. Üks oli, tähendab siis lennukipommidega. Nii õnneks see jõuti jaamast viia välja, muidu oleks ei tea, mis seal olnud. Jah, algasid õppused, algas ka mitmesuguste eriülesannete täitmine. Üht ülesannet meenutab endise 27. laskurpolgu komandör, erupolkovnik Nikolai trumpmann. Tänavu esimesel jaanuaril sai ta 88 aastaseks kuid kõrgest east hoolimata lööb polgu sõjaveteranide ettevõtmistes agaralt kaasa. Tänase saate mõned lõigud ongi lindistatud polkovniku tähtpäeva tähistamisel. Korpuse koondamisi juures Kingissepa alla, ma ei mäleta seda jaama Mul tuli Korlus sõita rinde staapi. Ja ma ei mäletsus veama, aga tean, et seal maha laadisin, platvorm ei olnud võltsimine v see gaasid polüteised tonni meesse. Jõul ütlesime maha ja sellega sõitsime siis Windows saak oli väga külm, ilm, midagi 20 kraadi külma. Lõiku, kõik see asi on ja kus seal või kas olles sõitva feid julgeski staapi. Ja siis selle ära, kas see sunniks, ma ütlesin, et mina olen risti-põiki läbi käinud neli aastat, sellega istusin seal. Uurisin. No siis anti mulle üks see lennuk, Agoroondik ja sõitsime, see oli õhtu pool, juba hakkas videvikus. Lenduri, noor poiss, väga lõbus poiss oli ütelda polkovnik keele oma peal rohkem ja sakslane sappa ei tule. Ja siiamaale ma ei ole välja uurinud, kus labasus ta kuskil siin sellel Svantsevaise selle rajoonis kuskil oli. Synne tal oli ette teada, et ma tulen, ütleb, et hommikul asja ajava parajas laevanduse kaetud ja laua peal oli jänesed ja ütlevad, et vot mul on kaks meest, käimees, käivad metsas ja saavad mulle lisa. Ma ütlesin, et mul on ka polgus, kaks siberi poissi sulle Maeda mulle jahi, mis ma võitsin muuseas jahimisi kaasa, kui ma läksin rindele. See näitus kirja Mistrali oma kooli õppides saanud kooli, et kas seesama ongi ikeses oma maania. Sul õppis omal käel seda kirjutades köigile. Kelle koosseisus olime Leningradi all, sõdisele? Ei, siin ei lasknud, seal pole vaja. Korpuse asukoht rinde tagalas oli ainult suhteliselt tagala. Iga hetk oli karta, et vaenlane koondanud suured jõud püüab Narva alt Luuga suunas välja murda. Seepärast algasid kohe kindlustustööd. Algasid pingsat õppused, mille kestel vilistati lahingutehnikat võitluseks metsamaastikul ning õpiti veekogusid ületama sest ees seisis Narva jõe forsseerimine. Hiljem tuli neid tarkusi tarvis nii Emajõe kui ka suure ja väikese väina forsseerimisel. Tuli ennast treenida, jõudu koguda, silma teritada. Meil oli juba juttu suusapataljonist ja tema treeningutest. Sellele veidi jätku õppuste kandi pealt veel kindralmajor Aleksander Martinilt, kes siis samuti sellesse pataljoni kuulus. Minul on suuskadel ja meid eriti ei venitatud seal tuuste liikumisvahenditega, meil oli just käsket ainult suuskadel. Ja tema diviisi kaadrist allikasse käest küsib, et kas me ei võiks teha, teised teavad, siin teevad siin rünnakuid tähendab ja nii edasi. Kas meil ei võiks teha ükse rännak 40 kilomeetrit koos vahepealsete rünnakute ja nii edasi alguses väga õnge. Täpsustame marsruudi ja siis läbi metsade seal Kingissepa lähedal tähendab nende külade number seal metsades käisime ja me hakkasime minema, see umbes 40 kilomeetrit panime läbi, küll hallikas pidasid, neelas kuskil punkt oli ja tuli sinna ja ütles nüüd, vastane on 20 kilomeetri kaugusel ja panete nüüd sinna ründate vastas Johan, Bree tuli täiesti ette välja. Mina olin ka tol ajal määr ja päris hea sportlane ka ja mõtlesin, kuidas selle 20 kilomeetrit läbi läheme. Hätta jääda, siis täitsime sellel, kui meie lõpuks kohale tulime. Allikas oli järvi ees ja siis ta Aeraldas Katrin kiitustitest. Suguste meestega võinuks õppe minna. Eks selleks õpiti ja treenitigi, et iga mehe peale võiks kindel olla seisti ju koduvärava ees ja eestimaa ootas oma vabastajaid. Et õppuste aeg kujunes ka sedapuhku võrdlemisi pikaks, siis tuleb meil kõigest edaspidi veel rohket juttu. Täna me aga ei rääkinud olukorrast siinpool rindejoont okupeeritud Eestis. Sõja jõudmine eestimaa piirile mõjutas seda olukorda väga tugevalt ja sellest me räägime meie järgmistes saadetes. 12. veebruar 1944 oli suure isamaasõja 967. päev. Sõja lõpuni oli jäänud veel 451 äeva.