Elu suur seadus, üksikisiku metamorfoos võiks viia pessimismini. Ent elu mõtteala vääristajatel pole õigust loodusseadust ignoreerida. Oleme ühe vahemaa teatejooksjad elutee põlvest teise edasikandjad. Anton Vaarandi raamatust kild killu kõrvale. Meenutab Lembit Remmelgas. See oli 1942. aasta suvel. Juulikuu esimestel päevadel. Me läksime mööda Nevskit Neeva poole. Neljakesi arst ja filosoof ja poliitikategelane, nüüd juba manalasse varisenud Arkadi Uibo. Sõja lõpu eel traagiliselt hukkunud Pärnu ajakirjanik hõlmarkolczmit. Max Laosson ja mina kõige noorem, 21 aastane noor soldat ja noor ajakirjanik Nevski oli südasuviselt üsna tühi, vaikne. Pommitabamuse saanud majade fassaadid olid taastatud vineerist muidugi siis vanaviisi üle värvitud. Ja sõda nagu poleks olnudki, nagu polekski mingit blokaadi. Kaugel meie ees astus väga sirge seljaga väga rühikas sõjaväelane. Astus väga aeglaselt. Meie Uuralis formeeritud diviiside tulnud ja iga päev oma 800 grammi sõdurileiba söönud mehed astusime muidugi kiiresti. Jõudsime lähemale. Jäägi Arkadi Uibo ütleb. Kuulge, poisid. See on ju Anton Vaarandi. On on, ükski teine ei astu nii sirge seljaga. No jõudsime päris lähedale. Kukal oli mehel nagu paistes vastu päikest nagu vahast läbipaistev. Möödusime. Ja oligi Anton Vaarandi, mina nägin teda esimest korda elus. Kuulnud olin küll ajakirjanikuna Narvas, teadsin, et ta oli Eestis esimese nii suure ja soliidse noortelehe nagu noorte hääl asutaja ja toimetaja siis Eestis esimese nii suure ja soliidse kultuurilehe nagu sirp ja vasar, asutaja ja toimetaja. Ühtlasi Eestis esimese nii suure kultuuriajakirja nagu viisnurk kolleegiumi liige ja vana revolutsionäär. Seega pidi ta minu meelest küllalt vana olema. Kuid vanada polnud, oli 41 aastane mees, näost oli ta samuti nagu vahast bonsunud. See oli näljapaistetus. Aga nägu läks rõõmsast üllatusest särama. Sellest samast rõõmsast siirast heameele naeratusest, mis ilmus tema näole iga kord. Kui sa temaga ükskõik kus kokku said. Pistis tundmatule gold Schmidtile ja ja minule käe pihku niisama rõõmsalt nagu vanadele tuttavatele Uiboleja laossonile. Jaa, ütles mullegi, noh, tore, et niisugused mehed appi tulevad. Ma juba ootasin ammugi. Sealt peale saime me headeks sõpradeks. Sealt peale tunnengi seda erakordselt suurepärast inimest. Kõik suured ja üllad sõnad kipuvad liigsest tarvitamisest kuluma. Anton Vaarandi puhul pole ükski hea sõna kulunud vaid käibel oma täies väärtuses. Läksime siis väga aeglaselt edasi Anton Vaarandi sammu, pidades Nevski lõpuni. Ronisime peastaabihoone kolmandale korrusele, kus Anton Vaarandi igal trepi Mademel puhkas, istudes aknalaual. Läksime eelmise Nalja talve külmusest õhkuvasse. Dub tuppa, kus asus Leningradi rinde poliitvalitsuse eestikeelne toimetus kus istusid sinelid seljas Karl Taev ja Armin saan. Anton Vaarandi oli selleks ajaks toimetaja Ottender juba talvel haiglasse paigutanud. Kaastöölised Enn Kippeli ja August Lukini proletaarse kirjamehe Biskarjovi kalmistule maha matnud. Ja oli see nüüd kõigi toimetamiste peatoimetaja ja juhtija oodates ammugi abiväge. Toimetajana Leningradi evakueerunud Anton Vaarandi jätkas seal algul Rahva hääle väljaandmist. Siis Leningradi jäänud kirjamehed, sõja väestati ja ilmuma hakkas poliitvalitsuse ajaleht Nõukogude Eesti eest. Trükiti Lendlehti lehte ja lendlehti loopisid balti laevastiku lennukid okupeeritud Eesti territooriumile. Sellele lisaks koostas Anton Vaarandi veel kogumikku võitja meile. Leningradis kuulasime ka Tallinna ja Soome raadiosaateid. Kasutades neid paljastuseks ära Leningradi trükistes. Anton Vaarandi oli igas asjas tegev väsimatult agaralt toimekalt. Muidugi need viimased sõnad on, on väga suhtelised. Need tähendasid Leningradi blokaadist, midagi säärast nagu vahel näeme filmides nõndanimetatud aegluubis võtteid. 200 grammi männikoorega ja söödakapsaga segatud leiba. Samuti söödakapsast tehtud rohekashall vaevalt Pi meenutav vedelik ei lubanud ühtegi tarbetult kiirustavat sammu astuda. Trükikojas olid mõned eestlased, seisid vaevu regaalinajal. Väikest kirjatüki ladusid mitu päeva, aga vahel ka nädala. Kord. Läksime Anton Vaarandi hommikul trükikotta. Läksime, pole ka päris õige sõna. Aga aeglasemad sõna ei ole. Trükikoda oli mitmest mürsust pihta saanud. Tuul, lõõtsus ruumides, töölised otsisid kivi ja lubjaprahi hulgast laiali paiskunud laotähti. Et jälle otsast alata. Sama visalt ja sama aeglaselt. Õhtuti istusime pisikeses toas kõik koos. Ja siis tulid jutud. Anton Vaarandi oli haruldane jutustaja, tohutu mäluga, kus säilisid tuhanded detailid. Eestimaa kommunistliku partei ajaloost mille ta oli ise vahetult kaasa elanud ja mis osutasid väga suure teene Eestimaa kommunistliku partei ajaloo kokkupanijatele. Tema eneseisik oli nendes juttudes alati ülimalt tagasihoidlikul kohal. Aga juba siis me küsisime, kas ta ka oma mälestusi kirja paneb. Millele Anton Vaarandi vastas muiates. Maa pole veel mälestusteealine. Heaeta kodanlikus vanglas vaevlemise raskest põrandaalusest tööst Skandinaaviamaades pärandatud tõbedega lakkamatult võideldes elas mälestusealiseks ja oma läbielatu suurepärases, võib-olla isegi liigagi tagasihoidlikkus raamatus kild killu kõrvale kirja pani. Igatahes tema õhtused jutud olid kole, põnevad ja kole õpetlikud. Või, või harivad, sest nad tõid ülimalt elavas vormis silme ette terve Eesti ühiskonna arengu ajaloo. Mingisse sügavalt teaduslikus, läbini marksistlikus, läbitunnetuses. Stanton Vaarandi oli filosoofiliselt haritud mees. Ja kui ta koostas juba nimetatud kogu kogumikku, võit jääb meile kirjutas ta ise sinna. Artikli heegeli filosoofiast mis sõja päevil oli väga aktuaalne hämmastas ta kõiki oma avarate, sügavate teadmistega. Ühest õhtusest istumisest tahaksin ma nüüd eraldi rääkida. Oli vist Anton Vaarandi sünnipäev 30. augustil. Karl Taev organiseeris meestelt pataka raha kokku. Ja mind kui kõige nooremat saadeti nõndanimetatud kolhoositurule. Ja mul õnnestus siis suure raha eest osta kaks pisikest looma naerist. Ühe suurema ja kaks õige tillukest kartulit. Armin saanil leidus näputäis soola ja koguni pipart. Siis me keetsime need nairide kartulid koos ära. Keeduvedelikku valasime kruusidesse ionääride kartulid, tükeldasime. Jõime siis selle keeduvedelikuga Anton Vaarandi terviseks. Nokkisime neid kartulitükikesi peale. Tikutoosi suurune leivakild oli ka säilitatud selleks. Ja küllap see oli vist mitte ainult minule, vaid kõigile üks kõige toredam ja meeldejäävam pidusöök, mis kunagi Meie elus on olnud. Meenutab Vladimir Raudsep. Anton Vaarandi ka ma olen palju kokku puutunud, kuna ma ise olen ka ajakirjanik ja tema ka seda ametit pidas. Esimene kord oli see juba 40. aastal. Juunikuus ta töötas esialgu meil välisosakonna toimetajana. Meie muidugi vanad ajakirjanikud, kes seal veel edasi töötasid ei teadnud vaarandist, ei, kõige vähematki ei teadnud, kus ta on varem töötanud Milkus, ta on tulnud ja nõnda edasi siiski oli kuulda, et on, ta on vana revolutsionäär, siis tundus nagu isegi meile naljakas, et vana revolutsionäär tuleb nii väiksele kohale nagu seda on välisosakonna toimetaja. Aga sel ajal see oli siiski küllalt tähtis. Ja nagu haarandiga hiljem oma mälestustes meenutab oli sel ajal Saksamaaga kokkulepe, mis sõja mõnel määral edasi lükkas ja sel ajal ajalehtedes väga ettevaatlikud, et mitte tekitada mingisuguse diplomaatilisi arusaamatusi. Ja seega ka nagu kuidagi seletatav. Miks Anton Vaarandi oli välisosakonna toimetaja? Mina sel ajal ei teadnud krat, Anton Vaarandi on olnud kooliõpetaja, aga see joon demarš siiski, nagu ma hiljem tagasi mõtlen, siiski paistis juba sel ajal välja, ta ei dotseerinud küll, aga ta esitas niisugusi, intrigeerivaid küsimusi, millega ta meid nagu õpetas ta. Kunagi ta ei tahtnud näidata, et need vanad ajakirjanikud Nad võivad olla küll vilunud oma erialal, aga marksismi nad olid nii kukeaabitsa tasemel. Ja siis Vaarandi meid kuidagi õpetas nii kooliõpetaja likult, aga, aga niiviisi, et ta meid kuidagiviisi ei haavanud, et näidata, et te olete, te olete ikkagi võrdlemisi maha jäänud. Siis. Me saabusime augustis 44, sau saabus koos vabariigiga nii-ütelda koos operatiivgrupi tegi, kes olid kõik ühes rongis. Saab, saabusime Võrru ja Võrust, hiljem Tallinna. Anton Vaarandi oli Tallinna saabunud juba varem. Kui meie võrust kohale jõudsime, võttis meid Tallinnas vastu, see oli Tallinnas eriti keeruline olukord, kuna äsja olid okupandid minema kihutatud ja Tallinn oli peaaegu et noh, nii silmaga vaadates maatasa tehtud. Ma mäletan, et ta võttis toimetuse liikmed kaasa ja viis meid sadamasse. Tallinna sadamat ju tegelikult sel ajal ei olnudki, ei olnud sadamas, ei ehitusi, kraanasid, ei, ei sadamakaisid ainult suured virnad varemeid ja Vaarandi, lasin meid neid rahulikult vaadata ja siis küsis, et mis te arvate, kuidas sellega on ja see oli tema, niisugune tema kui propagandisti eri meetodeid. Ta oskas inimesi panna ise midagi vaatama ja nendest järeldusi tegema, mitte mitte nii, et noh tema räägib ja meie kuulama ja ja laseme ühest kõrvast sisse, teisest teinekord välja, nagu juhtub. Ma mäletan, et see oli mina olin ju algul rahvale tehniline toimetaja ja see tähendab sadama Tallinna sadama kirjeldus. Nii-ütelda Tallinna. Selle akna purustamine, mille omal ajal juba Peeter esimene oli, oli, oli rajanud oli üks minu esimesi kirjutisi pikemaid kirjutisi rahva hääles. Siis algas Tallinnas väga suur hoogtööna ja niisugune hoogtöö, millest kõik nii entusiasmiga osa võtsid. Metallina taastamine. Toimetus töötas ka kaasa, mäletan väga kõige rohkem Harju tänava ja Vana-Posti tänaval seal piirkondades lõhkusin paremaid ja kandsime neid mujale ja nõnda edasi ja siis tuli varandi minu juurde. Et kuule, midagi peaks nagu sellest kirjutama ka. Rahva häälel peaks keelduma juhtkirja, milles üles kutsutakse Tallinna elanikud ise oma linna hakkaksid taastama. Ja see oligi siis nii-ütelda minu kui nõukogude ajakirjaniku esimene juhtkiri, nii et mina pean ütlema, et mina isiklikult olen temale nii tänu võlgu sellest, et minust korralik nõukogude ajakirjanik on saanud Sest tihtipeale on nii, et inimestel, kes on pandud säärast ülesannet täitma nagu lehe toimetamine on nendega, siis neil on enda endaga nii palju tegemist, seega suva asjade nii palju õiendamist, et neil ei ole noh, inimesteni praktilise tegelikult kasvatamise jaoks aega. Aga Vaarandi, ma jälle rõhutakse nagu väga hea kooliõpetaja oskas alati selleks aega leida, et kasvõi lühike lühikest repliiki tegija niisuste Retooriliste võiks ütelda, küsimustega, oskas inimest suunata ja siis ka temale ülesandeid anda, nii et ta isegi ei märganud seda, kuidas temale mingi uus ülesanne anti. Meenutab Alma Vaarman. Olime õige mitu aastat üheskoos lõbusalus suviti. Ja ma pean ütlema, et need olid kõige huvitavamad aastad kus ma tihti kohtusin, Alton vaadanud. Ja need olid ka niisugused aastad, kus mitu-mitu korda teda viidi, ära sealt kiirabiga ja otsekohe lõikuselauale. Siis kui del tagasi tuli, siis ta ütles, et huvitav kuidas see surm mind ükskord võtab. Viis aastat pidas temad meeleheitlikku võitlust, lihtsalt oli kool minu meelest surmaga silmitsi vastamisi ikka sai võidu. Ja näed, surm tuli nagu varas. Siis, kui seda kõige vähem nii tema ise kui meie kõikutes. Niisukese Anton Vaarandi oli minu meelest. Ma pean ütlema, et nende mälestuste põhjal, mis ma olen lugenud ja kuulnud ja leidnud ja siis peab ütlema, et temaga oli hea olla. Südame võttis lahedaks. Kõigepealt rõõmustasid tasakesi, omaette, kui sa teda nägid ja kui ta tuli Et sul on sihuke tore asjameessõprade seltsis. Ja siis hakkas jutt tasapisi hargnema. Tema oma jutuga Eruldanud kunagi ta tähtis teada, missugune on sinu meeleolu. Missuguse helilindile peab tema ennast timmin? Sinna poetas tühja rea. Ühe tõusev ja laialivalguvad mõtete seast. Ja juba ta saigi aru aha. Ja sina said, karjuvad taha, sealtpoolt puhub tuult ja siis läks ja läks. Ema, kes lohusalus kah elas ja ikka jutuajamist juures oli. Ja. Jutuajamist olnud ju vahest väga keerukad ja ootasid igasuguseid lahendamist, sest mul oli talle 1000 küsimust. Ja siis ema ütles ükskord, et teil kahekesi on palju. Kuulen ja kuulan kõigest, ei saa arugi. Aga äkki imestan, et meie antud nii jutukas oskab olla, enamasti taju vaikib või loeb. Millest meie jutud olid? Kõigist muidugi on veel vara rääkida. Sest mind ju ka huvid oleksid surnud, mind ükskord võtab, aga enne on vaja veel üht kui teist kirja panna ja sellepärast ma siin pikemalt rääkima ei hakka, aga igaüks võib aimata, mis vallast olid minu jutud ja küsimused, Anton parved. Ma tooks ühe näite Anton varandist, kui. Kommunistist kui inimesest, kui töömehest ja kui sõbrast, ühe korraga. Vaat kui minu, Villu, see raamat surmast tugevam Villus ilmus siis, kui palju selle üle vaielusi oli ja nüüd oli vaja teist trükivälja anda. Niisuguse terava raamatule oli raske leida toimetajad ja mina pöördusin Vaarandi poole, ta istus ja mõtles ja ütles siis, et vaat, mul on sulle üks tingimus. Väga palju vaieldavusi on ju raamatus sellest, kas seal on tõde. Ja et mina, nüüd, kui mina toimete ole, need mina surmkindlalt veenduksin, et need tõde on viidetega kinnitatud, siis on minul niisugune ettepanek. Mina tahan viiteid isiklikult kontrollida. Ja kui sina sellega nõus oled ja selle mooduse leiad, kuidas seda teha siis olen mina nõus toimetajaks hakkama. Mina ütlesin mina, mis? See ei ole mingisugune keeruline asi, teeme nii. Mina lähen arhiivi ja päeval töötan seal ja võtan välja kõik need toimikud, mina, mina kasutasin. Pabelikesed vahele märgi juurde uskumise asja kohta, kui ta moodi. Ja sina tuled õhtul töölt, ta käis tööl, sina tuled õhtul töölt, sõidad sealt arhiivist läbi, kontrollid need toimikud seal veendud siis et seal on õiged. Ja niiviisi leppisime kokku ja liimisime, tegimegi. Mina käisin iga hommiku, võtsin sealt välja ja tegin päeval selle töö ja tema tuli õhtul ja tegi õhtul. Vaadake, niisugune oli parandi. Printsipiaalne kommunist. Armastas temal väga ja meenutas neid suure südamesoojusega nagu Villut neitsiks. Vaadake, see oli barret. Antonist võiks rääkida hulk aega missugune on tema oli kui ajakirjanik, ma pean ütlema, et kui mina lugesin tema kirjutusi Nürnbergi protsessist siis mitte ükski rääkimine, mina käisin ju Saksamaal ja käisin vaatamas neid laagreid ja kõik ja mitte ükski asi ei, ei mõjunud minusse nii kui see, mis mis ütles Anton Vaarandi selle protsessi kohta, kuidas ta oskas sellest Me kuulisest ja palju inimesi ja nii palju kõmanud protsessist selle kõige tähtsama su silmi ees elama panna. Vot see oli, kuigi ta antud ise ütles, et kui teda ei oleks teisele vedanud, siis temast oleks saanud pedagoog. Aga tema oli mõlemat, oli pedagoog ja ta oli ajakirjanik ja just see ta oli pedagoog, siis oskas tema olla ka ajakirja. Ta oskas, ta ise tundis, mis teda kõiki rohkem oli kasvatanud, neid oskas tema selle kõik tagasi anda teistele. Ja kui teda tähelepanelikult lugeda, siis ei ole paremad pedagoogi kui on, kui tema oli, vot niisugused mälestused, need peaks olema kõik kirjas ja see peaks olema, see oleks üks raamat, mis oleks kild killu kõrvale kõrval Anton Vaarandi, sest et kui me seda suudaks ära teha Ühiste ühisel jõul ja ühisel nõul, siis see oleks vääriline mälestus antud, määratleda.