Olen klassika üheks meeldejäävamaks näiteks alati pidanud Eduard Wiiralti tööd, Viljandi maastik. 45 aastane kunstnik selja taga, Pariis kibeda leivalised, aga viljakad rännuaastad Marokos ja näitused eri maailmajagude suurlinnades. Jäädvustas ühe harali okstega suure tammepuu mis sirutab lämmatava põua taeva all oma laia krooni otsekui trotsima saatuse mistahes ohte. Suur kunstnik joonistas üles üksiku puu, Viljandimaa nõlvlikku pinna, äikese, hinguselise taevalaotuse, aga ka iseenda, oma üksilduse, oma koduigatsuse ja kodumaa armastuse. Ja ta suutis ühe ainsa oksliku tammepuu jäädvustamisega imelikul kombel öelda sedagi miks nimelt armastab ta oma sünnimaad ja et tema kui inimese elus on sellel armastusel ikka oma eriline tähendus olnud. Nii sünnib klassika. Parim, mida me suudame. Klassika ühendab inimest alati oma maaga või lähendab teda kogu inimkonna poolt loodud vaimsetele ja kultuurilistele püsiväärtustele. Klassika elab kauem oma epohhist ning igale uuele ajastule avaneb ta õudselt. Klassika on seega alati elav. Klassikat võib lugeda, kuulata kontserdisaalides, nautida näitustel. Klassikat võib osta, müüa, koguda, aga klassikat ei saa kunagi järele teha. Klassika, kordumatu suur kirjanik akumuleerib endasse alati tohutu koguse teadmisi ja elutarkust ning seetõttu on klassikalise kirjanduse üheks olulisemaks tunnuseks see, et ta laiendab meie teadmisi paljudes elu ja inimtunnete ning suhete sfäärides. Mis on humanism ja mis on armastus? Sellelegi vastab kõige selgemini klassikaline kunst. Esmapilgul näib klassika alati olevat selge ja lihtne. Klassikalise kirjanduse puhul kuuleme haruharva kedagi kurtvat, et mõni sündmus, karakter või mõttekäik talle mõistmatuks jäänud. Sest tõepoolest, mis on selgemad kui Tolstoi sõda ja rahu või Tammsaare tõde ja õigus too näilik selgus, mõistetavus eri vanuses ja eri haridustasemega inimestele ongi klassika suurim illusoorsus ja paradoksaalsel kombel ka suurim tunnustus teose loojale. Kümneaastasele kooli jütsile on servantese don Kyot põnev ja naljakas, seiklusraamat täis eas ja täismõistuses inimesele filosoofiline, tõsine ja kurki, teos, inimesest, tema aadetest ja unistustest ning võitlusest reaalsusega. Hašeki šveiki võib lugeda kui huumorientsüklopeediat. Aga kui humanisti, ränka ja sügavat sõja eitust sõja kui inimese vaimse ja füüsilise mina eitajad alandajat, hävitajat, teegaameroonist, otsib mõnigi vaid kõditavate tootikat vaevumata end täiendama üldkultuuriliselt ja ajalooliste teadmiste osas. Et näha pokatsion raamatus optimistliku ja inimliku elu teadvust, üleolekut, skolastikast, puritanismist ja valehäbist. Inimene peaks klassikasse suhtuma kui pühamusse tundma klassika ees aukartust. Isegi vanad merekarud, kuigi nad väidavad end Neptuuni valdustes kõike teadvat oskavat, allutatakse enne iga uut reisi tehniliseks miinimumiks nimetatavate hädatarvilike teadmiste kontrollile. Sest ookean on ookean. Nii tuleks suhtuda klassikasse. Klassika ei ole loodud selleks, et temast teha kohustusliku lekt. Tüüri. Puškini Flo päev ei kirjutanud oma teoseid selleks, et koolipoisid pärast tunde jäetaks Jevgenia neegini või Emmab avariitegusid ja üleelamisi pähe tuupima. Ning vaevalt kirjutas euriipides oma Electrat kahjurõõmsa ettenägemisega, kuidas tudengid teose põhituumakõrgkooli õppejõule spikrid maha pudistavad. Võib-olla tuleks koguni üle vaadata klassikakogus ja doseerimine meie koolides. Klassika peab olema vabatahtlik, üldkättesaadav ja ei tohi keegi kunagi uskuda, klassikat lõpuni mõistnud on ning oma mõistmises kollastilise kontseptsiooni luua võib. Klassikat tuleb lugeda ikka ja jälle ja meie suhe meisse endisse selle toimingu juures olgu sõnastatud kui ida Madarkus. Ärge uskuge neid, kes tõe on leidnud, uskuge neid, kes tõde otsivad. Inimvaimule, kes ikka ja aina on püüelnud tõele õigusele inimväärikusele õnnele on klassika parim õppevahend, kui isegi mitte ainus klassika on püsiv, klassika aitab elada. Klassika annab tuge Hellas armastuses, aga ka sõdurile jõudu mõõka hoida. Ning kui vaja, langeda oma maa eest tasu ja Lembitu ei võidelnud ainult oma kaugetel sajanditel vaid ka 1942. aasta külmal detsembrikuul fašistide vastu, Velikije Luki all ja Tehumardi öisel väljal 1944. aasta oktoobris. Kalevipoeg ei pürginud maailma otsa mitte ainult Kreutzwaldi sule all vaid ka Müncheni olümpiastaadionil, kui Jüri Tarmak suutis lausvihmas maailma kõigist noormeestest kõrgemale hüpata. Kalevipoeg andis jaksu Johannes Kotkale, Jaan taltsile ning Montrealis ja venentzuelaski kannustas haavo pikkusi kihutama inimvõimete piirimail. Noore poisina lugesin ühest memuaarteosest, et elu lõpuaastail luges Lev Tolstoi salamisi üle ise oma teoseid ja püüdis seda võõraste silmade eest varjata. Tookord fikseerisime selle fakti iseenda jaoks lihtsa ümberlükkamatu tõena suurtel inimestel. Ki on oma nõrkused Kadolstoil. Nüüdseks olen ka ise sõja ja rahuläbi lugenud nelik vaadata. Ja ma tahan Tolstoi teguviisi mitte ainult mõista, vaid talle andestades teda isegi õigustada. Jazz, näeboljana vaimugeenius ei lugenud ju lihtsalt ise end üle iseenda valu ja vaevaga ilma sündinudteoseid. Ta luges sisuliselt parimat, mida inimkultuur loonud klassikat.