Kui kogu rahvas Nõukogude informbüroo sõja-aastate rindeteateid lugedes on silm korduvalt peatunud ridadel et selles või teises rindelõigus peeti vaenlasega kohaliku tähtsusega lahinguid. Tahes-tahtmata tekib siis kujutlus mingis juhuslikust tulevahetusest, vastaspoolte vahel või ka ootamatust sissetungist vaenlase kaevikutesse mõnes kitsamas lõigus, sekka ehk suurtüki ja kuulipilduja duelligi. Nii lihtsalt muidugi nõndanimetatud kohaliku tähtsusega lahinguid ära seletada ei saa. Ka nendel lahingutel võis mõnikord olla suur ulatus, nadolid, ägedad ja ohvriterohked. Mis aga kõige tähtsam, nende lahingutel oli alati tihe seos sündmustega pealöögisuundadel. Suure isamaasõjaajaloost on teada, et 1944. aastal andis punaarmee vaenlasele 10 võimast lööki, millega see paisati välja meie kodumaa piiridest ning sõjategevus viidi üle fašistliku Saksamaa satelliitriikide territooriumile. Iga löögi andmiseks kontsentreeriti tohutud jõud, et rusikaga raksamine oleks hästi mõjus. Kuid kõiki neid lööke toetati tiibadelt. Operatsioonidega, millel väliselt näis olevat ainult kohalik tähtsus. Näiteks sündmused 1944. aasta jaanuaris. Siis anti pealöök Leningradi blokeerivatele ja Novgorodi suunal tegutsevatele fašistlikele vägedele. Löögi andsid kolm rinnet Leningradi Volhovi ja teine balti rinne. Ent samal ajal läksid liikvele ka esimese balti rinde väed Bobruski ja Vitepskis suunas. Kuigi erilist edu ei saavutatud, tekitati ometi vaenlasele suuri kaotusi. Peaasi, niisugune aktiivne tegevus pealegi suunast eemal sidus vaenlase vägesid, võttis neilt ära manööverdamise võimalused ning ähvardas tiivalt ümber haaramisega. Me nimetasime siin Bobruski Jewitovski suunda. Üheaegselt sealsete lahingutega läksid tullega teise Valgevene rinde väed, kes jaanuari ja veebruarikuus vabastasid Massõõri, Kalinkovitši ja Rogatšovi linna ning forsseerisid neprit. Täna teeme juttu 348.-st laskur diviisist, kes pärast nepri ületamist liikus kahe päeva jooksul ägedate lahingutega edasi 70 kilomeetrit ning forsseeris veel ka Ruthi jõe, mille läänekaldal loodi platsdarm laiuti kaheksa kilomeetrit ja sügavuti kuni üks kilomeeter. Neis sündmuses osales erualampolkovnik Aleksander s. Toonane 1916. suurtükipolgu kuuenda haubitsapatarei komandör. See oli jaanuari veebruarikuu. No Valgevene tingimused olid niisugused, et nepri jõel jää peal ei olnud. See oli üks raskus Meie väeosad jaanuarikuu jooksul Neprjajevale rajasid veealuse silla, niinimetatud see oli võib-olla veepinnast allapoole üks, 60 senti ja see sild oli ette nähtud selleks, et tangid läheks üle, tema kandejõud oli 60 tonni midagi ja teine sild oli sealsamas lähedal, oli neljakümnetonnise kandejõuga. Sakslased lihtsalt ei teadnud, kuni viimase päevani, et niisugused sillad on meie armee poolt ehitatud. Üks põnev moment oli see, mis just räägib sellest, et meie pealetungi sakslased muidugi ei teadnud. Juhus oli niisugune seesamaöö, viimane öö enne pealetungi lahingutega, pealetung hakkas kell neli hommikul suurtüki tule ettevalmistamine saksa kindral kontrullis, oma kaitset oli ta ratsahobusega ja käis esimestest transeedest läbi ja kindral muidugi hommikupoole jäi sinna pidama. Ja siis kui oli suurtükitunneb, tuli avatut ja meie väed murdsid läbi, hakkasid kohe forsseerima jega ja see saksa kindral sattus valgi. Meie poolt oli siiski see kohaliku tähtsusega lahing ette valmistatud, just nii et Saksa armeele sellest ja ei olnud midagi teada. Üle nende sildade muidugi eeskätt läksid tankid üle sellepärast et seal oli ikka koondatuks üks, kaks, kolm diviisi, mitte vähe. Tankid läksid üle. Peale selle hakkasid ületama jõge suurtükiväed, sealhulgas ka meie, meie ületasime del siis oli kõva suurtükituli jõgi seal puhas, võib-olla mitte laiem, kui võrrelda, tähendab meil siin Emajõega südav ta oli küll, aga, aga laiust seal suurt ei olnud. Sõnu vedas niipalju, et meie saite nii terve nahaga näitamiseks üle. Sakslastele oli muidugi see väga ootamatult see lahing ja peale selle hakkas kohe edasiliikumine ja ma pean ütlema, et kell 12 päeval me olime viis-kuus kilomeetrit edasi liikunud. Saksa kaitse oli tõepoolest läbi murtud ja teine päev õhtuks olime meie juba jõudnud Rootsi jõe peale, forsseerisime selle jõe ka ja võtsime sind platsdarmi sissi. Bioli tähendab veebruarikuu sees. Üks 10 päeva käisid kõvad lahingud, asusime kaitse lahingusse. Mul on meeles niipalju, et sakslased meie diviisi vastu vahetasid kolm diviisi. Üks diviis oli läbi, siis teine ja kolmas, meil oli siin vägesid ikka niipalju, et kindlustada, sellepärast see oli ka suur eesmärk oli juba võetud, et see peab ära hoidma. See jõgi, Trutz, see on ka väga mäge jõgi. Niimoodi ta võib-olla nii lai ei olegi, kevadel talilai kilomeeter maad. Ja nüüd ise kujutage ette, mis siin juhtus, kaheksa kilomeetrit, see jõeserv oli siis ta meie käest kaheksa kilomeetrit lai ja sügavus oli ka 800 meetrit kuni üks kilomeeter, vaatluspunktid olid kõik seal üle jõe. Sakslased muidugi kevadel siis kui oli suurvesi, pandsid oma kõik need aparaadid välja ja rääkis, et noh, Rus need emmedele siinse teate sauna, Igaõhtuste Dirmutas igavesti hirmutas, aga meie suurtükivägi oli selle poole peal. Seal oli muidugi kõik ette nähtud selleks, et kui sakslane oleks läinud, siis ta oldaks täielikult purustatud ja mina isiklikult selles platvormis iga kord ma ei olnud aga, aga 10 päeva linminaga valves siin ja muidugi minu alla kuulus siis terve polgu, kui kolme kolmediviis oli suurtükivägi, kõik olid seal sisse lastud märgid. Et kui oli vaja, siis ma oleks võinud avada. Tule. No lõppude lõpuks sakslane ette ei võtnudki mitte ühtegi katsetust, et hakata nüüd meid tõepoolest uputama sinna ja me olime siin kaitselahingus kuni 24. juulini. Ja 24. juulil siis hakkas see suur pealetung, läksime mind 24. juunil pealetungi lahingus siis siit selle kaheksa kilomeetri laiusrinne oli meie vägede poolt läbi murtud. Ja siia sisse viidi tankiarmee. Ja lõppude lõpuks tankiarmee läks terve Boburuiski Minski. Kuuldu põhjal võib nõndanimetatud kohaliku tähtsusega lahingute iseloomustamiseks lisada sellele, et need sidusid vaenlase suuri jõudusid veel seda, et nende kaasabiga parandasid meie väed oma positsioone ning lõid lähtealused edasisteks suurteks peale tungideks. Nii et ka suurel sõjaareenil on igal sündmusel oma põhjus. Ja nüüd siis Narva rinne meile kõige lähem ja eluliselt oluline mäletavasti punaarmee katkestas 25. veebruaril 1944 seal ajutiselt rünnakut. See aga ei tähendanud passiivsesse kaitsesse asumist. Aktiivne tegevus jätkus kohalike lahingute näol. Veebruari lõpu ja märtsi alguspäevi iseloomustasid mõlemapoolset rünnakut mitmetes rindelõikudes. Märtsi alguses alustas 59. armee pealetungi Auvere platsdarmi kõige läänepoolsemas lõigus. Kolm päeva kestnud lahingutega tungisid selle armee väekoondised põhja ja lõuna pool mustjõge vaenlase kaitsesse liikusid edasi Illuka ja Kuremäe suunas, rohkem kui kolm kilomeetrit piirasid ümber vaenlase hästi kindlustatud Puki tugipunkti. Pealetungi esimestel päevadel purustati seal täielikult Norrast Narva rindele toodud saksa 214. jalaväediviis. Neljandal märtsil forsseeris jõe Omutist paar kilomeetrit põhja pool kaheksanda armee 377. laskurdiviis, hakates edu arendades liikuma Vasknarva Jõhvi maantee suunas. Samaaegselt tungis üksteise laskurdiviisi polkudest ostsipovo juurest Peipsi idakaldalt üle jää ja lõikas Peipsi põhjakalda läbi Vasknarva Smolnitsa tee. Seega tekkis kaks uut platsdarmi, mida vaenlane hakkas kohe kõigist relvaliikidest materdama. Ent meie sõjamehed pidasid vastu, sidudes vastase võrdlemisi suuri jõude. Kuid päevakorras oli ikkagi Narva vabastamine, kogu vaenlase Narva grupp, Perlingu purustamine, et edasi liikuda Eesti NSV territooriumi sügavusse. Sellel oli nii poliitiline kui ka strateegiline tähtsus poliitiline selles mõttes, et see oleks kiirendanud fašistliku Saksamaa peamise liitlase Soome väljaastumist sõjast. Strateegiliselt oleks tähendanud Eestimaa vabastamine okupatsioonist tõsist ohtu hitlerlaste ühendusteedele Rootsi ja Soomega. Seepärast nähti ette vaenlase Narva grupeeringu purustamiseks kolme armee ühisjõud. Üksnes Narva linna vabastamiseks eraldati neli laskurkorpust. Kuigi jõudu oli, jäi ülesande lahendamine endiselt keerukaks. Vaenlane oli väga tugevasti killustunud, vedas järjest juurde uusi rügementi ja sõjatehnikat. Tal oli võrratult kergem manööverdada, kuna tema kasutada oli Eesti tihe teedevõrk. Seevastu Narva jõest ida pool olid teeolud väga kehvad. Olukorda raskendasid veel kevad, sulad. Pealetung algas kaheksanda märtsi varahommikul. Üksnes teise löögiarmee lõigus avas tule üle 1000 suurtüki ja miinipilduja. Kahe tunni jooksul purustati vaenlase tulistus, punkte ja muid objekte. Enne jalaväe ja tankide rünnakut hoiti 15 minutit tiheda tule all. Vaenlase eesliini. Esmaeesmärk oli vaenlase jaanilinna sillapea hävitamine. Seda asusid ründama 30. kaardiväe laskurkorpuse väeosad. Need olid äärmiselt verised lahingud, mis päev päeva kõrval seal keesid. Vaenlane pani raevukalt vastu Meie ründavaid väeosi pommitasid ja tulistasid fašistide lennukit. Korduvalt tulid hitlerlased vasturünnakule. Iga meetrit tuli vallutada võitlusega igat Shot kahjutuks teha tormijooksuga. Kuid ikkagi ei läinud korda vaenlase vastupanu murda ja Narvat vabastada. 14. märtsil alustas vaenlane marulist vasturünnakut, mis aga peatselt seisma pandi. 15. märtsil läks lahingusse auvere platsdarmi põhjatiival meie 59. armee kuues laskurkorpus, kelle eesmärk oli läbi murda Soome lahe rannikule, et vaenlase Narva grupeering ümber piirata. Vaenlase kaitse murti mitmel pool küll läbi, kuid selle läbimurdmiseks kogu sügavuses ei jätkunud enam jõudu. Niisugune oli üldjoontes olukord Narva lahingutandril märtsikuus 1944. Kui me ennist rääkisime kaheksanda märtsi varahommikul alanud võimsast suurtüki ja miinipildujatulest vaenlase positsioonide pihta, siis nüüd lisagem, et selles Canonaadis osalesid ka kaheksanda Eesti korpuse suurtükid ja miinipildujad. Selleks ajaks olid Eesti suurtükiväelased jõudnud Novosokollike alt läbi Leningradi ja Kingissepa Narva alla. Meie saates varemgi esinenud erumajor Gustav Teder meenutab nüüd mõningaid episoode lahingupäevist 40 aastat tagasi. Kõigepealt juttu ühest rõõmsast sündmusest, mis leidis aset siis, kui suurtükiväelased olid veel Luuga ääres olid veebruari keskel. Paiku külastas meid seal armee suurtükiväe juhataja, andis kätte pidulikult meestele organitest. Sokollidki lahingutes olid saanud ja ühtlasi ka anti kätte meie väeosale 23.-le suurtükipolgule Suvorovi orden, mis tal oli määratud nende Heade lahingutulemuste eest. Ordeni kinnitas isiklikult meie polgu lipu külge kindral Pärn. Sellest ajast peale olime siis meie 23. suurtükipolk, Suvorov lased ja esimene ordeniga autasustatud polk eesti rahvuskorpuses. Edasi siis mõned meenutused tuli palavates lahingupäevadest Narva all. Kogu Narva jõe parem kallas, idakallas ei olnud meie vägede käes Ivangorodi kindlus ja mis on paksude müüridega juba aasta satuse seisnud, see pakkus muidugi sakslastele ka tohutult head kaitset. Ja samuti viljandahhi mõis oli siis veel fašistide käes, meil tuli kõvasti võidelda, enne kui Lydembachi mõis sai kätes esimest korda ma siis nägin niisuguseid asju seal nagu teraskuplid, mis olid maa sisse pandud, eras kuppel nagu ütleme, suur pada, sellel on pilu ees sees lõigust, kust saab tulistada välja pealmine pajaserv on maapinnaga ühel tasemel. Ja siis üks suur puupoom läheb tahapoole välja kaevikus ja sellel on raskus otsas, mis on tasakaalus selle kupli raskusega nagu kaalud. Ja sel momendil kui algab vaenlase pealetung, nad tõmbavad tagant seal kupli naasiast välja, kuppel tõuseb ülesse ja kuulipilduja võib sellest tulistada otsekohe vabalt, ise sealjuures ainult taset, seda vastu tärised. Ja nii kaua, kui sa saad jälle sinna mingisugust suurtükkide otseseid suurtükid peale suunata, eks ole, ta vajub jälle maa alla ja teda tabada väga raske. Aganistkümneid kuplid purustati ka seal. Kaks vist kui ma ei eksi ja teine divisjon võttis oma vaatluspunktid line Bachi mõisas ja see oli Elmar Paulmandus, praegune kindral, tema oli divisjoni komandöriks. Sakslased ründasid õudselt lõuna poolt silla poolt küljest tankidega ja selle lahingu kõige suuremaks kangelaseks võib nimetada jaan mürki. Patarei komandör kapten Jaan Mürk, tema vaatluspunkt asus Eenbachi mõisas. Ja seda ründasid tankid saksa ahelikud jalgvägi tihti rünnakute ajal lõpeb otsa. Sest vahetpidamata on vaenlase suurtükituli peal ju, kui nad ründavad. Kapten mürk jäi sinna täiesti üksinda oma vaatluspunktiga. Ainult tradistia ja, ja üks luurajalistolitel järel seal. Ja siis stena, temal ei jäänud enam faktiliselt muud midagi üle, kas kutsus välja tule enese peale ja kaks korda ta pidi seda kordama, seda ma veel mäletan, sellest räägiti, ei usutud, tähendab, et veel kord kordades tuli avati kohe mõne sekundi jooksul siis sellest laekunud oli juba ja, ja kõik oli valmis ja mürsud kukkusid tema vaatluspunkti ümber. Õnneks ei kukkunud ühtegi mürsku tema vaatluspunkti sisse, nii et sellega tuleb siis arvestada, riskeerida, kui sa seda tuld ei ava, oled sa surnud mees niikuinii, nii et siin on võimalus veel kuidagi ellu jääda. See tuli oli niivõrd tihe ja vaatluspunkti ümber, et vaenlase sõdurit sai enam-vähem laiali pekstud, üks tankidest läks põlema ja teised tankid tõmbusid tagasi, said juba abivägesid sinna juurde, me käest seda positsiooni ära ei andnud. Järgmisel päeval ma käisin veel seal Üht täpsustama, ühte märki teise divisjoni luureülema Valtini juures. Lahing käis muidugi edasi, tulin just sealt vaatluspunkti juurest ära kuse, jõudsin väikse varje taga umbes lagendik valge lagendikku keskkohta enne metsa ja siis Junkerseid Saksa lennukid pikeerisid. Ja siis ma mõtlesin rumala nüüd minna, kui mürsud lõhkevad lähedal, seda ma olin ennem juba kogenud, et õhu löögiga võiksid ka ära purustada ilma kildu, saamata lennukipommid, suured, pisikesel pikali ja mõtlesin intega. Ei ole mõtet lasta omale kuklasse lasta, pöörasin ennast selili ja vaatasin, kuidas need lennukid need tulevad ja ja, ja pikeerivad ja parajasti üks Junkers pikeerisid alla ületiiva, nagu Nad pikeerisid ja jäi järele ainult kandepindade joon ja mootori punkt keskel ja mõtlesin, kui ta nüüd relvad lahti teeb, pardarelvad, siis ma saan täiesti otsekohe pihta. Enesetunne on kehv, hõre, pommid eralduvad ja lennuk võtab pikki väljapommid, tulevad ja kaovad ära. Kiirus algkiirus on lennukiga alul ühesugune, siis nad on nähtavad ja nüüd mõtlen, et nüüd nad tulevad ümberringi ja siis tundsin, et kuigi ma ei ole karvane, aga tundsin, et lume ja kasuka vahel turjakarvad tõusevad püsti. Ka siis need mürsud läksid mööda umbes 50 meetrit võsas, seal oli üks miinipilduja patareis, avastati ära saadetud teda seda patareid hävitama ja nüüd riigis on seal surnuaia vastas kohe nii palju. Me saime seal siis selle väikse platsdarmi sisse. Oli näha kohe, et me ei suuda mitte midagi, sest jäelasti tagant puruks mitte midagi juurde vedada ei saa. Ümberringi olid kõik vaenlase kaevikute jooned, esimene vastupanujoon, teine vahe kaevikutega hakati seal kõvasti pressima ja meie väed, meie mehed taandusid sealt, jätsid ainult ühe rühma sinna igaks juhuks, et võib-olla need suudavad hoida, seal sillapea siiski päris kaldani välja ei saa ja me võitsime selle Kedule selle rühma ees. Kolm päeva. Kolm päeva vahetpidamata Nad ründasid ja aga vaatluspunkt oli mul hirmus hea, kõrgel puu otsas oli see ja seal tuli ilusti näha, kuidas tagant juba hakkavad kogunema, jälle käed hakkavad kogunema. Tank tuleb kusagil lähedal, alul võsas, aga sealt vahelt oli jälle näha, kuidas nad kogunevad ja nüüd hakkab jälle uus rünnak jälle laadide valmis täpselt jagatud ära suurtükkide vihk, eks ole. Sõdade pindala tulistamise ja nii kui nad siis tulid, nii olid mürsud ka juba õhus, mis lendavad umbes 18 sekundit ja vasturünnakud me ei lasknud sellel rühmani välja ja siis hakkasid sakslased ega teistmoodi nad enam ei rünnanud ja nad hakkasid laskma seda rühma šrapnelli tega lahtised kaevikud, nendel ei olnud mingit katet peale. Neljandal päeval öösel netis järelegi olid jäänud, et toodi siis veel jõest üleööpimeduse katte all, aga lahingud kestsid edasi kuni märtsi lõpuni, kui ma, see oli kas 23. või 25. või Ma täpselt isegi ei mäleta enam. Kui ma tulin ükskord puhkama. Sest luure peab ööd ja päevad vaatlema öösel välgatusi, patareide välgatusi ja neid sisse sälgima juba nädalate piisavalt magamata. Sest ma sain ükskord Loa tulla tagasi Hodractares otrassaarde magama ja natuke välja puhkama, teised mehed jäid sinna vaatluspunkti. Minu asemel. Samal öösel oli üksainukene suurem tulelöök tagalasse ja seal asusid täie patareid nende soo teisel serval. Aga see tulelööki tabanud, mitte patareisid, sest meil olid valepatareid vale vahel kohtades üksikuid patriaid, kes käisid laskmas üksikud suurtükid, et vastane ei saaks mitte sisse salkide, meie põhipatareisid, juhtus nii, samal tulelöögi ajal sõitis sealt patareid, vaatus punktidesse, korpuses suurtükiväe juhataja, polkovnik määr, oma adju tandiga tema ees, ratsahobuse seljas, need tagantjärele. Ja see tulelöök sattus nende pealemärkidel üles. Plantakad käisid ja siis mõni tund hiljem, kui ma hakkasin minema, vaatluspunkti hakkas valgeks minema, siis tuli, siis tuli see teade, leiti, mäe oli, hobune oli nagu tühjaks löödud, täiesti nagu nahk oli jäänud järelejäänud järele, temal jumal su killuhaav peas. 27. maeti ta meie tagalasse Luuga jõe kaldale, valitsuse tegelased olid seal matmise juures haudelaskmise momendil organiseerisime siis ühe tulelöögi. Tema auks olid kõik oma suurtükiväes, koondasime ühte punkti ja see oli selle patarei pihta. Ta oli hollinus asusse, patarei üleval Narvast natukene läänes, Petskaja Narva Männiku vahel seal üleval võsas. Ja see oli meil selgeks saanud juba siis, kui ta tulistas, oli, oli, ta oli ta sisse sälgitud ja terve tulelöök pandi sinna peale ja lume. Vabastasime Narva, siis esimene asi, mis mul oli 90 vaatama, milliseid nagu südame peal selli nagu luurajate töö, kas nad on õieti teinud ja õiged andmed andnud, siis ma vaatasin neid patarei asupaika, kuhu need suurtükid sisse kaevata, et need olid küll kõik puruks lastud, kõikide suurtükkide kohtadel olid seal oli vanarauda maa, kõikides olid meie mürsulehtrid sees, mitte üksi ei surutud patarei, vaidle, patarei täiesti hävitati. Rinde jõudmine Narva alla hoogustas okupeeritud Eestis partisaniliikumist. Üha rohkem leidus neid inimesi, kes olid jõudnud arusaamisele, et vihatud fašistide minema kihutamiseks on tarvis kogu rahva aktiivset võitlust nende vastu. Märgatavat lisa said partisanigrupid nende meeste näol, kes ei pidanud võimalikuks kanda rööv vallutajatega ühist mundrit ega allunud mäe mobilisatsioonikäsule. Eriline koht oli 1944. aasta alguskuudel partisanibrigaadide lahinguretkedel. Need brigaadid komplekteeriti Peipsi idakaldal ja nendesse kuulusid Eesti partisaniliikumise staabi poolt ette valmistatud partisanid. Esimesed kaks brigaadi läksid teele üle järve. 24. veebruaril. 26. veebruari varahommikul jõudsid nad Peipsi loodekaldale katase küla alla. Celia nelja-viie vahel ründasid nad kohalik fašistide garnisoni ja hävitasid selle. Üks mehi, kes retke kaasa tegi, oli tehase võrukivi kauaaegne direktor, praegune pensionär Valter palu jõe. Nüüd meenutus sellest, kuidas tema grupil seiret kulges. Peipsi on talvel väga niukene, jää, kuidas ta külmub, kuhjub kokku, on nagu suured jäämäed ja me jäime siis päevaks nende jäämägede vahel ootele, seal siis mina olin luuregrupis, meile anti ülesanne hankida, siis andnud, kuidas on kaldale mineku võimalused. No olime seal siis järvejääl maskeerimise, nende riietega valgetega ja nägime sealt, et üks kalamees püüdis seal kala, siis oli umbes üks kolm-neli kilomeetrit sellest kaldast, roomasime talle siis juurde ja näitasime talle kätega ära seal tee ja meestis kutsusime oma poole, mees muidugi sai aru, tuli sinna meie juurde, roomasime jääpankade vahele tagasi, mees muidugi oma Kalariidvad nendega ja selle mehe käest saime siis andmed ütles, et vaat et hommiku teie ei või mingil juhul minna, et siis on väga tugev sakslasel valved all ta, tal on kuulipildujad ja need kahurid kõik välja ja Cohna sihitud, lastud juba sisse lastud ja ta kaldale minek on võimatu ajada, õhtu ei ole valvet rohkem kui koer ja sõdurid kõnnivad, kes mööda kallas peavad patrullteenistust. Ja vastavalt siis meie grupp otsustaski õhta nagu videvikuks, natukene läks kohe kaldale rünnates päev aega, sakslane käis lennukitega järvel, tegi luuret, mingisugust liikumist järve peal ei näinud ja ta oli täiesti kindel, et õhtu kuskilt mingisugust ohtu tal ka ei ole. Olin siis tol ajal snaiper, kes pidi neid ära võtma, snaiperid sõja ajal kasutati, olid sumbutajad, tähendab ilma igasuguse pauguta, ainult kui püssiluku avasid, sealt tuli välja suits pidin maha võtma sõduri ja koera sõdurivõtmine oli lihtne, kui koer on selline loom, et teda näete, kui ei taba täpselt ikka kuskile esiosasse või pähe, siis tema ei sure nii kergesti. Ja koer muidugi pääst sõduri käest lahti sai haavata küll jooksis kasarmusse ja sakslastel oli tekitada sellega ära, aga meie olime sel ajal juba põhijõud, olid kõik kaldal lõhkusi, kuulipilduja ja neid kahuripesi, sealhulgas sakslased olid praktiliselt relvad käes, kuid nad väga mugavalt elasid ja olid ikkagi pesuväel. Järgmine päev, kui me jõudsime Iisakusse, siis Iisaku mehed rääkisid, et ööse oli sakslastele roheda meie midagi, nemad Janksmi, läksime lihtsalt luureandmeid antud, ma ütlesin, et sakslased tulid suure grupiga siia sealt järve äärest, et olid täitsa paljajalu ära külmunud, pesu väel tulid, jooksid siiad sealt, meie grupi ülesanne oli minna siis roostoja külla. See oli siis Tudulinna ümbruses seal üks väike metsaküla, aga osaleks siis Vasknarva poole ja mitmesse kohta, nagu laiali jagunesid grupid. Meil õnnestus tollel ööl siis lõhkuda ära need tema laskepesad. Peale selle seal oli tal üks lõhkeainete ladu kaldal, mille me õhkasime öösel ja oli toiduainetelaud, olid suured kohalike elanike käest me küsisime, et mis laud, need on ausad, luku sõdurid jooksid muidugi valve sealt lahingu läks juurest ära ja elanikud ütlesid seda väga tugevalt, valvatakse. Et ilmselt on lõhkeainelaod, panime sinna siis vastava koguse lõhkeainet ja hakkasin seda õhkama. Ise katsusime võrdlemisel Peipsi kallas on selle koha pealt ka küllalt järsk, sinna kaldajärsaku taha varju minna, et kui see mürakas need käibed siis pühib meid koos selle metsaga siin mine, kui need lõhkane laud on. Aga selle asemele mingisugust plahvatust ei toimunud, aga hakkas õhust sadama igasugust asja meile kaela ja tuli välja, et sakslane hästi tugevalt valvasid hoopis toiduainetelaul ja seal sadasid leivapätsid, mis olid sakslastel nagu rindoud, pakitud ilusti šokolaadid ja sihukesed asjad kõike kuiva, tead, vorstid ja need meie täiendasime sealt, ühesõnaga oma toiduainetevarusid kohe esimesel päeval nagu õnnestus ja kohalikke elanikke on Moldova sai sealt kõik need ülejäägis, siis meil oli väga vähe aega, meile anti umbes tund aega, olime seal järve ääres juba siirdusime üle selle magistraali oli vaja meil minna, enne kui häire tekiks, oli start, too jõhvi magistraal oli vaja meil ületata, enne kui sakslane jõuaks sellel teele tähendamata mingisuguseid tõkkeid sinna ette, et meie olete uut lahingud vastu võtma. Valter palu jõe oli Andrei Filippov brigaadi võitleja. See brigaad jõudiski nagu ette nähtud roostoja külla, kus võeti sisse ringkaitse ja saadeti välja luure. Järgmise päeva õhtupoolikul ründas umbes 100 fašisti roostojat. Partisanide koondtuli tekitas nende hulgas suuri kaotusi ja nad tõmbusid tagasi. Seejärel tulid partisani ründama suuremad jõud, mida toetasid tankid ja suurtükid. Seegi kord löödi vaenlane tagasi, kuid ka partisanide hulgas oli kaotusi. Öösel lahkuti roostojalt ja liiguti edasi põhja poole, jäädes lõpuks laagrisse madissaare talu ümbrusse. Vaenlane muidugi ei jätnud partisane rahule. Päev päeva kõrval ründas ta neid järjest ülekaalukate jõududega, kuid partisanid panid mehiselt vastu jõudes alatasa kestvate lahingute kõrval õhkida sildu, purustada teid ja sideliine. See oli dramaatiline heitlus, mis nõudis igalt mehelt erakordset vaprust, vastupidavust ja eneseohverdamist. Ühe sangarliku episoodi on jäädvustanud luuletaja Mart Raud. Ta ikka veel üksinda kümnete vastu. Tule, tuisk igast suunast pihta käis. Nüüd ta tõusis, paar vaaruvad sammu, astus ning langes, näe, põlvili lumme jäi. Kas tõesti nii haavatult surma, valus saksa timukailt armu ja halastust palus Eesti partisan tammemets. Nad jooksid jo haavatut haarama vangi, kellel padrunid otsas läbi lastud jalg. Aga veel üks granaat, mis võiks lõhkuda tanki, oli varjul tal verise hõlma all. Ja kui sakslaste salk küüned õlgadel surus, siis kärgatas plahvatus, kiskus nad puruks. Hukus partisan tammemets. Partisan Heinrich Tamme metsa tundis hästi meie tänane vestluskaaslane Walter palu jõe. Ta oli ka tammemetsa kangelasteo tunnistaja. Meie geenisime temaga ühes üksuses grupis, tulime ka Eestisse. Ta oli hästi tore blond, lokkis peaga noor poiss ja ta oli meie üksuse kõige noorem või meie grupi kõige nooremtari, kui me tagalas olime, tali vaevalt vast 19 aastat, võib-olla vana, tema oli vabatahtlikuna komsomoli läinud ära Narvast ja tuli siis meie üksuses oli, tulime koos temaga tagalasse ja tema langes siis Eestis kates teisi. Meil oli ühe talu juures üks lahing. Ja kus sakslane tungis meil äkki ööse peale. Me talu laudas, siis magasime öö, meil olid nagu ümber salapostid metsa, et üllatusi ei teki, üks mees üksinda vallas olles lõi nagu verest ära, ta oli ka üks noor poiss hästi. Ja kuulised sakslased tulevad selle asemel, et nagu hoiatusrakett andav hoiatuspauk. Ta lihtsalt hakkas taganema sakslaste ees meda põõsaid kuni meie magamiskohani. Ja alles siis andis häirelasu, kui oli juba selle lauda taga. Ja selle tõttu sakslane sai meile võrdlemisi ligidale, aga meil oli sellest alust vaja lahkuda, nii et üle nagu väikse mäe selja sinna suurde rappa alla. Ja me hakkasime minema, tema jooksis nagu kõige esimesena sind ära ja siis nagu ikka kord ahelikus, tema viskas pikali, hakkas katma ka, enne kui ta pikali seada sakslane kuulipildujast laskis tal jalgadest läbi tammemetsal ja laskis tal jalgadest, läbisin ülevalt poolt põlvi nagu tuharad out, niitis ühesõnaga jalad peab alt ära. Ja siis me jooksime, me ütlesime, et me võtame su kaasa, siis ei ole mõtet, võtad jalgu, ei olegi enam olla, et ma jooksen mõne minuti pärast verest tühjaks. Ütles ainult, et andke mulle oma tankerigranaate üks automaadi ketas põhi tantsida lehe ketta, sealt automaadi padruni, aga meil olid suured 70 ühesed kettad. Ja mina andsin talle oma teise tankitõrje granaadi. Ja siis ta ütles, et minge, ma katan, et mul nagunii ei ole teist valikut enam, et ma olen mõne minuti küsimus on minu elu ja meesis taganesime sinna ja siis, kui ta seal automaadi kettaga oli kaitsnud, meid tühjaks laskis, siis sakslased jooksid talle juurde sinna grupinaad, naat haavata elusalt kätte sinna siis ta tõmbas need oma kui ka minu antud tangedele granaadi puruks ja tähendab, järgmine päev, kui me läksime sinna tagasi uuesti talu oma kätte saime siis oli täitsa nii, et noh, võimatu ära tunda, need, siis on maetud sedasama talu juurde sinna metsa kaks suurt kaske ja selle kaskede juures on praegu tema mälestustahvel ka selle mälestustahvli juures siis iga aasta peavad oma laagrit Tudulinna 200 klassi kooli pioneerid, nad on siis saanud tammemetsa nime oma pioneerimaleva, hoiavad selle ühesõnaga korrad. Kuueteistkümnendal märtsil purustas brigaad äkkrünnakuga vaenlase garnisoni uue külas ja läks üle Peipsi jää tagasi vabastatud alale järve idakaldal. Üheaegselt Andrei Filippovi brigaadiga tegutses vaenlase tagalas ka Fjodor Jan Kiirovi partisanibrigaad. Kaheteistkümnendal märtsil tuli üle järve veel kolmas mitri Makarovi brigaad. Kõik need üksused tegid mehetegusid külvates vaenlase ridadesse hirmu ja paanikat ning hävitades tema elavjõudu. Kuid ülekaal oli vaenlase poolel. Seepärast ei suutnud need suured partisanikoondised siin pikemaks ajaks kanda kinnitada. Oma ülesande täitsid nad aga kuhjaga. 1944. aasta märtsis ja aprillis oli nõukogude saksa rinde-Narva lõik kõige aktiivsema lahingutegevuse tallermaa. Vaprad Nõukogude sõjamehed tegid kõik selleks, et kiiremini vabastada Eestimaa fašistlikest okupantidest. Sellele võitlusele aitas kaasa kogu rahvas.