See on raadio kaks. Daamid ja härrad, targaks live. Stig, kes on Outloudz kevadel 2013, Outloudz on kevadel 2013 Karl-Kristjan kingi. Mina ja meiega on liitunud propi Vaigla ja Ago Teppan. Jaa, Tomiga läksid meil teed natuke lahku, sest et me juba mõnda aega tagasi avastasime, et tal jääb seda aega oluliselt vähemaks, kui oleks, vajame meil kuidagi koos käia ja proove teha, esinemisi sättida, et ta võtab lõviosa ajast ära ikkagi tegelikult, mis on täiesti arusaadav. Noh, ta on ju nüüd juba teada-tuntud jalgpallikohtunik, et ta käis meil proovis ka kohtuniku ülikonnaga. Aga kuidagi mõtlesime tükk aega, seda arutasime ja leidsime, et noh, nii väga kui me ka ei tahaks koos teha, sest kunagi oleme koos teinud bändi siis ei jõua, et noh, äkki tulevikus jälle midagi, kui palju Outloudz muutunud selle tõttu on, et koosseisukoha pealt mõned vangerdused põhimõttelised? Ma arvan, et muusikalise koha pealt me oleks läinud enam-vähem ikkagi sama rada, mis me praegu oleme läinud, sest et ago on meiega olnud suht algusest peale kaasas muusikalises loomingus ja produtseerimise poole pealt. Et ma arvan, et Suht sama asi oleks olnud, et midagi kardinaalselt muutunud ei ole meil muusikaliselt. No natuke on, aga see on niisugune loomulik areng, Te olete mõnda aega? Ma ei taha öelda, et pildilt ära olnud, aga, aga siiski tegelenud muude asjadega ja auto otse koha pealt on valitsenud suhteline vaikus. Oli see planeeritud või miks see nii on läinud? No see tundub, et auto siis seisukoha pealt on olnud vaikus, aga tegelikult me oleme olnud Eesti kõige kaugemas nurgas Hiiumaal Ristna tippu, selles majas näiteks istunud ja ehitanud elutoa suureks bändiruumis ja teinud kõvasti loomingut harjutanud Pille ja mina olen klaverit harjutanud, kuna nüüd mängin natuke klaverit ka. Et eks me natuke teadlikult ka peab mingi vaakumi vahepeal tekitama, et äkki selles suhteliselt peab jõudma selle loomingule ka aega anda, et kui kogu aeg esineb ja siis äkki ei jõua seal vahepeal mõelda, et mida me päris täpselt teha tahame vaheldust ja siis tullagi väiksest peale väikest pausi sihukse uue, värske muusikaga. Ma usun, Outloudz tunneb tegelikult ennast Eesti muusikamaastikul päris mõnusalt, eks, et teil debüüdiga õnnestus ju asi kui popmuusikast räägimegi. Väga hästi läks. Jah, Eesti suhtes vist jah, väga hästi, et läks kohe käima. Esimene plaat, mis ma arvan, et väga hästi ja ja inimesed võtsid kohe omaks kuidagi isegi, et on võõrkeelne muusikat, seda üldjuhul minu arvates võetakse vähe raskemat omaks, aga lapsed laulavad järgi, et ju siis võeti omaks. Sa oled päris mitmes bändis toimetanud juba mõnda aega, tegelikult. Ma kujutan ette, sul peaks olema muster, kuidas asjad toimivad tegelikult üsna hästi, selge. Oled sa sellega nõus, et nii on, sa tead, kuidas teha asja, mis läheb hästi, või peitub siin sinu jaoks ka veel avastamata Maide üllatusi tänaseni? Ma arvan, et seda ma oskan küll kohe öelda, et kas noh, kui võtta sellist turunduslik oma poole pealt, et kui kuulen lugusid, siis ma saan aru, kas raadioid hakkavad seda mängima ja kas inimestele hakkab meeldima kohe selle ma tõenäoliselt ikka nüüd juba võin suht kergelt ära öelda kohe. Aga see muster meil nagu noh, kuidas ma ütlen, mingi asi seal sees nagu kuidagi hakkas natukene seda mustrit, nüüd nagu hakkas pinda käima endale. Et kirjutad küll loo ja siis mõtled, et vot, teeme siin niimoodi eta, oleks raadiosõbralik, et kõik, et ta kõigile meeldiks, pigem viimase aasta aega, oleme lasknud prooviruumis kõige hullemaid ideid, et kuule, et vot, teeme seda siin vot selliselt ja siis, kui see mingi käik või salm tundub eriti imelik ja võõras, siis ei ole see, et et teeme seda hoopis teistmoodi, et seda kuulataks rohkem raadiotes, et sedalaadi vastu võtaks vaid pigem lasta nagu sellel tõelisel endal kuidagi seest välja, et nüüd tahaks eksperimenteerida, et kas seega toimib, et kui kunstiinimesed me oleme oskad sa seda sõnadesse ka panna, mis on see, see, millega sa mängid, et kas sa paned seda sisse paned, mis asi see on? Ma arvan, et see on see, see, et ma kuulen, mis mujal toimub mis mujalt tuleb ja ja et ma saan aru sellest, ma arvan sellest mingist valemist, et noh, mida peab tegema, et see asi toimiks vot niimoodi ja siis siis me nüüd natukene sellele vastupunnimine võib-olla, et olla rohkem omanäolisemalt, et leida seda tõelist saundi, mis võib-olla meis kõigis peidus on seal laval. Kuidas loomingulises mõttes ülesandeks bändis jagunenud on praeguseks kes teeb mida, kui palju? No praeguseks on asjad juba tegelikult mõnda aastat selliselt, et vanasti oli, kuna mina olen, siis meil oli tegemist, siis oli see, et ma tegin stuudios muusikas, alustasin üles, leidsin kokku ja läks, aga nüüd on kuidagi selliselt, et ma viimasel ajal lavastajat maitsel bändiruumis klaveri taga ja teised seal nüüd teeme, nii, vaidlevad omavahel, ei, siin teeme nii. Ja ma nagu väga mõnus on vahepeal ja siis kui ikka mingi noh ikka loomulikult ütled ka sõna sekka, aga kuidagi see ma ei ole kunagi teinud bändi selliselt, et et kõik mehed istuvad ja panustavad, viskavad oma ideid sinna keskele, siis sealt noppimine paremad välja ja hakkame seda mängima. Et see on vahelduseks väga huvitav ja mõnusat seal võib, vahest läheb mõni ideega täitsa huvitama ja väga hulluks ära, aga siis siis me kuidagi saame aru sellest, et kuule, aitab, stopp, et ärme nüüd siit edasi lähed selleks liiga kaugele ära, aga aga kõik mehed on loomingusse. Noh, seda võib-olla sul on tegelikult keeruline öelda, kuna te olete suhteliselt vähe viimasel ajal esinenud aga selle lõpu järgi sulle tundus tee sealt esimeselt plaadilt kõige paremini kaasa on tulnud inimestega ja noh, publiku reaktsiooni mõttes ja kas aevunamiipo filanud, et see on kindel värk või see on teie Brexit? No eks ta on selline hitt, mille järgi kõik saavad kohe aru, et juhul kui peaks keegi täitsa seal Pets kadunud olema seal publiku seas, kui see lugu oleks, nad saavad kohe aru, mis see bänd seal tegelikult on meil tekkinud näiteks maraton, flav, mida me teeme viimasel ajal kontserdi lõppu, sest et kuidagi see lõpeb võimsalt ja paistab, et on jätnud selliselt kontserdi lõppu nagu kõva emotsiooni, aga muidugi see horror mis oli meil ka singel ja tundub, et see on ka selline kohe, mille järgi kõik hakkavad hüppama ja on väga õnnelikud, kui nad seda kuulevad. Pluss veel on ka tegelikult kõige esimene singel, lito sisu, mis on, pean mainima, et praeguse loominguga suht erinev, et üks on täitsa siuke raadio popp kui mitte öelda disko, võib-olla isegi. Me esitame seda jälle pähe teises võtmes. Et neid lugusid ikka on? Kuule, aga kui üks bänd kasutab oma loo pealkirjas nime, Bob Dylan ja ja ma mõtlen Youtube'i minnes inimesed, kes löövad sisse, Bob Dylan, sa justkui eeldaks, et päris palju suvalist inimest mujalt maailmast satub ka teie asjad otsa tuleb sulle meelde mingeid huvitavaid naljakaid reaktsioone võib täiesti ootamatult tagasisidet kusagilt mujalt inimesed, kes on nii-öelda lambist sattunud Outloudz otsa seetõttu, et nad on löönud otsingusse sisse bootile. Päris ausalt öeldes, ega ma väga palju seda kohal ei ole või siis näiteks kasvõi Youtube'i videote alt kommentaare. Mul on nagu väga meile selle ainult ainuke asi, mida kõik alati ütlevad, et see on ülija laulu pealkiri. Et, et see on see, mis nagu tekitab kõige seda vau-efekti veidike, et ülikihvt pealkiri. Ent aga laul meeldib ka, muidugi, oskab seda prognoosida või arvata, et mis teie uuest tulemusest saab? Jah ma väga prognoosile ei oska, pigem võib-olla natuke ennustada, et eks me, meie muusika on muutunud, aga samas on seal ma usun, et peaks olema selliseid, mis mis haaravad kohe ja ma arvan, et asi läheb huvitavaks järjest, et endal tekib ka tahtmine rohkem kuidagi muusikat teha ja luua ja ma olen märganud seda, et millegipärast, et kui mingi bänd tuleb nii-öelda ellu, siis neil on esimene plaat, näiteks, mis on võib-olla edukas. Mul endal on seda kaks korda vist juhtunud ühe korra. Ja teine plaat on see, et bänd läheb väheke nüüd nagu seal stuudios natuke julgemaks, et hakkab rohkem eksperimenteerima. Ja siis, kui see kuulaja, kes selle bändi plaadi ostab, siis tihtilugu ta nagu ei kuule enam seda bändi, mis oli sellel esimesel plaadil siis ta natukene võib pettuda, aga ei pruugi, ta võib saada uut kuulaskonda juurde ja võib-olla seal kedagi kaotada, aga, aga. Ma arvan, et kui kuulaja saab aru, et see bänd on kuidagi hinge seda asja teinud ja tahab seda asja anda, siis pigem ta võidab kuulajaid juurde, kui kaotabki lihtsalt ära. Et sa ei karda näppe kõrvetada, ei ole bet ise rahul. Ma ei taha mõelda selle peale, et väga palju, et kuidas meil minema hakkab, bändil ma tahaks seda tunnet, et ma olen ise ülirahul sellega, mis me teeme. Jällegi, sul on võrdlusmoment olemas mitme bändiga ja päris pika aja jooksul, kas Publica muutub? Sa ütled, et bänd nüüd täiesti sihilikult teeb oma asja natukene teistmoodi või proovib uut rütmi publikaal selle aja jooksul muutunud On vä? Kui inimesed on ikka inimesed ja Eestis vist inimesed on ikka inimesed ju käivad kõik vaatamas. Ma ei ole ausalt öeldes täheldanud, et publik muutub kuidagi. Ma arvan, et ei muutu. Eesti, Eesti on nii väike, et siin satuvad kõik alati kuskil, vaatame, võib-olla ei ole nii, et mida muutuvad tolerantsemaks lasevad ka võib-olla rohkem muusikat ligi endale, eks paistab, me peame väga kõvasti esitama olusid. Saab hiljem jälle. Ei tasu, Stig, aitäh. Tere tulemast, härra Sliveli Outloudz. Esitama teile natuke lauaks muusikat, mida me oleme vaikselt kuskil kaugel eesti nurgas ühes toas teinud. Järgmine lugu räägib sellest, kuidas tappa Superman. Killing sõbrannat. Pikalt nimetasime seda laulu ärimeelseks, selles naaseb hästi palju laule välja, mille nimel animas. Tegime kerge muudatusi. Sopis. Ja lõpetame kontserdimaraton Flaviga.