Tänane keskööprogramm on režissöör Peeter Urblaga, kellel hiljuti valmis 200 realine mängufilm 31. osakonna hukk. Peterurblaga vestleb pea Weima. Põhjendusena on kasutatud Rein Rannapi muusikat samale filmile. Tean ja tunnen, kuid selgesti on mul siiamaani meeles sinu aastaid tagasi tehtud kunstisaated televisioonis, mida sa juhtisid? Umbes ajast. Mäletan ka sinu tehtud pilte, mis mulle mõju avaldasid. Samuti sellest ajast, ilmselt avastasin ma sind kunstikriitiliste artiklite kirjutajana. Olen neid ka nüüd lugenud ja muidugi, kas sa sel ajal mõtlesid filmituleku peale ja see polegi vast tähtis. Kuid kui sa nüüd, kui sa kindlalt oled praegu filmitegijate meeskonnas, mõtled tagasi oma filmituleku peale. Kas ma tohin arvata, et need sinu tegemised mingil määral valmistasid sind selleks ette või on nad sind kuidagi mõjustanud? Kõik sa üles lugesid palju endaga kummaline kuulata, seda tundus, et vot see on niimoodi võimalik, et ma kõikide nende asjadega tegemist olen teinud, ma olen jõudnud aga unustada, aga kui ma neid omavahel võrdlen, et, et ega ma vist õieti neist ei ole ühtegi maha jätnud. Neid on nagu kõiki võimalik praegu, võib-olla mis juures kasutada, võib-olla sellepärast mulle kino hakkakski meeldima, et minu arust sisaldas väga palju neid asju, mis mulle juba varem tuntud oli ja, ja veel lisaks väga palju muid asju, mida ma üldse ei tundnud. Ja mida ma arvasin, et järsku saab. Televisioonis töötasin ja, ja siis tuli välja, et on võimalus minna Moskvasse rügementi režiikursustele õppima ja läksingi. Ma olen täitsa vana, harilikult selles eas enam noh, niimoodi üle pea samme ei tehta, aga millegipärast võtsin selle, et võib-olla kõige julgem samm kogu elu jooksul Nüüd, kus niisugune konkreetne suurem töö, telefilm 31. osakonna hukk on valmis? Ütle, kui palju seal maailma nüüd veel juurde avastasid selle filmi tegemisele ise, olles juba üle 30 täismees. Endale vähemalt noh, üllatavat ei ole. Aastaid seda, et näen paljudes situatsioonides alla ja ja pidevalt sihukse kaotaja seisundi äratundmise ja avastasin seda, et, et ma võin lasta ennast kolkida võrdlemisi kui aga siiski päris katki ei lähe, see oli minu jaoks suur üllatus. Puht professionaalsetest kogemustest malts ei räägigi neiduri lõpmatult avastasin inimesele või teadlikult ja tahtlikult ja kunstlikult mõju avaldada ja see avalduse protsess on sihipärane. Et sa võid inimeses esile kutsuda reaktsioone, mida sul vaja on, kui režissööril vaja on ja see oli ka suur üllataja lasi minu jaoks ja et see, et ma sellega hakkama saan mingil moel, see oli. Vaata ja kahtlemata ei pruugi seda teada, kui hästi või halvasti koostöö on laabunud, kuid selle konkreetse filmi puhul mulle tundus, et koste muusika autorid ja helilooja Rein Rannapiga vist olime. Järgmine valesti aru küll, jah, Rein on. Ma nagu tahaks ennast ja üritaks ennast pidurdama nagu vanaks sõbraks. Juba mitmeid aastaid tagasi televisioonis me tegime koostööd ja see on niivõrd huvitav inimene ja, ja minu arust suurepärane muusik, et kui ta seda ise tahab, siis, siis ma tahaksin temaga edaspidi ka koostööd teha, see on meeldiv. Ja, ja see, mis, mis on võimalik saada, kasutada, see maksab kõik inimesel. Kuidas näitlejaid valid ja kuidas nendega töötada? No mul ei ole suurt kogemust, ma olen kaks mängufilme teinud ja, ja nende mõlema ju juures on peaaegu polnud sedamoodi, et ma olen kirjutanud juba lood ise pidades silmas inimesi, kes neid hakkavad mängima nii, et kasutanud, üritanud kasutada neid sellistena, nagu nad on. See oleks veidi lihtsustatud variant, aga kasutades seda seda materjali, kes nad on, mitte ainult, kes nad näitlejatel on, vaid nad, kes nad ka elus on. Seda ma tahaksin edaspidi ka jätkata seda liini, see võimaldab kasutada palju nägusid, palju huvitavaid inimesi, mis kino jaoks on väga tähtis. Kino peaks olema üldse värske, sina silme on uputus, kohutavalt palju filme tehakse ja nad kipuvad minema kõik üksiti nägu paljudel põhjustel siis nati mingisugune värsket tüüp filmis või või, või värskelt nähtud inimene, näitleja, see annab kõvasti juurde. Et Jüri Järvet juunior on, võiks olla andekas näitleja ja võimekas, midagi vihast tegema, see ehk on, on peaaegu loogiline. Suurem vaev on teda meelitada kino tegema, sellepärast et tema jaoks ta sellel asjal olema erilist külge nende siiamaani sööta vist. Talvik on naine, kes on sellist uhket sarmi. On ka endastmõistetav. Polnud veel kuigi ma nagu noh, lootsin selle peale või, või ootasin seda. Aga et oma osaga nii uhkelt toime tuleb minu arvates ta on selles filmis üks, üks paremaid muidugi ka Pärnu muuseumi direktor Omar Volmer, tähendab, mul on kange tahtmine neid meelitada veelgi filmi tegema ja üritan jätkata oma joonud selles osas, et kirjutada midagi inimeste jaoks, keda kellega mul õnnestus koostööd, kellega õnnestus koostööd teha varsti vastastikuse arusaamise alusel. Sa siiski pooldad niisugustama näitlejate trupi, kellega minna suurest öeldes filmist filmi. Ei tahaks küll seda teha ja ega see noh oma trupp muidugi ei välista seda, et et vastavalt loole tuleb keegi kuskilt juurde, ega see ei ole mingisugune väsinuid ja et, et ütleme, asja ring muutuks nii kitsaks nagu, kui me ütleme maailma tippudest otsiksime, nagu Bergmanni näiteks on see ikka nõuab, nõuab vähemalt mitme kümnekümne filmi enne ärategemist, et siis siis selle juurde pidama jääda. Filmi aluseks on stsenaarium, mille sa ise kirjutasid. Miks sa seda tegid, kas ise stsenaariumi kirjutamine annab sulle selles mõttes vabamad käed, et sama kontseptsiooni saad nagu paremini realiseerida? Mulle meeldib igasuguseid asju juurde õppida ja, ja nüüd ma olen nagu selle mõne aasta jooksul, mis ma kinos olen tööd teinud, ka seda asja üritanud juurde õppida. Praegu küll tundub nii, et ise peaks stsenaariumit kirjutama, tundub, et siis siis on see rohkem sinu oma, kuigi selle juures on alati hädaoht olemas, et materjali materjal hakkab käes, hapuks minema, tunnetada liiga hästi ja ei märka enam tema nõrku kohti, jäi märkadena tugevaid kohti. Et kui vältida seda väsimust, kino tegemine käib keskelt, oli poolteist aastat ühe pika filmi tegemine, selle aja jooksul võid sa ka oma kõige parematest välja mõeldistest ära tüdineda. Et, et näiteks kui õnnestuks leida väga mille järgi kohe teha, siis aitaks vältida seda väsimust ja, ja näiteks sul oleks vaja neid ideid, mille sisse särad, ütleme kannatada poole aasta jooksul, võib-olla aasta jooksul. Aga inimene üldse või vähemalt mina. Ma olen väga kärsitu ja tihtipeale muutume ise endale vastikuks ja seetõttu vähemalt vaja leida, leida mingisugust objektiivset punkti, et ise olla aegselt väljas ja ja see väljas on, kontrollib, seal oleks sees, on sees siis niimoodi ironiseeriks selle üle, kes väljas on saada siukest, kahestamist kätte. Võib-olla see on režissööri üldse omane. Sest et tihtipeale näitleja käest talle otse ära rääkida, siis seda kätte ei saa, mida sul vaja on, võib-olla pead kavaldama või lolli mängima või, või midagi jõhkrat nõudma lõppkokkuvõttes ikkagi selle kätte saama ja kui sa ei saa, siis pead leppima sellega, et, et asi, mida sa valmis mõtlesid kohtunud näiteks selle koha peal, mingisugused protsendid ja asi paratamatult kino juures kaotab väga harva võidab. Võrreldes sellega, mida sa oled valmis mõelnud, hästi valmis mõelnud siis järelikult ikkagi 20 protsendi hulgas, sõltudes väga paljudest asjadest. Noh, meil on küllalt halb tehnika, näiteks nõrga tundlikkusega film. Ja pealegi armastate kino, kõik, kõik need nagu kisuvad sealt maha, nii et 30 protsenti automaatselt sul kaob ära ja kui, kui veel igast stseenist igast episoodist igast mõtlekesest, mis sul on sinna sisse pandud, hakkab nii saundi ükshaaval. Ma asju ja, ja nagu manti pealt ära kaduma, siis kokkuvõtteks on lagunenud nagu asi. Ma ei tea. Kahtlemata, kui sa filmi tegemist alustad, on sul teada, mida sa tahad saada. Kuid ma tunnen huvi just selle vastu, et kui palju sa endale igasugu uitmõtteid lähedale lased filmi tegemise jooksul või. Kas see niisugune pidev eneselaadimine käib ka filmi tegemise ajal? Küsisime väga keerulist. Ei, ma sain täitsa aru ja see kontrollime nagu minu vastust eelmisele küsimusele. Tõesti, sul oli õigus? Ma mitte ei ole niivõrd noh, fanaatiline, et kinni pidama ühest teisest asjast. Kui näiteks platsil sünnib mingisuguste muude reeglite järgi elu ja see on võtteplatsil põhiline, mis peab sündima, on see, et oleks elu, et inimestel oleksid silmad, et nad vastaksid üks teile üksteisele otsa või ei vaataks üksteisele otsa. Aga et see oleks kõik niimoodi elust pärit, mitte mitte niisugune teatraliseeritud hetk, vaid vaid niisugune elu oma oma. Paratamatut ootamatustega, kui see hakkab platsil sünd sündima siis ma olen rõõmus selle üle hoolimata, et ta võib-olla minu minu toonidega momendil kokku ei lähe ja ma püüaksin siis oma tahtmise kättesaadav kuidagi kaudselt mitte hävitades seda uut, mis hakkab tekkima sellepärast, et, et kui tuleb elu, siis tuleb ka filmi midagi juurde. Seda elu on hiljem režissööri mitmel moel klaasiga ja perrääkimistega ja muusikatega võimalust suunata sinna sängi tagasi. Tal on vajalik, aga, aga elu tekkimine on niivõrd püha asi niivõrd õõnestav asi, et et seda nagu lõhkuma hakata. Küll ei tohi. Kas sa reedad ka meile oma filmi võttepaigad? Ta on põhiliselt Tallinnas filmitud Tallinna ümbruskonnas ja üks osa on Helsingis. Põhiliselt öised tänavavõtted ja päevased tänavad. Sellega oli, oligi küllalt keeruline, me ei teadnud kuni viimase momendini, et kas meid antakse, kas meile antakse ekspeditsioon Soome või või mitte ja me lootsime sõita juunikuu sees. Sõitsime oktoobris. Jumal tänatud, oli muud peaaegu veel rohelised. Filmis seda vastuolu praegu märgata ei olegi. Ja inimesed käisid suhteliselt noh, niimoodi tavaliselt riides, aga oleks võinud olla ka lumi maas, ma ei tea, mis siis oleks teinud, et kas sellest, kui kui osa kaardil on lehest teised puud lehes teises osas on maa lumi, need, kes selleks ajaks tekkinud mingisugune uus, muidu ei oleks tekkinud. Kardan, et vist ei oleks tekkinud, see oleks asja väga keeruliseks teinud. Et kui oluliseks pead sa seda, et sinu sõnum filmis jõuaks vaatajani. No seda ikka vaja, mind peetakse halvustavalt hindavaltesteediks ja see on ilmselt üks asju, mida ma oma Esimese hariduse tõttu lihtsalt nagu, nagu loen oma tugevaks küljeks pildi külg. Peale selle muidugi peabki olema kogu loo tulemus, kogu selle asja idee peaks tulema hästi selgelt välja, muidu ta, sa üldse hakkad filmi tegemagi ja ma kardan, et see on praegu üks minu nõrgemaid külgi. Et kuidas saada täpselt seda asja kätte, mida alustasidki ja noh, teine võimalus on muidugi selline, et, et sa üldse seda asja laseb tal minna liikuda lihtsalt nagu iseasi, hakkab arenema, aga selleks peaks olema noh, katsetamise, rohkem katsetamise võimalust, aga ma juba rääkisin sellest mille pärast katsetamised eriti siukses, suures mastaabis ei, ei taha hästi välja tulla. Võidule, kui kui hakkab tulema rohkem enesekindlust ja, ja ümbritsevatel kontrollidele nõuandjatel rohkem usku, siis ehk ehk õnnestub õnnestub kunagi selline arenev vabalt liikuv, iseennast formeeri film teha. Mis lõppkokkuvõttes ikkagi mingisugust rünnakuplaani jälgides selle idee ikkagi välja toob, mis on, nagu varem eos oli, kuigi sa ei, ei sunni seda, seda materjali kujunema otseselt jäikade raamide järgi kulgema. Filmiarutelul Õie Orav nimetas ka sinu filmi 31. osakonna hukkus zhanri poliitiline detektiiv. Kuidas ise sellesse žanri määratlus suhtud ja kas on sul sellele žanrile poole hoid, et just selle poole pöördusid? Kindlasti peab paika, aga siia noh, peaks nagu lisama muid muid täiendusi siis juurde psühholoogiline, mingisugune provotseeritud kuhugi siis fiktsioon on ja kõik kõik 100 asja. Aga ilmselt noh, võiks, kui, kui, kui vaja, on teda lahterdada tutvustamist osas ilmselt tuleks teda jah, selle nimega nimetada. Et kasvada üle omaenese siuksest peenutsemisest, statismist, et püüda lüüa seda sellist noh, puhastatud süsteemi laiali. Siis ma sain mitmelt poolt märkusi filmi tegemise jooksul, et, et paistab, et, et nad laiali löömine on niimoodi õnnestunud, et mingisugust ühtlust üldse ei tekigi. Aga nüüd lõpuks kummaline küll, on. Siis tundub jah, et tähendab kõik räägivad nagu oleks puhtalt välja tulnud see on mulle endale natukene noh, kuidas öelda. Ei tunne isegi päris täit mõnu sellest. Oleks tahtnud, et, et otsi jääks rohkem lahti, ei oleks tahtnud, et ta oleks äkilisem ja vähem lõpetatum olnud. Vaataja jaoks peaksid hakkama emotsioonid või otsingud, küsimused, kõik alles peale filmi vaatamist käima tulema ette, mitte varemat varem ta peaks olema. Kino mõju all nähtava filmi mõju all. Režissööri stsenaristi operaatori kunstniku heliloojad tahtelise toimingu resultaadi mõjuvalt keeruliselt välja. Kui suure osa oma taotlustest said realiseerida selle filmiga? Mõtlesin kogu aeg rääkinud sellest elust, minu üks taotlusi oli, oli see, et, et film ei ole steriilne selles mõttes, et, et filmile ei oleks ulatust on meil kaader ees ja selgelt on näha, et, et selle kaadripiiride väljas kool algab dekoratsioon ja seal enam mingisugust elu ei ole. Et jääks selline mulje, et on pidevalt pidevalt, ühesõnaga seina taga on teine korter. Kui filmimise eest teise korteri taga on maja välissein, siis algab tänavaid kõik see mulje jääks sisse, et igal juhul elu oleks kogu aeg läbi käinud. Et, et film oleks täistolm mu elu elu poolt üles või noh, sammunud ja, ja, ja rasvunud inimeste poolt üleskeerutatud tolmu, paberiprahti, kõike, mida elu venedega endaga kaasas kannab. See, see oleks jätnud kõik oma jälje nendesse ruumidesse, kus meie oma tegelastega läbi käime. Kui näiteks tegelemine sügab habet, tõuseb või, või läheb kuhugi siis või istu või siis siis ta anna, ta teeb seda pärast, mitte sellepärast, et, et kaadriga kui oleks, vaid sellepärast, et tal on vaja seda teha. Keegi sunnib teda büst püstitama, kus keegi sunnitada pikali heitma või või, või miski sunnib teda oma nägu kuivatama. On ta siis pabinas või milleski muus aga ta ei teeks nagu etteantud liigutusi. Et miski filmis ei näitaks oma traagelniite läbi, et, et ta on sunnitud seda tegema. Välja arvatud muidugi kohad, kus, kus on, on vaja seda näidata, kus, kus on vaja näidata seda, et peale filmi on olemas ka mingisugune Moore reaalsus, kus oleks vaja näidata ühele vaatajate kihile ühte asja teisele vaatajate kiile teistesse ja kolmandale, kolmandat ja, ja ma ei tea, mängida mitmel pillil samaaegselt. Mulle tundub, et sa väga armastad filmi. Eks ilmselt niimoodi on, kui ma olin väike poiss, siis mulle siis ei meeldinud töö tegemine? Vist igasuguses mõttes. Aga mul tuli vaesed ja mul tuli seda teha ja, ja need on tulnud, kummaline seis, et ma juba ma ei tea mitmendat mitmendat aastat oma oma elust nagu. Võib-olla isegi kiivalt ja solvu solvunult tihtipeale noh, armastan, see on tead, selline selline sõnana või pean lugu ja austan. Ja, ja, ja, ja võib-olla tähendab oleks hea kasutada sõna armukadedus, et seda asja, et tihtipeale isegi liiga üleliia. Ja noh, see maksab, maksab noh, kõik kõik niisugused armukadeduse piinad magamatuse ja närvilisuse ja enesehalvustamise kujul maksab kätte. Aga eks ta lapse küsimus on muidugi siin sees. Et, et see Et iga iga looja oma omaloodud asja juures on nagu kanaema, eks ta natuke pime ja kaagutab. Milline on järgmine Peeter Orkla film? Siin on alati alati küsimus, kas vastata või mitte, vastake sellepärast, et, et kas on järgmist filmi või ei ole, ma noh, loodaks ta on, aga milline ta on, millest ta räägib ja mis, mis seal tehakse? Ma ei tea seda veel praegu isegi, kuigi mul on. Me sööme maa, millest ta peaks tulema, on teada, see oleks muusikafilm asi, mida meil on proovitud mitmeid mitmeid kordi teha ja alati nagu kehvasti läinud. Üritaks ka, aga ühesõnaga. Peab ütlema, et, et kui ei ole riski näha, et sa võid läbi kukkuda, siis ei maksa üldse tegema hakatagi. Mulle tundub niimoodi, ma siis tundub, et läheb kõik Liive harjumuspäraselt ja see kaotab. Aga niipea kui lähedal riski peale et sa võid endal ise sisse lõigata selle noaga, millega sa vehid, siis tekib niisugune hasart, lõbu, tahtmine igal juhul olla üle endast ja kõikidest hädadest, raskustest ja jonn välja.