See on A2. Daamid ja härrad, ärgaks live. See põlvein on Helena, Heiko ja Mark. Mis olid need asjaolud või omadused, miks sellest kolmikust bänd sai? See oli tegelikult mõnes mõttes üldse kokkusattumus, et me alustasime selle bändi tegemist tegelikult teise bändi asendusena, et selliseid, selles mõttes projekt nagu, kuhu me kutsusime siis kõik liikmed, kes oli ka mingil hetkel mänginud selles teises bändis, mida me enne tegime John Stuart Milli. Et Mark oli mingil hetkel käinud asendamas trumme seal ja Helenaga koos mängisime juba enne seal, nii et, et siis, kui see bänd esinenud ei saanud, siis me läksime ühel korral selle kontserdile nagu teise koosseisule. Tundus nagu väljakutse ja midagi, mida me oleksime pidanud tegema. Et ta jäigi. Me tahtsime, esinedes on, meil ei olnud nagu tähtis see, et kas me nagu siis lähme selle bändi pideme, nägu mingi teise bändi selleks hetkeks. Nii et seda kohta, et keegi ütles, kuulge, teeme bändi, päris kihvt on, seda veel ei olnud, kuidagi juhtus, et meil olid juba bändid ja meile kõigile nagu bändid mingid kõrvalprojektide, teie kulgemine on olnud minu arust meeletult kiire. Üks bänd paari aastaga nagu teie, mis te saavutanud olete? Muljetavaldav, palju plusse, super, eks ole. Aga kas siin on miinuseid ka, mõtlete te ise vahel? Äkki asjad lähevad liiga kiiresti? Iga hea asjaga tuleb ka tahes-tahtmata selline tunne, et äkki see on liiga hea meie jaoks või kas me ikka väärime seda ja et kas me oleme ikka piisavalt head, et no see tunne peabki kogu aeg nagu sees olemas olema, et sa ei saa. Sa ei saa mõelda, et ma nüüd kindlasti vääringi seda, et sa pead ikka. Kui see tunne nagu kogu aeg sees olemas oleks, siis sa ei saagi ju edasi liikuda. Et mingi asi peab sind ajendama, parem olema kogu aeg. Kui on nagu suuremad esinemised, suurem vastutuseta, see kõik nagu saab nagu bändi endaga nagu märksa kriitilisemalt vaatama enda sisse nägu ja analüüsime kõiki vigu, et sa ikkagi lähed nagu kontserdilt ära, nii et seal on pea mõtteid täis, mida järgmine kord nagu teha paremini, et sellist mugavustsoon ei ole selles mõttes, et sa kiire areng ongi see, et võib-olla lihtsalt et see nõuab nagu intensiivsemalt tööd ja energiat nagu veel. Kas see pole vein oleks võimalik igal ajastul, olenemata sellest, mis on tabelis tipus missugune generatsioon parasjagu muusikat kuulab või on sibul, vein, teatud mõttes ajastu märk või ajastule võimalik bänd. Me teame, on, kuna meie muusika saab mõjutada nii erinevad, et ja need ei ole nagu need, mis on praegu edetabelites meil, nagu ei oska võrrelda selle popmuusika, mis praegu on, ma ei tea ka nimed, mida ma loen arvustusest või kui kriitikud nagu millegagi paralleele tõmbama, ma ei tea. Lipenda sa mõtlesid? Ei kuulnud, et mille jaoks, millega nemad nagu seostuvad, näidatakse meie jaoks on nagu täiesti huvitavad. Et see pigem on sündinud kolme erineva muusikalise taustaga inimese nagu ideedest ja ühisest loomingust, et sa ei ela nägu sündinud sellest, et me Need ütleks, et ahah, et praegu kõlab see popilt, et me teeme seda, mis meile meeldib. Niisugune lahe sõna nagu skeene Eestis kergelt indi poole kalduv seltskond. Ma ise viitasin tegelikult sellele, et kas pinnas bändi jaoks on praegu soodsam, kui, kui see kunagi varem Eestis on olnud. Aeg on superhea, niisugust musa teha. Mulle tundub, et võib-olla see vanem muusika selline päris nagu selles mõttes klassikalises mõistes rokkmuusikat et selle, võib-olla see jõud on raugenud, et praegu on, tundub, et nagu nendel uutel bändidel on rohkem ruumi ja õhku ja võimalusi neid asju teha selles mõttes on kindlasti soodsam ja rääkinud sellest, et noh, kas või Lätilisena tegelikult ikkagi nagu see indis gene on ikkagi kordades suurem kui metali Verokis kena, nii et see nagu noh, võimalused, ütleme lihtsalt, kuna see muusikaline ajastu võib-olla on nagu suunatud rohkem 11 sugusele muusika, et see võimaldab meil võib-olla natukene paremini opereerima. Lätlased tegelikult on tipp-topp rahvuseks ole mis seal ikka, nii väga. Aga kas teis endis ka väikest kihelust tekitab see mõte või, või saatus, et lätlased on kuidagi sattunud teiega toimetama? Alguses, kui me selle plaadilepingu saime, siis oli tundus küll, et eksootiline värk, et välismaa ikkagi. Aga kui praegu mõtlema hakata, siis tundub nagu loogiline asjade kulg, sellepärast et kui me tahamegi oma muusikaga kuhugile mujale jõuda kaugemale võib-olla Eestist, siis annab nagu parema pinnase, võib-olla siis selle jaoks. Läti on ka selles mõttes ikkagi välismaalt, sa oled nagu tundmatu bänd ja sa saad tegelikult esimese proovikivina ja proovida seda, kas su muusika üldse toimib võõras kultuurikeskkonnas võõrastele inimestele, kes kuulavad sind esimest korda. Selles mõttes on ütleme see hea nagu indikaator, et sa saad nagu päriselt proovida kõiki asju, et teada, et kas need asjad toimivad. Näiteks kirjutasime plaati niimoodi, et me panime oma kava kokku, nii nagu me tahaksime plaati teha, siis katsetasime neid lugusid. Et kuidas, nagu see järjestus, mis nagu plaadile sai plaadist. Et see on nüüd siis nagu selle tuuri tulemus. Esimene kuur, mis on Baltikumis, oli, et me mängisime igal õhtul neid samu lugusid võõrastele inimestele, kuulsid seda esimest korda. Me vaatasime, kes on enda peal, toimub, millised loota. Millised ei toimi see nagu tänu sellele me saime nagu hästi palju infot selle kohta, et kuidas nagu miski asi toimida, mis lugu on hea ja kuidas millele reageeritakse? Kas Eesti ja Läti publikul on põhimõtteliselt mõni olulisem erinevus ka? Väga suurt vahet tegelikult ei ole. Publik on ikkagi publik ja kõik oleneb bändist või kuidas nad sind vastu võtavad? Bänd mängib ja tegelikult selle õhtu nagu paika selles mõttes, et ega. Tulevad sind vaatama, mitte sina elaniga. Seal on üksteise peegeldus, et selles mõttes nagu sünergiat, kas see kõnetab publikut või mitte, et mulle tundub, et mõne kõnetama niidud, siis see tähendab seda, et on samamoodi isegi Eestis, et nagu see on jällegi bändi jälle kätes. Kuidas selle kõnetamisega on, kas see on karisma, mis käib inimestega esinejatega kaasas või saab seda enne kontserti laua taga kokku leppida? Teeme nii. See töötab. Ei, no kindlasti mõned asjad on nagu läbiräägitavad, aga enamus ikkagi see, mis seal laval tegema hakkad ja kuidas ennast tunned, et süveneb ikkagi sinust endast. Seda endast, sellest lavast, selles fiilingu, kuidas sinu jaoks Corema hakkab, ses mõttes ei saa nagu paika panna mingit asja, et ma täna lõhume kitarri ära või midagi, et noh, et see kokku leppida, sest et võib-olla see publik ei reageeri nagu niimoodi, et see oleks see koht, kus pilli puruks lüüa, hüpata rahvasse või mida iganes, et siukseid nagu nende asjadega ongi, nii et need tulevad nagu ise, et me ei planeeri oma lava nagu liikumist, midagi näevad, et see on pigem nagu kaootiline. Sünnib täpselt nagu sellest inspiratsioonist, mis inimesed meile annavad. Kõige olulisem mõte, mis üldse kunagi on peast käinud, läbi korraks et sellise põhimõtte järgi tulebki nagu kontserte anda laval lava, et ükskõik, kui sa esined, kellele see esineb või kui palju sul neid inimesi seal ees on, et alati tuleb endast kõik anda. Oleme kirjutanud mitte allahindlust, laata, me peame lihtsalt olema. Mulle tundub, et Eestis ei ole väga palju neid bände, kes oleks majanduslikult järel, mis lubaks kitarr palju lõhkuda. Nirvaana ja nad ka nii heal järjel, aga nad ikka lõhk siis. Aga see pole veinil on seda ette tulnud elada. Aga see oli lihtsalt nagu paralleel. Kuidas bändi loomingusse panustamine käib. Looming algab, algab minust, kõigepealt ma kirjutan mingi põhja valmis, siis mulle tundub, et on hea või mitu. Ja ja me üritasime nagu hästi palju välja nagu selekteerida, et mis mulle endale ei meeldi. Aga viimasel ajal ma olen tundnud, et just võib-olla need lood ongi need, mis lähevad nagu kaubaks. Et ma ikka üritan nüüd kõik selle toore materjali võtta prooviruumi kaasa, siis ma mängin teistele ette. Ja siis seal toimub siis valik siis, et mis läheb siis nagu proovimisele, mis ei lähe. Et see jah, et kõik panevad siis osa endast sellesse laulu, et ei ole niimoodi, et ma lähen mingi valmis asjaga sinna, et neid ei pruugi üldse töötadagi, et kõik aitavad mõelda, et see nagu looming on ikkagi nagu kõigi ühistöö. Et see ei ole nii, et üks kirjutab valmis ja siis on olemas. Oleme selles mõttes kuidagi nagu kokku kasvanud, et pange tähele, võib-olla mängib ühe korra selle ette ja siis me hakkame nagu ise sealt nagu kõik kaasaga mängivate. Ja siis, kui seal tundub, et peaks mingi teine koht olemas juba, nagu me hakkame teist kohta mängima, aga me suudame kõik nagu ühel ajal ümber lülitanud. See mõtlemine nagu muutunud nagu hästi nagu selliseks üksmeelseks, et me nagu teame nagu enam-vähem, kuidas need asjad kullamäel meil on, nagu samas meil on alati ka demokraatiat, me räägime ikkagi hääletama, et et kui on ikkagi on asi, mis, nagu kellelegi ei meeldi, siis kaalume, kas meid võib-olla ikkagi peaksime selle ära jätma, mitte tegema. Kuidas üks bänd, antud juhul sibul, vein oma lugudele ise vahet teeb näiteks et meil on head lood ja meil on veel paremad lood või et see on viimase peal lugu. Noh see ei ole okei. Kuidas te ise oma lugudel vahet teete, kas üldse? Plaadi jaoks sai siis niimoodi lugusid valitud, et oli meie arvamus, siis olid teised inimesed, et neid inimesi ei ole palju, et need on valitud inimesed, ainult kellega me koostööd teeme. Ja et hääletuse tulemusena siis, et see, mis meie arvame, et on hea tip-top, et jah, et järgmine hitt, et see ei pruugi üldse nii, oleks hoopis teine lugu olla. Et ma ise mingit valikut teha on ääretult keeruline. Üldiselt nakase singlite valik, et see nagu noh, põhimõtteliselt tegelikult on, oleme nagu järginud kogu aeg seda põhimõtet see, mis nagu laivis toimib, see toimib ka nagu pärast nagu salastada, väelata lihtsalt nagu peaks olema, nii et ta nagu laivis kõlaks juba inimesi haaravad, sest seal on sul täpselt see inimene kuulab uut infot, et ta peab nagu piss. Kui see uus lugu nagu suudab teda kuidagi nagu haarata või talle meelde jääda, et siis sa nagu järelikult sellel on mingi potentsiaalne Hea muusika äratundmine on veel üldse omaette teema, eks, et lugu, mida sa plaadi peal võib-olla selle ilmumise ajal ei märka, tekib sinu teadvusesse. Ma ei tea, kolm aastat hiljem. Super lugu, eks ole, et ma seda varem avastanud pole? Meie ka tegelikult nagu vanade lindistuste pealt nagu korjanud elasse mingeid laule, siis neid nagu ümber teinud Vasasse taastunud tegelikult selle päris äge lauljad nagu kanname kaasas mingeid laule niimoodi, mis on meie nimilugu, näiteks, mis on ka plaadi peale, et see on tegelikult üks esimesi lugusid, mille me tegime. Tegime Stonzovery üsna kompott, kaver nagu tegime sellist, nagu lihtsalt mängisime suvalisi asju lihtsalt selleks, et nagu 11 tundma õppida ja lihtsalt mängida, et see oli nagu selles mõttes hea periood millest siis on nagu pärast avastasime see laul ümber teha, siis on täitsa nii, sellest saigi nagu plaadi peal laulab. Kuigi ta on nagu väga varasest perioodist Kontserdirituaalid või nende puudumine, grupikalli käib asja juurde või kuidas te lavale lähete? Naisliige, me peame ikka. Meil. Kõne selles mõttes on kõik natuke teistmoodi, kui Helena peab nagu mõnes mõttes ka võib-olla tegelema mehelike mata asjadega, siis meie margiga päävamaga nagu naiselike asjade häälega. Nii see on koht, mis vajab täpsustamist. Mehelikumad asjad, millega Helena peab tegelema, mis. Asju tõstma võib-olla mingites tingimustes olema, kus mul väga ei meeldi olla naisterahvana siuksed väiksed asjad, aga ma ei tunne ennast häirituna nendest, et see on, kuulub elustiili juurde ja seal ei ole midagi halba. Minu meelest seal bändi tegemine. Ja need asjalikud asjad, millega sina mark tegeleda. Mis aeg-ajalt tuleb neid grupi kallisid teha ja siis nagu välk ja teatud asjadele tähelepanu pööratud, tullakse, võetakse nööbist kinni. Ei ole ikka väga head. Ja siis näitab, et kas sellega sobib lavale minna ja kui ma ise ei tunne ennast kindlalt, siis teised kas poputavad või siis teevad selle riietuse maatasa. Ühesõnaga, samas on see, et olles nagu varem nagu nagu 100 protsenti meistriga bändi teinud, siis tegelikult on. On väga suur vahe sees, nagu sa mõtled, see mingi tasand nagu bändi jõulupidu või midagi sellist Helena ideefil, et need on tegelikult nagu armsad, selles mõttes nagu bändi tegemine ei käi ainult proovi ruumise kontserditel, vaid bänditegemine käib ka nagu siis, kui muusikatele üldse. Kui olla nagu päriselus nagu kuidagi omavahel nagu seotud, siis, siis on seda laval nagu seda keemiat seda kergem luua, et ei ole nagu võõrad ükslinnaks. Aga kusagil ikkagi jooksevad piirid või neid ei ole, kui me räägime bändi tegemisest, näiteks Helena telefonikõne sulle, Heiko öösel kell pool neli bändiga seoses mõne looga seoses on võimalik või vastupidi. Käsk ja käsu ja mulle tundub, et me kõik nagu teeme seda aeg-ajalt ja see ei puuduta ainult muusikat või see võib olla ka täiesti tavaline, eluline küsimus. Sinu juurde ööseks tulla. Et me oleme muidu ka väga head sõbrad, et kedagi häiris. Seda on hea kuulda, et saame viie aasta pärast näiteks mängida ette siis, kui kõik on halvasti. Aga aga lavale minnes võib-olla see küsimus on natukene imelik. Aga ikkagi tunnetada millegi ees hirmu, pelgate te midagi, muretsete te millegipärast. Kerge sabin peab alati sees olema, et kui seda tunnet ei ole enam, siis ei olegi mõtet midagi teha. Aga millega seoses, kas seda, et sõnad lähevad meelest ära, lugu läheb sassi või seda, et äkki inimestele ei lähe absoluutselt korda. Ei see vist ei olegi sihuke muretekitajaid. Pigem tehnika, see et pigem see, mida karton, see tehnika, valk, tehnik, võiksin altar rada täiesti alastamatutele, hetkele. Meil tuuril olles sattusime tihtipeale mingitesse absurdsete olukordadesse, mis mittesõltuvatel põhjustel näiteks medali, mingit voolu probleeme või midagi sellist mikrofonist, elektrit või noh, see nagu, nagu nagu siuksed asjad, millega, noh, see ongi see, et kas esimesel hooajal pakad mikrofonist, elektrit, sa saad aru, et sul on veel 45 minutit neid lööke taluda sealt ja vastu huult, mis on ilmselt väga tundlik, et see on ikkagi nagu, noh see on sihuksed asjad lihtsalt, millega tuleb kuidagi hakkama saada. Publik ei tohi kannatada. Nemad elases siidi. Kuidas sa selle olukorra lahendada, kas seda on võimalik unustada? Kogu aeg tuletab meelde ennast, aga noh, see tuleb üle elada, et seal ei ole midagi teha. Siis me oleme selle jaoks eriti, kui see on leedus ja see on kaugemal ja see on üks esinemine terve, sellepärast olete sinna kohale sõitnud. Et see on siis nagu eesmärk, mida tuleb täita, et noh ei saa ju pooleli jätta. Ja mis on saanud selle asja kokkupakkidel, tegelikult läheb koju tagasi, me oleme, me oleme sõitnud nagu ma ei tea, 500 kilomeetrit selleks, et sinna kohale jõuda ja siis nagu viskama. Ja, aga noh, see ongi see, et mõnes mõttes on nagu bänd ja eeldab seda, et meil 100 500 kilomeetrit siis Raider, mille sa oled saatnud, et see on nagu täidetud, on ju. Vaatan huvitavaid asju. Kas teiesugusel bändil on, on see hea boonus või eelis ka võimalused lülitate käigu pealt akustiliseks ümber? Me teame, ei ole tegelikult väga akustilisi asju teinud, kuigi elana kirjutamine, laul, akustiliselt kõlabki. Ma arvan, et kui väga häda käes on, siis seal saab ära teha. Me oleme teinud selles mõttes mingit, kui raadios mänginud ja siis filmisime Balkani Divile akustilise laivi, aga plaadibasseine pigem kalendrist. Jõudnud, aga kui te mõtlete tagasiside peale, mis te olete saanud mis on kõige soojemad komplimendid, mis meelde tulevad, mida bändile on tehtud? Kõige kõige toredam on see, et kui me käime Baltikumis esinemas, et siis mingid inimesed, kes tulevad meie juurde särk on seljas ostetud eelmiselt slaidilt, kes ütlevad, et, et me käisin seal ja ma käisin seal, et olete nii ägedad ja ma tulin tagasi. See teeb südame nii soojaks ja inimesed tunduvad nii toredad, et fännid on ikka kõige lahedamad. Seal seal nagu jumala nagu üllatavad, sa sõidad leitu, mitte Vilniusesse või mingisse teise väiksemasse linna, mitte linna, mis muidugi väga väike, eks Kaunases, et seal oli üks mees, kes, kellel siiamaani kuni siis me käisime seal detsembri alguses, ta oli positiivse käepaela liikuvalisel peale ja ütles, et ta peale peale ühte teist bändi veel kaks bändile põhimõtteliselt positiivsel, kes talle veider, et tulite minu linna uskumata, ainetud siukseid asju kuulata nagu hästi nagu üllatav ja samas nagu väga tore ilmsel siirad, õnnelikult laadata, mänginud. Ja super aitäh, et te tulite. Mul on üks küsimus veel, lõpetuseks. Ilmselgelt ei ole see mingi garantii, et läbi sama plaadifirma nagu Ewert and the Two Dragons oma plaadi välja andsite. Garantii selleks, et kuhugi Baltikumist kaugemale jõuda. Aga kas te mõtlete selle peale, et äkki. Ma nagu ei mõtle, vaid me töötame selle kallal. Näeme vaeva, selles mõttes ma vaatame, aga me, me nagu ei ela unistustes, elame üks päev korraga ja vaatame, kuidas meil läheb. Teete olete te pühendate sajaprotsendiliselt kõik praegu Siploweenine või, või see aeg veel ei ole käes? Me ei tee praegu teisi vähendaja aktiivselt aga muu elu tuleb ikkagi selleks, et teha bändi. Tere õhtust ja ilmselt võivad kõik natukene lähemale tulla. Sest nagu me teame, siis siin on väga soe. Ja ilmselt kui teine inimene läheb, on siis võib-olla. Kohe läheb naabrimees meie. Järgmine lugu. Võiks olla küll aga järgmisel õmblen, nii et ma ei kujuta ette, kui mitu korda ma seda küsimust oled juba esitanud. Ja kui mitu korda ma seda vedel Aga järgmine lugu kannab pealkirja pootsmani. Kõigil oli hea Aga ma ei tule, on hea. Aeg. Aitäh kõigile tänagi kaasa elama. Siis viimane lugu ja me kohtume.