Tee lõikab läbi mäe rinna tõstad pea ja näed, et ümberringi on aina mäed ja mäed, mida on puudutanud juba sügisene kolletus. Mäekülgi kirjavad paljud kitsad teerajad, mis tungivad kõrgusse kuhu nad tungivad taevasse. Tahaksin kangesti astuda nende kõvale kuivale kivisele pinnale. Nad jooksevad sinna, kuhu ise tahavad, kord otse, kord ümber kaljunuki, põigates, kord metsiku aprikoosipuu ümberringi tehes. Nende jooned katkevad ning sulavad uuesti üheks sirgjooneks. Mis on, nägi ilma teeradade ette. Ükskõik kui kõrge ta ka poleks, ei ole niisugust tippu, kuhu jõuaks välja jalgrada. Igal rajal on oma saatus. Need on Dagestani kirjaniku fas uue Ljeva kodumed, milles ta kirjutab. Palju on tema jalg neid teeradu tallanud, Nendel ridadel astujate saatusi kirja pannud. Ja ta on teinud seda nii, et äratas oma jutustustega ka minus soovi neid mägesid ja inimesi näha. Tänavu oktoobri lõpus käisin minagi mööda neid teid ja radu, õigemini küll sõitsin. Meigin rohetavaid kolletavaid, mäekülgi lumiseid, aheliku harju, aulide, madalaid Saklejaid ja mustajuukselise kirjutas rätikutes naisi veekannud, seljas väärikal sammul kodu poole astumas. Ja lambakarja, mis voogas nagu valgejõgi mäe Nõlvakult alla kõrgetes mustades tapahedes karjused kõrval ratsutamas. Võin kindlalt öelda, et selle teekonna võtsin ma küll ette tänu loetud raamatutele. Sulansaatori teost, minu ta kestan, tunnevad meil paljud, kuna see on eesti keeles ilmunud. Fasuvalijeva proosaraamatuid ja luulekogusid on meil seni võimalik ainult vene keele vahendusel lugeda. Ja neis on siis midagi niisugust, et nad nii kutsuma ja meelitama hakkasid. Et sellele kutsele enam vastu panna ei saanud. Sul ham satub, ütleb rabindranat ta koore kohta. Et tema hinges elas oma lind, mis ei sarnanenud ühegi teise linnuga. Ta laskis oma linnu vabadusse kunsti valda ja kõik nägid, et see on tema lind. Ilmselt elab niisugune lind kahvas uue lyyava hinges aidates tal luua teoseid, mis toovad paljudele rahvastele lähemale tema koduse Dagestani eelkõige avaari maa, kust ta pärit on. Honsahhi rajooni kinnitšudki auli. See hommik jääb mulle kauaks meelde. Mahhatshkalasse ajakirjaseltsina ta, kes täna toimetuses astub meile hoogsalt vastusele mustajuukseline särava välimusega naine. See ongi suva Liieva. Ta kannab vanaaegseid, hõbeehteid, kõrvarõngaid, kaelakeed, käevõru. Tema välimuses on huvitavalt põimunud sügavalt rahvuslik laad. Tänapäeva moega. Liigutused on tal pisut järsud, hoogsad omapärased Piirimäe avaras väga naiselikkus kabinetis. Kõigepealt juba sellepärast, et terve suur ruum on lilli täis. Lilli ja raamatuid. See on peatoimetaja kabinet. Kasuveliiaga ongi ajakirja peatoimetaja. Avaldan imestust, millal ta selle töö kõrval kirjutada jõuab. Kui inimene oma tööd väga armastab, siis ta leiab ka selleks aega ikka kirjanik. Ta kirjutab palju tänu oma raudsele režiimile, tõuseb igal hommikul täpselt kell kolmveerand seitse. Ta jõuab hommikul juba oma paar tundi tööd ära teha. Ta teab juba täna, mida ta homme hommikul kirjutab. Sellepärast on vaja ainult kirjutada, mitte pikalt mõelda ega sulepeast välja imeda. Küsinud, mida ta sel hommikul kirjutas. Niisiis mõned leheküljed olu kirjeldusest, mis on pühendatud kirjaniku kodukandist Konsahhi rajoonist pärit kangelasele, kes hukkus suure isamaasõja päevil Poolas. Neid oli seitse venda. Neli venda olid sõja algul juba täiskasvanud ja läksid sõtta. Juhtus nii, et kolm venda sõdisid kõik Poolas. Üks vend ei teadnud, et teine sõna otseses mõttes tema kõrval sõdib. Neljast vennast ei tulnud kaks sõjast tagasi üks neist armsat murda. Sajev kordas Itaalia rahvuskangelase ja Nõukogude Liidu kangelase puuriki kangelastegu. Kirjanik on käinud kaks korda Poola rahvavabariigis komandeeringus. Neil päevil oligi ta just Poolast tagasi tulnud. Tal on käsil ka poeem, mis on pühendatud sellele samale perekonnale. Viis venda on elus. Neil on kokku 15 poega ja tütart ja 11 lapselast. Palusin nüüd jutustada kirjanikul oma kodupaigast. Sündisin Osahhi kõrgmäestiku Haulis kinnitut laulis. Need vennad, kellest ma rääkisin, on minu kodukandi mehed. Meie auli tasuvad püssilasu kaugusel teineteisest. Kasvasin seal huuli süles, linna nägin esimest korda sel aastal, kui lõpetasin keskkooli. Sellepärast on mu kõige suuremad muljed ja elamused seotud aulide eluga. Tahan neist kogu aja kirjutada, kirjutada inimestest, kes aitasid mul jalule saada, kes õpetasid mind nutma ja naerma kogu hingest kes õpetasid mulle siirust. Kõik hea, mis minus on, pärineb mu kodu aulist nendelt inimestelt, keda ma väga armastan. Mu ema jäi sõja ajal üksi nelja väikese lapsega. Ema on mul kirjaoskamatu. Te nägite teda, kui ilus ta veel praegugi on. Ema oli just parajasti tema kabinetis, kui me sinna läksime. Ema oli kõigest 26 aastane, kui isa surma sai. Ta töötas kõik need aastad haiglas koristajana, kui ta meid kasvatas ja koolitas. Kui ma Moskvas kirjandusinstituudis käisin, siis ta veel töötas. Niipea kui mul võimalik oli, tulite töölt ära ja linna elama. Ma arvan, et see on ka üks nõukogude võimu tüüpilisi jooni, et mu ema kirjaoskamatu naine andis meile kõigile neljale Orgule kõrgema hariduse. Üks õde lõpetas Timi reaseli nimelise akadeemia Moskvas, kõige noorem õde on otse Labuli veinitehase vanem teaduslik töötaja. Lend lõpetas Leningradis toiduainetetööstuse instituudi. Ta töötab lihakombinaadis. Üks õde lõpetas Dagestanis kõrgema kooli, meie teised kolm Leningradis ja Moskvas. Fasuvalijaga kirjutab avaari keeles, see on üks suuremaid rahvusgruppe Dagestanis. Kokku on neid vabariigis üle 30. Tõnis räägitakse, et iga soulis on omad avad, igas majas oma traditsioonid. Meil on palju rahvusgruppe selle poolest nad ongi head, iseseisvad, et igal rahval on oma nägu. Näiteks praegu, kui keegi tuleb auliste käib mööda linna, siis ma juba tean, kust ta on tulnud. Nad erinevad üsna palju üksteisest oma riietuse, isegi oma kehaehituse poolest ka näovärvi poolest isegi kõnnak on erinev. Kui aga võta pulmakombed, siis näiteks, kui sa täna oled pulmas homme kuumuki pulmas siis need on täiesti erinevad asjad. Sest kõrgmägedes väga karmides mägedes on ka Mägilast vedavad karmid. Näiteks mõnede Sauulides ei käi pruudi isa ega vennad pulmas. Nad näitavad sellega oma mehisust, oma karmust. Aga näiteks kummukioulis tantsivad pulmas ka vend ja isa. Läkidel võtavad aga isa ja vend pruudi käe alt kinni ja viivad ta peigmehe juurde, öeldes pruudile. Aitäh sulle, et sa oled nii ilus ja lähed mehele. Kui avaari pruut tuleb oma uude koju, siis ta astub majja veekannuga. See sümboliseerib elu. Talle tullakse lävel vastu ja postitatakse meega. Et ta elu selles majas oleks magus. Aga leskidel kannab pruudi saatja majja täis veekannu, teine peegli. Kolmas laidetud lambi. See kõik peegeldub peeglis ja jätab niisuguse mulje, et kruutub majja päikese ja vee ja soojuse ja valguse. Nii et igal rahval on oma kombed ja nagu vägilased ütlevad, võõrutada mesilastraditsioonidest on raskem, kui saadad nõusse, et ta oma pea maha raiuda laseks. Ei, ma pole mitte kunagi rahvakombeid spetsiaalselt uurinud. See kõik on nähtavasti lõugama verre imbunud näiteks triloogiast kaste langeb igale rohukerele kirjutatud novellides, raamat on tõlgitud paljudesse keeltesse. Ma saan väga palju kirju ning kutsutakse kohtumistele. Lugejatele meeldivad need tavad ja traditsioonid. Mida ma seal kujutan? Võib öelda, et neile meeldib ka meiega kastanirahvas. Ma tunnen teda hästi kõigi meie rahvaste kombeid. Ma ei või isegi öelda, millal ma selle omandasin. Seitse-kaheksa aastat sõitsin ma väga palju ringi, aga kui ma sõitsin midagi uut, nägin ka, siis tundus mulle, et seda ma juba tean. Võib-olla ema või vanaema oli seda mulle jutustanud ümbruskonna uulides ma nägin ka üht-teist. Ütlesin vahele, et kasuva liiaga teoseid lugedes jääb mulje, et kõik need traditsioonid ei ole enam kehtivad. Siin, vaidleb kirjanik mulle vastu. Ma ei saa öelda, et nad ei kehti tarid ka. Meie rahvas on säilitanud vanast ajast palju head ja võideldakse selle eest et head traditsioonid säiliksid. Näiteks meil austatakse väga vanu inimesi, austatakse vanemaid ja mitte ainult avaarid, vaid kõik ta kestanlased. Seda traditsiooni püütakse muidugi säilitada. Näiteks meil hinnatakse mehes mehisust. Muidugi mõista püüame me juba esimestest sammudest kasvatada meie poegadest seda mehelikkuse tunnet. Ja mitte ainult mehed, vaid ka naises, sest mägedes on naisele kõige suuremaks kiituseks, kui teda peetakse mehelikuks. Peale selle mesilased oskavad väga sõprust hinnata, olla ustav, sõpruses, sõpruse, reetmist, kas ühe inimese või terve kollektiivi suhtes mõistavad kõik hukka. Kunstiteoses on kõik muidugi dokumentaalne seeme, millest me kasvatame vilja. Mis puutub nende novellide ühendavasse teksti, kus ma räägin endast, oma eluloost siis see on väga tõepärane. Seal on peaaegu 90 protsenti dokumentaalne. Aga kui ma räägin oma teistest kangelane, siis ma muidugi püüan seemnest vilja kasvatada. Neil kõigil on prototüüp, näiteks marja novellist tütarlaps, kelle juuksed olid päikesekiirtest tema täiesti elust võetud. Kunsahhi rajoonis kõrgmägedes rajati esimene aed enne sõda. Meil on marjaaed ja Sergei aed. Sergei aed asub rasulam, saatori kodu, Aulis. Sergei rajas sinna esimesena puuviljaaia. Niisama kasvatas aia marja Unzachis. Mina teda ei ole muidugi näinud, mälestus temast oli aga säilinud. Ja tema mälestuseks kirjutasin ma niisuguse jutustuse. Dagestani praegust kirjanduselu iseloomustades ütles asu valijaga. Te teate paremini kui mina. Dagestani kirjandusel on juba ammu hakanud kitsas meie kõrgetes mägedes sügavates räägitsustes meie kirjandusele, kuidas kaugele, mitte ainult kõrgete mägede ja sügavate nõlvade taha. Ta lendas laiade tiibadega kaugele üle meie maa piiride. Oleks isegi imelik nimetada niisuguseid nimesid nagu rahva luulete ära sulam, saator nagu rahvakirjanik, Meghan, Abu Packar ja teisi, kes on laialt tuntud mitte ainult meil vaid ka välismaal. Möödunud aastal ma olin Tšehhoslovakkias, võtsin osa Nõukogude Liidu kirjanduspäevadest kes ja nägin seal raamatupoes kolme Dagestani kirjaniku romaani. Sulam, saatovi, minu tagastan, Ahmed Hannagu bakari punaste õunte nägi. Ja minu kaste langeb igale rohu kõrrele. Kui aga arvestada, et välismaal valitakse nõukogude kirjandust kogu nõukogude liidu ulatuses siis on seda kristalli kirjanduse kohta hea näitaja. Meie kirjandusel on mitte ainult minevik ja olevik, vaid ka tulevik. Meil on palju andekaid inimesi, majakesi, mis voolavad kirjanduse suurde jõkke. Väga andekas on tärgini luuletaja, kasin Beck, paganduv avaari. Kirjanik Magomeeto Basena Magomeetro meetod on palju tütarlapsi mis meid eriti rõõmustab, kes kirjutavad häid luuletusi. Meie ajakiri seltsina ta kestana, mis ilmub kuues Dagestani keeles ja samuti vene keeles aitab igati kaasa naiskirjanike kasvule. Avaldame igas numbris nende tütarlasteproosat ja luulet. Kui öeldakse, et kirjanduse küpsus on proosa, siis võib öelda, et Dagestani kirjandus on praegu oma täies küpsuses. Mainisin, et lugesin Fasuva Liew artiklit, aga niukist, kus oli juttu abipalvetest, millega inimesed tema poole pöörduvad. Kas seda esineb tihti? Eile oli mul väga madal vererõhk, raske oli tõusta, seisin vaevalt jalul, aga tulin siiski tööle. Sest ma teadsin, et mind ootab juba oma 40 naist. Eile oli mul vastuvõtupäev, see on kord nädalas. Sel päeval tulevad minu juurde naised igalt poolt meie mägedes, meie vabariigist. Tulevad oma rõõmude ja muredega, aitame neil korterit taotleda või tööl mingit arusaamatust lahendada. Ühesõnaga, need on meie argipäevad, naistel on palju muresid ja nii nad siis tulevadki minu juurde. Mul on suur peremees, on mul ka kirjanik. Aga olla kirjaniku naine Sonipsi juba raske. Ega temalgi kerge ole, sest tal on niisugune lainet. Isegi näed mind harva, mul on neli täiskasvanud poega Kakso juba kodunt lahkunud. Vanemagi illus, kaks aastat tagasi, teine poeg abiellus, ei aeda. Tan geoloog õpib Moskvas aspirantuuris, kolmas õpib ülikoolis, õpib väga hästi. Kõik kolm vanemat poega lõpetasid keskkooli kuldmedaliga ja kaks lõpetasid instituudi kiitusega. Esimene on sõjaväelane, teine, nagu öeldud, jätkab õpinguid aspirantuuris, kolmas õpib ülikoolis. Aga neljas rikkus perekonna traditsiooni õpib keskmiselt. Kas sellepärast, et ta on kõige noorem ja meie jaoks alati kõige väiksem? Võib olla? Me oleme ta ära hellitanud. Ta õpib põllumajandusinstituudis. Ma arvan, et ta võtab ennast veel kokku. Ma pole kunagi nõudnud oma lastelt, et nad õpiksid ainult viitele. Kolm õppisid iseenesest hästi, on andekad ka väiksele pole ma kunagi rääkinud, et sa tead ainult viitele õppima. Tegelikult õpib päris hästi, on töökas, ei jäta kunagi loenguid vahele, pole seda, et ta viit minutit hilineks. Vastutustunne on tal olemas, aga nähtavasti on ta võimed väiksemad kui vanematel poegadel. Ja tal on õppimine lihtsalt raskem. Mu mees ütleb ikka, et sa oled vist ainus ema, kes nii kiidab oma poegi nendega nii rahul. Ma olen nendega täiesti rahul, sest ma arvan, et kolm vanemat poega on juba õppinud töötama. Ma arvan, et kui inimene on õppinud töötama, siis saab ta alati elus hakkama. Lapsepõlvest peale olen ma neile rääkinud. Te peate õppima töötama ja ei tohi kunagi inimestele halba teha. Kui suudad head teha, siis tee, aga hoidu halvast. Ma usun, et mu poegadel on need kaks omadust juba olemas. Kõik muu tuleb aga juba iseenesest. Niisuguste mõtetega lõpetame siis täna jutuajamise Dagestani kirjaniku asu valijaga. Nädala pärast jätkame juttu inimestest, kes elavad kaugel Dagestani mägedes. Päikesele.