Esimene september 1939 kell neli 45. Adolf Hitler saadab Saksa väed üle Poola piiri lennuväe Poola linnade kohale. See on helidokument, esimene sõjasõnum eetris. Nii teatas Varssavi raadio esimese septembri hommikul Saksamaa kallaletungist. Teine maailmasõda oli alanud. Diplomaatiline eelmäng, sealhulgas Müncheni sobing oli rahvusvahelise publiku eest läbi mängitud. Selle alltekstid ei olnud aga veel lõpuni loetavad. Teise maailmasõja põhjustest, sõjakäigust ja tagajärgedest on kirjutatud lugematul arvul uurimusi ja ülevaateid ning neid kirjutatakse veel. Tol päeval ei osatud ette näha sündmuste arengut, et ega seda kaua puhkenud sõda kesta võiks. Ei Varssavis, Berliinis, Pariisis, Londonis ega mujal ammugi siis Eestis. Kahtlusi ja teadmatuses vaatasid tulevikku kaasmaalased, keda saatus raske päev tabas, siin ja seal Euroopas kuuleme neid meenutamas, seda päeva saates, millesse helilindistusi on kogutud pikema aja kestel. Berliin. Aleksander Lipp reisilennuki pardaradist. Ka oma lemmikuid Sharma aktsiaselts Aku pidi saama sügisel. Muidu meil pidin Junkers ju 52 tulema ja nende pärmi peamisel lendasime. Missugused meeleolud Saksamaal valitses? Kuidas tundidel meeleolud olid kaunis ärevad seal eriti ta paistis silma. Juutide suhtes see oli juba nii, niivõrd tuleb ju sisse juurdunud juutide tagakiusamine, lihtsalt andis imestada. Siis oli Berliinis pandud, kus olid niisugust Parhilia välja eriti pingid ja oli peale kirjutatud nurgheri juuden. Siis oli. Mõnes äris oli välja pandud jällegi silt, et nihtsurioodena. Ma mäletan ühte episoodi, kui istusime kahekesi ühes õllepoes ja siis tulid need Pruusärbast sinna sisse ja siis peremees pidi peaaegu peksa saama, tõi tõi valged õlut nendele seal slaavi maik juures olema. Rannaga seda muslasele Müncheni oma ka siis juba augusti augusti keskpoole. Siis juba Akastavad nii-ütelda ärevamaks minema. Ja siis hakati järk-järgult mobiliseerima kutsi, mobiliseerimine käia niivõrd niivõrd salajaselt, nii lihtsalt võeti ühekaupa, mitte nii nagu teinekord võetakse kohe, et teadaanded tänaval ja ei, niisugust asja ei olnud seal ühekaupa. Meili all, kus me elasime, oli, Juurviljakaupmees ja see viidi öösi ära ja mobiliseeriti. Kas teie, kui välismaalane taipas, et tegemist on mobilisatsiooniga? Kuulge, augus ei taibanud, aga pärast juba siis kui perenaisi, kes sai seal füüsiliselt, kus see abikaasa on, siis ta ütles, et nii soojad et abikaasa mobiliseeriti. Wehrmachti korra oli niisugune juhtum, et me ei tõstnud paraad marsile. Hitleri sellel tervituse kätt. Viidi siis saab üht-teist politseijaoskonda või kus või mis ta oli? Hakati selgitama, kes me siin oleme. Kas tänaval ämbri teises sõjaväeosa möödudes kätest lendas ja iga ilmtingimata ükskõik kes tänaval Sara üks kõikjal. Toidubaari, kus ta sõime, ei saanud mööda, kui just sealt mööda ja ei tõstnud kätt ja otsustasime, et läheme ümberringi, sinuta saame jõulaselt ilmad merele praadi ära ootaksenico siis kus olid kaks meest järele ja sellest jest apol muuseas väga pikk-kõrv ja väga terav silm. Neid hoiatati juba, kui me Berliini sõitsime, et olge siin oma sõnadega ja tegudega üpris ettevaatlikud. Kui ta omale saada mingisugust sekeldusi kaela. Kas te mäletate esimest septembrit 1939 kus ja kuidas teile saabus esimene september kuni 31. oli linn, ilus reklaami tuled ja Igambur särasid. Ja aga siis esimesel juba ütleme, õhtal sessioon, sisul pime kõik, ja sellest võis juba oletada ka. Et ettevalmistused on siiski juba tehtud, sellepärast, kuidas võis olla ühe korraga kõik korteri Jakob pimedate samadest sugu loodet? Tähendab, järelikult oli juba. Ja siis restoranide hakkavad pimedas paberitega juba aegsasti aegsasti juba ja nii ka ettevalmistus tehtud. Kas te mäletate seda, kellelt või kuidas te teada saite, et need läks sõda lahti? Vaatama, kuidas need, mis edaspidi saab või juhtub kuid siis, esimesest septembrist olid kõik Lufthansa lennu leedu ei suletud ja meile öeldi seal niimoodi, et teie praktikas teil enam mitte midagi välja. Vähemalt hiljemal ajal mitte ja soovitati meid Eestisse tagasi pöörata. Tallinn Albert käär, reisibüroo töötaja. Ja teadliku ajalehe lugu ja loomulikult taipas, milles asi on. Ja nii mitmedki käisid reisibüroos kuulamas, missugused võimalused on välja sõita Eestist ja kuhu võiks sõita ja mitmeteks pikemad jutuajamised ja mitmed hoiatasid, mitte mind vaid hoiatasid üldse selle sündmuste kulu eest. Aga nii keskmine kodanik see selle elurada täiesti tavalist rada. Mul on ta elavalt meeles, ma töötasin nimelt tol ajal eesti reisibüroos, see oli eraettevõte, aktsiaselts. Jaa, kohtusin. Muide eeskätt oli tegemist küll meie oma kohaliku elanikkonnaga, kes üritas igal nädalavahetusel sõita kusagil poole hinnaga huvi rongiga, kas ainult Aegviitu või kaugemale, Viljandi, Pärnu ja tung oli tohutu. Samal ajal aga oli palju sõitjaid, ma mõtlen Saksa suurfirmade esindajad, kes sõitsid Eesti ja Saksamaa vahet. Ja kaubavahetus Saksamaa ja kodanliku Eesti vahet käis väga intensiivselt ja orientatsioon muutus juba varem inglisemeelselt orientatsioonile saksameelsed orientatsioonile. Ja ma mäletan ka seda, et kui hitlerlik Saksamaa läkitas viisakusvisiidile Tallinna sadamasse nende taskulahingulaeva Admiral Hitleri et kokkupõrked kohalike elanike ja saksa madruste vahel ja järgmisel hommikul käis ju siseminister isiklikult, et mingisuguse laeva komandöri ees ametlikult vabandamas ja Silas kuni välisministri Seltrini välja muidugi, ja sellega oli tükk tegu, enne kui suudeti klaariks rääkida Berliini selle vahejuhtumi. Poola Nikolai jõurma üliõpilane. Seal oli sel ajal vahekkedeni tuli nagu nüüdki käiakse. Osa poolakate istusid seal tunnuscurtlase kohvikus, vaatasid võidu väljaku asfalteerimist ja mina saatsin džinjasse raudteele. Aga seal tehti selgeks raudtee kolama sisel poolakaid, raud kolada ja siis tuli plaažil üks kuu ära veeta. Ja teine kuul ümbersõit ringi sõit poolavi, neid oli kokku 12 poissi. Ksenia sinna tantsige, sõitis, seal oli piiri peal, olid sild poosildoli juba tõkestatud, raudtee roopadi, talad olid püsti sees. Nõnda olnud, augud olid kinni kaetud ja talad olid virnas saksa poole peal, seal tantsivooleva, seal kaevikud olid kõik olemas, aga mehi siis ei olnud samuti Poola pool. Niuke sõjahõng oli kõvasti seal. Tantsi suvi oli täis Saksa sõjaväge, igal pool loosungid tantsis, taitš. Aga pool hakanud, teadsid sisekavatse sõjaks lahti läheb ja aga nemad ütlesid, et ega siis ei ole 18. aastal puna ei ole enam see, mis see kaheksa teisse Assauditav, nemad ei karda kedagi, sidki nad oma oma ratsaväe peal olid väga uhked. Aga tuli ratsaväega, mis sa teetilise tankide vastu? Nojah, siis, kui juba juba nimi vastu augusti ütleme, Lõbu voolsel paar nädalat enne sõja puhkemist, siis juba Mobisi juba Salia sõitsid seal marssisid väeosad ja täitsid kahuritega läbi linna, kaevuri lilli, täise. Seal. Tehti nalja, Varssavis kraakusime olemas üks naljalt suleti, tänavad, Surti tänavad ja vaatan, mis seal siis lahti on, olin laud, oli tänavaldas laud ja seal oli siis oli poolakad lipuga sõjaväelased seal ja, ja siis üks üks poolas esinduslikum daame siis andis üle sõjaväele sinna kuulipilduja, näiteks. Noh, see oli toodud arsenalist läks sinna tagasi, aga niimoodi olid selle Poola rahvas, andis, andis kuulipilduja, no niimoodi oma sõjaväes. Ja nii muidugi, jutt oli ju palju ajalehtedes sellest sõjast tulevikku, tulevast sõjast, läbirääkimised käisid Inglismaaga seal valitsuste vahel. Jaa. Kius olidki mul küsimused, mis, mis momendil pihta hakkab. Mobilisatsioon kestis päris tükk aega, need olid ka nii jaokaupasid, mehi võeti ja päris viimane otsani välgu Kustisel poisse sealt just ära ja ta meil tehti korraldus, et välismaalased lahkuksin kaetult sõda puhkeda, et nad lahkuksid Poolas mõtlesime asja Poolast. Keeniast ära minna, palka saamata, siis seda nagu lubati, kirjutame, jäimegi hiljaks oma äratulemisega sealt ja tulime siis sõitsime siis mitmendal selle vastu siis päev või kaks enne enne seda suurt pauku sõitsime siis sealt tulema Kristiines. Rong hilines sinna toruunelistes juba 10 tundi ja ma ei tea, kui palju hilinesime Varssavini Varssavi seal oli palju tegemist siis viimane rongis Turmunud sinna tuli, sellele saime siis tulema. Aga siis osa poissi Nemad ei tulnudki enam, sealtkaudu tulid Saksamaalt ja nemad tulid üle. Ida-Preisimaal Königsbergis said tulema ja ma ei tea, kus nad seal, kus neid veel osa neid veel pandi kinni ka veel seal ja kahtlustati spionaažis, on üks nalja ikka juhtus, et Saksamaal Saksamaalt läbi suid. Aga meil Poolas ei olnud midagi üteldes Volgaga nii, nii tublid ja katsuge niigi ees, kui saab siit jalga lasta. Kellelgi on seal ringi kolasime, see oli Victor Toom, ta nüüd surnud Kanadas suri Taanis, Lasnamäe raadiosaatejuht oli seal. Ja tema oli Katoviitse lähedane suures elektrijaamas praktikale, temaga rändasime ringi ja kui me jõudsime, siis ksiiniasse seal oli sõjaseisukohalt, aga meil nagu ei teadnud seda, tulin sealt lõuna poolt, tulime. Ja tema oli hästi nagu hiidlased on pikka pikka niukse juhtmega. Aga fotot peaks pildistama seal ühte uut kaubamaja või pangamajaaks pildistame, sättisi sõitis niikaua kui tulid, kaks maduste viisid meid komantuuri kinni. Siis. Ma esitasin seal oma läbipääsukaardiraudteele, siis poolakad vahtisid seda, ütlesid, et noh, puhtas spiooni poolakas ei tohi raudtee minna, näed, seal läbipääsukaart on, siis andsid püssi, et siis neid politsei, nende asutustes viis politseiasutust, käisime seal läbi, see oli ka enne esimest juba, see oli ja seal seal paar päeva enne sõda. Jaa, jaa. Viimane oli siis veel võeti film välja, ilmutati ära ja pärast nad andsid meile ei maksnud filmi kinni, ei seisnud, on filmi, andsime tagasi kitsa Filgal ja seal suurt midagi tänavavaated olid. Ja siis küsiti minu käest, et kas ma tean siin ja seal, kes võib vastu ka minu eest minu lojaalsuse eest ja Maduletasime. Selle teise osakonna ülem panija vorski helistati sinna vorskides, ahah, banzurmowski on seal, olge nüüd, olge nüüd nii nii viisakad, kui te suudate, vabandage oma käitumist ja paluge nad, need mehed tuleks minu juurde surnovskisse, tähendas juurmaa ja nemad tegid omamoodi ringi. Ja siis läksime sinna jaama ja esinesime ilusti seal ära, ta palus kohvile ja, ja vabandas niuks niuks. Nalja juhtus. Enne seda oli no seal kuu aega varem või oli Kesk-Euroopa teedee oli seal ja siis meie mehed seal Tomsoni Juku ja väldivad need sõitsid kaks ringi ette, tšehhidel pistsid siis olime, olime Anytantsigi Eesti konsuliga, nende ringide lugeja sai. Siis ma jäin nagu meelde poolakatele Smolenski kohvikusse abanestantšikk. Püssimeeste vahele pannes toitsid NATOga juba ja, ja, ja siis Priit, poisid olime kohvikusse, läksime. Nüüd. Ta teeb Artur Rinne Sel suvel olid hästi minema, nagu ma mäletan, meie tähendab Mulgimaal, seal on hea elada, selleni son pori. Siis oli ka, praegu ei tule otsa meeldigi, aga siis terve rida oli. Eskola laule Ants Eskola laule, ta käis Kopenhaagenis laulmas Johannes kalevite kants on sõduritruudus, on kunagi kuusikas jalutad ja käo kukkumist kuulatud ja nii edasi. Need olid niisugused laulud, mida rahvas ostis ja armastas, siis tuli välja sisse laulda 39. aastal ka. Hismaastasoosi Kopenhaageni filiaali masinad pandi Estonia kontsertsaalis ja sinises saalis üles ja siis see kestis ikkagist. Ta ligemale kuu aega või oli isegi üle kuu, täpselt pole meeles. Laadid tulid just mõni aeg enne seda. Ma ei tea. Nii tuli, et kas ta tuli nädal või nii enne sõda augusti lõpul, esimene septembril. Sakslane ei oleks üle piiri Poolale kallale ja olin Tallinnas ja ma töötasin siis Esto muusikas. Ma olin teist aastast Estonia teatrist ära. Ja seda ma mäletan ka selgesti meelduli päevale käskelt tuli sinna, küsis Liivid miljonilt liimida, sinna akna peal läksin vitriinis vitriini ja punase rasvase pliiatsiga kirjutatud kohe, et täna hommikul, esimesel septembril tungis Saksa sõjavägi sõda kuulutamata Poolale kallale, rahvas kogunes vaateakendel ja, ja see oli ikka midagi. Lakkas ärisid ründama. Ärisid rünnati muidugi ennegi. Rahvas oli hirmul ja depressioon oli, seal oli niisugune asi, et inimeste ostsid petrooli üles. Üks mu tuttav tädi ostis oma vannitoatäie vannitäie petrooli ja, ja lapselapseks laevu ujutama, vahtisid vesi koletiste aisad skorki Ärelatsigic välja. Ja muidugi suhkrut ja niisugust asja riidekraam ja, ja siis osteti igasuguseid pille, mida üldse vajagi ei olnud ja et raha kusagile panna. Pariis den nõrmekond, keeleteadlane. Augustis 39 ma mäletan seda, mina olin Põhja-Prantsusmaal, olin vastel Sürsenis, jätkasin seal siis oma tööd ja tuli teade, et mul minu stipendiumi raha Unzoletud Pariisi ühte panka. Et ja siin oli ka rahapuudus ja sõitsingi tuli esimese septembri hommik, mäletan seda hommikut, meil jäänud tegi, et sõda on hakanud ja mäletan, et inimesed läksid kartulid võtma seal ja ja päike paistis ilusasti ja kõik oli rahulik ja mina läksin uuesti jaama ja sõitsin Pariisi, võtsin oma rahanatukese välja ja seal paar eestlast kah veel tartust. Jahjustav, arstid ja kes seal olid, kes olid seal mingisugune ekskursioonile tulnud ja sain sisse nende ta kokku seal ja kes nende hotellis ja siis jalutasime väljas ja läksime ühte väikesesse bistroos seal läbi kõrre siis veini liimima ja mina vaatan, järsku läks mul ajalehepoiss mööda ja pakk ja ma loen seal, et sellist pealkirjad lisa meelsalmoon oodata, kelle Põlunja Saksa armeed ründasid Poolat. Ja vot sellest peale see oli peale lõunat kella nelja paiku kell 16 ja sellest peale hakkas terve Pariis muutuma. Kohe ilmusid postidele kuulutuspostidele mobilisatsiooni käsud, patri, Windowsi isamaa hädaohus ja hakkas ka koer mobilisatsioon peale, mina olin siis paar päeva veel, rongid enam sinna põhja poole ei sõitnud, kõik oli segi löödud ja mina enam ei saanudki oma residentsi minna ja jaamade nimetused kõik. Olles Molnute mind võetud prantsuse vägedesse, ma oleksin võib-olla hakanud Gasolladeks, aga varemat seal ülikoolis käisid juba lehed ringi välismaalastele võõrliigina astuda, allkirja vastu võõrleegioni tahtnud minna ja siis ei olnud mitte minu teada nii välismaalaste vastu, eriti meie minu taoniaadilkis olime kuidagi nii prantslased erinevate sakslase pidama ja väga nii toored oldi. Ja siis sain mina koos nende mõne eestlasega, üks oli doktor Haldre, mäletan, kes end. Ja saime siis ühte rongi, mingisugune niisugune kaubarongitaoline Uliza, julge sõjaväerong või ma ei tea. Ja sellega hakkasime siis belgia poole kolistama, kõik pime Prantsusmaal oli täiesti pime ja enamik ja millistest jaamadesse oled või? Jõudsime niisiis vastu hommikut Belgia piirijaama diviis. Ja belgia säras tuledes. Ja sealt siis hakkasime minema nii-öelda sõidukitel ja asjadega. Ja imestus minul, et kui veiki on Belgia meie hommikupalveks valgel oli juba Brüsselis ja mees sõidusi. Ta oli Antwerpeni ühes jaamas. Väga palav oli ja ma mõtlesin, et lähen don, lähen joon ja tundis vette ja jaamahoonesse ja järsku on politsei mul juures muidugi muu dokumendid. Mina andsin oma dokumendid kätte välispassi, mis olid seal ja järsku hakkasid omavahel midagi rääkima või neile seal ja minul oli juba nii, tulin hirmed. Tõmbasin politseiniku käest need dokumendid puha ja uksest välja. Kas on mul jällegi Joost, mina seda ei mäleta enam. Algle käpukil rongide alt ja ronisin ja sain oma sinna vagunisse tagasi pimedasse ei saanud juua imeti, midagi ei teistel tuua ja enda joogina või teiste luud. Ja rahunesin siis, kui rõngakesi liikuma Jahjusid, Siptokiv minu arvates ikkagi oligi salong, mille ühes ühes nurgas meie seal olime südamel, ütlen küll, et kui see rong sealt porist minema hakkas, et seal saatja tulid ja soldatid siis läbi akent ja seal siis oma kallimatele jumala jätsid diawrong minema, hakka sisu. Ulgajaga Lipendasid veel need nätsikud seal nende sõdurite kaelas ja mujal siis seal maha kukkusid ja siis maha jäid. Sõjasõitjad kogu aeg karjuti. Seda, ma mäletan küll, sina tulid ütlema, et oli välja pantud, roni suureda, suured kastiaatri ees või kino kino ees välja pandud, teate et sõda on ja puhkenurgale, et hakati nii väga traagiliselt, siis inimesed tulid kokku, vaatasid ja pisarad ära siis, ja see oli siis kallaletungi teade Poola, Poola, Poola, Poola, jah, ja esimene päev ja siis ma läksin ka vaatama, kõik ümberringi nutsid ja siis ma lähen, huvitav, ma läksin samal päeval läksin veel sinna. Seal apteeker vaatas, mis on baasmurd HTG-s kõige tahtsid osta nüüd gaasitornis ka siis ma juba mõtlesin juba varsti ei tea, mis tuleb. Juba lendama elavad umbes niisugune meeleolu, siis oli meil, mis meil neid teha, et no peamiselt ära minema Nizzastega raudteetransport. Ma tahtsin pead tagasi, Pariisis sai ta kõik need aastad käidud sinna, ainult liikumine oli ainult väike kohver oli, vabadus oli, oli juba piiratud, oli, ei saanud juba ühest, ühest ühest ja teisest ei saanud rongiliiklus niiskast. Kus ant öeldi niiviisi, ainult viimane rong läheb Tuloonis, see kliima sellega siis meie läheksite jaama jaama maailmas, Murr üldse ei kujuta ette, mis seal juhtus. Piletit meil ei olnud, no ega siis me nägime juba trükitud trükikojas, kellel jõud läks sisse läbi akna. Ohvitseride perekonnad ja need madrus silmadega uhkelt. Väliselt nemad tuultega müts ja nemad tegid teed ja oma siis ohvitseri perekonnad saaksid sisse seal. Aga nüüd, mis sa teed inimest, nii palju siis ainult jõuga siis pressisime pääs sisse. Kes läbi akna, kes ukse ja mina sain kohe esimese sisse esimesse nakkupees, siis teda ma ei näinud, tema ei teadnud, kus ta on isegi, aga me leppisime kokku, et Tuloolasime kohtume, sellepärast ma ei teadnudki trügimine, kas, kas jaanuaris või mitte. Nii. Ja mina, ins kupees oli palju rahvas väiksele lapsele veel, no vabandage, väga pissis täis, mul vastas niiviisi nii ärritatud, et teda ei näinud, eks ole. Ja nii me sõitsime, kuni seitsmendad Tuloonenid, tulen Mahatuloorist, tulen maha, rong läheb edasi, tema ei ole. No mis ma, mis ma d kuna ma mõtlesin, et leppisime kokku siiski, et Etuloonis kohtume siis vaistustes seal. Vaksalis läheb kohe niisugused suured astmestik, trepp, trepp ja istusin seal peale ja istusin ja ootasin, et oota, mis meie midagi muud ei ole, ikood, ooda keskööd. Ma vaatan, Rolk salong tuleb ja tema tuleb. Saime jälle kokku. Kuidas teie siis sellest esimesest jäänud maha matka trügis akna sees seesi seal WCs oli seal pallur, ma ei tea nagu kilud karbis. Kõik kogu aeg terve öö küüli külje vastu teraliseinima sõitsin. Aga siis tea, ennektulun, vaid tõmmi levis jutt meie seas, et rongi enam edasi lähe. Teatud. Ilma arvasid kõik lähevad maha. Pöördu välja, et rong sõitis edasi, mina jäin enam peale, ei saa. Isa, aga siis tulid, tulid Teidragmann, ma ei mäleta, kas oli kaubavagun maid mainida, et edasiliikumisega oli suur rõõm katkestatud Pariisis igatses sõjalasi transpordile viidud rööbastele ja kõige traagilisem oli. Ei saa teda. Sa teed isliku varandus, nagu öeldakse, panid raamatut pari keelusaki tänavas ainult ülikonnas lõikumilane suveriietes olime üks portfelli kaasa, rohkem, mitte midagi. Algul tahtsime Parii pääseda mis iganes ei teadnud. Aga siis tuli välja, et Pariis on juba. See liiklus oli transportimise, liiklus olid katkestatud. Mõtlesime, sõidame Šveitsi ja muuseas, üks mees kalleks võitjatest, jah, et tulge Šveitsi, lastaks Šveits abistankeerida, need täitsa väga-väga demokraatlik, toitis, andis, mis aitab meie, kelle süü see on juba teiste arvel ja siis tulime šveitsipiiril paar aasta ei lasta, nagu jõudsime piirile otse raudteele rongielamise lasteroonile, samal momendil seda piir banki kinni ja kõike, mis teha. Nüüd sõitsime, sõidame tagasi lastud. Pool sulges piiri Prantsusmaal, Šveitsis, idast tulla oli niiviisi, et et juuksed põlevad. Talvised hääd. Mul on niisugune niisugune omadus, see huvitab, mida raskem olukat, seda selgem on pää. Väljapääs peab olema. Lootus oli. Sõitsime tagasi, Leoni võtab raudtee Vorniga, kuidas politsei hoiatas, nii, kus te lähete? Võttis passide ära, ütles niiviisi. Kuid teie saatel luba väljas sõita, embkumb otsida. Siis ma annan teile paar aastat tagasi. Ja kui ei, eks ole, siis näete sõjaväkke. Muidugi jalgsi läksime Itaalia konsonisla Kons jahmalume, nõustad küll läbi lasta, transiit, laseme läbi, ainult kui me konsul luba teil oli siis plaan läbi Itaalia meeldivas, siis tekkiski Plavoide paar sõna selline, mis me peame tegema. Meil tahtsin läbi Itaalia Jugoslaavias Marvasimeid, Jugoslaavias on NSV Liidu saatkond, kond ja arvasime, et selle tema kaudu me saame kas läbi Türgi NSV, Jüri oli taga, siis plaamil oli? No vot, no ja läksime. Serbia konsul, väga lahke inimene oli, rääkisime, rääkisime ja me hakkasime apelleerima temast südamed, tunnistas Pealt oma humaansuse pääle muud midagi. Selle ta võis lastele mitte midagi, nii et me olime üle plaadset, niisugune olukord mena edasi sedasi tomatist no ikka mitu korda ei, ei lubanud, siis läksime välja ja palusime siis istusime seal, eetermeltsime, lähme teeniks kord, ühesõnaga, nii närveerikskor. Ja siis ta vaatas, vaatas minu Nymašmerr. Matus Merlime, no et ma luban, Laakus saime seda luba, siis läksime vaksali ja mis seesama politseinik, see ülem ja mis seal raudtee või mida see andis passid tagasi ja siis hakkasime sõitma, range sõitzmida, läbida. Mina olin Varssavi ülikoolis eesti ja soome keele lektor ja Siigort sel suvel ma vist siia kodukant ei tulnudki, ülikoolid ju ei olnud alganud, aga no mul oli nii-öelda perspektiivid, lähen ülikooli edasi. Ja seda sõja algamisi momenti päris täpselt ma ei mäleta, see oli vist öösi. Hommikune raadihommik oli juba teada, et sõda on käimas, nii et sõja tekkemoment nähtavasti magasin selle aja maha. Aga õhtul jätkas karjääri mulija kannu, mis sa ikka teed, läksid magama ja ega siis esialgu muidugi sõbrabil Varssavini ulatanud, aga siis esialgu valitseksid õhu pommitused. Kas teie ise ka pommitamist nägite ja selle geeniabki ja kõike ja minu mulje pommitus, sest oli esialgu niisugune. Lennukid lendasid üle Varssavi üks või kaks, kui palju neid oli? Nojaa, teada oli, et sõda oli, tähendab nohh, luurelennuk jäänud, lendab ja lendab ja. Nii ei osanud seda ei karta ega midagi. Ja siis kuuldused pommitu sinu arsem on maailma suurlinn, et siin minu piss lang Bowin langeb, siis on võimalus, on nii väike, et ta ei oska seda kuidagiviisi karta. Aga siis ühel korral sattusin juba niisugusesse olukorda kutsutud tundamisi, tähendab, tähendab, ma läksin. Ja käis maailma kärat ja aknaklaasid klirisesid ja õhurõhk oli aknast puru ja ja õhurõhk lõimule pähe nii-öelda. Ja siis ma sain ettevaatlikuks juba ja siis hakkasin siis alati, kui välja läksin, vaatasin, kui ta, kui ta praegu on ja et kustpoolt on kuulda pommitamist, kust punkrit puudutav pommitulekut ja siis kogu selle Varssavis oleku aja. Ma olingi selles mõttes ettevaatlik. Niikaua kuni sõda läks, jube ägedad pommitamised tulid sagedamateks. Ja siis ühe korra raadio ütles, et pooled on kokku leppinud. Mäleta, mis päev selle kella 12-st kella neljani pannakse pommitused mõlemalt pult seisma. Raczyminski Ki sisamani, maantee kaks killuhulised juhil pole katkenud tõlk poole neljaks kuuks kolmeks pommitus seisma ja neljaks tunniks neljaks tunniks ja pommitus seisma. Soovitati välismaalased, kes tahavad välja sõita, võtku omale pakke kaasa, nii palju Kunnast kanda ilmuvad ja võivad siis selle aja jooksul sellest piirist Varssavist välja minna, teiselt poolt vastu võtab üle selle, erapooletu piiri võivad võivad minna keegi takistada. Ma olingi seekord väiksuse varjul või kuidas öelda saatkonnas. Ja. Ja siis hakkasin sinna minema ja võtsin neli pakki selga, tähendab, üks oli üle õla ja Tõnni oli eespool ja siis rohkem ei saanudki õlapealse kapsahall. Ja siis tõsiselt üks käes käes, nelipaki tagant jälle selgus, paki oli võtnud valesti. See ei olnudki minu asjad ja no aga no mis sa teed seljas ja tõin ära ja kuhu nad pärast käitun, ta teab, et saite siis enne Varssavi langemist ikkagi välja, neli päeva enne Varssavi langemist saami välja ja siis langes. Belgrad, kaksikvennad Jasmanid. No aga muidugi me ikka tahtsime koju sõita. Konsuli juurde me läheme otsima, ei leidnud. Selle seal oli küll tsaariaegne Tsaari-Venemaaga, tähendab Konsu vapiga kaunid jalad, liit, no muidugi, me ei lähe sinna. Ei läinud, ma sain aru, et meie plaan muidugi sellega nurjus. Mida nüüd ja otsustasime riskida. Tema juurde rääkisime ära tema küsiski oma rahvusliku kuuluvuse, kes te olete mütsi Me oleme juudid. Vastastagoni, teate, mis? Tuli järgmine, järgmisel päeval tulge minu juurde, siis ma ütlen teile, ma vaatan, seadustik, kui lubab Mituaarlasin läbi sõita, siis võid. Mida, mida paragrahvi ütleb. Nii. Aga ta hoiatas, et vaadake ainult sel tingimusel, tead, kuidas tingimused. Et kuskil ei tohi peatuda, kui ronks peatub pappi isegi maksed ei tohi, ühesõnaga, tehke, mis te tahate. Aga kuskilt ei pea. Otsustamisest riskile ajama. Ainult siis jahvaid Vaksisid, sai välja minna edasi laad, siis me hakkasime sõitme suri, tulime siis kahekesi spaguniskini, teeni lukustatud vaguni, sattuge vagunisse, kedagi ei olnud tühi, vahepeal anti meile, kas uks pöörati Smirnovi finni täidis piiril jätkupiiril ja Saksa meid valvas üks tervik, nuuks kümmekond ohvitseri. Ah nii, ja tähtsad inimesed, pass vedela, meil pass võeti vagunisse ja Plup lukustati ja kõik sõidab ja sõitsin ikka oli, vahepeal oli üks, eks Vahjus vaheteaduse teadus oli ja siis meile ka maha minema väiksema, anneksime maa vaksalis, kusagil keldris oli ainult õlut, joodi kõvasti õlut, joodi solini, noored tulid mõõgad nõeladega. Päris noorukesed seal, eks ole, ja käisime Poolas, pole sööma, vot nii umbes g luure ja väljendasin, väljendasid soss, oli jube jube, kuulad jõhkra jõhkra. Teadsin, et mis see olukord juba teadsime, kuidas on siis juba rongid tulid Ma vaatasin, rongid tulid. Räägime eesti keelt edasi. Nii, ja siis sõitsime edasi kuni Berliini Princetoni Mahas, seal on juba pimedus, oli niisugune esmamulje, pimedus oli ja fosforinööbid, kellel oli rinnas ja Hiinas oli nõrgaks pimedas ja, ja siis äkki kell oli küll ja kõik lahkuda vaksalist lahkuda. Sisse jääda pean, eks ole, välja ei tohi minna sissesõitvate järgmise päeva hommikul. Ei vaja öömaja saada ja vaatasin tema otsesele, ütlesime nooresseeris, kes siin ei ole midagi võtta riske, mis juhtub, juhtub vot nii. Palju kergem teil oli, et te olite kahekesi ja muidu saime veel siiski siiski omavahel niisuguse mõtet avaldada. Keda ja läbi rääkida ja muidu häda ja niiviisi igatahes vanamees tuli ja Lääne. Ja läks tema juurde jalgsi, läks kitsaid tänavaid. Pimedas olid tühjad tänavad kõige Janari merest seal lähedal. Ta rääkis, kuidas tere, kes nii viis, kui palju mul jäi meelde, et vaadanud minut, minu poeg Oluvad, sõdab üheksandasse, kodus rääkisime, kodus oli Donald langenud ja kuusse fašistlik siini hitler, kuhu ta viib, ütleme, läksime tema tuppa, Anismile toa andis meile tuua, aga läbi seina kuulda, teised ka olid. Ja siis ta rääkis, et seal on veel, keda. Keda ta varjas, aga ei ta elatist. Ta andis meile hommikul kohvi ja osis kardeedeedva mäleta Joosiskaplex hommikuvaral, eks iisiv vaksali ostis müüa pileti Läti ise. Aga raamist ei võtnud ilma rahata ja tuli nii välja, et ema lihtsalt toetas. Vaadake fašismi, Hitler viis meid sellest ainult tema pääseski meid, tema pääsus. Bristoli kanal Hamlet Tiits, meremees. Noh, sealt hakati siis just seal tabel Moody sadamas, tänu sellele ta sügavmeresadam, sealt võib iga minut saad, laev väidab ei või laeva sisse, eks ole, muidu sa pead ootama slaidi või, või, või tõusu. Ja sealt hakati nüüd seda ekspeditsioonikorpust, mis Prantsusmaale pidi minema hakati peale laadima. Nägite oma silmaga needsamad suured nende transpordid, millega see korpus läks. Need seisid otsekohe meie ahtris ja vööris. Me olime seal vahel nagu väike kärbes argus, noh, ta ei olnud suur laev, umbes kahe ja poole 1000 3000 tonnine laev, kuna ta ei olnud sulle sealt muidugi need väeosad tol ajal Inglismaal nagu mobilisatsiooni veel ei olnud, seal oli palgaline sõjavägi. No ja siis need pommid tulid sealt niukses rivis. Ja võib-olla ma teen nendele ülekohut, aga minule jäi küll niisugune mulje, et et noh, et näiteks kui meil siin kutse alusedki lähevad, siis ikka katsuvad võtta sammu ja kuidagi nihuke sõjamehelik olek ja niimoodi. Aga nad tulid kuidagi niimoodi, lon, lont, lont, lont sisegi, vaatlen püssi nagu vedasid tagantjärele ütleme noh, niuke sõjaväelist tunned nagu jää peale mundri, ainult munder oli sõja. Aga muidu, ega see ei tähenda, et nad, et nad pidalvad sõjamehed olevat, nähtavasti igal maal on omad kombed. Aga kogu see protsessioon, mis nüüd läks sinna laevadesse, ta jättis niukse masendava mulje, inimesed läksid, materjal, suured laevad läks sealt ülevalt alla, nüüd ruum, eks ole, nagu hauda kadusid ära absoluutne vaikus, kus mingeid laulu, ega, ega ega ütleme, ütleme seal orkestreid ega midagi niisugust ei olnud ja me küsisime siis sadam tööliste käest, et mis kuradi matused need siis nüüd on, et miks niimoodi, eks ole. Ja siis seal sadamatöölist rääkisi, kui puurisõda oli Lõuna-Aafrikas laborisõda oli, et siis vaat siis me läksime orkestrite vilede ja trummid ja lauluga ja sõda tuli väga raske esimesse maailmasõtta, et siis me läksime laulugneile seid, salong, väidu, tippareeri ütles, et noh, ise teate, missugune see sõda siis oli ja, ja, ja mis ta Inglismaale maksma läks, see neid. Et vaat nüüd siis Lähme absoluutse vaikusega sõda, siis tuleb niisugune lühem või, või kergem muidugi ütleme ebausk või, või niisugune lootus on lootus, aga, aga faktiliselt muidugi tuli välja vastupidisest nii rasked 100 kui oli teine maailmasõda, pole ju ajaloos ennem olnud ja, ja peaks mitte enam tulema. Nüüd. Mis, ütleme veel, seal silma torkas soli inglise ajakirjandus ehkki sõjasündmus, ütleme Poola rindel tol momendil, eks ole, sõja sündmusi anti nagu nagunii asjalikult edasi, kuid eriti mul on siia saadik on nagu silmad ette kohe jäänud, ütleme seal karikad, turistide töö. Ja minu arvates oli täitsa must huumor merel muutusi otsekohe elu nii-öelda võitluseks olemasolu eest. Ja seal on karikatuur, tuleb üks kaubalaeva. Kapten läheb tubakapoodi massis, ujutustan ära, läheb tubakapoodi, noh, tallenz kuldpaelad, kõik on peal ja tahab sealt osta omale sigaret. Müüa, ütleb talle niimoodi, et ärge neid sigarette võtke, võtke kreven, ei. Nendel on korgist Munstik, need ujuvad paremini kuidagi nagu, nagu, nagu pilamine. Selle selle niukse meeletute raskuste aegsest, ütleme velled, õigemini raskuse, meeletud raskused olid ees, kõik üks kõiki peab taipama ära, mida sõda sõda tähendab ja mida, mida ta ei tähenda. Ja veel on mul meeles, on üks huvitav intervjuu. Kuna ta oli niivõrd lühikene, siis on ta mul peaaegu sõna-sõnalt meelde jäänud ja see intervjuu oli just oli tehtud Willem, teisega ta elas Hollandis, kasvatas seal tuulipe tollal ja tema käest siis küsiti, et mis, mis teie arvate sellest sõjatulemustest. Ja vana mees siis vastas hästi lakooniliselt et mina viisin Saksamaa kuristiku äärele, Hitler tõukab ta sinna siis. Foorukad lootš otsekohe, kui nüüd ütlevad kallal tuleb vool, on siis siis need inglased, prantslased kordavad hobu sellele saksa poole külge. No aga sellest välja ei tulnud nendel aega oodata küll ratsaväelastele vähe, ratsaväest oli vähe ja. Aga no poolakad, kellega ta seal kokku puutusid, teie suhtlesid, et teil ju selle kahe kuu jooksul tekkis ka lähemaid tuttavaid. Kuidas need kujutasid seda sõda ja, ja tulevikku ette, nemad kujutasid asja ikka niimoodi. Hitler tuleb, et siis ta saab niukse kohus ja hea et seal enam rohkem ei tulegi. Poolakas, õlid, huvid, see oli see, et tema aadel, noh see oli ahju seal olid need olid ju nii, ninad püsti, nende kaheksateistaastane naasmas oli juba leitnanti, nende polnud üldse mingit kontakti, ei olnud selle ülemustel ohvitserkonna, oma oma, selle sõjaväega sõduriga. Nad olid vahepeal klassivahe veidi nii suureks. Naera seal ehteid ühte silda üle Visla aru. Ja esimeses vaatamas seal. Palav ka ja läksime sinna vette. Et läks kaldele ilma kisa-kära ja vehkimine ja nõnna saime aru, et meid, kus veest välja, veest väljagi, mis asi on pütid vist üks teie kujutate ette, mida te teete siis üldse lähete sinna suplema, kus meie töölised käivad. Nii oli. Ei osanud selle peale, ei oska nagu naerda ja Poola talupoeg, see oli maa, oli kõik nende mõisikute käes tuurataluga eelmise raha läbi, kõik kuus oli Eesti rahastu kord aastas 17 senti, deto ostis ainult tulediku ja soolamuut ei suutnud vastu. Elu nagu muldonnis elase Kerooridesti närune Universal midagi kiita, Volvagavuse avanen. Uhkustanud mehena muidugi, Ahto. Nemad olid jahukuid, mehe vennad, küll. Sõdur oli talupoeg, nojah. Olugoge. Ja ma tean neid sinna siis sa olid ja nad ei tulnud Varssavist, nad sõjavägi nõudis, et nemad ei pea lahkuvashuyks koos oma ohvitseridega, nad jäid ohvitsid sinnapaika, eks oma käe peal linnast välja või koos. Sest ohvitserid olid ju tegelikult nad selle, selle sõja kaotuse juures olid ohvitserid oma saamatuses ja oskamatuse siia nina, see nii hull roos, süüdi korratus. Isegi seal. Tantsigi ees, seal on ju see vesterblatte kolme kanile saali Naissaar Tallinnas ja seal oli, see oli kindlustatud, saaksid, puur oli ammu juba oli, oli juba nagu oli kaotanud see sõja oli, olime juba kopeeritud üleni. Aga vesterblatte mehed vehkisid edasi neid toodist, suured, need lahinglaevad toodi sinna oma suurte torudega, pommitasid seda täitsa Blatter, nii, nii palju kui oskasid. Nagu jala sinna peale läks, nii said jälle nii et aitas, nad teadsid, et seal ei tohi enam ühtegi hinge seal elus olla ja nagu läksid, katsid dessandi ready, said jälle, toit aitas. Ja lõpuks nende oma laskemoon on häda midagi olnud ja siis nad alistusid, tõid oma haavatud ja tulid seal raha. Ei saaks niux nalja ka veel, et, et Saksa sõjavägi rivistati üles ja kui need mehed tuli Ani saluut, tehti au auvalve, nende meeste vapruse puhustuseks ja. Seal niisama jätta lageda. Konslaks. Kokkuvõtteks teises maailmasõjas kaotas elu kuus miljonit poolakat. 20 miljonit Nõukogude liidu kodanikku, kaks miljonit jaapanlast, miljon 700000 jugoslaavlast 400000 ameeriklast, 380000 Rumeenlast 375000 britti, alamat 250000 prantslast. Üldse hukkus üle 50 miljoni inimese. Keegi neist oli ka teile lähedane.