Kui kahju, et ma ei ole kirjutanud päevikut pannud kirja märkmeid, mälestusi. Ei, ma ei ütle, et ma elan minevikule. Ma elan pray, kui elan veel 100 aastat. Aga tähtis on mäletada seda, mis oli sinuga eile. Dmitri Šostel. Lihtsalt kasvavad veel. Põllud kannavad veel, linnad on alles veel, inimesed hingavad veel. Ei teinud kätel on tegemist. Südamest tuleb esimene, enne seda olid teised söövad. Südamest tulev ei ole. Esimene enese tulid teised. Hea, et nii. Ja et mis juhtuks, see peab juhtuma, milleks muidu juhtuks? Aastal 39 Poolas vihane lahing käis ja jättis see inimene ja linnad suitsevaid varemeid täis. Õed vendadest ilma jäid sõjas, naistel mehed, seal otsa said. Lapsed tule ja rusude keskel ei leidnud vanemaid. Poolast midagi enam ei tulnud. Ei kirju, ei lehti, ei muud. Aga ida pool kummalist lugu kõneleb rahvasuu. Lund linnale langes ja teedel puid painutas lumekaal. Kui jutt käis, et laste ristiretk on alanud Poolamaal. See, mis juhtub, peaks juhtuma, muutke seda, seal hulkusid näljased lapsed salgas mööda teid ja varemeis küladest juurde tuli teisi näljaseid, ärge andke oma taldrikut käest, milleks siis milleks, milleks neid vaevasid sõda ja lahingud. Tule, möllud ja kanonaad. Nad tahtsid pääseda selle käest ja leida rahumaad. Midagi ei ole hea, mida inimene heaks ei muuda. Oma väikejuht, Neil oli neid minema seadis see. Aga tal oli raske mure. Talle teada ei olnud tee. Ületreenimine murrab. Nelja-aastast seal 10 aastane viis. Kõiges emalik oli talad. Ta andis teisele kõik, mida võis, polnud anda tal rahumaad. Nii see on ja seega on see hea Seal marssis ühes ka väike juut sametist lapsekraega. Tema kodus kõige valgemat saia sai. Aga tubliks jäi kaua aega. Ülekohus on meil juba tavaline nagu vesi. Halb, halb, halb, halb, kõhn, hallis kuues poiss seal käis väljaspool teiste rodu. Ja kandis enesel hirmsat süüd. Natsisaatkond oli ta kodu. Päikesetõusu ei tule meil paratamatult, kui õnnetuse tulek oli seal, nende seas ka üks muusikamees. See leidis trummi põlenud poest ja tohtis seda kanda. Aga lüüa ta seda ei tohtinud. See võis nad ära anda. Inimene murrab inimest. Ja oli seal koera kinni püütud, et süüa teda ja sööjana kaasa võetud sest keegi ei raatsinud seda. Kui meie maal aasta lõpeb või mõni päev valmis saanud sünnipäeva peetakse, tuleb ette broneerida, sest meie maal on ausal mehel vaja. Ülekoks käib peaaegu kindlad sammud. Ja oli neil seal koolgi ja kuri, väike koolmeister ka. Ja üks koolipoiss puruks lastud tanki peal õppis kirjutama. R A. Poiss, 15 tüdruk 13, kuskil suletud õuel, tüdruk, kammis poisipead. Võimalik, et kõik meie maal nii ei lähe nagu Venemaa peaks aga keegi või kahelda, et propaganda hea olla. Kolme päeva jooksul uurimised ja kohtuotsuseta 1000 inimest maha nottida. Propagandaminister füüreri, et see horteerimis kannatlikkusest tapa, käega kauane käivitanud. Ja tema kõne oli nii meisterlik sel päeval Otsipitükstes ohvrite sugulased, hoid, käkkinukad, ise. Ja olid neil ka matused. Sametkraega poisina matsid kaks sakslast ning kaks poolakat, ta külmunud mullaga katsid katoliiklane. Nats ja protestant panid mulda ta nii nagu komme on. Ja lõpuks rääkis üks väike kommunist sellest, et ela vann homme on sellest, et elavail Ja kui ühel päeval põleta ära veidi suurim laev mis olid täidetud Toldata gaasiga, sest tulekindlad koitis sõja tarvis, sest tõotas, väljendas minister kokkulepe norees etall kohutada. Mispeale kõik paljud aplodeerisite, isegi kirstudest olla kostnud kätte pluginat. Nii oli neil usku ja lootust aga puudus liha ja leib. Ärge laitke, kui mõni neist varastas sealt, kus sooja ei lastud, neid. Ühest rusudeks lastud talust jahu, nad leidsid siis 11 aastane laps põll ees. Küpsetas tundiviis. Tainas oli neil hästi sõtkutud. Tulepuuks tõid nad viimse kui teiba. Aga leib ei kerkinud hommiti. Nad ei osanud teha leiba. Mõnedki kuuluks juba, ütleme. Aga ka päeva ajal käinud, et rahvastehulgad tehtud naeraks terveks. Kus kord oli kagu poolama keskhange tuisanud Teid läksid need 55 ja seal Viimati nähti neid raskel rannal vastu külmi tuuli, pole sihti neil ja pole kodu. Otsivad nad maad, mis sõjatulekahjudes ei kumaks. Seal südatalvel Poolamaal püüti kinni, peni. Ta tuli vist kaugelt, kuid kaelastal papist tahvlikke rippus seni. Seal seisis paluma appi. Teed me enam ei tea. Meid on 55, koer kohale toob teid pea. Ainult talle on teada paik, kui teil tulla on raske, ajage ta ära. Ärge ta peale laske. Laps oli kirjutanud need read. Külas loete neid tuisu käes väljas? Sellest poolteist aastat möödas on. Koer oli poolsurnud näljast. 1945. aasta üheksas mai on ajaloo hävitavaima sõja lõppu piir. Halastamatus võitluses kätte võidetud ja miljonite inimeludega lunastatud rahu valgus. Kes on seisnud seal piiril, ei unusta seda iial. Tol päeval valgusid meis kokku kõik tunded õnn, puhkus, au ja võrreldamatult kohutavate kaotuste kibedus. Dmitri Šostakovitši. Kunstnik võib miljonitele inimestele näidata seda, mis toimub ühe inimese hinges ja ühele inimesele, avada selle, mis täidab kogu inimkonna hingekunstis on need võrdväärsed suurused. See sunn. Rohelist süütenööri mööda kihu kihutata põlve lõhka puude juures hävitab minu. Ja mina olen tumm. Ega sa ütelda kiprasroosile, minu noorust kõverdab seesama pakane, palavik. See sund, mis kihutab vee läbi kalliv, kihutab, tab taga mu punast verd, kuivatab jõe soontes, Uudmed vahatab meloodia. Ei, seal sõna suudmest ütelda oma soonter kuidas mägiallika kallal imeb see sõna soom. See käsi, mis keerutab mülka vett segama, elama aju liiva köidab pumba tuule heiskab Mossuri purje. Armastus nõrguhja kogu kuid langenud ering leevendab korda. Hädad. Ka mina olen tumm. Ega sa ütelda ilma tuursele, kuidas aeg on tähtede ümber tiksunud taeva. Ja mina olen. Ütelda armastaja hauale, kuidas minul lina kallal käib. Seesama kipras lagel. Ja mu tüdruk juurdlemas kaugel ja lähedal koldekivilugude maal viiel hoidsitud. Kastessekas tunud aastal söömas sinusse siin majas. Keset. Kaevat. Luitsitut ja dialt. Saapana eelsetel lugude roosis ja ballas. Ükski Anegaarius ega siga moondub koduna, Priit Kull kaks. Tuli Hamlet yks veega jää printsiks meelitama sinust summe siis. Ja isa Haneedeeesse alus et seda turgat orki kõrvetada. Ega songerorus, lama, koositud ja lömastatud süütukest ega lõhkikist keset sulgi nutta. Luua jaamu ei, kobru eest varjab sind kild linnas sõna ja. Ja ma lapsehoone. Joonideole seal ladus luga lindude kriise ees. Ealeski tüdruk. Ära usu ega karda et maaline vari või loits võiks painata ja sadada verd nagu lund. Kui see oli Uubled eemal ja lähedal. Sest kes see mehisust kärpivalt kummitab, Kaarne mägede ääres teid või varitseb vooru kuus muu kui kuu paist. Kajades selgelt tähises lättes. Üks mäekiik puutub üht inglit. Ühest pühaku kongist, ühistab pöörlinud läbiletsete nunnakloostri Põllide oma punarind rindpuud kolme Maarjat kiirtes. Sangetum stanud too hum metsa loomas, ilm vihmas lugemas palvehelmeid ja väärikaim, Paim kull oma hingekella löömas. Rebane ja hiis põlvi Libere ees. Lood kiidavad nüüd tõusukarjamaal ja kogupika söövad mõistujutud kummargil rohu armulaualt. Kardad kõige rohkemale kõigest ei, mitte hunti, kõigedamnegi võtanuga ega kihvokad printsi hinnasest talus armastuse kamaras ja muudas vaid varast mahedat, kuid kaste. Oh füüsi tolles maalapsed tõus. Tunne rohelist head. Kuu palrattal roosilises metsas varjakusinkilbiinapsalmiidia lill ja tohti kuusel rõõmsalt lamada armus. Magan rahus, loitsitult madalas majas orav noogedes, alus ninas, no ja katusele ja tähe all hoitud ja kaitstud kuligi huvitad neljas kõrges tuules nõiavitsaga varju diabeedi tagusime Jürka ja eest said ja oma tõotuste rahvus. Kuid siiski, kust nahkhiirest pimedast krahmabestkümiis okstest pole sa kindel, see varas otsib tee. Sellel igal ööl, sestsaadik, kui sa langenud tähena sündisid ala teisi alasid. Udu liugleb kuldsetest Nakrites läbi. Kask, lang, õuna. Tiirustatud õunaseemneõli. Õide meie küljes ai temas haavas nagu maali. Kuuse klaar. Rammine vagusaltsin elakessellesse, vanadus, leedituse kui Emmeuronkuv päeval sulgudes. Märatse märatse valguse surmale vastu. Ehkki targad mehed oma lõpus teavad, et pimedus on õige sest nende harksõnad pole tabanud välku. Nemad ei lähe magusalt sinna lahkes öös. Head mehed karjudesse viimse laineri veel kui säravalt võinuksid nende teod tantsida kaikes lahes. Märatsevad märatsevad valguses surmale vastu. Pöörased mehed, kes püüdsid ja laulsid, pagevad päikest. Kes pimestava pilguga näevad pimedas silmad suudaksid nuumata, kui meteoori diarõõmsad olla. Märatsevad, märatsevad valguse surmale vastu. Ja sina, Mu isa seal kurval kõrgendikul, nea, õnnista tüütuma kaebuste pisaratega. Säramine vagusad sinna lahkes öösse äratse äransse valguses surmale vastu.