Head kuulajad täna. Me oleme palunud raadiosaatesse kunstnikku, kelle töö on väga paljudel meist silma ees olnud, võib-olla mõnel on mälus ja meeleski, aga me ei tea, et just tema on olnud, et see, kes meie kujutlus võimekas teatrisaalis või filmi vaadates käivitab. Igal juhul on meil täna külas teatri- ja filmikunstnik Eugen Tamberg, pere. Ja palju tänu, et te võtsite vastu meie kutse tulla saatesse. Teil on olnud viimastel aegadel erakordselt tihe tööperiood, tuletan kuulajale meelde, veel praegugi jookseb meie ekraanidel film Tove Janssoni, rääkimata loost, kus teie olete kostüümikunstnik. Siis just äsja esietendus Vanemuise teatris Peretraava Marvini tütred, kus te olete kunstnik. Siis uuel aastal on Pärnu teatris tulemas lavale leinateemat analüüsiv draama, pime valge ja te olete kunstnik filmi juures vee peal, mida peetakse Peeter Simmi kõige paremaks tööks läbi läbi tema elu ja aegade. Kas teil on ilus varem ka Eugen Tamberg olnud nii tihedaid tööperioode? Ma pean mainima, et õnneks on olnud kõik viimased aastad hästi tihedad, ma ütleks, et viimased aastad on olnud kõige tihedamad, tõesti, on olnud väga palju projekte, väga palju järjest projekte annan võimaluse ja alati püüan nagu teha ka ettevalmistus, tööd. Et mitte hüpata, aga on juhtunud ka nii, et peab erinevate projektide vahel otsima kompromisse, aega, et saaks nagu kõiki asju teha täpselt nii, nagu vaja on, õigeaegselt, et siis saab minu ajakava järgi võib-olla mõningaid asju teha. Kas te valite väga hoolikalt, millega kaasa minna, et teil peab olema väga huvitav, kas teatri lavastaja, filmirežissöör, võttepaigad, et siis te annate oma jaa-sõna kaasa lüüa? Meil on päris palju tööd, ütleme ka Eestis ja ma arvan, et iseenesest on võimalik rohkem võib-olla valida jaama Ma ikkagi valin materjali järgi järele ja siis lavastaja ja ja nägemuse järele, mis võiks olla, kui palju see kõnetab ja huvitab ka mind tegelikult kõnet, aga huvitav ikkagi kõik kui nii võtta, et ütleme ausalt, et kui hakkad nagu uurima seda materjali tagamaid ja kõike seda ja teed eeltööd. No kõik muutub nagu nii omaseks selliseks kalliks, et siis on nagu lihtsalt peale sellist. Uurimuse etappi on raske nagu loobuda sellest, sest siis hakkab tekkima visioon. Katsume kuulajale aimu anda sellest, mida tähendab silmi juures kunstniku töö, millest algab võtame näiteks sellesama Peeter Simmi filmi vee peal, mille esilinastus on jaanuaris. Mis põhineb Olavi Ruitlane romaanil, mille tegevustik toimub Tamula järve ääres millalgi 1900 kaheksakümnendatel aastatel. Me kõik mäletame seda elu, see on sarnane väga paljudes sadades eesti külades mis seal ei tee väljakutse. Väljakutse oli tegelikult. See romaan on iseenesest niivõrd helge, niivõrd positiivne, seal on nukrust, traagikat, pisaraid, aga kõik on ikkagi siin rõõmus samas läbi noorte silmade. Et võib-olla kõige rohkem seda, et kuidas nagu hästi noored lapsed näevad täiskasvanud nende ümbritsevat maailma ja kuidas nad õpivad tundma seda maailma. See ajajärk päev iseenesest ma mõtlen nii ealised kui ka kindlasti filmis. Ja, ja kindlasti rääkisime sellest kohe kumas, stsenaariumit, lugesin, ma lugesin romaani läbi kindlasti. Et see peaks olema võimalikult positiivne, CR oleks selliseid musti noote sees. Peaks olema mõneti nagu ka kurbuses peaks olema niivõrd palju selles lootusekiirt. Ümbrus seal filmis on suhteliselt lohutu nõgestesse kasvanud ajad ja kas seal seda lootusekiirt on kergem välja tuua. Ma arvan, et see on selline ajastu märk, võib-olla siis kui kõik Ta oli väga sellises keerulises olukorras lagunemises ja kõik selline meie Eestimaa ja maaelu ja kõik see, mis on seal kirjeldatud. Selles mõttes oli muidugi huvitav teha just selliste erakordselt lihtsate inimeste elu. Aga kes on siiski nagu positiivsed, ei, läbinisti halvad, ei kriitilised, ei kritiseeri. Et see oli kuidagi selles mõttes nagu huvitav ja muidugi ma otsisin hästi kaua seda kohta. Me leppisime kokku, et saartel me filmi ja et mandril ja ma ikkagi otsisin väga palju mandrikohti läbi erinevaid. Ja muidugi saatuslikuks sai see laev, mis oli majade vahel hoovi peal uskumatu, täiesti selline kunstiline reid, mis mida tegelikult on ikka väga raske sinna saada. Ma arvan, et meil poleks nii palju olnud, võib-olla finantsriigieelarves, et tuua sinna laev suur sinna. Hoovi elu ise mängis ennast teile kätte. Mis on teie kõige keerukam kunstniku töö silmis olnud? Aga huvitav küsimus. Ma arvasin, et esimeseks kohe vastate kiiresti must alpinist, aga ma võin eksida. Jah, kui te meenutate seda Musta alpinisti, võib-olla see oli lihtsalt ilmaoludes, oli keeruline, meil oli pakane, meil oligi 35 40 kraadi külma alguses, kui me sinna saabusime, jää liustikud mägedesse ronimised. Hästi palju lisavarustust, mida ma siis nagu püüdsin näitlejatele soojenduseks kõigeks muuks nagu kaasas kanda ja olla aeg nagu lähedal, et et me saaks võimalikult kauem filmida ja midagi ei juhtuks nende häälte või, või külmetate jalgadega. Sest see oli ka ajastufilm ja seal oli väga palju ajastu tüümi ja saapaid ja kõike ja nad ei olnud üldse need, mis on tänapäeval kasutusel, mida saab nagu tegelikult seda soojust palju lihtsamini kätte nad ikka pidid natukene külmetama. Tanel Toomi film, tõde ja õigus, millega teie ei ole seotud, see näitas meile, mismoodi trikkidega on võimalik taustu luua paviljonis, mida tegelikkuses pole üldse üles filmitud. Aga Musta alpinisti puhul see ei olnud võimalik. Ei, ma arvan, et kindlasti mitte see. Ma arvan, et igal filmil on oma nagu stiil ja lähenemine ja mingid kategooriad. Kas me teeme mingisugused spetsefekte, kui palju me teeme, mida me teeme võib-olla graafiliselt hiljem juurde või, või lihtsalt teeme nagu ehedat filmi filmime, see, mis on võimalik üles võtta ja. Me ei muuda palju hiljem postproduktsioonis. Et sa ehedus, on teie jaoks oluline Minu jaoks küll, jah, see on päris tore ja see on nagu huvitav ka teha, sellepärast et kui see läheb nagu hiljem töötlusesse siis ma pean nagu omapoolse töö poolenisti nagu ära andma teha seda ainult poolikult ja siis spetsefektid, siis töötavad sellega edasi ja siis ei ole päriselt kõik. Tegelikult keti lõpus oli see, meil oli Kaspets efektidega selles mõttes meil oli suur kõrge maja, mis oli vaja teha nagu madalaks. Me võiksime lihtsalt selle kuni nagu fuajeeni maja ära ja saimegi selles mõttes sellise burgerirestorani. Räägime teie sellest filmist, mis praegu veerun ekraanide, seal on siis Soome-Rootsi koostöös valminud Tove Janssoni, rääkimata lugu režissööransaida Berg, ruut öeldakse teie valiksite, kus te olete seal kostüümikunstnik kogu filmi, värvikombinatsiooni ja kogu tonaalsuse. Mille põhjal te seda tegite? Stsenaariumi ja, ja tegelikult selle tunnetuse põhjal, mis tunnetuslikult võiks olla, sest me otsisime sellise väikse kunstilise rühmaga koos lavastaja ja operaatoriga ja siis filmikunstnikuga. Et mis võiks olla meie filmivärvid? Me peaks nagu omama oma nagu firmi värvi oleks nagu selline äratuntavalt ja, ja ma pakkusin välja, et mis on nagu selline, võib-olla sobib tuubele. Ja oleks võib-olla natuke selline erandlik, sest ütleme ausalt, ega siis ütleme, hall on hall, võib-olla selline natuke erinevate alatoonidega, aga kollane on ikka küllaltki selline harv värv, mida mida nagu kuidagi rohkem eksponeerida või välja tuua. Et ega seda ei saa ka ülemäära nagu üle pakkuda, see peab olema meie omavaheline selline kood, kokkulepe, ei midagi muud, vaataja võib-olla ei pruugigi seda otseselt aru saada, et see on just see värv, aga terviku tunnetuselt on see väga tähtis filmi tunnetuselt praegu tänapäeval tehakse väga palju selliseid filme, kus valitaksegi mingid oma kood värvid ja keerata neid hiljem, mida tuleb niikuinii filmide puhul teha. Ja see oli filmilindi peal veel ja see tundlikkus filmilinditundlikus ka veel sinna juurde, et see kollane võis olla. Huvitav, et kui ta on selline pehme ja selline natuke nagu unelev jaa, jaa. Igal juhul mulle tundus, et just see on vist see nagu õige värv tuue pool. Minul jäi filmi vaatamisest mulje, et domineeriv toon oli niisugune kuldne, soe, pruunikas, justkui meenutas vanaaegseid fotosid, mis on nagu natukse pruunika koloriidiga. Eks see on ka sellest, kuidas igaüks värve tajub. Võib-olla ka see jah, värvega natuke nagu keeratakse, aga seal lihtsalt olid mingeid selliseid aktsendid kindlasti, mis on. Ja et ei oleks nagu teisi. Tugevaid küsimus on lihtsalt selles, et kas me toome veel sisse sinist punast, rohelist erksaid, kõiki värve oli loomulikult olenes nagu tegelikult ka rollist. Siis oli, oli täiesti konkreetne punane värv ka vajalik aga üldine gamma ei saanud olla. Ma püüdsin filmi vaadates kokku lugeda mitu kostüümi te olete siis tuubele selle filmi vältel kavandanud, aga mul läks lugemine sassi, siis teil oli üks hästi mahukas Helsingi jaamast sein, kus oli vaja väga palju taustanäitlejaid rivisse panna ja siis oli see Pariisi ööklubi, mis oli niisugune rahvarohke. Ma saan aru, et filmi eelarve, mida peetakse Soome oludes ka väga suureks, ligi kolm ja pool miljonit, et see ei piiranud teid kui kunstniku mitte mingil moel. Ma arvan, see on alati vale arusaam, et mingi asi ei piira või, või raha nagu ei piira või eelarve. Alati on sellel piirid ja mitte kunagi ei keegi ei ütle, et palun tee, mis soovid. Tuleb ikkagi lähtuda võimalikest rahadest alati läbi rääkida ja ja võib-olla need võimalused ja kõik tulevad töö käigus ja protsessis, ma mõtlen ka finantseerimine, et kui teised firmad näevad produktsioon, tegeleb sellega pidevalt, et näevad, et sellel filmil on mingisugust, neile pakub huvi. Küllap nad siis põnevalt kate toetavad ja küsiti ka Eestit nagu selles mõttes abi. Aga Eestis lihtsalt ei olnud seda võimalik teha. Sest meil oli ka teisi filme, suuri ja eesti filme. Nii et Eesti jäi siis nagu selles mõttes ei saanud finantseerida seda filmi. Kui teie väga aukartust äratavat Filmagraafiat vaadata, siis üsna palju on filme, mis oma ajalises mõttes paigutuvad 1940.-tesse 50.-tesse aastatesse. Ma arvan, et kõik nende aegade moelehed on teil juba ribadeks vaadatud et jälgida, kuidas inimesed tol ajal riides käisid, mis oli moes. No ma ei ütleks, et see on ainuke olnud võib-olla nädalalt päris nagu viimased filmid enne oli, nagu varasemad filmid olid ka peale esimest maailmasõda kahekümnendad, kolmekümnendad jõudsid 40.-te 50.-teni. See kostüüm on ausalt öeldes üks hästi keeruline asi, sellepärast et seal on nii palju probleeme sellega, ega need, kes tahaks nagu kostüümi teha, ei olegi nii palju. Ja sellepärast, et seal on näitleja, peab tegema rolli, selles tõmbab ennast kuidagi tundma selles mõttes kostüüm ei saa teda ahistada ja et segab tema rolli tegemist samasse, peab sobima nagu tegelikult selle teemaga leidma nagu sellise üldise koloriitse ja, ja muu lahenduse. Ja näitlejad ei saa panna mingisse nurka ja ütleme, et ta ei liigu enam ühele või teisele poole või me ei näe tema jalgu või midagi sellist asja. Kui isegi lavastaja võib sellist asja nagu öelda, et me näeme teda ainult õlgadeni siis ma ei usu enam seda sellepärast et tavaliselt läheb ikka nii, et me vajame ikkagi kõike ja siis on meil vaja, et ta tuleb ja jookseb ja me näeme, jookseb üle tänava, mis iganes tuleb kõiki selliseid ootamatuid asju, mis tegelikult ongi nagu filmitöös kiirreageerimise puhul nagu väga vajalik, nii et ma nagu väga ei usu mingitesse momentidesse, kui teeme natukene lihtsamad, et me ei näe seda inimest, et mul on olnud selline väga raske juhus kui kõige vähem nagu kostüümi riietatud inimene, kes oli taustanäitleja ja lavastaja lihtsalt kutsus ta kõige kaugemast reast kusagilt välja suurde plaani keda siis nagu sõdurid vedasid mööda maad ja ma teadsin, et tal on all täiesti valed riided. Sellepärast et oli selline seda tüüpi inimene ei tahtnud ümber riietuda, tähtsand, seda mõtlesime ja olgu, sa oled sealse 250. inimene puu taga. Et sellist lootust enam mitte kunagi endale sea, et võib selline asi olla, sellepärast et lavastaja vaatab, vaatab, oi, väga huvitav ja võtab just täpselt selle inimene. Ja see on nagu selline saatus. Ja sellepärast ei ole mõtet üldse nagu mõeldagi, et teeme kuidagi, et me päriselt neid ei näe, nad võib-olla pingi taga või mingisuguse muu asjad, aga see mind ei lohuta mitte kunagi. Näitlejad on öelnud, et hea kostüüm ja hea Krimm loovad pool rolli, et kui sa ikka oled rõivastatud, kuid prints või kui sa oled rõivastatud kui kerjus, see annab sulle selle rollitunnetus. Olete nõus. Ja ma olen. Kus tihtipeale isegi näitleja ütleb, aa nüüd ma sain aru, kujunda, proovi teinud, aga kostüümi ei ole veel selga saanud, et selles mõttes kostüümid on jah, väga tähtis osa ja ja sellepärast ma ütlengi, see on ka väga tähtis osa selleks, et kostüüm oleks nagu mugav ja õigustaks kuidagi seda rolli. Ja näitleja saaks nagu sooritada oma töö selles mõttes talle kõike pakkuda seda, neid võimalusi. Kui sa neid ei paku, ei tule sellest ka rolli. Ja tegelaskujust olenevalt ei pea olema riie mugav, sest sageli inimene peab kandma ebamugavaid riideid, ta peab kandma räbalais, kõik oleneb sellest, kuhu eluda viib või kuhu ta satub oma eluteel, et see kõik on kunstniku teha, kui me näeme seda lugu laval või filmis. Nüüd tulles veel kord selle juurde, et teil on sattunud teele üsna palju niisuguseid eelmise sajandi keskpaiga ja teise poole film, et tuletame siin meelde neid sõjafilme 1944 siis soomlaste igitee, siis film Puhastus, Sofi Oksaneni romaani järgi võime võtta ka Peeter Simmi filmi Georg ja, ja kõik need, et siin on natuke genees seda ohtu, et vaatajate hulgas võib olla inimesi, kes neid aegu mäletavad ja nad kuidagi väga valuliselt tajuvad. Kui miski ei ole filmis või teatrilaval, nii nagu nad mäletavad. Kuigi mälu võib petta, et kas teil on tuldud kaebama, et või kurjustama, et miks te tegite nii, sest et ajaloosse ju oli teisiti. Ma ei ütleks, et otseselt väga kurjustatakse, muidugi on inimesi, kes üle maailma on selliseid inimesi, kes jälgivadki filmi otsivad, ainult vigu. Et see on täiesti selline kõigile teadaolev fakt. Aga mis ma ütleks, nagu ajaloolise täpsuse puhul on see, et, et seda peab kõike teadma. Seda peab kindlasti nagu ka läbi rääkima siis lavastajaga. Mis on meie lähtepunktid, milline on meie kunstiline taotlus, kas me taotleme üldse ajaloolist täpsust või lubame minna kunstiliselt õel ja võib-olla alati väga kaugele, aga miks ka mitte, võib-olla võib-olla see täiesti vabalt mingisugune kunstiline idee, miks me teeme ajaloolises filmi hoopis teises võtmes see on ikkagi alati filmitegijate oma otsustada, mismoodi see film nagu peaks välja paistma ja kui seal nähakse valesid asju, mis üldse ei kuulu. Ma arvan, et see ei saa olla nagu juhus, ega siis kõik ju teevad tööd ja leiavad, et et siis oli see vajalik selle filmi jaoks. Jah, aga midagi ei ole teha, vaatajas tekib vaadates niisugune ebakõla või et kui ma ühte asja ei usu, et kas ma siis kogu seda filmi lugu saan uskuda? Ma lihtsalt toon selle näite, et see spioonifilm O2, millega ja teie ei ole seotud kuskil leheartiklis, ma lugesin, et Saksa mundrid filmis olid liiga suur kunstiline üldistus. No ma ei tea, ma saan aru, et kunstnik kui looja on oma loomingus vaba aga kui palju peab kunstnik siiski publiku ootustega mitte maitse, aga ootustega arvestama? Ja mundrid on tõesti keeruline asi, tõesti. See on teatud selline kindel, rutiinne dokumentaalne, väga konkreetne. Seal ei saa nagu võib-olla liiga kunstiliseks minna. Muidugi üks asi kohe, et mis oli seal õigustatud vist kirjutatud ka artiklites ja kommentaarides. Et kui palju oli võimalusi, et ma kutsuks lihtsalt üles produtsente mõtlema selle peale, et kas me teeme sellest ajastust filmi, kui meil ei ole nii palju raha või, või jätame stseenid välja filmist, kui meil ei ole võimalik nagu korralikke mundreid sinna paigutada, sest alati jääb süüdi kostüümikunstnik? Mundrid ei ole võib-olla päriselt sellest materjalist ei ole õige märgistusega. Aga ega siis kunstnik ei ole ju noh, lihtsalt rumal, lihtsalt tal ei olegi neid võimalusi, seal ei antagi neid võimalusi, palun aga kuidagi hakkama. Kuidas saab reaalse dokumentaalse konkreetse asjaga hakkama, kui seda ei eksisteeri või sul ei ole seda olemas? Selleks tuleb ikkagi kulutada. Raha aga tänapäeval põhimõtteliselt on võimalik vastavatest firmadest tellida kõik, mis on vaja ükskõik, kas mingit mundrilisandid, kas kunstroosid rinda, printsessi kroonid pähe, kõik on olemas. Raha vaja. Ja just kõik on võimalik tellida. Jaa jaa, no ma isiklikult olen ka tellinud. Ja täiesti kõigi aurahadega täiesti õigete pagunite ja kõigega. Saab filmivõtted on läbi, oleneb filmiproduktsioonis, see on alati väga erinev, kas produktsioon võtab ja selle endale müüb need maha? Paneb kusagile tallele, oodates järgmist filmi, mis võib olla kunagi tule sellel teemal ja siis nad lihtsalt hävinevad. Nii et see on jah, võiks nii palju nagu tegelikult võib-olla. Kui see tööstus oleks nii suur, ütleme Eestis kui oleksin kunstnik, kes tegeleb ainult sõjafilmidega, siis oleks mõistlik lihtsalt omada oma vormide ladu. Ja sa oled kogu aeg nagu tegelikult töös, kui sul on olemas need kostüümid ja saad alati sõjafilme teha. Ja sõjafilmid on kindlasti üks teie teema, aga räägime, palun nüüd teie koostööst Skandinaavia, Islandi ja Hollandi filmilavastajatega see juba nimetatud saida Berg, ruut, temaga on teil äsja kaks koostööd, kus te olete olnud kostüümikunstnik, eks ole siis marjaparadiisis valmimisaasta 2019 ja Tove Janssoni, rääkimata lugu 2020, iseloomustage palun seda koostööd. Sai ta pelgalt on väga selline nõudlik. Samas on naiselikult hästi seemnega tundlik ja, ja selline võib-olla isegi mõneti pehme, mitte see, et annab järele millelegi, vaid ta suudab nagu protsessis olla vägasin leidlik ja, ja loominguline. Et see on väga tore joon ja üks asi, mis mulle tõesti nagu meeldib, kui ma nagu võrdlen nüüd neid tööprotsess ja siis kui kutsutakse nagu tegema seda tööd ja nagu saida Berg ratt on kutsunud, siis ta usaldab mind, ta teab, et ta saab selle, mis on temal vaja, võib-olla meil tekib vaidlusi, me arutame neid asju, võib-olla mõni minu idee ei sobi temaga, siis me leiame lihtsalt teise lahenduse. Kuid see usaldus on alati väga sümpaatne, sellepärast et siis sa saad anda ikkagi suhteliselt maksimumi oma töö eest, kui sa lihtsalt oled nagu käskude täitja. Mujal tundub, et siis alati nagu ei teki selles sellist sädet, ei teki sellist huvitavat koostööd. Samas kindlasti ei ole ka selline, et ma kujutan juba ette on tunda selline, et kui ei ole selliseid täielikku usaldust tiimis erinevate, siis nagu kunstigrupi liikmete vahel Te olete teinud ühe filmi Islandi produktsiooniga koostöös ja ühe koos Hollandiga. Ei hollandlased on olnud nagu mitme filmi juures nii Islandis olid, seal oli tehniline meeskond, oli Hollandist ja. On veel olnud ma mõne filmi puhul. Küsimuse kaugem eesmärk on see, et Ameerikast ja mujalt Euroopast vaadates Skandinaavia ja Soome film on nagu niisugune üks koolkond ühesuguse lähenemisega, neid käsitletakse justkui ühte tervikut. Kas see tegelikult on ka nii? Taani, Rootsi, Soome film? Ma pean ütlema, et Soome firma väga palju arenenud viimaste aastate jooksul tänu sellele, et need inimesed, kes tegelevad filmiga Soomes need on väga palju töötanud, välismaa, töötan palju Ameerikas, on seal õppinud, on töötanud Euroopas teistes riikides ja teiste produktsioonide juures ja selline koostööprojektides osalemine arendab väga palju. Arendab mind, arendab ükskõik keda, kes töötab meelse Tennetti filmis. Kui siin Ameerika film oli, mõni küsis, et kas minna, mõtlesin, loomulikult, mine, mine kasvõi nädalaks, et sa saad nagu natuke tunnetada sellist teistsugust suhtumist, teistsugust õhku, teistsugust töö tegemist võib olla. Ja ma peaks ütlema muidugi, et Taani on ikkagi väga kõrgel tasemel filminduses. Tanja on tõeliselt, see on nii tõusnud muidugi kogu Taani selline mingisugune selline kultuuriline taust ja kogu see disaini ja kunsti selline taust on juba iseenesest ajalooga. Ja võib-olla tänu sellele ongi see ja nende selline võib-olla ka ja inimlik siin. Positiivsus, kui rahva hoiak on, annab võib-olla sellele asjale palju juurde. Et võib-olla selline nokitsemine ja vingumine ja selline see vii kunagi nagu palju edasi. Tuleb ikkagi lahendada need küsimused alati töös, mis ette tulevad või probleemid. Ja kui on vaja, siis võib nendest rääkida hiljem, kui see töö on juba tehtud, aga mitte tööprotsessis. Kas Eestis on kombeks detailidesse takerduda? Perioodil vahest on jah, seda võib-olla liiga liiga palju. Enne kui me Eesti filmielu juurde läheme, küsin, on teil midagi rahvusvahelist tööd uut juba kokku lepitud? No midagi nagu on, aga sellest on natuke vara rääkida, et ma vist isegi ei saa ega, ega ei taha sellest rääkida, praegu. Läheme siis teie koostöö juurde eesti filmi lavastajatega, et te olete teinud Peeter Simmiga kaks filmi Elmo Nüganeni kah kaks filmi, Andres Puustusmaaga kolm filmi. Kas see ongi nii, et kui lavastaja tunneb režissöörid tal ühe kunstnikuga nagu klapib ja on sarnane nägemus, et siis igasuguste uute erimeelsuste vältimiseks koostatakse meeskond nii nagu varasemalt see on ennast õigustanud? Ütleme, et tegelikult on seal nagu erinevad võimalused, et kas lavastaja valib kunstniku või seda võib valida ka produktsioon, siis produktsioon valib ka lavastaja. Nii et seal võivad olla täiesti erinevat teed, kuidas jõuda nagu ühe või teise projektini. Nii et need pakkumised tehakse võib-olla produktsioon pakub välja kolm kunstnikku. Nad kohtuvad lavastajaga, lavastaja näeb, otsustab intervjuul, kes teile sobib selle antud teema puhul kõige rohkem. Intervjuu on see, mis otsustab või kunstniku varasemat tööd. See oleneb vist lavastajast, mis talle on tähtsam kas otsene kontakt inimesega või siis lihtsalt ütleme see dokument, mida ta näeb. Mõlemad on võrdselt tähtsad, ma arvan, sellest inimlik kontakt on ka väga tähtis, et kas sa suudad need kuud koos töötada. Kas sobib sulle? Inimlikult? See võib olla väga erinev seal filmis on selles mõttes väga hea, et inimesed ei tule kokku aastateks ja istu ühes büroos. Selle aja me tuleme kokku. Ja kahe-kolme kuu nelja kuu pärast jookseb laiali ja teeme järgmisi projekte. Tuleb jälle uus meeskond ja teeme jälle uut asja. Nii et alati on uus teema ja uus meeskond, mis siis, et kohtame ka vanu tuttavaid, sõpru, võib-olla mitte alati kõige paremaid sõpru. Aga, aga see ongi töö ja see on selles mõttes tunduvalt lihtsam isegi töötada, mitte võib-olla sulle kõige sobivam inimesega. Kui sa pead seda tegema. Eesti filmimaailmas liigub ringi niisugune lugu, et oli kordeks filmirežissöör, kes välisvõtteks lasi vana taluma ehitada ühele poole mäeküljele ja siis ta lasi selle maha lammutada ja ehitada teisele poole mäeküljele. Ja siis ka see ei meeldinud ja siis lõhuti seegi maha ja ehitati jälle sinna, kus ta alguses oli. Mida te teete režissööriga, kes ise ka ei tea, mida ta tahab või ei ole teid elu sellisega kokku viinud? Jah, võib-olla väiksemates asjades ikka on kokku viinud ka selliste režissööridega, aga ma arvan, et üks tähtsamaid asju on see eeltöö. Et kas minul on oma nägemus asjast, kas ma suudan seda selgeks teha režissöörile miks ma just teen nii või teistmoodi, kui me leiame neid, otsime neid lahendusi ja erinevaid kompromisse, see oli see sama nagu vee peal selle filmiga, kui ma otsisin Eestis erinevates kohtades erinevaid asulaid, külasid, nahk, pidid olema teatud tingimused, mida ma visuaalselt tahtsin näha või mida me olime kokkulepe, mida peab nägema ja ja tegelikult mida stsenaariumis kirjutatud. Ja see ongi alati see lahenduste otsimine ja kui sa oled nagu selles mõttes kindel selles ja see ongi see koostöömoment, et kui me tabame, mõtleme väga sarnased või see meie arutelu käigus meie mõtted jooksevad, võib olla üheks ühiseks ideeks siis sealt sünnibki, ma arvan, kõige parem töö. See on ideaalvariant, aga eks seesugust, kuivõrd nii lavastaja kui suured isiksused, suured egod, eks niisugust titaanide heitlus tuleb ka võib-olla võtteplatsil ette. Tuleb loomulikult, alati ma arvan, seal tuleb igal pool seda, et ja muidugi see kunstiline heitlus ja kunstiinimeste võib-olla selline tundlikkus. Ja, ja nende ideede, võib-olla kõrvaleheitmine ja mingite teiste ideede pealesurumine on alati väga raske. Et see ongi see küsimus, et kui palju, kui kindel sa oled oma ideedes ja ja kuidas sa suudad neid tõestada. Kaja loodimisel on teatri-filmi- ja telekunstnik Eugen Tamberg. Te lõpetasite ERKI hoopis graafikuna. Miks te graafikasse astusite? No see on, see on väga hea küsimus ja väga lihtne vastus, sellepärast et kui ma vaatasin programme mida sel ajal õpetati, siis graafika tundus kateeder kõige põhjalikum, see oli kõige rohkem aineid. Ja kõige võib-olla harivamad, kõige huvitavamad, hästi palju töid oli vaja teha nagu võrreldes. Mulle meeldis, vaatasin tegelikult stsenograafide programme ja need tundusid mulle liiga igavad. Et mulle tundus ta vajan nagu midagi enamat veel veel juurde. Ja sellepärast ma nagu valisingi tegelikult graafika, et oleks mul selline suurem, ütleme selline visuaalkunsti õppimise võimalus. Läks umbes 10 aastat, kui te läksite tööle Eesti televisiooni kunstnikuks. Kohe pärast lõpetamist. Ma tegelikult tegin nii, et ma sain kunstifondi vaba diplominõukogude ajal, mis oli tegelikult nii suure väärtusega. Ja Ma vahetasin oma kursusekaaslasega selle ära, sest tema sai televisiooni. Ja mina tahtsin veel nagu saada veel rohkem õppida midagi. Kõik see film ja teater ja kogu selline. See maailm nagu oli väga huvitav minu jaoks ja alati on olnud nagu huvitav. Siis mitte õppida seda kunstiinstituudi stsenograafia kateedris, vaid õppida ilus televisioonis ja Ostankinosse Moskvasse. Te läksite täiendõppele 86. aastal. Mida see teile õpetas? No ma ei ütleks, et see oleks olnud võib-olla väga selline tõelised vajalik, aga sel ajal oli nagu selline nõue pigem sellepärast, et ma sain siis nagu televisiooni peakunstnikuks ja siis oli vaja lihtsalt rohkem nagu mingisuguseid selliseid läbida etappe. Küllap, ja eriti nüüd, kui ma ei olnud nagu mingit erakondade või selles mõttes liige, siis oli vaja mingist teisi pabereid sinna juurde võib-olla saada, aga ma ei oska öelda, võib-olla päris seda tausta, sest teatud mõttes mind saadeti televisiooni poolt, mitte ma ei läinud nagu ise. See kaheksakümnendad aastad, see oli see aeg, kui Eesti televisioonis tihti veel telelavastusi. Ja neid lõppesid ära nagu palju muudki meie kultuurielus siis kui tuli Eesti kroon ja kui oli väga vähe raha Ja siis ma olin juba lahkunud televisioonis selles mõttes, et televisioonis läksin ära, kui ma õppisin selle, mis ma nagu tahtsin ja vajasin täiesti kristlikust seisukohast oma isiklikuks arenguks. Ja tahtsin nagu minna edasi sest mulle kuidagi tundus, et televisioon on ennast ammendanud jaoks. Sel ajal Tere, lavastused on lõppenud, nende asemel on meil nüüd teleseriaalid ja ka teie kontos on kaks seriaali. Üks on siis Andres Puustusmaa lavastatud mustad lesed ja teine oli siis Eesti vabariik 100 raames lavastatud teleseriaal hetk ajaloost, see on siis aastast 2018. Mille poolest erineb teleseriaal telelavastusest, kui kunstniku pilgu läbi vaadata? No ma mõtlen lihtsalt seda, et seriaal on ikkagi väga selline kiire, iga päev on mingisugused uued väljakutsed. Ja võimalused on suhteliselt nagu kasinad seriaalide tegemise puhul kunstnikul. Ja ma arvan, see on üks väga hea õppelava noortele et õppida üleüldse nagu selles mõttes filmi tegemist. Kuigi ma ise arvan seda, et mulle väga meeldiks, kui seriaalide tegijaid ja filmitegijad oleksid erinevad inimesed. Sellepärast et sealt tulevad mingisugused sellised teistsugused lähenemised kes seriaalist tuleb, tihtipeale püüab hästi lihtsalt hakkama saada. Ei süvene asjadesse, on pealiskaudne ja kuna seriaal lihtsalt nõuab väga kiiret nagu reaktsiooni, siis filmis sa pead ikkagi tunduvalt rohkem nagu läbi mõtlema ja kaaluma kõik detailid detailideni välja. Tähendab ajafaktor on see, miks te saate ühte riiulisse panna kokku filmi- ja teatrikunstniku aga sinnasamasse riiulisse te ei saaks panna seriaali kunstniku, et film ja teater nõuavad nii palju pühendumist läbi mõtlemist, aega, ressurssi, mida seriaali tegemise ajal kunagi ei ole. Ja ma arvan küll. Aga räägime teie teatritöödest. Just sel nädalal esietendus Vanemuises üks peredraama, kus te olite kunstnik, te pidite looma miljöö aitama kostüümidega kaasa karakteritel, mille poolest see töö oli huvitav? Huvitav oli selle poolest, et see oli selline hästi klassikaline peredraama tõesti, et võib-olla ei olegi nii palju selliseid valmis kirjutatud kuulsaid, seda ei ole kunagi lavastatud Eestis varem. Et oli Ameerika tausta ameerika näitekirjanik ja, ja samas. Teema mis oli nagu tegelikult kõige tähtsam, selle puhul see teema, emotsioon, see, mis see pinge, mis sünnib laval inimeste vahel. Ilma tuld, sahhimata ja ilma suurte efektideta võttis hingeline trauma, hingeline draama, hingeline suhtlus, erinevad karakterid. Sellepärast mulle tundus, et see kujundas ei tohiks olla nii domineeriv üle näitlejate näitlejad tuleksid välja nende suhtlus. Mu mõte oligi, et luua siis nende tasand, selline lihtne inimlik maailm mille taustal on siis unelmad. Kas see ongi 21. sajandi alguse stsenograafia niisugune juhtivsuund, et lavalage siin samal nädalal esietendus linnateatris ühe prantsuse lavastaja tükk õed mille tutvustuses oli niisugune lause, et lava on suhteliselt lage, et näitlejatöö pääseks mõjule. Kas see on mingi niisugune uus suund, mis on nüüd tegelikult võib-olla juba rohkem kui 10 aastat teatrites, et see black box lava lage ja see kõik, mis toimub lisaks näitlejate mängule see kujutlusvõime peab vaataja peas endas tekkima? Ma arvan, et see oleneb alati materjalist, see on nagu tähtsam, kui on vajalik mingisugune taust nagu ma tegelikult lõin, seal tausta siiski ei olnud. Absoluutselt olematu, seal oli ikkagi taust, mis toetas võib-olla sõjanäitlejate emotsiooni aga ta ei pruugi olla, sellepärast ta võib-olla veel minimalistliku, kui seda tõesti ei ole vaja, sellepärast et liigseid asju ei ole mõtet lavale tuua. Siis saab näitleja ja nende omavaheline dialooge, karakteri areng saab vaatajalt rohkem tähelepanu. Ja kindlasti ja kes on olnud teie stsenograafia õpetajad, võib-olla mitte nüüd nii staatuses, kes aga, aga lihtsalt, kelle pealt te olete rohkem õppinud? Oi kui raske. Väga raske küsimus. Ma olen püüdnud mulle tundub, et nagu õppida, olen püüdnud õppida igalt poolt, tegelikult jälginud võib olla. Nii teatrit ma arvan ka filmis nii palju enne teinud asju. Ja üks väga huvitav moment on muidugi see, mida ma olen, oleks nagu tahtnud teha. Tegelikult ja olen mõelnud ja oodanud seda momenti, et tahaks teha ooperit. Et see on selline, mulle tundub siinne kunstide kontsentratsioon, mis selles jätkab seepeale selle lisaksin veel muusika. Ja Ma arvan, et Metropolitan Opera need ülekanded, ma olen käinud ka ise seal kohapeal vaatamas. Et see on alati väga huvitav, nende suurejooneline siin lavatehnika ja lavavõimalused ja see on hästi põnev. Ja mulle meeldib ka see ülekannetes vaadata seda Meti neid ülekandeid ooperist, kui näidatakse vaheajal kogu seda lava sügavust ja kõikeseni konstruktsioone seal, et see on alati põnev, et kõik jooksevad laiali, kohvi jooma ja mina püüan, naudin seda, mida ma näen veel peale selle vahepeal peale muusikat näen ka seda lavatagust. Need on mõnikord näidanud, mäletan Wagneri ooperi raini kuld puhul, mismoodi need kulda val, vaat nümfidorid tõstetud mingite konstruktsioonidega pealae alla ja ja ma mõtlesin, et kuidas nad küll selles kõrguses ja kuidagi niimoodi pool upakile laulda saavad, aga, aga see tehnika, mis tänapäeval teatrites on, et see on kujuteldamatu seda nagu ei vaatajana ei oskaks aimata, mis seal taga kõik on. Jah, ma ütleks, et küll parimates teatrites alati seda nagu ei saavuta selles mõttes, et mul oli nagu praegusel ka natukene selline tagasilöök, et, et kõike nagu ei saanud tehniliselt just sellisena, nagu oleks tahtnud teha sellesama esietenduse puhul, aga aga ootame paremaid aegu, et tehnika areneb ja selles mõttes kõik on võimalik, lihtsalt see on iseenesest tunduvat nagu kallim ja ta võib-olla ei mahu lihtsalt sinna eelarvesse. Kogu see mõte Missuguse ajast ooper teile endale kõige südamelähedasem on või on see piini ooper või on see Itaalia ooper? Ma arvan, et Itaalia murran mingid onnid setti ja mulle meeldib muidugi Wagner ka väga, suudan nagu kõik tunnid olla nagu elevil. See on minu jaoks nagu selline muusika, mida ma võin kuulata lõpututest. Aga vaat siin on see nüanss, et kui kutsutakse külalislavastaja kasvõi meie rahvusooperisse, siis ta tuleb koos oma kunstnikuga. Paraku. Ja tihti on nii, jah, muidugi, ega, ega see ongi, et emale on, on olnud mingisuguseid kokkupuutepunkte, mingeid hetki, kui on olema, mida midagi nagu kellegagi nagu rääkinud lavastajatega, aga see kõik on jäänud kas selle projektilised, mitte kaasamisse või, või on see projekt lihtsalt ära jäänud. Nii et noh, elu on erinev, ega siis kõik ei saagi. Ma olen iseenesest niigi nagu rahul sellega, mis ma olen nagu saanud teha, et ma nagu isegi mõtlesime, oleme ühes intervjuus maininud, et tekkis nagu piinlik olukord, kui ma tegin nagu järjest selliseid Soome ajaloo jaoks nii tähtsate naispersoonide erinevaid persoone, küll erinevaid filme. Et nagu oleks käinud naaberriigis siin röövimas kuidagi neid, et kolm sellist tuntud neile tuntud naist ja osa neist ka maailmas muidugi. Või te olete, ma arvan, selle töö täiesti auga välja teeninud, pean siinkohal silmas siis Soome filmiauhinda jussi, mida filmi igiteest kunstniku jussi sai ju meie Kalju Kivi ja teie olite nomineeritud sellele auhinnale kui kostüümikunstnik, nii et sealt teie rahvusvaheline tähelendi Valgas. Ja ma arvan küll, et see oli väga tähtis, selline üks asi on muidugi väga oluline, eriti nagu maailmas on just need nominatsioonid ja see selline tähelepanu suunatud nagu konkreetne, siis on ka tööpakkumisi ja huvi palju suurem. Kindlasti. Kuivõrd ma ei kuulnud teie käest, keda te oma õpetajaks stsenograafia peate, siis vaatame, kuidas te hindate nooremat põlvkonda, sest eks niisugune põlvkondade vahetus on ju olnud siin üsna tuntage sügav ja ma saan aru, et viimaste aastate täht, lavakunstnik lavastuste kunstilise poole eest vastutaja on Kristjan suits, olete sattunud vaatama tema kujundatud lavastusi. Ja ikka loomulikult ma ikka külastan teatrit ja vaatan hea meelega teiste teatrite erinevate teatrite lavastusi ja ka erinevate kunstnike tead lavastuse loomulikult. Ja alati pakub huvi ka mida keegi teine kolleeg nagu teeb. Te olete teinud koostööd päris noort ja algajate lavastajate ja näitlejatega, pean siin silmas 28. lavakunstikooli lennu lõpetajaid ja, ja paide teatrit ja kas see on niisugune omavaheline usaldus või nad lihtsalt paluvad, et tuleb keegi vanem väga kogenud kunstnik ja, ja võib-olla silub mõned mõned niisugused konarused, mis lavastuses võib-olla tekivad, millel see koostöö. Ja see meeskonnavaim põhineb, kui me räägime teiega koostööst ikka mitu põlvkonda nooremate teatritegijatega. Ega see alati ei ole üldse nagu oluline see vanus võib-olla lihtsalt ma arvan, et pigem on see materjal, kas see pakub midagi, kas on huvitav ja võib-olla lavastamise käik või need ideed, mis kaasnevad selle ühe või teise lavastusega? Mul on nagu väga meeldinud Johan Elmi valikud, mis ta on teinud materjali suhtes kuna ta ise kirjutab ka veel näidendeid ja mida ta võiks ka veel rohkem teha, aga head valikud on hästi huvitavad ja noore inimese kohta nad väga kuidagi küpse inimese valikud, et mul on hea meel, et hakkama saab, sest noh tegelikult võiks ju arvata, et noor inimene ei saagi selliste elu suurte probleemide lahkamisega hakkama, aga tal on siiamaani läinud nagu vist hästi. Eks õnne peab ka natuke olema, kindlasti peab olema. Teie Eugen Tamberg kuulusid tänavu aasta sellesse komisjoni, kes valis välja Veiko Õun puufilmi viimased kandideerima võõrkeelse Oscari auhinnale. Ja samal ajal me teame, et Soome valis selleks filmiks võõrkeelsele Oscarile Tove Janssoni, rääkimata loo, nii et te ise valisite nii-öelda oma filmile Tove Janssoni luule konkurendi Eestist välja. Mis te arvate, kes sellest heitlusest võitjana väljub? Ma arvan, et filmid on täiesti kategooriliselt hästi erinevad, väga erinevad filmid. Viimased on mulle hästi, meeldis ka väga teistsugune mulle tõeliselt meediasse Filma. Ma ei ole kuidagi nagu eelhäälestatud, aga ta ületas igasugused ootused. Sest ta oli nii nii ehe ja nii nii hea film, just täpselt nagu mida ma olen, nagu ootan, ütleme maailmast selliseid filme ja need on mitte palju. Kas te võite veel täpsemalt öelda, mis peab selles filmis olema ja mida seal ei tohi olla, et ta Teile kui eriala inimesele meeldiks? Ma arvan, filmis peab olema hästi palju sellist vabadust, vabadust näidata mingisugust lugu, kus vaataja saab ise nagu kaasa minna ja ka kaasa mõelda sellega, et ta ei ole nagu tot liiga kindlasse kammitsas näitlejameisterlikkus ja see näitleja võimalus mängida ja selles mõttes seda, seda ehedust nagu selles mõttes mängus, et ta ei ole ülemäära kuidagi. Dresseeritud selles mõttes ma mõtlengi seda vabadust, ta on vaba kulgema, vaba mõtlema, hingama olema. Tuulega võrreldes on tuue on konkreetne lugu lihtsalt ühe tuntud inimese elust teatud ajajärgust tema elus ja tema loomingust või siis sellest, kuidas sai alguse tema üle maailma tuntud looming. Mida teile soovida, Eugen Tamberg, kas veel rohkem tööd, vähem töödega, huvitavamaid, produktsioone, suuremaid eelarveid? Ma arvan, et mind huvitavad nagu huvitavat tööd pigem. Ja mitte rohkem, vaid püüaks nagu püsida ikkagi peale tööga selline adekvaatne ja terve ja see on, ma arvan, väga tähtis inimesena olemisel. Ja kui on huvitavat tööd, siis on ainult veel rohkem õnne. Aitäh Eugen Tamberg pika intervjuu eest ja ma loodan, et meie tund aega vestlust ärgitab teatrikülastajate filmivaatajad pisut tähelepanelikumalt jälgima seda, missuguses ümbruses näitlejad oma rolle loovad. Missugust miljööd õhustiku meile, filmi linalt näidatakse. Jäetne, märkaksime filmikunstnike tööd. Aitäh. Aitäh teile. See oli tänane kajalood, saatejuht Kaja Kärner ja sel aastal on meil veel mõnigi saatekülaline siia oodata, niiet jääme kuulmiseni.