Intervjuu algas vähimagi sissejuhatuseta. Victor meister hakkas kohe kõnelema sellest, mis pidevalt mõttes tööjõupuudusest inimeste nappusest Kui see peaks veel grammi võrra vähenema, see rahvas siin, siis ta väsib ära lihtsalt ja Ta ei suuda ka. Maainimesed teevad ränka tööd, kevadkülv läheb lahti. Siis meil ei ole, ei ühtegi nädala püha yhtegi, laupäev ei maipüha, ei võidu pea, kuigi siin siin põllul töötab terve hulk väga tublisi veterane, kes on pika ja raske sõja läbi teinud ja jaan, võideldi vapralt meest ja, ja näete nad kõik nagu üks mees võitlevad siis põllul. Ja, ja ma ütleks teinekord, et päris niisugune kibe tunne tuleb peale. Mitte enda pärast, vaid just oma töömeeste pärast. Vaatame, et juba kella kuue-seitsme sõidab serv, autode vool piki Tartu-Tallinna maanteed maa poole, kõik tulevad filmida. Meie mehed lähvad alles viimast söögi vahet tegema. Nii et täitsa tõsine asi ja täpselt samamoodi töötame ikkagi najal 12 tundi, 10 12 tundi. Koristuse ajal kombaineri tööpäev on teinekord isegi 14 15 tundi. Ja, ja ka jälle ei ole laupäeva, pühapäeva, lihtsalt kui me selle päeva kaks, kolm kaotame, siis me oleme kaotanud oma saagi. Aga kas see on teie arvates normaalne, et kombainer istub masinas 12 13 14 tundi. Teate, ma ei ütleks, et ta ei ole päris normaalsel maal omale maatöö kvaliteet seisab. Ajas tähendab, te tahate öelda, et nii peabki olema ise vea tatra. Naine samaaegselt, see ei tohi kesta lõpmatult, lõpmatult ei tohi kesta niisugune pinge, vaid seal peavad olema niisugused nagu maale omased vaheajad. Me peame suutma anda nendele meestele, kes töötasid 12 16 tundi põllul, päästsid saagi järele andma, selle mehele 200 tab aega, ta läheb, kõnnib ringi, ta enesel ravib terveks sellest ülepingest ja hakkab jälle rahulikult ja normaalselt tööle. Aga kuidas meil meil hakkab kevadel peale ja lõpeb oktoobripühadega? Te ei ole oma sovhoosis võtnud raudseks reegliks, et õige maamees peab oma tööga toime tulema. Kuue päeva, aga näete, laupäeva veel püha ei suuda pidada, ei suuda laupäeva muuta puhkepäevaks, sellepärast ei tule siis oma tööga toime. Ja see pinge kestab kevadest sügiseni. Aga hoopis on vaja kevadkülv teha maha sellise suure pingega, et me ei pea. Aga peale kevadki peame nädal aega pühi või puhkama lihtsalt normaalselt töötama. Peale heinakoristust töötame jällegi normaalset kulminatsioon, teatud määral vaibub. Ja kui vilja lõigatud, jällegi muutubki asi normaalseks. Vaata, need on niisugused vaheaeg on vaja meie praegu tihti ei suuda neid vaheaegu meestele anda ja seetõttu mehed väsivad lihtsalt tervised jäävad nõrgaks. Haiguseta üle pilgutas, tekivad närvid, teinekord sassis vahekorrad muutuvad halbadeks just sellepärast, et inimesed elavad ülepinge all ja see, see ei tule põllumajanduse kasuks ja sellepärast tihti ka linnamees, kui ta seda teab, ei taha maale tulla, et siin niisugune ülekoormus. Meie ei taha mitte midagi erilist, me tahaks seda, et kõik meie sovhoosis üles kasvanud noored lihtsalt jääksid siia sovhoosi, kes kes tahavad põllumajandustöötajad ja neil on terve hulk. Aga teate, meie ei saa neid vastu võtta, sest meil korterit pois tuleb sõjaväest tagasi. Tahab abielluda, tahab hakata elama ta traktorist või on ta seal lõbusalt lõpuks õppinud või, või mõne teise kutse alla mees elektrit. Ja ta perekond sovhoos, korterid suudanud sovhoosina seda meest nii vaja, et lihtsalt galoppi, aga korterid julandab ja näete, see mees läheb teise majandisse, kus korter on või läheb linna või läheb rajoonikeskusesse või läheb koondisesse, kus ta leiab omale kord ja hakkab tööle. Ja meie põllumajandus ja samuti Adavere on kaotanud selle inimestele väga väärtuslikku Nore inimesi. Ja ma ütleks, et aga korterite ehitamine on ikkagi majandites nii suur probleem, et see on lihtsalt omaette teema. Ja mõtlesin, et kui ikka Lasnamäest üks osa, mida praegu ehitatakse, jaotada majandite vahel ära ja panna siia püsti, siis linn kindlalt midagi kaota, ainult võidab leiva, liha ja kõigi põllumajandussaadustele. Tähendab, te tahaksite Lasnamäelt saada need majad või tahate tuua ka need inimesed? Ei, me ei taha neid inimesi. Me tahame neid maju, et me maal üles kasvanud õiged maamehed jääksid maale, et maalt ühtegi inimest ei läheks linna, sest lõppude lõpuks praegu on ju niisugune põlvkonnavahetus, kus maal sündinud noorsugu asub meie asemele meie vanaduses inimeste asemel. Ja nüüd on talle vaja olnud eluruume, aga meie veel ju ei ole kadunud Eestimaal. Maamees ei taha elavnenud linna eriti minna, seda ma julgen öelda päevalt oma sovhoosi inimeste meeleolu arvestades, kuid ta teinekord sunnitud lihtsalt minema, kuna me ei ole suutnud, me ei suuda anda talle korterit. Elamispind. Meil on siin inimesi väga viletsa elamispinna peal, lihtsalt ootavad kaks-kolm aastat, ootavad, millal sovhoos suudaks maja pysti ajada, et saaks oma paremad korterid ja saaks mu pere eluloost. Aga te olete ju näinud, kuidas elatakse Tallinnas seal on ka korteri kitsikus suur. Jah, ma olen täitsa nõus mõnedega täitsa nõus. Kuid linn, näete, suudab oma inimesed ka viletsate korterioludega kinni hoida, aga maal peab lihtsalt olema pind, kus inimene elab, muidu ta seal maal olla, isa. Tähendab, see maa töö iseendast nõuab inimesele puhkamiseks teatud erilisi niisugusi tingimusi, mis linnas võib olla. Olles just nimelt linnas ei ole oluline, vot see on väga õieti väljendatud, ma nagu ei ei osanud seda välja öelda. Ja maal maal on ikka inimesed teatud niisugune omale meelelaad mainimisel omale meelelaat on teinekord vanasti arvati, et tal nagu lihtsameelne või kuidagi maainimene ja looduslähedane otseütleja ja ta ei, ei. Ta ei oska nii kõvereti ja keeruliselt mõelda nagu linnainimene. Ja sellepärast maainimesel ongi teinekord niuksed lihtsalt vajadused, ilma milleta võimalik maal elada ei ole. Oletame, et no et mu hing on valmis tulema maale. Küsimus on selles, mis teil peaks olema, et, et te tunneksite ennast maal hästi? Ma kõigepealt ütlen seda, et teil peaks olema tubli annus niisugust pikka meelt, kannatad ära kõik see maa pori ja kõik see, see, see niisugused tingimused teinekord teinekord linnameest need häirivad. Ma olen tähele pannud isegi seekord väga-väga palju. Teiseks peab olema inimesel natukene niisugust loodusetunnetust, kuidas sa ütled, et ma tahaks ütelda loodusearmastus, see on liiga liiga suurejooneliselt öeldud. Aga loodusetunnetus lihtsalt mõistab loodus, näiteks lehma ja hobust ja muidu kui näiteks lina inimesele maadelda lehma kargab, ma ei kujuta siis ette, et tal siin midagi teha oleks, sest ta peab kogu aeg jooksma ühe nurga pealt tuleb lehtedest, nurga tagant tuleb hobune. Ja. Mis siis veel? Muidugi jah. Te ütlesite, et tööd ei karda, tähendab, võtaksid hea meelega kohe vastu. Ja maainimesel peab olema, kodulinnas on korter ja inimlinnas inimesel sellest piisab. Maanoortele piisab korterist. Aga kui on juba inimene, keskjas maal vanem põlvkond, see üksi ei lepi korteriga, vaid temal oli juba vaja kodu. Kodu kujutab maal maal endast ikkagi oma väikest nõuet oma õunapuud, oma kassi ja koera rääkimata lehmast lambast mõni pere peab, mõni ei pea, aga mõnes maaperes on ta obligatoorne, ilma milleta läbi saab. Aga see tähendab ju veelkord tööd, see tähendab täiendavat tööd, aga see on tore töö, see ongi, mis nüüd seda suurt sovhoosi tööpinget leevendab, tasandab ja jahutama. Tuli noor traktorist tuli ajateenistusest, abiellus ja juhtus niisugune õnnete, andsite talle korteri. Ta jõuab keskikka. Kas nüüd on tal kvartalist vähe ja ta tahab maja? Kindlasti on siis korterist, ta töötab sovhoosis väga meeleldi kolmekorruselises majas, ütleme kui ta on seal kuni 28 30 aastat vana. Peale seda ta tuleb küsima, direktor, kas ei ole mingisugust võimalust leida niisugune väike maja, kus ma saaks teha omale mõned õunapuud, mõned peenrad, et naine tahab mul nüüd lapsed ja ja lastel nikku oma muru ja lastel oma õue pole vaja kellelegi teisega koos olla ja näete, siis tekib niisugune vajadus. Ja kui maja saanud, siis ma teated, ma ehitan lehmalauda ka siia juurde või kus ma saan kuskile lehmalauda, meil ehitasid 30 inimeste, ehitasid ühiselt lehmalauda käesoleva suvega sovhoosi, suutnud sellel suvel lehmalaut ehitada ka inimesed, ühise tööna ehitasid lehmalauda Operatiivne lehmalaut kooperatiiv lehmalaut ja imetore imetore. Ise projekteerisid. Ise ehitasid ju, aga kas töö käib seal ka nii nagu kooperatiivis ehitada? Ütlesid ühiselt nagu väga tugevas ja väga tubli skooperatiivis, aga juba lehm hakkab pidama igaüks individuaalselt, kuidas keegi oskab ja kuidas keegi õigeks peab. Et teil on siin kaheksaklassiline kool? Oletame, et kaheksas klass lõpetab ja kõik koos otsustavad, nii nagu nüüd on aeg-ajalt kuulda, et jääme maale. Ja teate, meil meil ei ole praegu sellest kasu, me ei suuda ehitada nendel lastel elamispinda, sest mõne aasta pärast nad nõuavad mehikest omale korterit ja meie niisuguses kogu see lihtsalt ei ole praegu suutelised ega võimelised. Meie oma koolilapsi väga palju saadame, stipendiaat läks, meil on sovhoosis praegu peaaegu 50 stipendiaat mitmesugustes koolides, alates tehnikumidest kokakoolidest ja, ja, ja kõrgematest koolidest. Kõik kokku. Võtate nad kõik pärast tagasi, kui nad tahavad tulla. Me praegu teeme meeleheitlikke pingutusi, et ehitada nende jaoks korterid, jätku inimene lõpetab kooli, et me juba plaanis näeme ette, et näete, meil lõpetab sel aastal tal seal kaheksa või 10 poissi-tüdrukut kooli, et me suudame kindlustada sel aastal neile korterid, üksikud jäävad vanemate juurde, enamus loovad kord. Ja kui me seda ei suuda anda, siis kah stipendiaat läheb majandust. Mine. Me oleme võtnud vastu stipendiaate, kes tulevad teistest majadest, ütlevad kõik, oli tore. Aga korterid ei saanud vaestele majandis enam edasi töötada ei saa. Wateni. Ja meiega on täpselt sama, ikkagi üks osa Lasnamäest tuleks tuua maale ja jaotada kolhooside sovhooside vahel ära. Ja kui linnas on küllaldaselt liha ja ja piima ja muid põllumajandussaadusi, siis võib jälle linn edasi ehitada omale. Ma olen võib-olla liiga egoistlikult, mõtlen maa, ainult maa, ma jõle kott, kolkapatrioot, aga ma lähen linnas juba poodi. Siis mul tekib niisugune tunne, et me oleme võlga, mida me oleme tegemata jätnud, kuskil on keegi ränga vea teinud ja see ränk viga tuleb parandada kasvõi selle hinnaga, et üks osa Lasnamäest tuleb tuua maale. Teie seisukoht on niisugune, et probleemi kõige teravam osa on seal. Mina sain aru, et ehitus. Aga just selle inimese jaoks ehitus tähendab ikkagi inimene. Kui me oleks neid piisavalt neid inimesi, siis ei oleks ka mingeid erilisi pingutusi vaja teha inimese jaoks ehitamise osas, aga praegu on ikkagi ehitamine inimese jaoks kõige tõsisem küsimus. On ka teisi küsimusi maal. Tootmispind praegu kasvavate plaanidega on lihtsalt jääb kitsaks, enam põllumajandus ei arene edasi ühtegi sammu, kui ei anta juure, tähendab, ehitus ei anna juure tootmispind ja kui küsida minu käest, mis on siis majandis kõige raske, siis mõtlen, on ehitus, ehitusmaterjal, ehitustööjõud, ehitusrahad ja kõik kokku üks suur ja ränk asi. Ja, ja et viia edasi tootmist, tuleb lihtsalt tõsiselt maadelda ehitusega. Kus seal on see viga, mis teie meelest vajab kordaseadmist? Mina oma mätta kõrguselt kõiki neid vigu ei näe. Ja ma ei ole kutsutud ja seatud kuskil kohtumõisteks olema. Aga, aga ma ütleks seda, et, et meil on disproportsioonid, suured disproportsioonid plaanide ja tegelikkuse vahel, nii suured disproportsioonid, et lihtsalt on kujunenud rängaks veaks, me tarbime seda, mida me plaanime, aga mitte seda, mida me ei tooda ja selle tõttu on meil kogu aeg püksid, pisikesed, ei mao jalga ja lõpetatud. Üks häda ajab teist taga. Samad probleemid, millele osutab Keskkomitee ja Ministrite nõukogu määrus planeerimise parandamisest ning majandusmehhanismi mõju tugevdamisest. Iseendast ükski otsus ei paranda aga veel midagi. Seda tuleb teoks teha ja kõigepealt on vaja inimesi tema vajalikkuses veenda. Kui me võtaks kätte ühe korra plaaniks selliselt, et meie plaanime nii, kui palju me suudame toota, kui me, kui palju me suudame anda, vaat siis siis oleks meil asjad kõik korras, tootmise ja tarbimise vahel, näete, praegu paratamatult vahe suureneb, me näeme seda defitsiidist, me räägime konkreetselt praegu, ehitusmaterjalid ei ole ühtegi ehitusmaterjali, kus ei oleks defitsiit, ka naelad on defitsiit. No ma ütleks, et kõik naela sordid, aga terve rida naljas ütleme seal täitsa defitsiit. Võib-olla välja, välja arvatud killustikuga, ma kuulen kaugemates piirkondades, ka killustik on juba defitsiit ja kivi on defitsiit. Väga tihti pean võtma ette mitmesaja kilomeetrise autosõidu, et ühte ainsat materjali ühte ainsat betoonitüki saada, et lükata asi jälle käima. Vabandage, aga kas te selle tüki saate, kui te sinna autoga sõidate? Kui aus olla, ela enamiku saal, vasta annate, mitte eriti midagi, aga lihtsalt on vaja väga seda asja rõhutada, siis on vast võimalik saada või, või teinekord ka oma sõbrad üles otsida, kes aitavad. Tähendab te igatsete, et maamees jääks maale? Ei läheks ära ja te saaksite talle anda siin seda, mida ta tahab. Need elamistingimused, mida ta vajab, see tähendab peale korteritega kooli ja kultuuriasutusi ja kauplusi ja lasteaedu muidugi. Ja, ja kõike seda Need asjad muidugi, kõik on vaja ja praegu, kui inimene tuleb majandisse ja kui majandile oma keskus, siis esimene asi ta vaatab, kõik need asjad üle, mida te loetlesite. Kui abikaasad on kaasas, siis naispool tunnevad nende vastu huvi. Ja ja ühes korralikus majandikeskuses, kus inimesed elavad juba koos seal peavad edaspidi olema, see on möödapääsmatu ja kui neid ei ole, siis nad tulevad kohe ehitada ja kui ei ole võimalik ehitada, siis tuleb mõelda, mis saab. Kas üldse sellest keskusest midagi saab. Mis Asas teie oma keskusega võite rahul olla. Me võime oma keskusega kõik täiesti rahul, oleme, inimesed on rahul, meil on oma kõik omal olemas, kui näiteks mõnes linna eeslinnas, suure linna eeslinnas või isegi linnas töötaks halvemini, kui meil. Aga ma ei ütleks, et teie keskuse tähendab, kontorihoone oleks väga luksuslik. Meie kontorihoone on lootusetult kitsaks jäänud ja ta ei ole ka luksuslik meiei, ei taotlegi mingisugust suurtega luksusliku keskuse hoonet, see ei ole eriti vajalik. Aga me tahaks küll, et kõik meie spetsialistidel oleks oma töökoht ja oma töölaulud. Kahjuks seda meil praegu ei ole. Meie spetsialistid on neljas, viies kohas laiali ja ma täitsa aus, ausalt ütlen siis, meil on mitu spetsialisti, kel veel oma lauda ei ole, vaata, istud baaris nii, kui üks on ära, siis teine on kohad baaris mõne teise spetsialistiga ühise laua taga, meil ei ole lihtsalt ruumi nende majutamiseks ja meie tahame tõesti lähema aasta jooksul omale ehitada niisuguse hoone, kus meil on toad, kõikide spetsialistide igavaks ja töökohad kõikide spetsialistide jaoks. Meil on ehitusjuhtkond väga tugev. Meil on kuskil 70 inimest, kes tegelevad puht ehitamisega majandusliku ehitusega, sealhulgas ka teevad kapitaalremonti jooksvaid remonte, nagu ikka sovhoosis ja nad on palju ehitanud. Vahemärkus kuulajale. Viktor Meister on Jõgeva rajoonis Adavere näidissovhoosi direktor Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee liige. Põllumajandusega on ta olnud seotud kogu elu. Majandijuhina tegutseb varsti 30 aastat. Kahe aasta pärast saab 30 aastat. Missugune nendest aastatest on olnud? Kõige meeldejäävam põllumajanduse arengul kiiruse poolest olid edukad aastat 57 58 59. Me elasime vaeselt, sel ajal aga, aga põllumajandus hakkas väga kiiresti edasi liikuma. Aastat 64 65 kuus jälle uus 100 saagirikkad aastad ja tõesti oli kohe tõus ja, ja niisugune meeleolu oli ja töö läks hästi, eriti edasi. Kui teAdaveres ohjad enda kätte võtsite, mis oli siis siin põhimõtteliselt teistmoodi kui praegu? Põhimõtteliselt Adavered sellisena nagu ta praegu on, ei olnudki. Vaata, meil oli siis väikene majandkeskuste pea, kui ei olnud, olid ainult vanad Adavere mõisahooned, mida praegu enam ei ole. Ja olitsid ümbruskonna külade elanikud, kes tegid tööd. Praegu on teistpidi külastanud, kõik on pensioniläinud. Nüüd on kujunenud keskus, kust uued inimesed, noored käivad tööl ja on tulnud uued, uued hooned, hoopis uued suured farmid, suured töökojad, palju masinaid ja koos sellega ka uued suured alad. Aga kui te nyyd vaataksite 10 aastat ettepoole tahaks lihtsalt loota, et me oma laneerimise ja võimalust, et nii kokku kõlasse viime. Ja kui me sellega toime tuleme, siis me võime rahulikult töötada ja produktiivselt toota. Kui mäletate, kelleks tahtsite saada? Poisikesena. Loomaarstiks tahtsin ja ma õppisin kõik kodus, ma olin siis vist 16 või 15 aastat vana. Siis ma õppisin kõik arstirohutaimede nimed kõik pähe ja, ja oma kaheksa kodandis aegse farmako peadmis apteekri käsiraamatusse õppisin pähe. Iga teadsin täpselt ära mitu, mitu tilka igat rohtu või panna ja mitu õlga tabab. Aga sellest ei tule midagi välja, sellepärast mul ei olnud lihtsalt võimalust minna arstiks õppima. Suure hädaga sai tehnikumi lõpetatud ja tuli minna töölisest. Ema oli kodus haige talu pida, sel ajal peeti veel talusi. Ei olnud kedagi, kes oleks kuivanud. Aga kui nüüd peaksite no elukutse uuesti valima? Ma õppisin agronoomiks ja kui ma nüüd veel kord peaks kordama veel kord, siis ikka agronoomiks. Ühelgi juhul kuskile oma marjapõõsastest kaugemale läheks. Ei läheks Tallinna veelvähem Leningradi ja hoopiski mitte Moskvasse sinna, kus see nii suur linn ja nii palju müra, et ma ei kannata sealt. Kui kaua olla? Aga siin on ju muresid ja hädasid küll ja küll. Kas vahel ei ole tunne, et nad üle jõu käivad, isegi üle põllumehe rammu? Teinekord niisugune tunne on tekkinud. Möödunud aasta sügisest näiteks tekkis ja tavaliselt inimesi on nii, et kui ta enam ei saa magada siis on midagi liimist lahti. Närvisüsteem, tema, kas sa oled üleval või magad, tema töötab alati ja ta töötab alateadvuses. Ja kui see alateadvus tõstab üles häire, siis tähendab midagi tõsist kuskil lahti ja möödun sügise tundsin mina ka, et et lihtsalt ei saanud enam magada ja see juba topelt on koorem või nimi on aga, aga see läks üle. Ja tänavune sügis on hoopis teise näoga, lausa imetore, lausa imetore lõunamaine sügis. Ja ma ei usugi, et Musta mere ääres siis parem olgu meil. Ja niisugune sügis peaks alati olema, aga ega samaaegselt põllumees peab valmis olema kaval, kõige halvema vastu on iga suurid sügiseid. Mina oma 30 tööaasta vältel, õieti ma olin ka agronoom mitu aastat, nii et üle kolmekümneaastane tööl olnud, ei mäleta niisugust sügist nagu mullune nagu käesolev nüüd saatanast, kaks äärmust kõrvataks armutult tõest. Muidugi püütakse õpetada väga palju televiisoris ja raadios ja nii edasi, tead, ja meil aega kuule, et meil on üks suurenud, millel aega kuulata ei ole lahti keerata ja selle õpetuse saavad kõik linna mehed omale, kellel aega, me ikka vahetevahel arvasti ütleme ka niisugustele lugemistele peale, kus väga palju õpetlikku jagatakse põllumeestele. Aga mõtleks seda, et, Maal töötab praegu ka niivõrd haritud ja niivõrd asjatundlik rahvas et kui ta ei ole niimoodi teinud nagu linnamees ette, kirjutab, seal õpetaja ette, kirjutab seal, televiisoris, raadios, siis tähendab, et tal on väga tõsine põhjus seda mitte nii teha sest ta lihtsalt kas ei ole saanud, suhtud või on hoopis mingi teine põhjus, miks ta ikka nii teinud ei ole. Ja ega alati siis õieti ei õpetata, mõnda asja õpetatakse väga nii üldsõnaliselt ja pealiskaudselt, aga tundub, et, et jäädakse vähemalt. Õpetaja ise jääb rahul, et ta on kõik teinud, mis võimalik põllumajanduse edasiaitamiseks. Ja põllumehel peab ikkagi olema oma pea. Ilma selle peatele siin midagi teha ja õpetada ei oska, põllumeest ma ütleks ausalt, mitte keegi, väga raske on üldse õpetada, täna tuleb vihma, homme paistab päike, ülehomme on paks udu, ta isegi ei oska ette öelda, kuidas ühel või teisel juhul tegutseda. Rääkimata seda kõrvalseisjal. Usaldusele peab rajama me kogu meie juhtimise süsteemi. Ilma selleta me ei saagi edasi minna.