Ma sündisin väljaku ääres asuvas majas, mida tunti Stockmanni maja nime all. Otse maja vastas asus kirik kõrge portaali ja aukartustsisendav kellatorniga. Kirikust paremat kätt seisis häbipost vasakule kaasus hoone, millest sa olid koondatud linnanõukogu ruumid, arestimajakambrid ja vaimuhaigete pale. Neljast küljest piirasid väljakut gümnaasium ja linnakool. Kirik ise asus väljaku keskel. Selline oli esimene pilt, mis minu silmadele avanes. 150 aastat tagasi, 20. märtsil kevade hakul 1828 sündis mees, kellele oli määratud saada kogu Skandinaaviamaade suurimaks ja maailmakirjanduse üheks kõige väljapaistvamaks näitekirjanikuks. Ibseni isa oli jõukas kaupmees, aga pillava eluviisiga. Ta jäi pankrotti, kui poisike. Henrik kaheksa aastane oli. Ibsenist sai kolkalinnas Creamsdadis apteekriõpilane, kes öösiti ülikoolieksamiks valmistus. Siit saaret luges ja 1848. aasta veebruarirevolutsioonile ja Ungari ülestõusule kaasa, elas viimasele koguni pühendades oma esimesed luuletused maati äritele. 1850. aastal asutaja Kristiaaniasse, kuulab esteetikaloenguid ülikoolis, teeb kaastööd töölisühingute häälekandjale ja annab koos sõpradega välja poliitilist satiirilist nädalalehte. See jõuab kinnipanekuni ilmuda ühe kuu. Juba 1851. aastal kutsutakse Eipzenbergenisse äsja asutatud Norra teatri kunstiliseks juhiks ja lavastajaks. Siin omandas ta teatrikogemused ja kirjutas igal aastal teatriaastapäevaks teiseks jaanuariks ühe näidendi. Kõik rahvusromantilised. 1857.-st aastast alates töötas Ibsn Kristiaanias vastavatud Norra teatri direktorina. Nii aineliselt kui hingeliselt oli see talle raske aeg. Näitejuhi töö ei toonud sissetulekut ega rahuldust. Riigi poliitiline elu kutsus kirjanikust esile vastumeelsust. Ta näidend armastuse komöödia tõstis Norras pahameeletormi. Siiski saavutas Ibsen alandavate palvete peale riikliku stipendiumi, et sõita Rooma. Ja nõnda algas 1864. aastal ta vabatahtlik maapagu. Suur norralane veetis 27 aastat oma elust välismaal Roomas, Dresdenis, Münchenis. Kui ta 1891. aastal, sest tal kodumaale tagasi pöördus, oli see võitja tulek. Nüüd oli ta juba värstraamade põrand ja beer künt kaasaja näidendite ühiskonnatoed, nukumaja kummitused, rahvavaenlane metspart, Roosmerson ja Heda kaabler autor. Nüüd oli ta jõukas mugavuses elav vanahärra, kelle rinda pidulikel puhkudel ehtisid välismaised ordenid ja aumärgid. 1898. aastal tähistati suurejooneliselt tema seitsmekümnendat juubelit. Ausammas avati veel ta eluajal, millest küll viimased aastad kirjanik raskelt haige oli. Kodumaalt Kristiaanias kirjutas ta oma viimased neli näidendit. Tamatuse päeval. 1906. aasta 23. mail valitses Norras rahvuslik Klein. Tema looming oli aga selleks ajaks jõudnud juba paljudesse maailmamaadesse. Eestissegi. Teatavasti Ibsen on kogu maailma teatri jaoks niisugune murranguline autor senisesse Euroopa kommertslikuks kippuvas kodanliku teatrisse. Ibsen tõi väga olulise ja terava ühiskondliku problemaatika ja tegi laval tähtsaks kõne, dialoogi, tagasivaate, sellesse, mis inimestega on toimunud ja kuidas inimeste tänapäeva juured ulatuvad tagasi, nende mineviku jääks tegelikult ka Eesti teatri jaoks ongi Ibseni tulek umbes samasuguse tähtsusega, see toimus pisut hiljem. Sest meie teater on ju ka noorem. Meie teatri jaoks oli Kaip, see on üks nendest autoritest, kes aitas meie kujunema rahvuslikul teatril minna niisugusest pool diletantlik, kust vana romantilisest Viira teatrist üle uuema ajastu teatrisse ühiskondlike probleemide seadmisele, mida meie tolleaegsed teatrisuunajad, lavastajad väga tähtsaks pidasid. Ibsen oli oluline autor nii Karl Menningu jaoks kes Vanemuises õieti ja meie niisuguse professionaalsele teatrile korralikud alused pani kui ka Carlyuncholtzi jaoks, kes samuti alustas sedalaadi autoritega Taara seltsis ja hiljem, kui ta tuli Estoniasse jätkas seda teedibsen, jäi alatiseks üheks tema lemmikautoritest. Ja see ajajärk tähendab, ma mõtlen just sajandialguse kümnendeid ja võib-olla just seda esimest kümnendit kõige rohkem oligi aeg, kus meil Ibseni suhteliselt palju mängib. Ja mängiti eelkõige just kõige rohkem tema niisuguseid keskmise perioodi, nii nagu ta tavaliselt prioritiseeritakse seda loomingut niinimetatud ühiskonnakriitilise perioodi näidendeid, kummitusi, Noorat seltskonnatugesid eeskätt just. Meie teejuht rajal Ibsen Eesti laval on teatriteadlane Lea Tormis. Et seal on nagu üleminek seniselt klassikaliselt tragöödiat, klassikaliselt draamat, uue ajastu dramaturg jälle, kus enam ei saa öelda, et konflikt on üksikute tegelaste üksikute inimeste vahel, vaid kus konflikt on juba inimese ja elu vahel. Kõige tüüpilisem näide sellest dramaturgi Ast on ehk siis Tšehhov. Aga Epson on nüüd nagu üleminek sellest kõige paremini on seda ju Engels oma kunagises iseloomustades Ibseni kohta öelnud selgitades Ibseni niisugust erinevust kogu kaasaegsest Euroopa kirjandusest sellega, et see norra väike kodalane on vaba talupojapoeg ja sellepärast ta näiteks saksa väike kodanlasega võrreldes palju rohkem veel terviklikke ja täielik inimene tähendab see probleem, mis tekib sajandivahetusel, eriti 20. sajandil, see nii-öelda omadusteta inimese probleemse võõrandunud inimese probleem, see ju kajastus. Dramaturg ja see vaba talupojatraditsioon, kes veel oma initsiatiivi ja iseseisva tegutsemisega oli harjunud, jõuab Ibseni näidendites teravasse vastuollu kogu selle ümbritseva väikekodanliku ja kodanliku keskkonnaga, mis on isiksusevabadusele vaenulik. Nii et võiks öelda tipsani kangelased, nagu püüavad meeleheitlikult veel seda isiksuse terviklikkust, isiksuse vabadust säilitada, võitlevad selle eest. Aga mida edasi tema näidendeid pidi minna, seda rohkem nad satuvad selle ümbritseva väikekodanliku keskkonna ja kodanliku süsteemi haardesse, seda väiksemaks jääb nende tegutsemispind ja seda vähem terviklikuks muutuvad nad isenis. Juba Ibseni viimase perioodi näidendites on niisugust sisemist murtust vastu olulisustama kangelastest. Ja algab see kõik peale kusagilt peer küündist. Ma usun, et küllap see on üsna tähenduslik, et kusagil 20.-te aastate lõpus Eesti teatrisse tuli just nimelt Berlin. Esimestena tulidki peaaegu paralleelselt kaks beer kõndi lavastust. 27. aastal Vanemuises Estonias, Vanemuises mängis Eduard Türk Beer künti ja Estonias Antsla Vanemuises sol väiki Elina Reiman ja Estonias Erna Vilmer, ema Hooset Vanemuises, Anna Markus ja Estonia silda, kleezer. Niisugused suured kujud, kõike väga huvitavad kujud, kuigi näiteks Ants Lauter ise tagantjärele meenutades ütles. Talle vana Bergent õnnestus nagu paremini, et noore puhuldal temperament viskas üle ja ja et läks see asi nagu natukene väliseks aga kahtlemata tema osa looming oli väga suure tähtsusega siis üks võib olla järgmisi huvitavamaid. Selle perioodi Bergendi lavastusi oli tehtud Tallinna töölisteatris Andres Särevi poolt, kes isega mängis veerkündi rolli. Soolbeki mängis Els Vaarman jaosed Anna Tamm. Bergenteni alati pidanud teatrietenduse tarvis kärpima, sest ta on liiga pikk selleks ja kui vast teiste selleaegsete lavastajate kärped olid vähem süsteemikat, et nad võtsid lihtsalt ära stseenid, mis nende jaoks tundest kas vananenud või vähem tähtsad olevat. Siis Andres Säre tegi küllaltki niisuguse huvitava katseb, ta andis kogu selle lavastuse nii nagu mingi mälestusena, nii nagu peer kütkes elu lõpul hakkab siis otsima, millal ta oli tema ise ja sibulat koorides avastab, et kõik need üksikud kihid, kõik need üksikud näod, need nagu kaovad ja seda sisu ja tuumaei olegi. Nii et kogu see peer, kõndi, vahepealne lugu, see oli nagu mälestus või unenägu või meenutusse ei olnudki nagu päris reaalne tegevus ja sellega noh, üks põhjus oli ka selles, et kolmekümnendatel aastatel, kui see lavastus tehti, oli päevakorras uuesti väga realistlik teatrilaad ja võib-olla tundus katse fantastika ei ole küllalt põhjendatud lavaliselt, siis anti ta niisuguses unenäolisest meenutuslikus plaanis. Kahjuks peab ka ütlema, et too 60.-te aastate alguse beer kündi lavastus Draamateatris, mis oli kahtlemata suursündmus oma silmapaistvate näitlejatööde poolest siiski jätab nagu kõrvale selle Ibsendliku väga terava ja väga olulise filosoofia ja inimliku temaatika ikka temas oli natukene midagi niisugust, noh ilu, mänguliku ja vaate mänguliku selles mõttes, et väga tähtsale kohale jäi kogu see peer kõndi puhul ju nii värvikas lavaline pilt ise, norra mägestik ja muud võimalused, mida see näidend annab oma fantaasiaga ja oma tegevuskohtade vaheldusega, aga samal ajal olid väga huvitavad kaks peaosatäitmist mõlemad Ants Eskola kui kareinareni Bergen. Väga põneva ja sümpaatsed on meelde jäänud Salme Reegi ema Hoose ja Rummo Solveic ja nüüd on muidugi eriti huvitav see, et perfünton jälle kavas, nii et esietendust on peatselt oodata jällegi Draamateatris. Milline on siis nüüd lähenemine sellele iidsele ja igavesti uuele teemale Nõukogude Eesti teatris on tehtud teisigi huvitavaid nipseni lavastusi aastaid tagasi. Küllaltki huvitav kummituste lavastus Ugala teatris, kus mängis Heino mandri Oswaldi osa, peab ütlema, et just kuuekümnendatel aastatel ja kusagil 70.-te alguses võib-olla ongi tekkinud mingi uus huvi Ibseni vastu ja nii nagu tol ajal üldse sega mujal on maailmas sündis hakati huvi tundma just Ibseni suhteliselt hilisemate näidet Nende vastu, tähendab selle perioodi näidendite vastu, mida on nimetatud ka sümbolistlikuks. Selles mõttes, et, et seal nagu on rohkem niisuguseid tõlgendamise võimalusi, seal on võib-olla rohkem selliseid probleeme, mis meid ka tänapäeval huvitavad. Sest ega ühiskondlikus ei ole siit ju kadunud. Aga siin on väga tähtsal kohal inimese sisemus, maailma probleemid. Sellepärast on vast õige omamoodi tähenduslikud. Jaan Toominga tehtud väike ei olf 1973. aastal Vanemuises ja Mikk Mikiveri tehtud, kui me surnud ärkame 1976. Draamateatris. Kui BR küündi proovid Draamateatris käivad Marie Underi tõlke järgi siis Ibseni proosa näidendite eest võlgneme tänu Henrik Sepa maale. Selles valimi, kus, mis, mille esimene köide peaks vist veel sel kevadel ilmuma ja seal on siis kuus esimestama kaasa näidendid ja teine köide järgneb paari aasta pärast. Seal siis on ülejäänud kuus alates ühiskonna tugedest ja lõpetades, kui me surnud ärkame ise ta nimetas seda dramaatilise piloodiks ja jäigi tema luigelauluks. Mis oli esimene Dio zipline'i loomingust, mida teie tõlkima hakkasite ja mis põhjusel? Jah, stock Ibseni vastu on ammu huvi tuntud juba Norras elades ja Norras diaatrist teda nähes ja hiljem Ibseni lavastusi külastades. Ja kui üle paarikümne aasta tagasi minus kutseline tõlk sai piiska mõlgus Heibsen vahel mõtteks. Otsese tõuke Ibseni telkimiseks andis kadunud Voldemar Panso 1000 968. aastal. Panso pöördus minu poole palvega tõlkida noorsooteatri jaoks Ibseni Metspart, et ma siis tegingi seda. Ja hiljem Panso tahtis lavastada Ibseni Ehitusmeister suunassi siis Pärnu teater jälle Vello Rummo ise tahtis lavastada naise merelt. Ja nii siis läbi nii kirjas või ka kokku, et ma tõlgin kõik. Vähehaaval kõik Gibsoni kaasaja näidendid ja siis kahes köites ilmunud. Ja nüüd juba oleme niikaugel, et esimene köide on juba läbi trükitud. Kas te ise olete enamust nendest lavastusest näinud ka? Muidugi kõik ei ole näinud kõike, mida ma ise olen tõlkinud. Ja ka palju teisi olen näinud. Olin väga vaimustatud Panso lavastustest Metspart ja ehitusmeeste suunes teatrisaalis istudes. Kohe päris teinekord silmad kippusid märjaks minema. Niivõrd hästi oli lavastatud ja niivõrd hästi mängiti. Kui me võtaksime ühe väikese killu kusagilt ja, ja kuuleksime Ibseni tema emakeeles Enn vil süükemine siis Vinciste liivis, Kraft jäi Feldi nokk, atendaar, ihade fod, patente timine, Händer, tähendaar, Villem liimin, aarsed, seda. Ovaardamin rõmm taas küll MTÜ siit Jean sonden, Eden Gangne op-finals veel haavand Enke. See on siis eesti keeles. Ma küsin, mis saab nüüd perekonna toitja unistusest. Kui ma seal diivanil pikutasin ja oma leiutusele mõtteid mõlgutasin siis aimasin ette, et ta neelab mu viimase elujõu. Mul oli tunne, et sel päeval, kui ma patenti oma käes hoian sel päeval lahkun ma siit ilmast. Ja mu unistus oli, et sina jääd siis maha. Kadunud leiutaja jõukalesena, miks te valisite just metspardist? Siis ma just kohe mõtlesin metspardi peale. Ja metspardist mõtlesin just Jalmari ühte lõiku või. Millegipärast Jalmar tundub nii hinge lähedal olevat. Ja, ja pealegi on see näidend ikkagi esimene, mida te tõlkisid. Muidugi, keegi tahtvat siin minuga kokku saada. See olen mina, ehitusmeister. Silde ja mina, kärtsliine ja doktor. Te olete vist küll õige arg arvate? Räägitakse, et te kardate ronida mööda tellinguid söömisöösi. Ikkagi kardate, Kõrbram, kardate, et kukute alla ja surma? Ei, mitte seda. Aga mida siis? Kõrv on? Kättemaksu hilduja? Temaksu. Te teate ju, et kõige esimene, millega ma alustasin, oli kirikute ehitamine. Jumalakartlikud perekonnast. Ja sellepärast oli kirikute ehitamine minu meelest kõige väärikam ja jah. Ma ehitasin neid väikesi lihtsaid kirikuid nii ausa, siira ja sooja tundega, et et, et. Mulle näis, et tema oleks pidanud minuga rahul olema tema see, kelle auks ja kiituseks neid ehitati. Kas tema siis ei olnud teiega rahul tema, kes andis rollile minus voli oma tahtmise järgi mässata? Sellepärast laskiskida vana maja maha põleda. Kas sellepärast ta tahtis, et ma saaksin võimaluse omal alal tõeliseks meistriks kujuneda ja talle seda uhkemaid kirikuid ehitada? Alguses ei mõistnud, kuhu ta sihib. Siis läksid mul korraga silmad lahti. Millal see oli siis ülal sangeris kiriku torni ehitasin, seda ma arvasin. Seal võõras kohas nägin ma korraga nii selgelt, mis pärast mu lapsed minust oli võtnud. Et mul ei oleks midagi muud, mille küljes mu süda kinni oleks. Ei mingit armastust ega, mõistate? Ma pidin olema ainult ehitusmeister, mitte midagi muud. Aga võta näpust, mida te siis tegite? Esmalt uurisin, katsusin Malawi iseennast ja siis siis tegin ma seda mis on võimatu niisama nagu tema võimatu. Kunagi varem ei olnud mu pea talunud vabalt kõrgele ronimist. Aga sel päeval võisin ma ronida jajaa, te võisite. Ja kui ma päris torni tipus olin ja pärja tuulelipu otsa riputasin, siis ütlesin ma temale. Kuula nüüd mind, sa kõikvõimas. Tänasest päevast peale tahan ka mina vaba ehitusmeister olla omal alal. Samuti nagu sina omal. Ma ei taha enam iialgi sinule kirikuid ehitada. Ainult kodukoldeid inimestele. See oligi see laul, mida ma õhust kuulsin. Aga pärastpoole sõiduma veskile vett. Mida te sellega tahate ütelda? Nüüd te räägite niimoodi, jah, sest nüüd ma näen seda, inimestel ei ole neid kodukoldeid tapmismitte selleks, et õnnelik olla. Ja ka minul ei oleks säärast kodu tarvis, kui ta mul olekski. Vaadake, see on kogu tulemus, nii kaugele, kui ma tagasi vaatan. Tegelikult ei ole mitte midagi ehitatud. Ja selleks, et esitada, saaks ka mitte midagi ohverdatud mitte midagi, mitte midagi mingis suhtes. Ja iialgi ei taha te siis enam midagi uut ehitada. Miks mitte? Nüüd alles tahan ma ehitama hakata, mida siis, mida? Ütelge mulle jalamaid ainuüksi seda, kus inimene minu arvates õnne võib leida. Ehitusmeister nüüd te mõtlete meie õhulossilosse ja? Ma kardan, et teil hakkab pea enne ringi käima, kui need poolele teele jõuame, siis ei halt, kui ma köiega hiljuti käsikäes võim käia ainult minuga kas siis teisi meiega kaasa ei tulegi, kes siis veel? Näiteks Kaajaselt puldi äärest, kas te siis teda, vaesekesed kaasa ei võtagi? Kes temast oliinasindile väetiski, kas võtate või ei võta, niisuguse küsimuse peale ma tõin rõivastat. 10 aastat olen mõtteisse täiesti kindlalt uskunud Türiatega edasi, minusse uskuma. Kandke mulle siis võimalus teid ülal kõrgel seismas, näha. Niimoodi seista, mitte iga päev. Ma tahan seda. Ma tahan seda. Ainult üksainus kord ehitas meister. Tehke jälle seda, mis on võimatu. Siis näen teid jälle sellisena nagu siis, kui õhust laul, kostis kruvid ostu, niisuguseks olete muutunud, Hilda. Kuidas te mind niisuguseks olete teinud? Printsess peab oma lossi saama uue ehitusmeister. Minu uhke uhke loss. Meie õhuloss. Viimase ajajärgu Nõukogude Eesti teatris Ibseni kaudu tuuakse esile oluline teema, see on nimelt looja ja tema loomingu vahekorra teema looja ja ühiskonna looja ja teda ümbritsevate inimeste vahekorra teema. Väga huvitavalt on selles mõttes Evald Hermaküla Vanemuises tõlgendanud Ibseni ühte niisugust salapärasemat ja vaieldavamat keerulisemat näidendit Heda Kapler kuidagi nagu vastandades seal loova inimese selliste inimestega, kelles puudub loo valge ja kes selle tõttu tahavad hävitada seda loovat alget ka teistes inimestes ja ma jätsin meelega viimaseks Voldemar Panso lavastused Metspart ja ehitaja Solnes või õigemini ehitus Meister Solnes, sest ta kasutas just nimelt seda pealkirja, sest siin just see Ibseni temaatika saab kuidagi eriti niisuguse kaasaegset teravuse ja käsitluse läbi suure meistri prisma. Ja Voldemar Panso on kahtlemata ka üks neid režissööre, kes täiuslikult valdas seda kunsti, mis Ibseni puhul on just eriti tähtis nimelt dialoogi, resi, kunsti, seda, et mõttevahetused, dialoog laval mutuks tegevuslikuks, et ta tõesti oleks tohutu pidevusega jälgitav. Seda suutis Voldemar Panso oma lavastustes saavutada mets kvartali võib-olla tema enda loomingus ja üldse Eesti teatris. Niisugune huvitav kajalist murranguline lavastuses on lavastus, mida võiks nimetada ehk niisuguseks maagiliseks grotesksed X või grotesksed tragöödiaga. Niisugust küllaltki kibedalt ja murtud värvidega antud lavastust Panso loomingus nagu varem ei olnud, mis Jalmar hektari kuju, keda väga huvitavalt mängisid nii Ants Eskola kui Mikk Mikiver, kui siis ka Greges Verlega ta mängis, Heino mandri olid antud niisuguse äärmised teravdatusega realistliku psühholoogia pinnalt välja kasvatatud tõesti, peaaegu grotesksed Äravdatusega mis nagu selle Ibsendliku elu vale ja lohutava vale probleemitestis väga kaasaegsesse fookusesse. Ja siis neile vastandatud niisugune inimlikult ja loominguliselt lahti teine noore neiu kuju, kes lõpuks kannatab kogu selle täiskasvanute omavahelise võitluse all, see Hedvika ta mängis Mari Lill seal vahel ja Voldemar Panso niisugune omamoodi. Jah, võiks öelda, vaimne pihtimus ja nüüd nüüd me juba võiksime ka öelda, et omamoodi vaimne testament oli siis ehitusmeister solines võib-olla üks kõige isiklikum maid, lavastusi loojast ja loomingust üldse eesti teatris. Voldemar Panso jaoks oli selle lavastuse keskseks mõtteks looja ja looming. Nagu ta ise on öelnud. Loojast räägib see näidend loojast, kelles võitleb noorus ja vanadusvõitlus igav päevasuse ja kõrgemale tõusmise vahel. Igapäevases on see, mis mattablooja ja loova inimese üks hetk kõrgel olla tasub, ära kõik selle pikka igapäevases olemise võimendas oma lavastusega just seda teemat, et looja peab püüdma ja tahtma võimatut sest ainult võimatu ületamine tähendab progressi tahta võimatut, anda noorusele uued ideaalid, kas või elu hinnaga. Julgus unistada ja julgus oma unistuste eest ka välja minna. Vaata uuesti korda. Võimatu. Sant tähis, mis antakse täideviijaks, saavad aga uued põlvkonnad, sest täideviimiseks on Solnes liiga vana. Inimene ise hävib oma tähise kõrval. Aga ainult võimatu teostamine on elu edasiviiv. Võib-olla selle Solnessi lavastusega Ansu andiski nagu mingi niisuguse tähise uutele eesti teatripõlvkondadele. Ja sellele, kuidas võiks läheneda Ibsenile sellest igavesest loomistahtest ja selle loomistahte traagilisest vastuolulisusest konfliktist sageli ümbritseva maailmaga ja siiski lõpuks jäävast vajadusest eneseületamise järele. Kõigest nihukesest, väitlasest ja pisikesest kõrgemale tõusmise järele. Sellest arvatavasti peaksid ikkagi nii või teisiti rääkima ka tuleviku Ibseni lavastused.