Kevadine meretuul on kalk ja peletab inimesed rannakülade majade varju. Meri ei ole veel suveks valmis. Alles ta lükkas endalt jää ja nüüd on hall, natuke rahutu, aga kutsuv. Metsasügavused õhkuvad endast külma. Metsaalused on veel märjad. Juminda ja pärispea poolsaared suruvad end Soome lahte, nii et ümber tekivad heitlikud Kolga Hara ja eru laht. See ongi Loksa kant, mis ka Lahemaa nime kannab. Siin elab Randlane endiseaegne kalur ja põllumees ühe mütsi all Kodukant Loksa. Teie Edgar Palmer olete. Selle kandi põliselanik ja Kodukant loomulikult, eks ole, udu kant sündinud-kasvanud lapsest põlve. Minu isa oli kalamees vanast. Ja sellepärast see meie kohanemisKalame säilinud järgi. Põllumees kalamees tema paruni käest rentis selle jõe. Ja, ja siis jõgi oli tema päralt ja püüdis need kalad kõik, mis ikka tulidki, püüdis kinni ja siis kahe hobusega läksitele maa poole. Pole neid müüma. Nii see oli, lisa lisatulu põllu põllu kõrvalt. Isa suri ära, ma olen seitsmeteistaastane poisikene. Veel järgi, siis tuli mul võtta nüüd adrakured pihku rasva arvelt hakata kündma küll oma. Ja niikaua, kui kui tulid kolhoosid, asutasime kolhoosi ja hakkasin kolhoosist tööle. Kõiksugu töitegi esise alguses hobusepaariga põllul neli aastat siis oli revisjonikomisjoni esimees neli aastat. Siis olin kolhoosi esimees kuus ja pool aastat ja autojuht sellest tulenevalt 25 aastat kolhoosis. Nii et kuidas teie ametit siis nüüd õieti nimetada, te olete praegu kõik maaametid, olete läbi pidanud praegusele viimane amet, autojuht, kui hakkasin autojuhiks, siis oli üksainus auto, kolhoosis veel ei olnud võimalik palgata ka sellepärast kolhooside vaene ja vilets alguses asi oli palgalist juhti ja sõitsid normipäevadega. Liste sõit oli 50 kilomeetrite normiga. Teenisin 1000 1000 päeva aastas. No siis saime teise auto siis jälle juhti veel ei olnud võtta, ei olnud raha maksta, siis saime poisi, õpetasin välja. See sõitis siis kaks aastat ilma lubadeta. Ja käis ta Tallinnas ja Rakveres ja ega siis polnud inspektorid kedagi ja mitte mingisugust pahandust ega, ega vahele jäänud kuskil puu kaosest aega tagasi anda. Sest on, sellest on 20 25 aastat umbes tagasi. Peres vist juhiload olemas, noh nüüd on jah, mitu autot veel mõnes kaks mõnes peres, kaks autot isegi ja juhtimisel jaamadest rääkimata ja juhtis igas majas. Kunagi oli nendes randades moes piiritusevedu. Ja piiritus, laevad olid meres vabas vees ja sealt mootor Paetega toodi siis randa. Ja siis pimedas öösel siis jälle kottide koti kartulikoti sisse plekid ja neli plekki selga ja ja nendega metsa metsas pandi hobuse peale. Tööülesmaa poole. Kas tol ajal lasestamistuma? 40 50 aastat tagasi, eks ole, ja 50 oli karistus ka väga suur piirituseveo eest sellega või suur ja seda üldse tehti. Seda tehti, kõva raha saadi selle pealt. See oli ikka suur kasumisse oli mitmekordne viie-kuuekordne kasu saadi ja inimesed riskisid ja, ja siis karistus oli, selle pealt konfiskeeriti hobune ja konfiskeeriti ka ka taluvõis minna, kus see piiritu seltsi toode, kus ta toorelt saksa piiritus saksa piiritus oli, oli olnud 10 litti splitis, aga nüüd nendes randades muidugi ammugi uued tuuled ja inimesed elavad teisiti kui kunagi. Jah, see on ajalukku läinud piiritusevedu ja see elu nüüd on. Nüüd on teised ajad, mis su naasta aed teie jaoks kõige ilusam oleks kevades praegu praegu tahavad kõik, mis tänagi, päike paistab, ilus ei ole, linnud laulavad. Kevad on praegu täies jõus, valgejõgi viib oma veed, haara lahte ja Loksa asub just nii, haara lahe kui valgejõe kaldal. Loksa alevinõukogu esimees Hugo Arvisto. Kui nüüd aastakümnete taha vaadata, kuidas Loksaanses nüüd arenenud, mis on vahepeal muutunud ja kuidas inimene? Mõned head kümneid aastaid tagasi oli Loksa väikene kaluriküla oma paarisaja elanikuga aga tänapäeval lisaks on juba elanike arv kasvanud 3600-le. Ja seda just selle tõttu, et minu arvates see Loksa oma looduslikku ilu ja geograafilise asendi tõttu on meelitanud rahva siia. Ja ka need tööstused, mis siin on praegust, no võtame niisugust asja nagu telliste tehas tan asutada 1000 874. aastal. Alustas tööd kohe 150 töölisega või võtame jälle laevaremonditehast. Selle asutamisaastaks loetakse 1905, kusjuures esimesel aastal tööliste arv oli 15 inimest. Praegust on seal juba 760 töötajat. No tööstusettevõtete kõrval ju ka kõik teised asutused, mis on seotud tööliste olmetingimustega koolid, kaubandus ja nii edasi, meil on kool 112 aastat, on ta praegust vanakaubandus, on ka juba üle seitse, 10 aastasin vana. Mida teie Loksas leiate? Miks nii kaua, olete Loksal elanud? Need juured siia Loksale on juurdunud juba koolipoisipõlvest peale. Ja mulle meeldib Loksa. Mulle meeldib see Loksa looduslikku ilu ja mulle meeldib ka Loksa rahvas. Ja just Loksa rahvas selle tõttu, et nad on väga tööarmastav rahvas ja väga lõbus rahvas. Kes meist pole kuulnud Loksa laevaremonditehasest? Praegu oleme selle tehase territooriumil päris keskel, ühel pool, haara lahtlikus, laevad sisse, sõidavad siia ja meie ümber on siis kõik selle tehase tsehhid. Ja eks ka tehase müra, mis meie ümber on, reedab seda. Valutsegi vanemmeister Valentin Nurmine. Te olete ju ammune selle tehase mees ja võib öelda, et juba Loksa päriselanik nõva No selles tehases 56. aasta aprillist juba. Ja võib öelda, et selle aja jooksul, mis ma siin olen töötanud, tehas on kasvanud tublisti võrreldes esimese perioodiga on siin töötanud juba kolm korda rohkem. Kui algaastatel põhiliselt remonditi purjekaid siis nende aastate jooksul on üle läinud juba diisellaevade peale purjekaid meil enam ei ole. Kui vana tehase üldse on selle koha peal on ju laevu remonditud juba üsna kaua aega lõma ametlikuks alguseks 1905. aasta. Kuigi tegelikult ta samal kohal eksisteeris natuke veel varem remonditi, aga võetakse aluseks ellingu ellingu ehitust ja selle käiku laskuda. Mis võimaldas muidugi laevu juba kuivale maale tõmmata ja teha ka dokkimis remonti? Ühel rannarahvavajadus, kuid Hara laht iseenesest on ju kunagi siin minu teada ehitate tormilind Hara lahes. Nii et siin sellist laevaehituse ja nende laevadega tegelemist, traditsioonid on juba pikemate vanemad. Alguses olid ju laevadelt, on väga väiksed, olid kusagil 300 400 tonni, 500 tonni kandejõud ainult kui suured laevad nüüd siia teie tehasesse tulevad, no maksimaalse kanda jõuga kuni kuus ja pool 1000 tonni. Rohkem meie nagu akvatoorium vee sees ei võimalda suuremat laevusi remontida kuigi võib-olla ja erialaliselt ja tehniliselt olekski see võimalik peale tegelikult laevaremondionju. Kolmas aasta ehitama ju lihtereid ka. Mis on tegelikult uus produktsioon tehasele on nagu juba laevaehitus ja eeskätt läbinud praegu asemel viis tükki aastas välja, et kes need põhilised kasutab Musta mere ja Bulgaaria vahelise liini tarbeks, lähevad need, võib lugeda, et need on tegelikult ujuvat konteinerit. Kõige kaasaegsem progressiivsem transpordimeetod, mis annab väga suurt kasu kiirendanud kaupade ringlust. Väga vähestel tööstustöölistel on võimalus nii kauni koha peal elada ja samal ajal ka tööd teha, olgugi et ega tehase territoorium ei erine palju igasuguse laevaremonditehase territooriumist. Ma olen muidugi see varem Tallinnas kaua elanud, lase 15 aastat seal. Aga praegu ma ei tahaks enam kuidagi selle elama minna, vahetada Loksalt, need pärinevad igal juhul igasuguste mugavuste vastu, küll linnas. Aga samal ajal siin on ju loodus, on käepärast, kulub mul kusagil 10 15 minutit ja ma olen otsesel kohe looduse sees olen. Võib öelda, et selle 15 aasta jooksul, mis ma Tallinnas elasin teatrisse käidud kaks korda. Siin aga on seda tehtud peaaegu iga kuu kord. Tehas võimaldab ju meile transporti ja organiseeritud korras vaatama kõik Beatredikud ära, mis meile meeldivad. Teie Lembit Aru loolete vihasoo raamatukogu juhataja. Ja olete uurinud üldse selle paiga ajalugu hästi palju. Siinkandis on alati merd sõidetud ja laevu ehitatud. Laevade ehitamine meie randades on olnud moekas juba ammustest aegadest. Jah, see on õige, võib-olla oli põhjus see, et väiksed liivased talud ei elatanud oma perekondi ja siis hakati väikseid aluseid ehitama ja nendega hakati siis kaupa vedama, näiteks oli juhus, kus siin Tammispea külas mees ehitas oma õues laeva ja kevadel raiuti jäässe auke seitsmeteistkümne hobusega õieti laev. Merde tagalas tati ära ja läks sõitu ja nii oli siin väga huvitavat laeva nimetused ja laevu oli siin loo saarte all olnud ikka neli, viis talvel ankrus laeva nimetused olid siin Alfosiine Ilo, Aura, Linda, Framm, Nansen, need olid kõik väiksed laevad, milledega sõideti siis Soome, vahet toodi leivakõrvast, teie olete selle kandi mees ja ma olen siin sündinud. Aga eks ma noores põlves elanud linnas ja, aga nüüd peale sõda, eks ma siis vaatasin, et see kodukanti oleks vaja nagu ikka tagasi tulla. Aga miks, mis tõmbub tavaliselt koduga, et eks ikka armastus kodu vastu ja ja näiteks võtta minu omagi poeg lõpetas EPA ja oli Tallinnas ametis, aga nüüd otsustas ka perega siia tulla. Nüüd on siin kolhoosis peameloraatorina tööl ja neil päevadel kolib kogu perega siia ikka jälle kodu välti. Praegu, kui me siin teie raamatukogu ruumides juttu puhume, siis vuravad autod kogu aeg mööda. Seal on ikkagi tehnikasajandi üks märk. Aga millal sa üldse teed? Anti esimene auto. Kes meie esimene auto oli siin valgejõel, see auto oli puu koodaratega, karbiidi valgustusega ja ketiveoga ja seal oli isegi ükskord midagi 27 inimest. Kastise seitse oli veel kabiinis tulivad talinast sellega ära 1924. aastal. Ja nad tulid kolme ja poole tunniga Tallinnast ära ja asjad olid hakanud riidlema, et noor poiss sõidab automobiiliga ja kihutab nii, et kuigi ta sõitis 25 kilomeetrit tunnis et nii, et kõrvad lähevad peast ja apliimaks meid kraavi. Autojuhitunnistus rohkem ei olnudki vaja, kui autoomanik kirjutas niisukese tõendi, et. Vastutan oma autojuhi poolt juhitava autoga auklikul teedel sõitmist, mis ka ei juhtuks õnnetuste eest. Teie Hilda Mikiver, olete Loksa põliselanik? Ja singi, metsa käisite koolis ja, ja käisin kool Loksal kuueklassilises, tol ajal oli kuueklassiline algkool, selle ma lõpetasin. Läksin Tallinna linna ühisgümnaasium, selle ma lõpetasin 26. aastal. Ja siis tulin tagasi Loksale. Niikaua kui 29. aastal abiellusin Loksa algkooli juhataja ega ametnikke veel. Ja siis olin asetäitja õpetaja tihtipeale kuni 30. aastani ja siis olin sunnitud õpetajaks omade pärast. Õpetajate puudus oli tol ajal ja kuni 51. aastani. Ma vist ei eksi. Teil on neli last ja neli last, kaks tütart ja kaks poega. Pojad on siis draamateatri näitlejad. Noorem tütar töötab televisioonis ja vanem tütar on Rapla haridusosakonnas. Koolide inspektor. Te olete kunagi öelnud Miku kohta just et tema tükk aega otsis oma kohta. Jah, seda küll ta otsis, ei leidnud ta kõige, esiteks tahtsin Loksal algkooli lõpetas, siis ta läks mäetehnikumi ja see talle ei meeldinud selle pärast. Ja tüdrukutele ei meeldinud, et sealt tol ajal ei saanud enam edasi minna majja ja siis ta läks polütehnilisse instituuti. Aga see talv seal jälle ei istunud hästi ja sittuda kodu. Ühe aasta töötas ta, meil oli siin üks ajakiri Lenini klipp. Ühe aasta töötas ta seal ja siis avategi see lavakunstikateeder. Ja, ja siis ta läks sinna katsele, see Panso abil ta sinna sisse sai, sest mees ei oska laulda ja nii alla siis see asi hakkas istuma ja tänini ta on sellega väga rahul. Tõnu töö olevat olnud lihtsam. No Tõnu mõtlemisega vend ees, aga ega see lihtne polnud need eksamitega väga rasked. Tõnu, kui eksam oli läbi, siis pani kohe oligi jooksu pannud, suurt juhti ka. Ja järgmine päev tuli vaatama, näiteks hirmuga ei näinudki, et tema nimi ka seal oli. Aga noh, siis seda saia ka omaga rahul. Kas olete rahul, et lapsed, niisugused alad on valim ei mütsi? Ei, mulle ei meeldi näitleja amet, see on nii kui tsirkuse tegemine ja mees Olson mehest päritest. Mees oli ise ka ju kohalik näitejuht siin ja tegeles väga sellega. Poisid on isalt seda pärinud. Tüdrukud on elukutselt õpetajad. Kultuurielu edendamine, nagu te ütlesite, isalt pärit ja poegadest nagu edasi läinud. Aga ega seda maksmist pahaks panna. Praegu me ajame juttu päris Loksa südames Loksa keskel. Loksa ajalugu on ka mitmeti huvitav. Ja kahjuks üks traagiline sündmus leidis aset 1941. aastal, mille pealtnägija, tunnistaja ja nende sündmuste ütleme raskuste kergendaja osa olete teiega etendanud. Hara laht on justkui suur järv. Juminda vasakult ja päris paremalt piiravad teda. Hobuserauana. Oli kaheksas august 1941. aasta öösel randuse Loksa sadama põhjamuuli äärde eskaadri miiniristleja Karl Marx. Laev oli 107 meetrit pikk. Hommik oli ilus, selge ja vaikne. Tõusev päike kuldas suurt laeva. Keegi ei aimanud, et see oli selle laeva viimne hommik. Ja paljudel Karl Marxi noortel meremeestel viimnepäev elada. Loksa tundus inimtühjana läänes lõunaaeg. Kell oli 13 56. Lahe kohale ilmusid neli Junkerseid. Lennukivarjusid metsada. Ründasid laeva madalalt. Ootamatult. Trosside kinnituse tõttu rebis laev end kai küljest lahti turbiinide täisjõuga, nii et sadamas plahvatasid atseteljeeni balloonid. Üks pommidest tabas kiirkaatrit miiniristleja kõrval. Kaater lõhkes ja ujutas laeva põleva bensiiniga üle. Pommid lõhkesid ninas. Järgmine pomm kukkus katlaruumi. Need pühiti tekilt põlevasse merre. Miiniristleja jõudis mööduda, sadamakai otsast. Hakkas vajuma. Pidevalt tulistasid laevakahurid, mille tulemusel üks ründav Junkers langes purustatuna merre. Teine riivas pikeeringust väljudes laeva masti. Süttis ja suitsusaba järele vedades. Kadus läände. Ajaloo raamatut lehitses Tõnu Mikiver. Kui nüüd siit vaadata norra lahti sinna umbes selle koha peal, see oli nii kaheksandal augustil umbes nii kella ühe-kahe vahel, kui lennukid hakkasid mölisema ja, ja korraga peale seda mürinat mürin on hästi suur, olid suured plahvatused, mina jooksin välja, vaatasin, siis ta merelt tõusis, oi, kõrge suitsusammas pommitamine jättele, siis mees hakkas minema, ütleb sadamaid on, aga temale juba tuli üks noormees ütles, et ära mine midagi ebaavatud hakkavad tulema, siis hakati hobustega vedama, neid oli umbes 30 inimest. Väga rasket, no see meri põles, bensiin, valgus sat paagist Merde ja põles. Madrused hüppasid sinna põlevasse merede. Ja need 30 olete ikka väga raskelt hirmsast. Aga õnneks nendest ei surnud kolima, särakuks ainus. Ja siin ma siis tulid, rahvas tuli kokku, poodi, sidemeid, see Loksa apteeker andis oma viimased sidemete ravimit välja, mis tal oli ja valt koliks arst siin. See tuli kohale ja siis hakati neid abistama. Peab au andma nendele sõjameestele, ühtegi ühtegi karjet ei olnud, mitte üht, kõik nadolid nii verised ja, ja nahk isegi lõikas ühel nahaga sõrmed otsast ära, aga mitte üks, et oleks nad hoianud, sealjuures Dmitri üks hädakisa. Au neile selle poolest. Ja noh, too teine toiduaineid Marju kooliajast õpilased karjasivad nooremad inimesed marju ja anti süüa ja siis hakati, mõtlesin, kui sa neid ära saab. Telefon ühendusena lokse Tallinna vahel ei olnud. Siis üks koolipoiss sõitis Kolk ka ja sealt sai hüvenduse, õhtuks tuli kaks bussi ja kruusa ja siis need haavatud pandmisena peale. Nii et see oli kaua aedase rakule siin rannas. Isegi see esimese järgu kapten, kariaakin tema, nii kui see Loksa või üldse Eesti territoorium vabastatud kohe sõitis siia jah, ja ta imestubki seda, et noh, et kuidas rahvas nii julge oli, et julges niisugust asja võtta. Koriaatrin ütles niimoodi meie meremehed, kes oli meil juba jõudnud harjuda sõja argipäevaga olime otse imestanud, vapustatud ei osanud, nagu mõelda, et keset sellist karm aega leiame ikka inimesi, kes pikemalt mõtlemata tot meile appi. See oli humaanne tegu ja Me oleme sügavalt tänulikud selle eest. Loksa kolhoos on vist üsna suur mere äärest kuni päris Leningradi maanteeni. Kui palju seda maa-ala nüüd on? Hektarit siis ta ei ole eriti suur, natuke üle 6000 hektariga, aga pikkuselt jah küll. Ta asub kahe lahe ääres, üksused, eru laht, teine Harala ja ulatub isegi õlle Leningradi maantee paar kilomeetrit. Alles hiljuti tähistas teie kolhoos kolmekümnendat aastapäeva. Ja nii see oli, sai kolmekümneaastaseks. Kuidas see algus siis oli? Noh ja kui ajalugu meelde tuletatakse, algus olnud ka meil raske, ega siingi tootmistingimused teistsugused ei olnud, kui mujal, ühe sea saime täiesti tühistada, aga tal oli üks põrsas ka kaasas, aga endine jõekaldakolhoos või nii-öelda vihasoo kolhoos, temal ei olnudki ühtegi siga istuda. Siin panid talumehed külamehed vaid lihtsalt raha, kokku mindi Rakvere turule, osteti 10 põrsast, nendega pandi alus seafarmile. Praegune kolhoos, kasvõi seegi ütleb, seda koosneb kaheksast endisest väiksest kolhoosist. Ja vist olen 18. esimees. Ja olete juhatanud Gustav Arrak seda kolhoosi 16 aastat. Jah, naistepäeva, laupäeval seal 16 aastat täis kolhoos asub maa-alal, mis nähtavasti tingib ka kolhoositootmise. No üks on see, et asume Lahemaa keskel. Ja nagu meil on pööratud eriti suur tähelepanu, kus meie tootmisega püütakse anda hinnang. Kui palju kaasaegne põllumajanduslik tootmine siiski suudab reostada loodust? Ma mõtlen, et osa puurauk, puurkaeve viie meetri sügavused, mis asuvad Survad territooriumil, pidevalt võetakse proove, kui palju Survan võib reostada põhja. Ja osa nendest puurkaevudest asub ka põllul, et sealt saada andmed, kas viie meetri sügavusse on mineraalväetised võimelised tungima või ei ole. Muidugi neid proove jälgib väga suur teadlaste pere. Et lihtsalt siis tulevikus anda põllumajandusele soovitused, mismoodi edasi minna. Teil ei tohi, nagu te varem ütlesite, lennukitega näiteks väetist külvata, tingib jällegi Lahemaa. Jah, lennukiga tõesti väetist külvata ei tohi, kuidas loomadega metsas parasjagu metsad, sind jah, loomne nüüd on ja kes eriti põllumajanduses palju kasu on teinud need metssead. Millegipärast metssigade arv tänavu talv praktiliselt meile kahju ei teinud. No meil ei ole uudis sind, et ühe põllu peal lugesime ära, 65 põtra tähendab ühe põllu peal selle põllu suurus oli kahanenud paarkümmend hektari. Aga näete ära, Nat mahtusid siin nimelt see oli rukis. Kui me siia juurde tulime, siis tee ääres on uuskeskuse hoone kerkimas. See on nüüd esimene ehitusjärk maksumusega natuke üle 300000, bla need sellesse peaks mahtuma ära. Meie kontoripersonal kontor on omapärane, nii nagu Lahemaa. Et siin tahetakse ehitisi võimalikult omapäraseid ja mis tuletaks ka vana eesti arhitektuuri meelde. Noh, kontor on ka 18 ümmargust nurk anda, tõesti, sellist Variks teist ei ole tulnud kohata ja võib-olla tõesti ei ole ka veel praegu. Nii lõpebki üks päev Loksa kandi inimestega. Mõttelõngad eilsest ja tänasest.