Nimiosa kuuldemängus Hamlet 1946 osaline kuuldemängus elutsitodellist 1947. Antonius ja Kleopatra, maskeraad Hamleti monoloog 1957 Mart Tuisu osatäitja kuuldemängus kadunud poeg 1958. Ja niiviisi edasi niiviisi edasi on see siiski päris meeldiv mälestuste pagas, mis avaneb Eesti raadio fonoteegi kaarte alates. Ja sellegipoolest ei peegeldanud kaugeltki Kaarel karmi kogu tema näitleja isiksuse suurust, kui seda üldse täielikult peegeldada võikski. Eks lahkumispäevadel mõtlesime ka seda, et Eesti teatriajaloos on karm tegelikult veel paika panemata. On küll rändrahn eesti teatriteedelt, nii nagu Panso on tema kohta öelnud kuid sügavuti-laiuti oleks meist veel üsna palju rääkimist. Arutamist teeksime nii, et täna siin stuudios püüaksime mõnedki killud sellest rändrahnust kokku koguda. Võib-olla on nendest kasu tulevikus? Stuudios on hinnataanlalents siis kolleeg ja abikaasa Ellen liiger Lis lindu, kolleegid Mikk Mikiver, kolleegia lavastaja teatrijuht. Ja teha kuulaja jaoks selgeks ja meile endile selgeks, kui kaugele me võime tagasi õieti minna. Kaarel karmist rääkides selja taga, nüüd temal pool sajandit pisut rohkemgi lavad, et 1925 oli algus siis teie kontaktid missugustest aegadest. Minule meenub kõigepealt esimesena, mida ma nägin, vene inimesed. Katkenzafoonov. See oli üks esimesi etendusi kui Estonial juba põlenud ja kui mängiti kloorias sealt siis edasi Hamlet Solana potello ja siis tuleb juba draamateatriperiood, mida ma mäletan neid karmi palju varemalt. Jah, ma mäletan seda päris selgistants Eskolaga Nad olid Estonia tagaukse juures, mis seal on, sinna turu poole, kus näitlejad käisid ja ma ütlesin, mina õppisin siis nagu juures ja liikusin ka Estonias. Seal tantsurühm loodi just. Mul on meelde jäänud kaks punaste pükstega poissi, nad nimelt teenisid aega. Ratsaväes uhkustasid oma punaste pükstega, naeratasid neidudele väga armsalt. Teatrilaval ma ei olnud teda siis vil näinud. Tema oli Estonias algul tants ja ta oli volbritrupis tantsis. Ja siis ta algul oli ka ooperis inspitsiendiks. Aga see oli üks Ungari komöödia jälle, mina ka seal mängisin ja temal oli siis peaosa. Siis siis ta tõesti plahvatas, nii nagu rahvale kohe see juubelitükk. See oli siis nagu suurele lavale minek ja sealtpeale on ta ju püsinud eestylama kuni siiamaani viimane Pearu mis on nii hea, et seda ei oska nagu halaseletud minema, letan karmi Estonia päevilt, mängisime koos ühes lastetükis, mina olin siis väikene plika ja. Ma ei tea, kas röövlit või mis ta mängis seal. Me sidusime ta nööriga kinni. See pilt on veel alles, on veri ja mul on kodus pilt, kui ta ei ole. Minu mälestus, hakkaks Estonia päevi, kuni siis draamateatrini välja. Kusma. Koosa. Kas me töötama? Mina olen maapoiss ja sattusin linnateatrisse suhteliselt harva. Kuigi 49.-st aastast, siis koolivaheaegadel sain käia, aga imelikul kombel ma nendel aastatel karmi ei kohanud, kärmiga ma kohtusin alles siis, kui karm mängis Antoniast. Siis ma käisin keskkoolis Tallinnas juba ja sümboolne küll, et niisuguse kangelase kaudu temaga tuttavaks sain, aga varsti pärast seda üllatas ta ausammas ise endale edžerindkinina. Mind, kus niisugune koomiline osa selliste detailideni tehtud, siis ma hakkasin huvi tundma juba, et kui palju sinna vahele veel kõike mahub. Millal tekkis arusaamine, et karma surnd? Ütle, kui me lavakunstikoolis käisime, vaatasime karm Estonia laval Temašiks piiri neid kangelasi astme väga austasimed. Ma olen talt küsinud, et kas sa kordki kahelnud elukutse valikust sõidule absoluutselt leidunud. Aga et ta teadis, et on meeletult kinnine ja ta arvas, et see ükskord kingitud peab pulgaga tüütama, kui sa hakkad endasse uskuma, et sa võid ja kui sa siis seda usud, siis kadeetsed meie generatsioon, te olete ju kõik märksa minust noorem. Sina eriti noorem, kui ma kuulen, kunas karm ei hakanud mäletama, eks ole, see on juba pool karmi elutööd oli juba meil, oli see, et meie meie teatrikool oli lava. Me hakkasime lavalt peal nagu kassipoeg, visatakse vette, ujud või uju. Ja kuni sa ujuma õpid, siis ujud mõni. Praegu on noortel kindlasti kergem, sest teatrikool on selja taga. Ja nüüd eriti praegu, nad saavad ju lepingu eluks ajaks. Meil oli niiviisi, et iga aasta pidid töötama ja ikka iga aasta paremini töötama, sest kevadel võib-olla ei tehtud sinuga lepingut. Ja karm kindlasti tahtis laval olla. Tema mängis, ma ütleks väga suriimuga. Nii et ta nakatas teisi, nakatas ka publikut. Kui me püüame ette kujutada nagu varasemas ajas on öeldud, et traagikud ja koomikud olid kaks sellist suurt suurt leeri ja ma ei tea, kes need siis seal vahepeal siis siis jah, niisugune viimane traagikani. No ja siis on öeldud väga sageli öeldud, et oli näitleja, romantik, romantiline näitleja. Mida see esindab, kasvatama, et see on teatud ajastu nähtus. Tänapäeval ei ole enam niisugust näitlejat tarvis või? Nii ei saa öelda, vaata, mida see sisuliselt tähendas, ütles ära ütle Seralis lendava mõni aeg tagasi, kui ta ütles, et karm mängis himuga ja, ja minu jaoks ei ole nagu selle romantilise laadi puhul ei olegi nagu parameetrid tarvis, kui kui see, see on tehtud niimoodi, et kui käe pulsi peale paned, siis tunnetad peri peksleb sellest taktist, mida ta parajasti teeb, see on tema oma ja see suur enda andmine see ongi, mis, mis on tekitanud sellise arusaamise karman romantilise laadi näitleja romantilisusega peaks kaasnema mõned niisugused omadused. Natuke sentimentaalseks selliseid asju, mida karmil üldse olemas ei olnud. Mina arvan, et karm tunnetas stiili väga hästi. Ta ei seganud seda sugugi ära, omas töös rollides. Ja praegu on, mul paistab nagu maailmas ringi vaadata ja siin kevadel Hamburgi rahvuste teatrifestivalil seal lähemale 16 etendust ära ja filme ja kõike juurde vaadates, et praegu maailmas nagu ilmuvad uuesti need sellist laadi näitlejad ja, ja terve etendustes ilmuvad terved sellised romantilised laigud. Son kuskilt see tunnet ei häbeneta enam ei, ei, ei varjata. Kui uuesti, siis Mikk Mikiver ja tema Hamleti kontseptsioon, kas Kaarel Karm selles vanuses, kui Hamletit mängitakse, oleks sobinud teie sellesse lavastaja kontseptsiooni? Ma ei arva neid kahte ei anna võrrelda, kui oleks Kaarel Karm olnud noor või mina sel ajal lavastaja Kaarel Karl, noor oli arvatavasti ma ei oleks niisugusel kujul Hamletit teinud, nii nagu nii nagu praegu ja. Karbil oli kuskil peale kõige muu väga publitsistlik. Ma ei usu, et karm oleks tahtnud Hamletist leida seda iroonilist mõistust, iroonilist intellekti, seda kavatsevad kuskil esiplaanile seada nii nagu nagu need kohad olid ametid seal kaevatud. Minule tundus hirmus olulisena. Ja nüüd ma lehest loen, et Lilian Velle rändon Tšehhoslovakkias näinud niisugust Hamletit, kus on hirmus oluline on Hamleti näitlejate kohtumine ja terve see läbisaamine. Ja minule see tundus täpselt samamoodi vana näitleja esinäitleja Hamleti kohtumine oli minu jaoks nii ettekujutuses tükki tipphetki ja nii nagu ma selle enda jaoks selgeks ainima palusin pärast pikki-pikki kõhklusi karmi garderoobikaaslased me olime. Et Kaarel see kõik kokku võtab umbes 25 minutit aega ja tuled, võtad kaabu, paned varna, lähed, paned rahva põlvili, võtad, paned pähe, lähed koju, et peaks hea tunne olema küll, et, et tähendab ma palun sind, mul on see hirmus oluline, kuidas monoloog tehakse ja enne seda veel, kuidas Hamlet temana näitleja kohtuvad. Tõusis püsti säält tugitoolist, kus ta ikka aknal istus, meie garderoobi tuli mu poole niimoodi. Ja väike muheluse ilmus silmadesse ja siis ütlesin. Tead, sõnnik minule tundub, et see Williams efekti, et see on selle Hamleti üldse minu peale mõeldes kirjutab. Ma mõtlen selle rolli. Ja muud karm sellest siis ei mängi. Mõtlesin lõpp jutul, ega mul ei olnud mingisugust solvumist mitte. Siis ma sain aru, tõesti, nii, ilmselt on üksainus, kui ta ei oleks kunagi mänginud ei kuningat või mitte midagi. Küsimus ei olnud selles, kas roll on väike või suur. Põhimõte, mitte mängida nendes tükkides, mida ta kunagi on mänginud ja ka mitte kunagi korrata üht rolli, tähendab vahel juhtub, et repertuaar kordub, et näitleja kord see oli tal kohe põhimõtetest. Ma tean, et, et Panso Hamleti puhul Panso pakkustele kuniks siis ta ütles kaela. Ja, ja ma tean ka seda, et et talle ei pakkunud meie Hamlet rahuldust ja ma saan sellest täiesti aru. Karmil ei olnud mitte palju neid etendusi viimastel aegadel, mida ta vaatamas käis ja mis oleksid talle pakkunud rahuldust. Ja ma püüdsin enda jaoks siis seda nagu selgeks teha, sest mulle oli ta garderoobikaaslasena ja vanema kolleegina eriti viimasel ajal väga lähedane ja väga oluline oli nagu enda jaoks tegin selgeks, niimoodi tema võis vaadata ainult etendust niimoodi tähendab sellelt iseenda tasemelt sellelt, kui talle jäi niisugune mulje, et nii ei tehta või nii mina teeksin noh, paremini või sajaprotsendiliselt või niimoodi siis tallele. Kuidas teisiti, selles mõttes, et tema ei vaadanud nagu lavastuste lavastuskontseptsiooni, tema vahetas läik ja teda häiris muidugi näitas meistrit. Tuleksime probleemi juurde. Karm ja partner Ellen liiger näiteks minu üks suuri teatrielamusi tuleb meeldist Moscaradi etendus. Teie, Niina ja demar peeninud. Kärmuliks partneritena väga tore inimene. Ta oli väga töökas, kõik parem, mis teatris peaks olema, oli nii nagu karmisse kätketud reli väga suured distsipliiniga, ta tuli alati proovi palju palju varem. Kui on öeldud, et näitleja jätab oma kodused mured jalgu pühkides teatrimatile, kuid astub teatrisse kärmi, toonud kunagi enda isiklikke muresid, teatasid ta, oli oma osa väga tugevasti ette valmistanud. Nii et temaga oli päris raske tööd teha. Minul, noorel inimesel ma kartsin alati temale jalgu jääda, aga tema suhe Partners oli väga soosib, ta ei muutunud kunagi kärsituks. Ta oli kuidas ütelda, väga tugeva kontsentratsiooniga nakatamisvõimega mõnikord ei olnudki tuju näiteks proovi teha. Noh, on tervis, pole korras või, või lihtsalt oled väsinud, aga karmida seda ei saanud olla seepärast, et karm ta nakatas, ta tuli täis laaditud stseeni võis korrata näiteks kolm korda neli korda ta kunagi ei väsinud ta kunagi näidanud, tüdinud nägu. Tema kolilust töötaja, selles mõttes, et ta armastas väga esteetiliselt riides käia väga korralikult. Proovi alguses ta kunagi ei võtnud pintsakud ära. Aga korraga, kui ta hoogu läks, siis nägid, et et ta võtab omal pintsaku ära. Siis ta oli ainult niisugune tugev kontsentratsioon, haaras sind. Ta sundis sind nagu õigele teele. Ja ma ei ole kunagi kohanud pärast karmi muidugi Ants Eskola, et on samasuguse tugeva kontsentratsiooniga partnad mul olnud. Aga karm iseäranis. Ta tiris sind nii kaasa. Mõnikord ma mõtlesin, et temaga ei saagi halvasti mängida. Sellepärast et ta söötis sind nii nagu pala pala haaval. Et sa pidid temal õigesti vastama. Ja see oli tore. Temaga proovid olid väga niisugused tõsised täiermastunud proovides niukseid kergeid nalju, kuigi ta armastas elus. Proovi vaheajal väga nalja teha. Aga proovis talle ei meeldinud, sest et ta kunagi ei hakanud näiteks näitu juhiga vaidlema. Mõni näitleja tahab arutada ja ütleb. Teenus ei meeldinud. Ma tahan niiviisi teha. Karm, ainult kuulas ja täitis need proovid olid väga täisproovid. Ja see oli tore, et et järgnev proov kuskohalt küll seda kõiki võttis, järgnev proov oli kohe suur samm edasi. Nii sisuliselt kui ta karakteri jooniselt väliselt. Ma vaatasin sellel ajal, millal te rääkisite Lis lindu, silmi ja teie nägu, sest teie elasite läbi oma mõtteid ja oma koostööd. Pisut teistmoodi Elleni igemete sinu kohta, aga viimasel ajal meil teatris, nüüd hakkab ta kaduma juba hirmsasti räägitakse töös, töös, tööst kuidas ma töötan ja kuidas ma töötan ja kõik. Aga lavale tulles neitsi XY, kes räägib nii hirmus tööst nagu seda töö tagajärgi ülene karm eraelus või nii, kui me istusime, iial ei räägi tööst mitte iialgi, aga ta tuli lavale ja ometi tegi. Kui ta tuli proovisaalist ära või siis oli ta lõbus, kena semu Kaarel Karm. Kuna seda tööd tegi, mina pean ütlema maid ja ma olen ka mõned rollid temaga mänginud, aga küllap see asi oli temale, noh võib-olla see on liiga suur sõnaliga püha või nii, et ta ei kõlgutanud seda tööasja igale poole, nii nagu varna. Sellepärast pidin mina koduskonnad. Vaat siis saamegi ühe lähemal, kui insener oli etendus, siis ta oli nagu nagu veidi niimoodi temaga juttu ajada, isal terve päev midagi küsida või tema oli nende mõtetega ta seal tööl. Aga töötas ta ka niimoodi, et ta töötas peale proovi kas siis õhtul või põhiliselt oli hommikul väga vara, aga umbes kaheksa tundi vahetpidamata, mina ei saanud aru, kuidas see üldse võimalik on. Kusjuures tants ei rääkinud, ei kohvi, suitsetas ja luges näidendit ja mõtles ja kaheksa tundi ja mina mõtlesin, et mis seal kaheksatundidel tehakse. Muutuv näitleja muutuvas ajas jätame nüüd Shakespeari Jeffexperiana, milles karmil on asendamatu kordumatu koht eesti näitleja kultuuris. Kuid sedasama peame ütlema ka meie oma kodumaise dramaturgi juures. Sellest samast hakkasime rääkima Pearu tulidelealis Linda kohe meelde. Kui siis nüüd taas selline ampluaa ulatus, et ühelt poolt tõepoolest lääne klassika, vene klassika, paremad teosed, eriline intellektuaalse pinge ja korralt, seesama Eesti talupojanatuur mis võlus täit tema Pearu juures, sest te olete näinud ka kalja, latt jahmatut armut näinud jah. Või oli, see on ju aastakümneid tagasi teater ise targemaks läinud. Teate, run targemaks läinud ja meie ajast meie noorust. Tal olid need, ma mäletan seda, ma käisin mitu korda vaatamas, andke andeks, just karmi pärast seda näidendit minu arust olid tal ja tal ei olnud, aga mina nägin neid. Tal olid need väiksed. Et kas see nüüd ikka kõik on päris õigus, mis ma teen, kas siin nüüd läheb ikka kõik nii? Ta ise nautis seda väga. Vot ongi vist niiviisi, et selle Pearu krutiskilisuse kõrvale on aja jooksul järjest rohkem tulnud ikkagi just ka karmi tõttu. Pearu filosoofiline suurus või ja Pearu inimliku skaala ulatus. See muidugi ja siin on osaliselt muidugi ka see põhjus. Lendav ütles, et lavastaja lähenemine materjalile oli juba natukene teine, aga ka mina, kes ma näinud Kaljula, Pearutelen, Tarmo nelja, Tarmo Pearot ja olev kinni peavad. Ja rannas, siis ainult ka muidugi karmi peale. Ja peaksin ka just ütlema kõige selle niisuguse ärpleva naabri, selle vimka, mehe olemus, niisugune inimliku tagapõhja, neid motiive, inimlikke motiive, mis, mis teda sunnivad niimoodi elama ka niimoodi ärplema niimoodi oma joont ja jonni ajama. Et neid motiive nagu nagu siin hakkasid tajuma, ega tekstis neid rohkem palju ei põhjendatud, kui seda varem on tehtud, aga aga karm, tegi mõistetavaks. Kas ma võin küsida niiviisi, et võib-olla oli ka karmis endas midagi Pearulikkusest küllaltki palju on, millest ei räägi. Ma saan aru, omavahel pilgutate silma, teil on informatsiooni, mida minul ei ole. Ma ei arva, et karboli ainult romantiline Hamleti tüüpi või Shakespeari tüüpi näitleja traagik Ta pole rääkinud veel temast kui inimesest. Kas need inimlikud jooned ei võinud ka keskenduda kontsentreeruda ja nüüd avaneda ka osad selle pearolli kaudu? Teie kallid daamid, teate ilmselt igasuguseid neid lugusid ja vimkasid ja mina tean need ainult põhiliselt kas teiste räägituna või siis paar asja ta mulle ise rääkis ja, ja siis mina olen tõesti imestunud, sest maa oleks talle ainult sellise iseloomustuse andnud nii kaugemalt tundes, nii nagu siin Ivar Trikkel üles luges. Ja seisma käskisin Saigalt elus, naljaga tõendile. Et nagu natukene solvunud kivid, siis mis sa mõtled siis ma ju ka inimene siin-seal praegugi veel vilksatas üks või teine niisugune ütlemine, et põlved võttis nõrgaks. Ja selles ei kumanud mitte ainult tõehetk, vaid see oli nii kenasti irooniliselt rüütatud. Nii Ellen liigeral mõttesse jäänud Ma ei tea, minul oli muide ainult temaga niukesed väga rasketest tükkidest tollal teha. Ja ega me kõnelnud proovis, mina tunnen karm inimesena võrratult vähe, kuna ainult ma puutusin temaga peamiselt töö juures kokku. Ta armastas nalja. Ma kuulsin küll, et tegelaste toas naeris ja naerutas teisi aga ma ütlen, et proovisaali ajad, need olid tal kohe niisugused. Väga tõsised ja. Mõttesse veennud. Ma küsin kohe edasi, kuivõrd siis karm küll selle vist test inimestega, kuivõrd suhtles, kuivõrd oli tal sõpru, keda ta laskis üldse endale lähedane. Ma ei tea, ma õppisin teda tundma võrdlemisi hilja, tuli siis juba viiekümneaastane mees. Mul on niisugune mulje jäänud, et tal vanasti oli väga palju. Aga hiljem, nagu ta taandus sellest kõigist, ma ei tea, kas töökoorem või. Mina vaatasin karmi poole, kui ma teatrisse tulin. Ja kõige paremas mõttes alt üles, ma loodan ise, et mitte niimoodi lemmitavalt ja kaugelt ja muidugi nii nagu ta tuli, nii maid jälgisin, ta oli minu jaoks suur ja ja ma ei mõelnud kordagi, et ma võiksin temaga kas olles emulik ja mul ei tekkinud isegi niisugust igatsust, et kui ma tahaksin temaga sõbraks, ma liialt liialt vist austasin teda. Lõpus juhtus nii, et me olime ühes ühes garderoobis. Ega see ka ei olnud mingisugune niisugune ülevoolav, seltsimehelikkuse sõbralikus õlale patsutamine ja nii edasi. Aga seal on niisugune napp ja aga mõnest asjast mõnest liigutusest, mõnest ütlemisest, mõnest detailist. Võis vist aru saada, et et nüüd me vahekord on niisugune mingeid meeste sõprusele, nagu nagu oli mulle see tähendas tähendas hirmus pall jälgis ta kogu aeg huviga huviga nooreya. Võib-olla mitmetele noortele on jäänud niisugune mulje, et noh karm nagu oli niisugune omaette kuju ja vaatas neile ülevalt alla seda, seda üldsegi mitte ühelasele. Karm vaatas põlgusega, seal oli päris selge siis, kui kui inimene oma tööd ei teinud, nii nagu seda peab tegema. On mõneti sümboolne ja küllap Mikk Mikiver-ile eriti mõtlemapanev. Et Kornostaajevit Ljubov hierarhias mängis pärast garame edasi, Mikiver. Ma olen kord selle mänginud, kui karm karm haige oli. Kui see tähendas seda mängides jätkased, kui tahaks seda näiteks pohvera vaja tõsiselt edasi mängida, siis. Peaks muutma etenduse ülesehitust, melon neljas vaatuses kolme vaheajaga. Kolmas vaatus lõpeb seal, kus karmi Kornast hajevil oli. Monoloog, mis nii tekstiraamatus on, on selline neli ja pool rida, noh, ei ole nagu monolooge, see varem uppus kõigesse muusse teksti ära siis ühel proovil karm tegi selle nende repliigid. Rääkisin nii, et, et sellel sai monoloogi maht sinna ma tegingi vaheaja, karm ei eksi lavale ja ja lõppedes vaata nüüd, kui hakkab seda teine mängima. Ma kardan, et, et see ei saa enam monoloogi mahtu ja ma peaksin vaha ja säält ära viima ja kõik palju muutma. Ühe näitleja isikupära tingib niivõrd palju, tähendab noh nagu siin mõnigi ütles, et Kornostaajevi teema on Ljubov varem nähtud meie laval ja teistel lavadel. Esimest korda. See on puhtalt näitlejateele niisugune isiksus, nii nagu ta oli. Ta pani seal need asjad nii kõlama, et äkki tundus, et sellel on on hirmus maht, kunagi olevat on niisugused samasuguse numbri teinud Ljubov Järvajas kui kui ta natukene trahviks või ma ei tea õieti, mille oli, oli vist istunud sõnatult seal lehtla kohvikus, kus see pidu oli ja ja ta oli teinud oma sõnatu rolli niivõrd võimsalt, et kõik see muu, mis seal räägiti, pikalt, iraadid selleks kõigist mööda kõik vaata karm v8. Tegin mina mängisin seda, tüdrukud meism kahekesi lauas ja siis siis mina pidin ronima laua otsa ja me tegime sellest niisugusest stseeni. Ja ise olime nii kangesti rõõmsad ja vaimustatud, siis mina pidin karjatama ja siis siis mind tõsteti maha ja tema mängis siis folgil. Näete siis, kuidas võiks näitleja näitleja võib määrata seda? On lugu juhtus ju revidendiska, tal oli vist üks lause. See oli ime, mis ta tegi, seda ei oska seletada, seda peab nägema Tauli näitleja. Tauli näitlejad oli suur näitleja. Ja ilmselt ei saa, no ei saa igatseda. Karme ja ja räägitakse, ei kas tuleb või ei tule uusi karme või Eskola või kas keegi suudab? Et igaüks oleks oma nägu, mitte karmile, kus siis ei ole ju see õige. Kui midagi karmiliku soovida siis siis seda imu Janet laval mänginud. Ja, ja seda nähtamatuks meie varjule jäävad, seda kaheksatunnilist tööd ja mitte ainult kaheksa tundi niimoodi pigi lendab midagi teha, mida pärast laval ei näe või sellest rääkida, et ma kaheksa tundi töötel vaid ei tea, mismoodi teha tõesti tema oma saladus. Aga et seepärast pärast näha Meie kõrvu jääb ja teie kõrvus on karmi hääl ja seda saame me ikka ja jälle raadio heliarhiivist taas esile manada. Ka selles oli üks tema isikupära. Vestlusi. Mina ei tea, aga, aga räägitakse, et temale nii omane maneer. See olevat väljakujunenud sellest, et tal oli alguses nagu vist mõningaid raskusi häälega, kui diktsiooniga ja niimoodi ta selle kallal töötas. Nii et neljas rida ei saanud aru, mis Trasustrile rääkis. Ja siis ma ükskord küsisin ta veidi nagu solvus. Ja siis ta ütles, et see on jah, ikka tõsi ja siis ta harjutas, vaata, elas kuskil seal paljassaarel ja siis ta olevat meeletult harjutamisest ja sellest võib-olla ka temal on niisugune eriline kõnelemislaad natukene, ehk Me nimetasime afekteerituks lõpuni hääldatud. Et oleks selge, kui ma ei olnud enne kuuldav, siis nüüd pean olema kuulnud. Sest mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes kui vabanes surelikkuse väljast. See sunnib, seisab täna. See on põhjus, mis viletsusele annab pika ja kes kannaks elu pilkamisi hoope. Rõhujaiike kõrgimeelses sõitlus, põletud armupiinad, kohtu aeglus ja võimu, ülbus, põtkeid, mida teine, mis kannatlik sapp kõldmatuid. Kui see tar rahupõlve luua endale võiks paljannaskida. Kes kannaks koormaid jazziigistaks ning oi, igaks elu vaevus. Kar tuss mini ees veel pärast surma. Selle uurimatulmaal, kust rändurid ei tule tagasi, ei segaks tahtmist ja pahesid, mis olemas, ei sunniks meid ennem gamma kuhjet ootele, mis meile tundmatut metataksime. See teadlikkus teeb Pevkur väiks meid kõiki. Ja nõnda siidikusel loomupuna Mess tõmbudile mõtte katva käega südamikud, võimsad üritused väärteile satuvad. Ja kaotavad, on imegi.