Vinüülkuldsed hetked plaadiriiulist. Tervist, mina olen rahalongsepp ja te kuulate minu kolmandat saadet sarjast vinüül. See saade on pühendatud varajasele muusikale, vanamuusikale, kuidas keegi soovib. Ja tahaksin meenutada siin. Lugu, mis on juhtunud minuga paaril-kolmel korral aastaid tagasi, kui seltskonnas küsiti minu käest, et millega ma siis tegelen ja ma vastasin vanamuusikaga aa, seitsmekümnendad, kaheksakümnendad. No isenesest ju täiesti õige küsimus. Aga kindlasti ei tahaks liiga palju aega kulutada nüüd selle filosoofilise analüüsi peale, kuidas keegi näeb vanamuusikat, varajast muusikat. Aga selle loo illustratsiooniks tahaksin siiski mängida ühe loo. Nüüd sedasorti vanamuusikast ehk siis 70.-test ja ansambliga on Tšetrad all. Nüüd tahaks astuda tubli sammu ajas tagasi jõuda žanritani, mida me tavaliselt siis varajase muusikaterminal mõtleme. Et need on siis keskaja renessanss, barokkmuusika ja põhiliselt tahaksin täna rääkida keskaja muusikast kuid et üleminek poleks liiga järsk, siis teeme ühe vahepeatuse. Shans muusikas ja kuulame ühte lugu. Ortas muusikuse 16. sajandi instrumentaalmuusika plaadilt. See on üks tants siis 16. sajandi prantsuse helilooja Bear Atanjaani sulest. Hortus Musicus ja rolli seitsme kaheksa kõneldateleri tee nii Eestis kui kogu nõukogude liidus on võimatu üle hinnata. Nad olid ikka tõelised pioneerid omal alal ja inspireerivad selle muusika mängimisel. Järgmisel vabandust, ülejärgmisel aastal 1972. aastal Hortus asutatud. Tähistab siis ansambel juba oma poole sajandilist juubelit, nii et juba ette, palju õnne neile saabuva juubeli puhul imetlusväärne, imetlusväärne skoor, selleni kaugelt kaugelt mitte kõik ei jõua. Ja tahaks sortuse ühelt teiselt plaadilt keskaja muusika plaadilt mängida ühe pala, mis pärineb siis Neljateistkümnenda sajandi itaalia käsikirjast kannab nimetroto. Kui me vaatame ka, mis toimus raudse eesriide taga ja mõtleme varajase muusika esituspraktika pioneeridele siis rääkides keskaja muusikast ei saa üle ega ümber sellisest ansamblist nagu stuudio Terfian, mosaiik mis tegutses Münchenis põhiasukohaga pärast osaliselt kabaaselis. Asutatud on see siis aastal 1960 ja aktiivselt tegutses ta 20 aastat. Ja kuigi nüüd tänapäeval on juba jõutud oma uuringutega selles vallas Erinevas suunas tegelikult need on olnud, et kuidasmoodi, mis kooslusest, mis mille kasutada, kuidas improviseerida nii edasi. Siiski on stuudio esitus jätnud väga-väga võimsa jälje keskkonna, instrumentaalmuusika esitus. Ja nüüd kuulaksimegi ühte lugu sellest samast käsikirjast, kust pärines ka Hortus muusikuse lugu troto siis nüüd stuudio esituses. Me kuuleme Saltarellat Keskinstrumentaalmuusikast teame suhteliselt ju vähe, see on traditsioon, mis anti edasi suulise pärimuse teel meistrilt õpipoisile. Õnneks on säilinud fragment siit ja sealt. Ja kaks siis kõige olulisemad käsikirja instrumentaalmuusika osas just siis on üks Prantsusmaalt, mis on dateeritud umbes aastasse 1300 ning teine 100 aastat hilines hilisemasse perioodi. See on leitud Itaaliast. Kuidas seda muusikat aga mängiti, seda keegi ei tea. Kui alates 15.-st 16.-st sajandist on juba küllaltki üksikasjaliselt ülesloetud see muusika esitamise põhimõtted, koosseisud siis sellele eelnevast perioodist me tõesti tegelikult, et praktiliselt mitte midagi täpsemat ei tea. Põhiline info, millest lähtuda, pärineb kas kujutavast kunstist või siis vihjetest. Poeesias tulid kaks viili, mängijad mängisid oivalise enneolematult kauni Estan B ja nii edasi ja need on väga üksikud, ainult vihjed. Ühest küljest mängijana, teinekord võib olla kahju, tahaks rohkem teada, oleks väga huvitav teada. Kuidas ikkagi muusikud seda tol ajal mõtestasid lahti, millistes koosseisudes mängisid. Teisest küljest aga see, see, et me sellest nii vähe teame, on andnud tänapäeval küllaltki suure sellise tegud tegevusvabaduse selle muusika mängimisel. Nii et me võime kuulda nende kümnete ja sadade intervjuu atraktsioonide seas väga-väga erinevat lähenemist. Ja tegelikult see ongi ju muusika taaselustamine, muusika on taasloodud, ei ole ju vanad, on tegelikult uus ja värske. Ja selle võrra on ta kindlasti värskem, et erinevad ansamblid on leidnud tõesti väga isikupärase, oma lähenemise. Nüüd, kui me tuleme veel tagasi stuudioga, refrään, mosaiik ansambli juurde siis selle juht Toomas pink, Liisali lautomängija ja tema sissejuhatavad improsatsioonid lugudele teinekord moodustavad täiesti nauditav ja eraldi loo juba mis seda põhilugu sisse juhatab. Ja kuulamegi nüüd veel ühe loo stuudioversioon music esituses. Son näiteks pikkam Estampi. Sestap püüan siis põhiline instrumentaalmuusikavorm keskajal. Ja see kannab nime Velika. Järgmisena on mul käes vinüülplaat, mis on mulle erilise tähendusega. Selle kinkis mulle 1989. aastal baasil ja vanamuusikaakadeemia rektor Peeter Vaida. Mõistan kui ma kuu jooksul baasil ja vanamuusikaakadeemias kopeerisin, salvestasin ja kuulasin paljusid tunde ja loenguid nende inimeste esituses, keda senimaani oli võimalik ainult plaatide pealt kuulata. See plaat ei olnud tegelikult üldse mõeldud väljaandmiseks, see on üks kontsertlindistus. Aga kuna üks selle salvestuse üks selle kontserdi eestvedajatest sees on paras, oli õnnetult hukkunud. Vahetult pärast seda kontserti, et siis anti plaat välja tema mälestuseks. Ja plaat on siis imprazetsioonist, keskaja instrumentaalmuusikas ja kuulaksimasid. Paar lugu, kõigepealt siis Amoris kaks. Need olid siis impro satsioonid prantsuse 13. sajandi tantsumuusikalugude stiilis. Siin võisime kuulda noori õppejõude, Crawford, Jangi rändalt Gucci ja Zuckermanni kes järgnevate aastakümnete jooksul keskaja muusikat Baseli vanamuusikaakadeemias õpetasid. Järgnevalt kuuleme nüüd aga veel ühte lugu juba eelpool juttu olnud 100 aastat hilisemast käsikirjast mis on leitud Itaaliast ja mis sisaldab selliseid huvitavaid pikki istampitasid. Ja me kuulame, istampitad Isabella sellelt samalt plaadilt. Meil on siiani kõlanud küllalt vähe vokaalmuusikat. Ja mis seal salata, seda muusikalist materjali on tõesti palju, mida tahaks teiega jagada siin. Kuid saartel on kindlad piirid ja tuleb teha valik. Ja ma tahaks lasta ühte lugu ühe saksa ansambli Anno Domini esituses. See on suurepärane näide rüütlilaulust saksa rüütlilaulust minnes vangist. Ja kohtusime selle ansambliga 90.-te aastate alguses ühel kindluse festivalil mandoshaidis Saksamaal ka. Ja see on mulle meelde jäänud nii elava esituse kui ka siis salvestuse kaudu selle poolest, kui ilmekalt selle ansambli juht, kes nüüd järgnevalt siis laulab seda laulu võib kõneleda lugu, ükskõik kas saada sõnades täielikult aru või mitte. Ometigi kõnetab sind, et see on suurepärane näide jah, sellisest, Loo jutustamisest muusik ka kaudu. Ja siin saateks. Me kuuleme ühte väga huvitavat pilli, mida ka küllaltki harva mängitakse. Son klavidsiteerium. Son küllaltki väikse ulatusega klahvpill mille keeled aga ei ole mitte horisontaalselt, vaid vertikaalselt paigutatud, siis pillikorpusesse. Kin. Mille teenuste järgi? On man sööder, pääsla esinev Raudi Eston vande. Nagu eelnevalt oli juttu pakub keskaja instrumentaalmuusika väga palju võimalusi erinevaks interpetatsiooniks. Eelkõige tänu sellele, et me sellest niivõrd vähe teame. Tahaksin lasta ühe loo ansambli faaskola esituses mis pärineb ka sellest itaalia käsikirjast Aastast 1400, kust on juba mitmed eelnevad lood kõlanud ja väga palju nende lugude kõlapildis ja selles, kuidas nad lõppkokkuvõttes kujunevad väga suurt rolli. Selles mängivad pillid mida kasvatatakse ansamblis ja siin te kuulete lisaks flöödile gooti harfi ja kellamängu mis on ka küllaltki vähe levinud ansamblites tänapäeval, kuid oli. Me teame mõningates kohtades, kes ka siiski kasutusel. Mina olen rahalangsepp ja kuldset saadet vinüül, mis seekord oli pühendatud varajasele muusikale.