Alustame pisikesest kontserdielamuse võrdlusest, teil on olemas kogemus seista peaaegu staadionitäie rahva ees, teil on kogemus ka klubis mängida. Kas ühele bändile on see kaks täiesti erinevat asja või kuidas teie tunnete? Mõnes mõttes, selles? Ei ole sellel mingit vahet, sest alati või näiteks okei, kui me nüüd eelmine suvi mängisime nagu välifestivalidele, kus oli rohkem rahvast, sihuke avatum nagu keskkond. Alguses olid tunne küll, et okei, et see on täiesti teistmoodi, et kuidas me käitume, mida me teeme nagu peale läheb, mängima hakkad, siis. Sa oled nagu täiesti oma maailmas ja oma selles tsoonis sees, nii et ainuke vahe on võib-olla see, et kui kui on mingid väiksemad klubid, siis on nagu see suhtlus ja publikuga ja see vahe on nagu väiksem oli, see distants on vaiksem ja vahetum, et seal on selline rohkem õlg õla vastu tunne. Suurema laua peal on jällegi natuke enese demonstreerimine. Sellist paarsada oma fänni on parem tunne bändile kui paarkümmend 1000 võõrast fänne. Ma arvan, et vahet ei ole. Ei, minu minu arust ei ole parem tingimata, sest et mulle isiklikult meeldib see väljakutse teha mingi 10000 võõra võõrale inimesele selgeks, et teile meeldib see bänd. Te olete lihtsalt fännid. Me oleme alati selles mõttes nagu lähtunud sellest, et vana hea viis, olgu siis üks inimene või olgu miljon, et vahet ei ole, et peab niimoodi nagunii mängima, et olime. Ükskõik kui palju kõrb on, oleneb see, mis kõrvade vahel on. Minu arust on teil see see tõestamine või näitamine üle mõistuse hästi õnnestunud fakt, et üks bänd nii lühikese ajaga on nomineeritud aasta bändi tiitlile. See on kõva sõna. Isegi Eesti-suguses pisikeses kohas bände meil ju ometi on päris palju, et see kõva sõnana, eks. Ta on kindlasti suur tunnustus ja ma ei tea, nagu, kas me oleme saavutanud oma mingisuguse eesmärgi, aga põhimõtteliselt me hakkasime seda bändi tegema selle mõttega, et et Eestis oleks paremat muusikat või nagu meie arvates oli kui eriti just sellise rokk Valternatiivsema rokkmuusika nagu najal mõeldes, et et jah, et me mõtlesime, et peaks midagi muutma, et kaos ikka vingud selle kallal, et kui sa ise paremini seda ei suuda teha, siis teen midagi muud. Siis me üritasime ja ma ei tea, kas see on nagu mingisugune suurem saavutas, et me, keegi on sellest teine ka sellest aru saanud, aga ta lihtsalt ei ole parimaid alternatiivrokkbände, vaid Te olete parim bänd. Siis öelda, me oleme sellest ajast peale, kui me hakkasime seda bändi tegema kogu aeg kohutavalt nagu vaeva näinud, nii palju kui vähegi võimalik, keegi ei olekski kuskil mujal kui proovi tegemas oma pillidega. Et olgu see võit või mitte, see nominatsioon ja kogu see asi on ikkagi noh, vaheetapp, sellepärast et ega me siis ju seal nagu pidama jääplaanid on ju vallutada terve maailm kindlasti saada maailma parimaks bändiks. Aga noh, see on nihuke vahepeal siuke hea nagu vaheetapp, eks ju. Kõigepealt testib. Vaatan sulle silma ja mõtle, kas sa räägid tõsiselt või sa oled natuke irooniline praegu? Ei, ma silmad on võib-olla väsinud, aga väga tõsine selles mõttes, et ma ei tea, ma nagu noh, see tundub alati isegi võib-olla nagu naljakas, eks. Nii palju seda kuulnud klišeeks, aga nagu noh Ma ei tea, ma tahaks küll nagu, või noh, ma vähemalt mõtlen küll niimoodi, et ma tahaks nagu olla maailma parimas bändis võivad teha maailma parimad bändid, miks mitte ka või muud ei ole teha, kui ma ise hakata lihtsalt tööd tegema, ise nagu harjutada. Põhimõtteliselt meie suhtumine ongi see, et ükskõik mis juhtub, me läheme ikkagi lõpuni välja. Et me ei anna kunagi alla, see on absoluutselt kihvt ja vastupidi, see ei ole naljakas, tegelikult see on küll klišee, aga see ei ole naljakas selles tähenduses, et, et enamasti räägitaksegi maailmaminekust, et ise sellesse uskumata. Teil vist seda probleemi õnneks ei ole ja see on super kihvt, kas te teatevahendeid või, või mõjusaid tööriistu, kuidas see töö ära teha, et jõuda Eestist välja ja vahemees peab olema mitteametlik, viies liige, kes seisab veits kõrvalt kõrvaltvaatajana pealt, vaatab, et kes oskab hinnata objektiivselt, tuleb osata lihtsalt noh, see ongi, kõlab kuidagi väga nagu üsna võimatut või noh, mitte päris võimatut, aga väga raskete, et tuleb lihtsalt osata õigel ajal õiges kohas, selle nagu õigele inimesele mängida oma muusikat. Et vahet ei ole, noh, see ongi see vahetada, vaat ei ole palju inimesi publikus on, et kui seal on see üks inimene, kes oskab nagu hinnata seda ja kellele on, tekib kohe mingi idee. Et kellele seda veel lasteaia niimoodi see, nagu see võrgustik laieneb. Ja just sellepärast meil on ka me oleme väga õnnelikud selle üle. Meil on hästi pädev mänedžer, kes teab, et ta okei, et teil on nüüd näiteks uus lugu, on selline, ma tean, kellele seda lasta, kes võiks seda osata hinnata ja niimoodi see asi nagu läheb kuidagi. Kas te ise tunnete oma head lood ära, mille järgi te meid tunnete ära? Ma võin kohe öelda. Me tunneme seda selle järgi ära, et kui me oleme oma proovikas ja siis üks hetk mõistame, et me oleme nagu kaks tundi järjest ühte sama lugu mänginud et see on nii äge, ei taha seda ära lõpetada, siis on selge, et see on valmis ja noh, põhimõtteliselt mitte, et ma nüüd ütleks, et mõned lood on meil paremad kui teised või nii, et me suhtume ikkagi võrdselt asjadesse, aga enamasti on iga looga, mis me välja mõelnud, on see täpselt niimoodi olnud, et kui me mängime seda mingi üle viie korra järjest, siis see tähendab, et seal midagi on, et me tahame seda ise mänginud, selle, see ongi võti. Muide, kas publiku ja bändi arusaam Elephants From Neptune uni headest lugudest kattuv, mis mulje teile jäänud on? Ei tea, noh, selles mõttes, et eks iga lugu peab olema selline nagu kasutades Marko Reinbergime kitarristi väljendit jalaga näkku. Niisugune nagu lugu, et iga, kuidas öelda niisugune elamus ja noh, see kehaväline kogemus, eks on sellest ka, et me ei saaks nagu päris niimoodi võtta, et et oleme meie ehk siis bänd ja siis on kuulajad samamoodi, me oleme ise ka kuulajad ja me käime teiste bändide kontserditel ja me saame aru, et kui mingi mingi lugu tõesti meeldib ja kuulajanest on äge see kui tekib mingisugune ühtekuulumise tunne või noh, kasvõi kõige lihtsamad mingid plaksutamis, kohad või mingid äratuntavad viisijupid, mida saab kaasa laulda ja kõhusee ma arvan, kandub edasi ka. Ma loodan meie muusikasse, et et me mängime sellist muusikat, mida me ise tahaks kuulata, näiteks live is ei suhtu enda muusikasse kui muusikut, kes seda teevad, noh tingimata seda ka muidugi aga eelkõige eelkõige ikkagi nagu suhtume sellesse ise kuulajatena üritame võimalikult objektiivselt hinnata oma muusikat ja panna ennast nagu nii-öelda teisele poole saali täiesti teisest ooperist üks kõrvalepõige, Solon perekonnanimi linna, mis eesti muusikas on omada kaubamärki ja kannab sellist positiivset taaka mõlema isa ema mõttes, sul on see sind kuidagi ahistanud või vastupidi kaasa aidanud, ise muusikat tehes. Mis suhe sul selle perekonnanimega, kas sa oled suutnud omi asju teha nii, et see ei segaks kusagil taga kuklas selles mõttes sellesse niimoodi, et miski segab mind taga, et. Perre, kuhu ta sünnib, eks sellega ta peab elama peab elama, kellega ta elab nagu elu lõpuni, eks. Ja, ja mis puutub minu vanematest, siis noh, loomulikult ma olen nagu väga hea meel selle üle, et nad on mind toetanud ja toetavad edaspidi ka ma loodan. Aga Ma arvan, et nad saavad sellest ka aru väga hästi, et mina olen täpselt selline nagu laps, kes tahab alati ise oma asju teha nagunii, nagu nii nagu mina teen. Ja ma üritan võimalikult vähe ära kasutada seda. Mul võiks olla üsna lihtne, midagi nagu saavutada muusikaliselt ilma paide pilli mängimata, eks ju, lihtsalt oma vanemate najal kas liugu, laste, jätkata midagi. Aga, aga mul on hea meel, et või no ma ei kahetse seda, et ma olen oma asju kõike ise õppinud ja iseendale selle tee nagu rajanud. Ja see perekonnanimi ei ole minu jaoks mingi koor, koorem ja samas ta ei ole ka mingisugune võti, mis avab, kui uksed, et see tee rajamine nii-öelda püha tõe juurde ütlema, et siis püha tõde on Elephants From Neptune, mida sa praegu teed, selle teekonna peal on tulnud seal näiteks isa laule laulda kunagi mingil põhjusel. Et mul oli väga huvitav kogemus, oli eelmine suvi oli oma isa kontserdil koos isaga laulda ja arvestades seda, et noh, ma olen 29 oleks võinud seda teha, ma ei tea, 20 aastat tagasi. Aga nüüd oli see alles esimene kord, kus ma nagu tundsin ise ennast selles mõttes mugavalt, et okei, võid teha, et et ma ei suhtu kas või temasse kui oma mingisse eeskujusse, vaid ta on isegi kui tahaks öelda, et ta on sama pikk mees minu kõrval, kuigi ta on natuke lühem. Aga, aga selles mõttes, et me oleme mõlemad inimesed, ma arvan, me suhtume üksteisesse kui muusikutesse, saame üksteiselt nõu küsida, et see on nagu teistsugune suhe, kui, kui võib-olla isa ja poja suhe kuidas teie 2013. aastal välja nägema hakkab. Kõrgemale, kaugemale kohutavalt hea. Selles mõttes, et nii suured plaanid on, nii palju on asju, mida tahaks teha ja nii palju on juba nagu mitte ainult asju, mida tahaks teha vaid asju, mida me saame teha see suvi. Nii et tasub hoida silmad-kõrvad lahti mitte ainult mitte ainult kodumaal, vaid ka kaugemal kui näiteks Läti ja Leedu. Noh, muidugi nagu Jann ennem ütles ka, et see kõlab võib-olla naljakas lihtsalt, et nüüd me oleme maailma vallutama minagi see teekond või noh, vahet ei ole, kuhu me lõpuks sellega välja jõuame, et kas me oleme lõpuks parim bänd, see ei olegi oluline tegelikult vaid just see teekonda praegu just kõige lõbusam ja kõige lahedam, sest me oleme kõik omavahel parimad sõbrad ja me saame eriti veel see aasta nüüd minna välismaale erinevates riikides. Ja saame nii-öelda kärbsed pähe kärbsed kärbseid pähe määrida. Võõrastele inimestele, et neid kuulaks ja see on väga põnev ja väga saab olema väga lõbus. Väikest viisi oodatakse ka juba, kuidas teile endale tundub? Leedus on küll kaks naist, vähemalt Sootanud. Ei tea näiteks just vaatasin täna hommikul oli meiega oli üks Poola mingist raadiost keegi naine oli kuidagi sattunud mehi meie muusika peale siis ta ütles, et tahad, ma olen mänginud muusikat juba nii palju raadios ja millal te tulete siia kogu see, selline kuidagi juhuslikuna mõjuvad mingisugused sõnumid kuskilt kuskilt piiri tagant, need nagu annavad märku, et järelikult keegi kuulab meid kuskil. Keegi ootab meid nagu tavaliselt läinud sellise suhtumisega peale, näiteks kui ma esimest korda mängisime Vilniuses siis noh, läksime niimoodi, et me ei tea, kas me tuleme ju enam siia kunagi tagasi. Praegu, kui me nüüd olemas ükskord siin tuleb lihtsalt mängida niimoodi, et kutsutakse tagasi, põhiline ongi see, et kutsuti. Et et Ma ei tea, kas kas mõni nendest inimestest, kes sind kuulab, kas nad üldse sind kunagi enam kuulavad. Või kas sa üldse ise näiteks kunagi veel mingi kontserdi kunagi annaks, kunagi ei tea, mis võib juhtuda. Sellepärast me üritame iga kord nagu anda, endast parima anda või noh, mängida justkui see oleks viimane kord näiteks või mängida nagu see oleks esimene kord. Et see on väga-väga tänuväärne tunne. Lõpetuseks, ma isegi ei hakka laskma teil lahti seletada või, või põhjendama, miks on bändi nimi Elephants from Neptun, aga nüüd liikudes nagu samm-sammult edasi ja fänne juurde võites publikut kasvatades, kas teie olete bändi nimega rahul? Mina mõtlen, peaaegu iga hommik, mõtlen sellist nii loll bändi nimi. Kuhu me sellega läheme? Aga samas, Ma arvan, et ma ei saakski öelda seda, et et suvalise bändi nimi pääsetes pääsenud see muusika, mida me teeme, onju. Aga ma arvan, et niivõrd totraid bändi nimest on läbi aegade olnud väga, isegi väga nagu menukatega ansamblitele. Ma arvan, et kui see mingi ilmselt see mingil moel ja ikka meelde kellelegi, et äkki me saame hoopis vanemaks ja targemaks, saame mitme aasta pärast aru, mis tegelikult tähendab. Kas teil on enda jaoks kontserdil tipphetk olemas, ükskõik millisele kontserdile oli sädaseks R2 Live või mõni muu, mida te annate, on teie jaoks seal kulminatsioon? Kindlasti see on võib-olla see, et tahaks, et alati, kui me lähme lavale, noh loomulikult me üritame kohe võimalikult kiiresti sisse elada sellesse aga kuskil kuskil poole peal või mingi hetk, oleneb see, see, see kliimaksi või see arusaamise punkt muutub alati, aga kuskil tekib see tunne, et saad aru. No misasja, ma olen praegu siin laua peal koos mingite tüüpidega, kes vahivad sulle mingi lolli näoga, otsekui sa neile otsa vaatad, eks Vik, rahvas, näpud püsti. Palun. Ja siis siis see kuidagi muutub või see saab venda, hakkab nagu oma elu elama see moment, et et siis enam ei teki seda tunnet, et ma pean nüüd nii mängima või ma pean seda tegema, et või et pehasid, ma valesti ei mängiks midagi, et seda me nagu pole. Sa saad sellest momendist aru, et sa ei karda enam eksida ja lihtsalt laseb minna, siis siis see on minu arust see minu jaoks. Kui mängid, siis ütleme esimesest loost selline, mingi esimene minut on siuke okei, mängida ei oska midagi oodata, eriti mingi tundmatus kohas. Ja siis on alati Roobest, kes keerab sihukese näoga, et kuule Eiki, Nestori hakkab mängima. Ja noh, siis kui keegi pikali kukub, siis on juba selge, et midagi toimub. Mul oli tunne, kuulates elevantide show'd, et tahaks midagi ära lõhkuda. Aga see ongi mehe, teil on sama tunne vahel või laval hallas? Ma ikka lähen ma nii kaugele, et noh, et heas mõttes ja mul on oma trummid kaasas. Tõstaks iga kord üles viskuks tükkideks, nad lihtsalt muidugi selles mõttes on väga hea. Me oleme ise, ma arvan ka niivõrd ma ei kujuta ette, elevil. Ma hakkasin mõtlema, et nii alla surutud Pravaatil aga mõnes mõttes võib-olla vaoshoitud, et, et see muusika on meie jaoks ideaalne viis ennast välja elada just midagi isegi mitte võib-olla füüsiliselt. Aga noh, et midagi laiali lammutada ja siis hakata seda uut uuesti kokku panema, esse uuesti laiali lammutada ja see selline seinast seina nagu asi hästi. Ühesõnaga me muusika on kindlasti väga agressiivne, aga mitte negatiivses mõttes. Mis ma nagu tooks välja, kui me näiteks teeme prooviruumis proovi, siis on umbes noh, vähemalt samamoodi, kui ma ei tea, palju seal välja paistab, ehk sellest, kui palju keegi prooviruumis tihtipeale nagu ma mõtlen, et nüüd Robert jooksebki läbi seina, lihtsalt tuletõrjujate nimed on juba tuttavad. Käivad seal kogu aeg, kus meil on nagu öeldud, palun pange aken kinni, kui kelle. Ma loodan, et te olete valmis selleks Nii loo kaver nimel tähendusaken täiesti Teinoviimiga täiendamine, teiste sõnadega. Ma tahaks öelda seda, et ta meil tuleb kohe-kohe igat keebee välja, see ei ole ainuke toeti oma kõrvad ja silmad lahti. Sellepärast et näiteks elu praegu mängib seal peal. Tahaksin tänada kõiki täidetud, tulite ja Tölpa ja kindlasti ärge other ja sõnaga nüüd ma ütlen oma viimased sõnad täna õhtul. Meeldin haapani. Niikaua kui kitarrihäälestaja tuletab meelde, et tõsiselt Varsti kohe tuleb uus Ebe ja lisaks sellele tulevad ka mõned kontserdid algatades kohtades. Et kui teil nagu vähekenegi meeldis täna siin olla. See on raadioga