Kui kogu rahvas Esimest korda niisuguseid raskeid lahinguid sai näha ja nendest osa võtta. Jaanuarikuu lõpus hakkas tohutu sadama lume, lörtsi mahlaks märjas lumi, suunasara teed läksid kõik laiali. Autotransport ei saanud liikuda kütust juurde, keda ei saanud, laske mone, jalargisi, tegutses veel midagi sai, aga et see ümberpiiramise grupeeringu hoida seal selles katlas sees ja ei vastanud välispoolt Saksa sõjavägi tulla päästma neid. Ja selleks oli tarvis jõudu ja võimu, laskemoona ja süüa ja kõiksuguseid, teisi asjusid sinna juurde. Lumetorm oli niisugune kolme-nelja meetri kaugusele midagi näha ei olnud. Nendes tingimustes oli väga rasket mõlemil pool ütelda. Rääkis erupolkovnik August Rush Man, kes 40 aastat tagasi kaptenina oli 27. armee 78. laskurdiviisi suurtükiluureülem. Jutt oli nendest tingimustest, milles toimusid ägedad lahingud, korsun Zev tsinkovski piirkonnas sisse piiratud fašistlike vägede hävitamiseks. Ma ei uskunud, et leian mõne eestlase, kes 1944. aasta alguses heitkes palavates lahingutes Nõukogude Ukraina vabastamise eest ja just selles eriti kuumas lõigus. Kuid kes otsib, see leiab. Tallinnast leidsin august Rusmani Haapsalust Eduard siidi. Ja küllap oleks veelgi leidnud, sest August Rusman mäletab vähemalt kolme Eestimaamehest kaasvõitlejat. Kuid tulgem sündmus enda juurde tagasi. 18. veebruaril 1944 oli Moskvas saluut, et nende teise Ukraina rindevägede auks, kes viisid lõpule fašistliku grupeeringu likvideerimise nõndanimetatud korsunzertšenkovski katlas. See oli kuu aja jooksul juba Nõukogude armee teine suur võit kui pidada silmas ka vaenlase hävitavat lüüasaamist Leningradi all. 1944. aasta jaanuaris. Corsonsoftšenkovsk oli esimene lüli otsustavate sündmuste ahelas, mis üksteise järel meie maa edela- ja lõunaosas siis aset leidsid. Vaenlane oli klammerdunud, parem kaldub Ukrainasse seal tugevasti kindlustanud ja lootis täita füüreri käsku, mitte üks samm taganeda. Ta oli sinna koondanud suured jõud kahe armeede grupi näol. Neist esimest nimetusega süüd juhatas feldmarssal Manstein teist gruppi A kindraloberst von Clayst. Kokku oli gruppide koosseisus üks miljon 760000 meest, 16840 suurtükki ja miinipildujat, 2200 tanki ja ründesuurtüki ning 1462 lennukit. Punaarmee poolel oli seal küll teatav ülekaal, kuid otsustavaks pealetungiks oli seda vähe. Sellest hoolimata kavandas kõrgem ülemjuhatus hulga järjestikuseid võimsaid lööke. 1200 kilomeetrisel rindel. Ohvrutsist Hersoonini. Napiks jäävaid jõude pidi korvama meie väejuhtide sõjatarkus ja võitlejate kõrge moraal. Pealegi alustati pealetungidega ajal, mil vaenlane seda kõige vähem kartis nimelt teede lagunemise ajal, mis 1944. aastal eriti varakult kätte jõudis. Esimestena alustasid juba 1943. aasta detsembris pealetungi esimese Ukraina rinde väed kindral Nikolai batuutini juhatusel. Sellel operatsioonil eriti suurt edu ei olnud. Viiendal jaanuaril 1944 läks pealetungile teine Ukraina rinne kindral Ivan Koonjevi juhtimisel. Jaanuari keskpaigaks paisati vaenlane neprist 40 50 kilomeetri kaugusele ja vabastati Kirovogradi linn. 10. ja 11. jaanuaril alustas pealetungi kolmas Raina rinne kindral Rodion Malinovski juhatusel. See pealetung arenes esialgu võrdlemisi aeglaselt. Teise ja esimese Ukraina rinde väed murdsid veebruari algusest pealetungiga põhja poolt Kirov kraadi lääne suunas ja Peelaja tserkowist kagus ida suunas läbi vaenlase tugevdatud kaitsest ning piirasid julge manöövriga sisse suure saksa fašistlike vägede grupeeringu Sveniigorodka Spola joonel. Selle operatsiooni tulemusena suleti nõndanimetatud katlasse üle 10 vaenlase diviisi, milles oli 70 kuni 80000 ohvitseri ja sõdurit. Jätkusid ägedad lahingud. Tekkinud olukorda iseloomustades märgib Nõukogude Liidu marssal Georgi Žukov oma mälestusteraamatus meenutusi ja mõlgutada. Tõsi, erinevalt Stalingradi all sisse piiratud vaenlase vägede tegevusest, kes ennast kaitstes päästmist ootasid, lootes Mansteini juhitava Kotellniku peeringu läbimurdele otsustasid korsunšif šenkovski piirkonnas sissepiiratud väed ise välja murda liikudes vastu väljaspool tegutsevatele löögijõududele. Ja vaenlane alustaski rünnakuid mõlemalt poolt. Välisrindel pealetungivate vägedele ruttasid vastu sissepiiratud väed. Neil õnnestus tungida Sandevirovka piirkonda, kus nende vahele jäi ainult 12 kilomeetri laiune maariba mida nad aga ületada ei suutnud. Nüüd meenutab erupolkovnik August Rusman taas neid raskeid lahingu päevi. Raski moodusliku tingimustes lumi ei nähta, seda lennuväeosa võtta ei saanud, millegist, tuli ainult maavägede peale seda teha, harilikult suurtükiväes on niisugused tingimused, et nemad tühja kohade Liidway tunnistada peab olema kindlasti tehtud luureandmete pood, kus nisukesed väed tuleb, punktid täitus, maod, kütusse, vägede kohustmise kohati ja nende väljaotsimiseks, seal oli harilikult seda lennukit lennuk võib-olla pildistades vaadates luura, vaatajad vaatavad lendude pealt siis kõlamõõtja aparatuuriga optiliselt ja lihtsalt niimoodi visuaalselt on kõik saada niuksed ilma tingimusest mine kuskilt ärge olnud ja sea tuli ainult niimoodi elav inimesi saata roomata, otsida ülesse meeles pidada kaardi peal kuidagi bande põhi tuli pundid ja väe gootonis ja suurtükipatareid ja kõik üleüldse, kus on need selgeks teha, et see tuli oleks niisama kohtade peada kuskil määratud kindla asupaikadele. Asi oli loomulikult raske töö ja vaev, kui me sellega tuli, mitte lõppude lõpus. Kaheksandal veebruaril 1944 esitas Nõukogude väejuhatus sisse piiratud vägede juhatajale ultimaatumi. Kuulajat ehk huvitab, kuidas see kõlas. Asjatu verevalamise ärahoidmiseks teeme teile ettepaneku vastu võtta järgmised kapitulatsiooni tingimused. Esiteks kõik sissepiiratud saksa väed eesotsas teiega ja teie staabiga lõpetavad viivitamatult lahingutegevuse. Teiseks teie annate meile üle kogu isikkoosseisu, relvad, kogu lahingumoona ja kogu tehnika rikkumatult. Meie garanteerime kõigile vastupanu lõpetanud ohvitseridele ja sõduritele elu ja julgeoleku pärast sõja lõppu aga tagasipöördumise Saksamaale või mis tahes muule maale sõjavangide soovi kohaselt. Kogu alistatud isikkoosseisule säilitatakse sõjaväe munder, eraldusmärgid ja ordenid, isiklikud esemed ja väärtasjad vanemale ohvitseride koosseisule peale sellega külmrelv. Kõigile haigetele ja haavatutele antakse arstiabi kõiki alistunud ohvitsere, allohvitsere ja sõdureid hakatakse viivitamatult toitlustama. Sellele ülimalt humaansel ettepanekule oodati vastust järgmisel päeval, see on üheksandal veebruaril kella 11-ks. Ühtlasi hoiatati, et eitava vastuse korral alustab punaarmee kõikide jõududega sisse piiratud grupeeringu hävitamist ning grupeeringu juhtkond kannab täit vastutust asjatute ohvrit. Teest. Sisse piiratud vägede juhtkonnas leidus kindraleid ja ohvitsere, kes mõistsid vastupanu mõttetust ja tahtsid Nõukogude väejuhatuse ettepanekut vastu võtta ning kapituleeruda. Kuid ometi läks kõik teisiti sisse. Piiratute enamus laskis ennast petta Hitleri lubadusest, et Saksa armee kõrgem ülemjuhatus rakendab kõik abinõud garanteerimaks saksa vägede päästmist sellest katlast. Füürer nõudis oma käskkirjas sisse piiratud diviiside sõduritele ja ohvitseridele vastupanemist viimse võimaluseni, sest sellega hoitakse kinni suuri punaarmee väekoondisi. Ultimaatum lükati tagasi. Punaarmee asus uuesti pealetungile ja halastamatu ägedusega, sest vaenlane oli ise määranud oma saatuse. Nüüd vahele episood, mis näitab, et rahulik elu polnud neilgi, kes seal otse eesliinile seisnud. Kolhoosi Lääne kalur, endine Töömees Eduard Siil oli 40 aastat tagasi tehnik leitnant ja tema rühma ülesandeks oli lahinguväljal vigastada saanud tankide remontimine. Meelde on jäänud. Thank oli jah, roomik oli katki ja me läksime seda parandama, suur haamer käes ja, ja siis ma ei tea, seal oli puruks kaba lüli, need olid siis seljas, meil siin näed ära vahetada. Hakkasime seda koksime seal haamriga. Alguses ei teadnudki, et ta meie pihtasime, tulistab. Kuule med. Lehkes tapmnelliga niimoodi õhus ja vastutanki, aga meie pihta keegi ei saanud ja pärast tulime juba rohkem ettevaatlikumad ja kuulsime, kui see suur tükk laskis, siis juba oli aega ära peita. Kestancy sisse kestancy alla. Ja siis, kui see mürsk lõhkes ära, siis ronisime ruttu välja jälle ja jälle kobistama. Kogu aeg ta ikka tulistas meid, aga siis saime ikka kiiresti tanki jälle kordaja, aga töö oli tugev. Ja kui nüüd need tangid panna ritta, mis möla ära remontisime, siis tuleks suur väeosa välja sellest. Mis siis läks maksma ultimaatumi tagasilükkamine. Sissepiiratud saksa väed jätsid lahinguväljale langenutena maha 52000 inimest. Siia juurde pole arvatud need, keda nad ise maha matsid või ära põletasid. Vangi võeti 11000 inimest. Ainult mõned tuhanded õnnestus transpordilennukitega piiramisrõngast välja vedada, needki peamiselt ohvitserid. August Rusman nägi lahinguvälja. See pilt oli jube sellepärast, et need surnukehasid olid hobuseid ja sõjaväe tehnika oli kõik hunnikus ära lõhutud, purustatud veristatud, et seal pilt oli täitsa jube. Aga seda on seda. Enne katla hävingut siis, kui sai selgeks, et piiramisrõngast läbi murda ei suudeta andis Hitler välja veel ühe käskkirja, milles nõudis, et saksa ohvitserid ja sõdurid lõpetaksid oma elu enesetapuga. Kui neid ähvardab vältimatu vangistamise oht. Leidus inimesi, kes seda käsku kuulda võtsid. Saksa ülemjuhatuse korraldusel lasti maha kõik haavatud ohvitseride sõdurit ning nende laibad. Põletati. Suur osa kindraleid ja ohvitsere aga pages piiramisrõngast, jättes oma sõdurid saatuse hoolde. Mistahes riigi seaduste järgi oli see kõige selgem Tezerteerimine. Kuid selle asemel, et desertöör vastutusele võtta, lavastas Hitler hoopiski nende autasustamise komöödia. Kõrgeid aumärke said 112. jalaväediviisi ülem Kindralmajor, liip, SS-tankidiviisi viiking ülem kindralmajor Hille ja paljud teised. Autasustatud hulgas oli ka hävitatud Perlingu juhataja kindral Stemmermann kelle surnukeha meie sõdurit lahinguväljalt üles korjasid ja kindrali vääriliselt maha matsid. Temale oli küll seda autasu niisama vähe vaja nagu üldse surnule hingepalvet. Kuid au tasustades desertöör isiklike teenete ja nende juhitavate vägede mehise võitluse eest püüdis Hitlerlik ladvik avalikkuse tähelepanu kõrvale juhtida rohkem kui 10 diviisi mõttetult hukkasaamiselt. Eestimaal oli 40 aastat tagasi kõikide tähelepanu muidugi pööratud lahingutele Narva all. Need olid ohvriterohked, edu aga oli visa tulema. 11. veebruaril 1944 algas seal teise löögiarmee pealetung. Esimesena läks lõuna pool Narvat tulle 30. kaardiväe laskurkorpus. Mõne tunniga likvideeriti sakslaste sillapea jõe idakaldal Griva soos ja mindi põgeneva vaenlase kannul üle jõe, kus ühineti 314. laskurkorpuse allüksustega, kes juba nädal aega olid mehiselt võideldes platsdarmi kaitsnud. Üheteistkümnendal veebruaril alustasid Narvast põhja pool pealetungiga 43. laskurkorpuse väeosad. 13. veebruaril läks lahingusse teine ešelon 45. kaardiväe laskurdiviis. Lennuväe aktiivsel toetusel laiendati Narvast edela pool asunud platsdarmi. Ühele pataljonile õnnestus auverre jaamast lääne pool läbi lõigata Narva Tallinna raudtee. 14. veebruaril saadeti mereküla ja auga vahel maale balti laevastiku dessant. Olles relvastatud küll ainult kergerelvadega, pidasid meremehed mitu ööpäeva vastu vaenlase arvulistele rünnakutele. Peaaegu kõik nad hukkusid. Kuigi otsustavat edu ei saavutatud, nõudis kõrgem ülemjuhatus endiselt Narva kiiret vallutamist sest seda tingisid poliitilised ja strateegilised vajadused. Ja 15. veebruari varahommikul alustasidki teise löögiarmee väekoondised uuesti rünnakuid, ent taas edutult. Õnnestus vaid mõnes kohas ületada raudtee auvere jaama piirkonnas. 19. veebruaril oli väike hingetõmme, mille kestel korrigeeriti plaane ja saadeti täiendust ründavatele koondistele. 20.-ks veebruariks oli auvere jaama lähistele 12 kilomeetrisele rindelõigule paigutatud üle 2000 suurtüki ja miinipilduja. Poole tunniga tulistati vaenlase pihta rohkem kui 80000 mürsku ja miini. Kuigi tankid toetasid rünnakut, ei jõutud ka seekord edasi, sest piirkonda valitsevat kõrgendikud olid vaenlase käes. Pärast 20 viiendat veebruarit rünnakut katkestati ja asuti kaitsele, mis tegelikult tähendas ägedate lahingute jätkumist. Nüüd väike iseloomustus, auvereplats Tarmil arenenud sündmustele isiklike meenutuste kaasabil. Ukraina NSVs meniski oblastis elunevalt Aleksander kurkol kes oli üks neist kaheksast võitlejast, kes just sellel plats Danemil teenisid välja Nõukogude Liidu kangelase kuldtähe. Sakslane paiknes kõrgendikul ja meie all madalmikul. Olin siis suurtükikomandör ja sain ülesande toimetada oma suurt tükki öösel keset vaenlase kaitset nende eesliini taha. Vaenlane püüdis ära lõigata maanteed, et takistada meie eesliini varustamist. Tollele teele oli ta juba päris lähedale jõudnud. Meil õnnestuski suur tükk kaugele ette nihutada, ilma vastane seda oleks märganud. Hommikuks jõudsime ka vaikselt kaevuda. Just sõime einetamise lõpetada, kui põõsaste vahelt hakkasid fritsud paistma. Meie otsetabamused, tulid neile ootamatult ja nende rünnak lagunes. Umbes tunni aja pärast tuli vaenlane uuesti peale. Kuigi neid oli nüüd märksa rohkem ja nad olid ka ettevaatlikumad, pidid seegi kord tagasi tõmbuma. Latsiselt kolm päeva olime niimoodi keset vaenlasi. Kõigepealt langes meil rivist välja sihtur. Varsti sai teine võitleja õlast haavata. Ühel korral õnnestus hitlerlaste juba päris lähedale jõuda, siis võtsime appi taskusuurtükid, granaadid ja et neid ikka jätkus. Samuti oli meil rohkesti automaadi kettaid, rääkimata suurtükimürskudest. Kuid kõige halvem oli see, et teisipäeva õhtul langesid mürskude ette toimetajat kliimofiaseerintsev. Nii et jäime radistiga kahekesi. Kolmandal päeval langes ka tema. Kogusin kaaslaste taskutest ja seljakottidest kokku kõik järelejäänud granaadid ja padrunikettad. Õnneks oli raadiosaatja töökorras, kandsin komandörile raskest olukorrast ette. Ja taas tuli hakata tulistama. Lasksin kord ühest, kord teisest automaadist, oli lausa imed, fritsud seegi kord tagasi tõmbusid vist kartsid ööpimedust. Öösel tulid meile appi kaks meie tampi ja kaks liikursuurtüki. Võtsin kokku. Kolme päeva jooksul olime tagasi löönud 14 vaenlase rünnakut. Meie tõhus tegevus aitas teistel meestel maantee tagasi võtta. Õnnekombel ei saanud ma haavata, kannatada oli saanud ainult mu läkiläki ja vaenlase kuululi löönud mõlki rinnataskus olnud medali. Mitu kuuli oli jäänud peatuma vatijopes. Kui ma vasaku saapa jalast ära tõmbasin, kukkus sealt välja üheksa vaenlase kuuli. Need, kes 1900 44. aasta jaanuari lõpu ja veebruari alguspäevadel olid Tallinnas mäletavad kindlasti seda Bahnilist Segivist mida tekitasid teated rinde kiirest liikumisest Leningradi alt läände ja jõudmisest Narva jõe kallastele. Eriti verest väljas olid okupatsioonivõimude truud teenrid. Poleks siis keegi jõudnud kokku lugeda, kui palju kohvreid nendel päevadel pakiti ning kui palju oli sagijaid raudteejaama ja sadama vahel. Omajagu ärevust lisasid Narvast evakueeritud, sest sõna otseses tähenduses nad visati kodulinnast välja. Inimesed küsisid üksteiselt, mis saab edasi. Millal punaarmee jõuab Tallinna? Küsiti mitmeti, kes ootuse, kes hirmuga? Mäletan nende päevade vaidlusi meie poiste koolis. Muidugi oli tekkinud olukorras igal poisil oma seisukoht. Ilmselt vist siis lõi kõige eredamalt välja see missugusest keskkonnast, keegi pärit oli? Enamus meist oli kindlalt veendunud, et halvemat sellest, mis oli okupatsiooni ajal tulla, ei saa, seda suisa välja, ei öeldud, sellest räägiti lähemate klassikaaslastega omavahel. Kurb on, et okupatsiooni üheksas laine viis meiegi hulgast ära mitu arukat kaaslast, kellest võinuks saada aktiivne osaleja uue elu ülesehitamises. Aga see on juba keerukate aegade vältimatut traagika. Me polnud siis veel küpset kõike iseseisvalt otsustama. Mõjuvaid kõrvaltegureid oli tihtipeale liialt palju, et nendel oleks suudetud vastu seista. Ja polnud Igalühel lähikonnas tarka inimest, kes õelux, mida tasub hinnata, mida mitte. Rääkisin sellest sellepärast, et suurte sündmuste ootusärevus haaras siis kõiki nii vanu kui ka noori. Nende päevade keskseim sündmus oli siiski see, et esimesel veebruaril 1944 tas nõndanimetatud Eesti omavalitsuse juht Hjalmar Mäe välja kõigi 1904.-st kuni 1923. aastani sündinud meeste mobilisatsiooni. Sel puhul ajalehtedes avaldatud läkituses hirmutas kohalikke fašistide ninamees rahvast, et bolševike tagasitulek Eestisse tähendaks iga eestlase surma. Esimese veebruari ajalehtedes avaldati ka mäe ja väga segases funktsioonis kindralinspektori Soodla määrused mobilisatsiooni läbiviimise kohta. Terve Eesti sõna esilehekülg oli täis igasuguseid käske ja korraldusi. Vist selleks, et asja tõsiselt võetaks, oli sealsamas ära trükitud julgeolekupolitsei hoiatus milles ähvardati surmanuhtlusega kõiki kuulujuttude levitajaid, neid, kes Sappoteerivad ametiasutuste mobilisatsiooni, korraldusi, kes kahjustavad maa kaitsmise ja toitlustamise huve kes ei anna üles vaenlase agente ja nõnda edasi. See oli piiritu hüsteeria, mis siis välja lõi. Tagantjärele võiks selle üle muiata Ki, kui see poleks olnud suure kurbmängu algus, mis lõppkokkuvõttes sai saatuslikuks sadadel eesti meestele. Teisel veebruaril esines mäe raadios. Tema kõne oli tulvil kat, selles järgnes hoiatus hoiatusele ähvardusähvardusele. Viiendal veebruaril astus raadio süles kindralinspektor Soodla, kes leidis, et tal on õigus ähvardada. Need, kes teisiti mõtlevad, kas saades juhtnööre Moskvast või toimivad oma loiduse või sisemise arguse tõttu teises vaimus nende kohta tehakse otsus, et lahinguvälja seaduste kohaselt Sedapuhku lõpetas raadioesinemiste seeria kodanliku Eesti viimane peaminister Jüri Uluots kellel okupatsioonivõimude arvates pidi teatavale hulgale eestlastest mõju olema. Vähemalt üldsus ei teadnud uluotsa kurikuulsaid ratsukäike fašistidega. See häbiväärne väljaastumine näitas täie selgusega, et kodanliku Eesti endised tegelased olid saksa fašistidega ühe mütsi all toetades otseselt nende mõrvaplaane Eesti rahva suhtes. Tahaks siinkohal märkida, et mäe mobilisatsiooni käsud toetusid vormiliselt kodanlikus Eestis kehtinud seadustele kuigi nõukogude võim oli need juba 1940. aastal tühistanud ning seesama mäe ise oli 1941. aasta detsembris deklareerinud, et Eesti demokraatliku vabariigiga alatiseks lõpp. Tegelikult mingit omariiklust okupeeritud Eestis ei eksisteerinud. Kuigi mäe püüdis endast riigitegelast kujutada. Tema juhitud omavalitsus ei saanud kindralkomissari ametkonna seega okupatsioonivõimude nõusolekuta ühtki korraldust välja anda. Kuid hädaga sööka koer heinu, peaasi et kasvõi natukegi seaduslikkuse lõhna juures oleks. Okupeeritud maade suhtes olid juba siis olemas rahvusvahelised konventsioonid. Kuulakem nüüd asjatundjat ja otsustage, kas oli seadustik okupeeritud Nõukogude Eesti kodanike mobiliseerimine fašistliku armeesse. Väga raske oleks üles loetleda kõiki neid rahvusvahelisi tavasid ja reegleid, mida Hitlerlased rikkusid sõjategevuse piirkonnas või okupeeritud aladel. Neid rikkumisi oli sedavõrd palju. Haagi konventsioonidest on öeldud, et sõdivad pooled ei oma sõjapidamise viiside ja vahendite valikul piiramatut vabadust. Sõjaline tegevus võib olla suunatud vaid vastase relvajõudude ja sõjaliste objektide vastu, mitte aga rahuliku elanikkonna vastu. Need on normid, aga kuidas käitusid fašistid, on hästi teada. Edasi nendest rahvusvahelistest normidest, mis puudutavad tegevust okupeeritud territooriumil ja mida Hitlerlased samuti jämedalt rikkusid. Okupant peab tegema kõik temast oleneva, et nii palju kui võimalik kindlustada okupeeritud aladel avalik kord ja normaalne elu peab austama seniseid kohalikke seadusi. Keelatud on sundida vastas riigialamaid osa võtma sõjategevusest oma riigi vastu. Hõivatud territooriumi elanikkonda ei tohi sundida avaldama andmeid oma maa relvajõudude kohta. Samuti ei tohi sundida andma ustavusvannet okupatsioonivõimudele. Ei tohi konfiskeerida eraisikutele kuuluvat omandit. Vastase riikliku omandi võib võtta okupant oma ajutisse kasutusse, kuid tal pole õigust seda konfiskeerida või võõrandada. Haagi konventsioonid, nõusid, samuti sõjavangide humaanset kohtlemist ning ka neid norme rikkusid hitlerlased kõige ebainimlikumalt kombel. Kuid mobilisatsioon tegelikkuses mingit entusiasmi mäe ja Soodla käsk kelleski loomulikult esile ei kutsunud. Kõik faktid näitasid, et Saksamaasõda kaotamas ja pole mingit mõtet ennast kahuri lihana turule viia. Ja oli neidki, kes pimedas vihas nõukogude võimu vastu relva haarasid. Aga nende hulk oli tühine. Oskamatus orienteeruda ja hirm repressioonide ees oli see, mis mehed mobilisatsioonipunktidesse viis. Puskariajajate oli siis põli vist mitte kunagi varem ega hiljem pole Eestimaal nii palju kodukootud kibedalt sisse kaanitud, kui selle mobilisatsioonipäevil. Purjuspäi mindi komisjoni ette purjuspäi laste ennast paigale panna, sest selge peaga seda teha ei tahetud. Ajakirjanikust pensionäril Alfred Uibul on pikka aega olnud hobi kirja panna tolle sünge aja mälestuskilde. Juhtuski siis Suure-Jaanist tegutsenud sõjaväekomisjoni ees järgmine lugu ohvitseride ja tohtrite ette lohistasid kaks millegipärast kaine võitu meest kaenla alt hoides purujoobnud noormehe kelle saapad tegid parajat kolinat põranda peale. Meest hoiti ka komisjoni ees poolest kehast üleval peaaegu põlvili. Pea oli tald põranda poole alla vaenud, nii palju üldse võimalik, sõbratavastid väsinud mehe taskus. Dokumendid, komisjon vaatab, need üle, olid ikka korras, nyyd andke tagasi. Sõbrad pistsid pabereid, joobunud põuetaskusse. Neli läks piirikaitse rügemendi sõdurite kirjasaabastega oli, selles tirisid sõbrad noormehe ruumist jälle välja. Iga kord polnud puskarit vajagi, et midagi halenaljakat juhtunud tuks. Nii teatati mobilisatsiooni kõrgpunktil, et sõjaväkke astuka mäega Mariljad, noorim mees, nõndanimetatud Eesti Rahva ühisabidirektor, Otto Leesment, kes fašistliku ladvikus kuuluvana oli loomulikult broneeritud. Loodeti vist, et nii tähtsa tuusa eeskujul on külgetõmbejõudu. Eks ta siis käiski korra mobiliseeritute hulgas ära ja oli seal parasjagu nii kaua. Tus toonase ajakirja Eesti pildileht esikaanepildile Leesment koos teiste mobiliseeritute ka sõdurilaulu laulmas. Kohe seejärel kolis härra direktor oma mugavasse kabinetti tagasi. Narva ja Sinimäed jäid temast ohutusse kaugusse. Mobilisatsioonikära oli suur, kuid selle kõrval anti uut hoogu kodanlik natsionalistlikud propagandale. Ikka selles vaimus, et eesti rahvas armastab vabadust, jäätisti mees on hea sõjamees. Õige see on, aga mitte selles mõttes, nagu seda seletasid fašistid. Vapra vabadusvõitleja võrdkujuks püüti seada läbipekstud Esseslane sõja roimar Alfons Rebane, kellele veebruaris 1944 anti titi Rambe hõisates kätte rüütlirist. Suurt kära tehti Eesti lipu võitluslipuks õnnistamise ümber, mis tegelikult kujunes eri usukulutuste esindajate mokka laadaks. Mäe oli kodanlik natsionalistlikud propaganda huvides isegi nii armulik, et lubas 23. veebruaril oma vana vastase Konstantin Pätsi 70. sünnipäevagi ära tähistada. Kuid kõik see jäi varju niigi ägeda nõukogudevastase propaganda veelgi suurejoonelisemalt ägenemisele. Selle ainueesmärgiks oli rahvast hirmutada, et kui bolševikud tagasi tulevad, siis on kõigil, kes veresaunast veel alles jäävad jalge all Siberi tee. Punaarmeelaste dessantide puhul Narva-Jõesuusse ja merekülasse pasundati, et bolševikud mõrvasid seal kõik tsiviilelanikud. Fabritseeriti isegi valetunnistused, mis olevat saadud merekülas vangi langenud kolmelt puna armeelaselt. Need olevat tunnistanud, et Eestis pealetungivate punaarmee väeosadele on antud käsk tappa kõik eestlased vanusele vaatamata. Ta iseendaga vastuollu sattudes väideti veel seda, et Narva jõe tagant ja auvere ümbrusest olevat punaarmee tulles kohe kõik inimesed Siberisse saadetud. Need võltsingud muidugi oma töö ära tegid, tekitades teatavas osas inimestes põhjendamatut hirmu. Kuid kui jutt on Narva jõe idakaldast ja Auvere kandist, siis tsiviilelanikud viidi sealt ära küll kuid mitte Siberisse, nagu hirmutas fašistlik propaganda vaid sõja jalust ära rindelähedasse tagalasse. Et ei oleks asjatuid ohvreid elanike hulgas. Niimoodi toimis punaarmee kõikjal, kus rinne pikemalt peatus. Nende evakueeritute ka kohtusid. Ka Kingissepa piirkonnas viibinud Eesti korpuse sõjamehed meenutab ajakirjanikust sõjaveteran. Oskar lepp. Leningradi oblastisse jõudsime veebruaris 1944 teenisin dollar seitsmenda diviisi sidepataljonis meie väeosa paigute tee ühte võrdlemisi terveks jäänud külasse. Juba seal oli kuulda, et Narva jõe ümbruse küladest evakueeritakse inimesi Nõukogude tagalasse. Mina siis neid ei juhtunud nägema. Varakevadel saadeti meid Luuga jõe äärde kindlustustöödele, pärast seda liikusime Kingissepa lähedale välilaagrisse. Maantee asus meie laagripaiga lähedal, kord keskpäeval ajasime teepervel ühe ojakese kaldal juttu paari poisiga ja meile lähenes tere. Pereisa kõndis kõrval pereema lastega, istus veokil ja vankris oli nööridega seotud kahjux, lammas. Vankri taga tatsas lehmine. Möödujad kuulsid meie eestikeelset juttu ja peatusid. Esialgu avaldasid nad imestust, seeria järel, aga esitasid rohkesti mitmesuguseid küsimusi. Oli tunda, et okupatsiooni alt vabanenud inimesed kui kaasaegseid sõnu kasutada januneb informatsiooni järele. Nad tahtsid teada tõde. Tõde sündmustest, sõjakäigust ja kõige rohkem Eesti NSVs Nõukogude tagalasse. 41. aastal läinud Nende saatusest. Milli ja juhtunud olema mahti pikemaks jutuajamiseks. Ja evakueerujatel oli aeg oma teekonda jätkata. Nendel oli kaasas mingisugune väekoondiseülemalt saadud paber, millele oli märgitud sihtpunkt. Meie arvamuse põhjal oli neil veel umbes 30 kilomeetrit edasi minna. Samuti oli kirjas palve. Ükskõik kelle poole nimetatud kodanikud pöörduvad, kõiki, paluti osutada neile kaasabi ohutusse piirkonda jõudmiseks. Hiljemgi oleme arutanud, kui jämedalt hitlerlased moonutasid Nõukogude armee olemust. Nende propaganda põhjal pidi Nõukogude armee kujutame endast Tšingis-khaani metsikut jõuku, kes oma teel hävitab kõik elava ja veel, mis see kohtumine, mis meis esile kutsus, mees, nagu süvenes veel kord mure koduste saatuse pärast, huvitav, ega meie iseenda üle ei muretsenud mee kunagi mõlgutanud mõtteid, kes meist langeb või kes elusalt koju jõuad, seda me tollal ei arutanud üldse ainuke asi teiste eest, vot nende pärast, mil süda valutas. Rabintrannat ta koor on kuskil kirjutanud, sa võid puhuda kuitahes vihaselt, aga pilv läheb ikka oma teed. Fašistlikud propagandistid polnud esimesed ega viimased, kes Nõukogude sõjameeste peale laimu on levitanud. Kuid punaarmee täitis 40 aastat tagasi järeleandmatult oma suurt vabastamismissiooni, mille keskseks eesmärgiks oli inimese vabastamine talle tulevikku ja õnne kindlustamine. Lahingud Narva lähistel kestsid kogu nõukogude rahva ühised jõupingutused aitasid ka eesti rahva vabanemist tundi lähendada.