Head kuulajad, meie saade on eetris päevavalguse mõttes kõige pimedamal ajal just enne toomapäeva Justina talvist pööripäeva. Kui päev ei olegi rohkem kui kuus tundi pikk ja see on aeg etendada niisugust laulumängu nagu nõsuk, rõõmu, mõrsja, mille on meile laiemalt tuttavaks teinud võru keele ja kultuuri, edasikandja ja eesseisja, Kauksi Ülle, tere Gabriele. Kuidas see laulumäng käib? See on üks väga vana mäng ja seal on siis kirjutatud rahvalauluraamatus, et see on Talsi pühi, Ilo ehk see on siis nende vanasti ei olnud ju jõul, oli siis Talsi pühi ja taliharjapäev ja natukene teine ajaarvamine, mis on ka praegu tegelikult täitsa olemas. Ja poolt on siis mäng niimoodi, et on üks neiu ja tema ümber on siis neiud ja naised ringis ja on suur rätik selline noh, nagu vanasti kanti sellised kirjud rätikud ja siis koor hakkab laulma, et koole, kurba mõrsja, sure ära, kurb mõrsja. Sinu ema suri ja siis neiu vajub järjest madalamale. Sinu isa suri, sinu ristiema suri, sinu ristiisa suri, sinu vend suri, sinu õde suri ja siis on lõpuks, et kui öeldakse, et kuulikorke kosilane, kas sinu peig suri, siis ta täiesti vajub nagu transis vastu maad ja siis meloodia nagu muutub ja siis eeslaulja hakkab laulma sihukese täiesti teistsuguse tunnetuse ja tämbriga, et et rõõmu mõrsja, et juba su ema elab juba, su isa elab juba, su õde elab, laulab siis nad kõik läbi ja siis, kui ütleb, et ja Eluhkorge kosilane siis tüdruk hakkab siis tantsima seal keskel, et on nagu siis tõusnud üles ja siis folkloristid on seda tõlgendanud siis niimoodi, et see on ühelt poolt siis selline nagu inimese elu. Et võib-olla siis kõik nagu looduses, et kõik nagu sügisel läheb niimoodi talveks ja siis kevadel kõik ärkab üles. Aga et seal nagu päikesest, et kuidas siis päikene jääb järjest väiksemaks ja väiksemaks, väiksemaks kaob ära ja kuidas siis kolm päeva päikene on oma pesas. Ja kuidas siis sealt kolm päeva siis muistne inimene, kui ta oli seal täielikus pimeduses ja siis ei olnud ju elektrit ega internetti ega raadiot, ei kujuta seda hästi ette. Et, et mitte midagi ei ole ja, ja külm on ka ja suitsutare on suitsune või onnikene, kus vanasti elati ja ja siis päikest enam mitu päeva ei ole ja ta muudkui kaob ja kui raske on siis uskuda, et ta tõuseb üks kord uuesti. Ja siis see kolme päeva pärast, siis sai teha nagu uue, tule sinna Leesse ja, ja siis päike hakkas jällegi kasvama, et see on selline nagu kõik need vanad laulud ja vanad jutud, et need kõik on nagu noh, tegelikult nad on hästi realistlikud, aga kuna aeg on meil nii palju muutunud, siis tunduvad natsirealistlikud. Aga see on ometi niisugune hästi hinge toitev laulumäng või võime öelda ka, et rituaal, et selles mõttes, et nagu aitab sellest üle saada ja, ja meelitame päikese, sellest pimeduse pesast välja, kus ta kolm päeva on jah, et me oleme seda teinud siis oma Mukurnulga naiste leelokooriga ja ma ütlen, et varasematel talvedel ennegi tiini olid just talvel need sellised, kus saamised meie siis ühe laulu naise, sellise vanaaegse ahjuga majas, et kus kõik siis võitlesid selle kuumema koha pärast seal vana Leso peal ja siis kuidas siis kõik tulid, noh ja siis hakati laulma, räägiti, juttusid ja kuidas need olid selline väga, väga selline toitev, hinge toitev kokkutulemine, nüüd viimased talved, me ei ole niimoodi saanud kokku, et oleme pigem nagu mõned matkad teinud ja ka nüüd on plaanis matk. Ülle, millest sa ise toitu saad ja jõudu ammutad nendel päevadel, mis siin on olnud peaaegu terve novembrikuu, niisugune sombune ja päikest ei ole ja tundub, et justkui taevas vajutab inimesega maadligi, madalaks. No ütleme, et kevadel olin ma lausa rõõmus, et Ta oli niimoodi selline järelemõtlemise koristamise ja aeg, sest meie oleme ju maal ja ja meil ruumi on ja loodust on ja pood veel töötas ja et ma hirmutasin ikka oma teismelist poega, et see ei ole siin midagi, aga vaata, kui internet raha võetakse. Et siis on tõeline Liinat praegu ameeriklast, poolak siin mängitav mänge. Aga, aga sügisel ütleme niimoodi, et siis ikka tuleb tõesti sinna ahju tuli teha, elav tuli on kindlasti üks selline, sellest ma olen ka kirjutanud, et elav tuli lihtsalt peab vahepeal olema, et kui kodus ei ole kamina või ahjuvõimalus, siis peab vahepeal minema seda tuld kuhugi tegema, lihtsalt et see on üks selline asi, mis meid seob täiesti inimkonna selle algusega, kus oli juba kus ennast soojendada. Ja Mulle nagu meeldib, et kuidas ma toime tulen, on see vaheldus. Teen ajalehte, kirjutan oma raamatuid, suviti on täiesti, sel aastal oli väga tihe giiditöö, väga palju rahvast käis ja päevad olid nii pikad, et, et õhtul olid jalad nagu Alt tallad ümmargused, täitsa. Aga aga see vaheldus, et näiteks kui enam ei jõudnud midagi kirjutada ega trükkida ja raamatuid on alati rohkem, kui lugeda jõuab siis eile ja üleeile näiteks isin pakutrükis rätikuid ja siidlint, et ja siis mees tegi graveeris siis kirsiõied ja siis tegime need kirsiõitega sellised rätikud ja siidlindid rahvariiete juurde. Ja tema tegi siis ka veel kirssidega kõrvarõngad. Ja lõpuks tegime veel koos laulu setu keeles vihja verre vehk, kirsipunane, nii et meil on õnneks loominguline perekond ja teeme siis laulusid ja tegime ansambli Baba ja ka. Ja siis terve kevad me saime siis harjutada, kuna ansamblis ongi ainult kaks liiget. Helilooja, solist Evaria ja siis kaasa laulja sõnade autor, mina. Ühesõnaga sa juba pahutasid ukse sellesse ateljeesse, mis teil kahe peal on, et seda pakutrükki. Sa õppisid hiljem elus juurde, et see ei ole sul lapsepõlvest? Ei ole, tähendab, lapsepõlves kartulid Kikkagi Rõuge koolis ka ära tehti. Aga selle pakutrükiga oli niimoodi, et ma töötasin päris kaua üle 10 aasta Tartus fennougri, heas soome-ugri rahvaste sõpruse organisatsioonis sealt nüüd on mul jäänud ka nagu sõpru läbi elu niimoodi, et väga lähedasi inimesi, keda küll nüüd jällegi ei näe, saab ainult vahel meili saata. Aga siis näiteks komidellija ja karjalastel ja on siis pakutrükis rahvariided, Saraphanid ja ma seal nägin seda ja siis ma hakkasin seda nagu kuidagi ütleme, ihalema või et noh, et saaks, et kuidas seda ometi tehakse. Siis setomaal giidikoolitusel käies rahvarõivastega lähemalt tutvudes avastasin, et ka setomaal on pühase linikuid ja ja meeste pükstele kaunistusi trükitud ja põlesid varasematel aastatel ja siidlint rätikuid on ka selles tehnikas tehtud. Et seda siis õpiti siis naabrusesse Venemaa külade käest, aga ma jõudsin ikkagi vanemaid inimesi küsitludesse selleni, et ka meil on olnud too soost need pakutrükimeistrid olemas. Aga noh, nii palju materjali nagu Peipsi-äärsed ei ole ma jõudnud koguda ja ühesõnaga, et ma olen rohkem seda praktikat teinud. Ja siis ikkagi mõtlesin, et kuidas siis saab. Aga siis tuli Võrus üks kursus avatud ateljeest, kus õpetati siis kontaktmeetodil pakutrükki ja mul õnnestus oma kaasa siis sinna kaasa meelitada, sest kuna ta graveerib, sõlgesid sisse karaveerika puud ja siht Talle hakkas ka see asi meeldima ja siis see on selline nagu, mida me koos teeme, tema graveerib trükipakku mustrid ja siis noh, mina põhiliselt trükin ja me teeme ka õpitubasid. See on minu jaoks looming, sest kirjutamise ja, ja maaelu kõrvalt ja giiditöö kõrvalt ma ei jõua selliseid mahukamaid käsitöid teha, kuigi ma käisin kaks korda pikka seto käsid kursus ära, et põhimõtteliselt ma oskan kangast vööd teha, aga aga ma pidin valima siis midagi sellist, mida ma jaksan teha. Pakut trükiga. Sa teed neid pikki siidilinti ja rahvarõivaste juurde, aga sa teed kada p. Tapeete tapeete teeb Evar, mina hoian ainult otsast kinni, et täpselt saaks. Aga, ja me teeme siiditrükis tapeete näiteks selles vabaõhumuuseumi selles Haapsalust pärit talus. Ma ei mäletagi, mis ta nüüd oli. Et seal on härjapea ja härjapea talus ja näitab Peeter on eesti rahvast näinud seriaalis tuulepealne maa, sellepärast et peategelase kodu on seal. See oli hästi lustakas lugu, mõtlesime lapsega filmi, kui sa just oli tulnud ja siis tahan, et seal on ju see Evari tehtud tapeet, aga kuna ta selle tegi, et me tegime ju koos seda härjapea talu tapeti, kuna ta selle jõudis. Et mis jama see on, siis äkki tabasin. Nojah, et see on ju Läänemaa talu, et nad filmivad sealt alguse. Mõte oli tõesti huvitav, kuidas ma ei tea. Ühesõnaga, sa kirjutad nii nagu ikka luulet elu ees ja võib-olla näidendeid ka praegu on midagi käsil, näidendit on mul mõned, mis ei ole veel lavastatud, on mul käsikirjas ja siis on mõned, mis on sellises olekus, kus, mille jaoks materjal koguneb ja siis, kui leidub mingise esimene seened, siis tuleb nagu varrukast, et mul paar tükki on niimoodi, sellises olekus. Küll see oli üks õnnelik kombinatsioon, kui te kõik kokku saite, sina, Marje Metsur, Merle Jääger, aima otse, tulid kõik need näidendid Peko ja Taarka ja tarkas tuli film, et see vist ikka väga palju oleneb ka nendest inimestest, kes su teele õigel ajal saadetakse. Ütleme niimoodi, et nende teatri puhul ma tõesti pean kiitma Ain Mäeotsa selle pärast, tema on inimene, kes suudab, kui panna väga hea seltskonna, ta leiab hea kunstniku tõesti, pisar tuleb silma, kui meenutan Iir Hermeliin iga koostööd, et kuidas neid kujundusi tegi ja kui südamega, kui põhjalikult ta kõike uuris ja kõigile helistas ja et saada võimalikult ikkagi hea asi ja ja, ja siis kõik need näitlejad alati valiti parimad, kes said vähegi ja et selles mõttes ütles, et nende näidendite puhul, et noh, üks asi on kirjutada ja kirjutamise puhul ma elan ka ikka nii sisse, et vahepeal pisar jookseb. Aga, aga just, et see kõik elavaks teha ja seda elavana näha ja see on tegelikult väga-väga tore, et mulle põhimõtteliselt põhimõtteliselt mulle meeldib näidendeid kirjutada. Aga see lihtsalt siis vajab inimesi, kes need uuesti lavale paneb, sest kui ma nüüd õigesti aru saan, siin on natukene vahet Tolnud tarkastel. Jah, see on, et, et kuidas telliks takse ET Obinitsa näidend oli ka 2015 2016, see oli siis selle pere lugu kelle majas on galerii ja suguvõsa käis ise ka vaatamas ja neile väga meeldis ja me oleme nendega nagu sõbrad nende järeltulijatega. Eks see rahvapärimus, kõik need laulumängud ja kõik need legendid tud ja perekondade lood, need on ka sinu loomingut toitnud, ikka tähendab kuskilgi 2013 2014. Ma kirjutasin siis järjest kolm mingit sajaleheküljelist näidendit, et üks oli siis see Obinitsa, mis lavale jõudis. Ühe ma tegin siis oma sünnikoha rõuge jaoks aga siis vald kokku ja tellinud inimesed ei tööta seal enam ja, ja see rõuge, näidend, see ei ole veel lavastatud, et see on praegu seal veel lavastama. Ja siis kolmas oli siis mulkide tellimusel Ene Saar, siis tellis minu käest selle puru liisuloo. Et see oli ka üks väga võimas rahvalaulik, kes vääriks kindlasti mingit filmi mulkidel. Noh, nad tõlkisid selle küll eesti keelde suures osas ja lühendasid, aga paar tegelast mängisid ikkagi oma keeles ja tegelikult ta ikkagi nagu jõudis lavale ja ja ma tõesti sõbrunesime seal selle peategelasega neiu, kes oli Paistu päritolu ja oligi kodukanti tagasi tulnud ja oligi muusik ja siis mängis seda noort puru Liisut ja see oli ka üks väga vahva elamus, aga selle jaoks ma töötasin läbi siis kõik selle kättesaadava mulgi koduloomaterjali ja lauluma reli Rõuge kihelkonnas siis kõik need Rõuge asjad, mida ma kätte sain, nii koduloolised kui ilukirjanduslikud sisse Obinitsa suguvõsa ja see kõik oli noh ja, ja kõigi tegevus toimus mingi 100 aasta jooksul. Ja see, millest meie rahvas ikka läbi on tulnud, noh, tähendab, et meie pärimuse mälu ulatub kuhugi sinna Põhjasõja aega, aga mõnedes vanades lauludes on mälu, mis ulatub tegelikult veel kaugemale seto lauludes, ankreed, koera Koonlased ikka on ka sees ja et nagu mongoli vallutused ja nii edasi ja nii edasi, et must mees, kes tuleb kuskiltki valikust ja, ja nii edasi ja nii edasi, et tegelikult mida rohkem seda uurida, seda sügavam see kõik on. Ja praegu noh, mul ikka natuke plaane on, et, et kui ma olen eluaeg selle vastu huvi tundnud ja ja seda uurinud, et midagi peaks veel sellel alal tegema, kindlasti kindlasti kas ei olegi nii, et mida rängem õnnetus kannab ja ülekohus, seda kauem see rahva mälus seisab, seda küll. Aga ma ütlen, et mina olen ka üks selline selline kirjanik kindlasti, et kui on sellised raskemad ja vaesemad ajad, et siis mind loetakse palju rohkem, et ma lihtsalt olen sinna kuidagi sisse elanud ja ja nagu ajalooliselt vaatan neid asju ja selles mõttes, kas on, on kuidagi, ma tunnen nagu endal mingit sellist kohustust, et et ma ikkagi kirjutan maalehte lugusid ja ja ma kirjutan oma luuletusi ja ma postitan neid ka internetti ja et olla kuidagi ka niimoodi noh mingis mõttes optimistlik, et, et me saame kõigest üle, sellepärast et ma lihtsalt tunnen seda nii lähedalt, et, et ma, ma olen iga päev õnnelik, et mul on saapad ja ma ei pea pasteldega seal novembri pori sukerdama. Ja vaat see lehekülg seal Maalehes, kus sa kirjutad vist kas iga kahe kuu tagant siis kui tellitakse just see on lehekülg, mida ma mitte kunagi jäta lugemata. Sa alustad oma juttu ikka sealt soo servalt ja siis mõnikord porgandipeenrast, kuidas sa lähedaselt porgandeid võtma, aga siis kuidagi tasapisi liigub jutt ikkagi sinna, et inimesed elavad üle jõu ja lapsed peavad juba väga varakult ise oma eluga hakkama saama, sest et vanemad käivad tööl ja neil on nii kole vähe aega. Et me peame kogu aeg ehitama aina kõrgemaid maju ja uhkeid paleesid, kust seda elamust otsida. Et põhiväärt ootused kuidagi nihkuvad kuskile mujale võrreldes sellega, kus nad varem on olnud ja ja kuidagi niisugust ellujäämise tahet jääb justkui vähemaks. On küll, see maailmas on ikka niisugune, nagu mulle tundub, et mingi ahnus ajab seda maailma ikkagi käima, et noh, ma olen ise ka juba juba väga vanadest aegadest taaskasutaja juba lapsepõlvest peale. Ja selles mõttes ma ei ole kunagi väga uus kasutaja olnud, pigem ikka taaskasutaja. Aga see selline nagu inimeste noh, mõte, et kõik meenutab nagu mingit suurt liivakasti, kus on niisugused arhitektuur, on nagu siukesed kuubikut nagu klaasseintega kingakarbid ja ja siis kõik siuksed nagu liivakastid ja, ja mingid, et nagu liivakastist tehakse mingeid teid ja ja niiviisi mänguautosid, veetakse ringi ja maailm on kuidagi mingis mõttes nii lapsemeelne, et inimene nagu ei peaks enam midagi vastutama, ta ei peaks enam elu edasi kandma, tähendab, et noh kuidas maa võib ära mürgitada, metsa võib lihtsalt maha võtta, mingi raudtee võib Eestist läbi teha, no kes siin sõitma hakkab, no tule taevas appi, ausalt. No kust need inimesed, kes hakkavad sõitma, sõitsid Narvast, Narvast, Brüsselis ja miks peaks sinna sõitma või noh, et selles mõttes ikkagi no tahaks öelda, et mul üks luuletajast sõber Kivisildnik tegi kunagi üheksakümnendatel ühe raamatu, see oli siis tootmisjääkidest kollane, läikiv paber ja peale oli kirjutatud raamatu pealkiri. Tulge mõistusele ja see, see ei olnud mitte midagi, olidki lihtsalt kaaned, tulge mõistusele ja selle peaks tõesti uuesti välja andma. Huumoriga öelda. Me elame liiga hästi, sa oled välja mõelnud suurepärase sõna, liiga heaoluühiskond. Kas see tuleb sellest? Ja tähendab, et kui inimene tahab nagu tasemel olla, siis tal peab olema nagu selline seitsmes meel. Ja, ja see, seitsmes meel areneb välja siis, kui inimesel on ka piisavalt sellist üksindust ja loodust, et ta saab üldse endasse vaadata, loodusega ennast kontakti võtta. Ta, ja talle see vaim saaks üldse peale tulla. Aga kui autos mängib raadio vahet pidama, kui, siis õhtul on seriaalid või noh, mingid sellised nõmedad saated nagu mingid paaritumissaated või noh et ühesõnaga, et, et kui mingid sellised saated ja siis on veel telefon, mida näpid. Ja noh, et et inimesel on kõik tema, see väli on täidetud sellise võõra mõtte võõra muusika võõra rütmiga. Ja siis inimene satubki sinna nagu mingiks üheks masinvärgi osaks, mida siis manööverdatakse ja saadetakse ja tõestatakse talle mida iganes. Sest inimene oma loomult tahab olla teistele meele järele. Ja siis ongi, et kui meedia ütleb, et, et sa oled ikka mingit toda kosmeetikat väärt ja ja sa oled toda korterit väärt ja see on ikkagi too asi väärt ja, ja siis sa oled ikkagi nagu paremat mööblit väärt ja paremat autot väärt ja ja siis inimesel toda taustsüsteemi Teist ei olegi ja siis tundubki nagu mingi vanem põlvkond, et et noh, mida sa üldse lähed, midagi külvama kuhugi poest tuleb ja ja tähendab, et miks me ei sõida kuhugi ja miks me ei saa kuhugi jälle sõita. Ta, ja tähendab, et noh tegelikult suvel oli hästi näha, et palju inimesi sattus Obinitsa elus esimest korda meie külakesse. Ja nad said seal seto toitu meie naabrite juures süüa. Nad kuulsid seto laulu, Nad nägid meie kandi käsitöid, niimoodi said järves supelda, kui tahtsid, said seeni korjata või marju kohe tee äärest, noh, seal on ka küll rüüstatud, aga ikka mõni metsa Tugake veel on. Et siis nad äkki ütlesite, et nojah, aga näed, me ei saanud Hispaaniasse, me ei saanud Prantsusmaale, me ei saanud sinna. Aga näed, me avastasime, et Eestis on ka need asjad olemas. See oli jällegi kuidagi tore, et avastati, et meil endal on ka nii paljud inimesed, kes on mingi oma väärt Duste või, või looduse või oma usundi või mingi sellise asjani jõudnud, nad on seda avastanud hoopis Austraalias või Hispaanias või Ameerikas või nii, kurb, et nad ei ole saanud seda avastada, siis meie oma maal. Sa ütled, et inimesed on kaotanud oskuse või soovi vaadata iseenda sisse. Aga kas inimesi kammitsas hirm, et vaatad iseenda sisse katki, seal ei olegi midagi, äkki ongi tühjus, mis tulenevad linkivat asjadega, täid, tühjus on veel üks asi, aga noh, need inimsuhted, inimsuhted, pealiskaudselt oled nagu küll kõikidega kontaktis. Aga tegelikult näed, näed nimesid, näete, et keegi midagi teeb, keegi postitab midagi. Aga kuidas inimene tegelikult elab, noh, natuke ikka saab sealt ridade vahelt ka lugeda, aga hakkas see ei asenda ikka selliseid omaaegseid noh, päris koosviibimisi, et kus inimesed olidki koos ja arutasid mingi maailma asja üle, niimoodi. Praegu praeguse päris nii nii enam ei ole, noh, niisugusi toredaid ei ole selliseid perepidusid, kus on kolm päeva, jäädakse ööbima ja ja suguvõsa jällegi tunneb ennast koos ja noh, peaaegu ei ole. Tähendab noorte koosviibimised kipuvad ka olema, et kõik arvutis või, või selles oma telefonis saadavad kõrval Fale selle sõnumi. Nii see on, vaata, statistika ütleb, et, et Eestis ei ole kunagi olnud nii palju hoiuarvetel raha kui praegu ja see puudutab nii inimesi kui firmasid, et justkui me elame rahalises ainelises mõttes paremini kui kunagi varem. Aga ei ole sealjuures õnnelikumad. Või on asi selles, et me ei suuda seda õnne mõõta numbrites või kaaluda margapuuga, et millest see tuleb, et inimesel, kellel ju suuri hakkamasaamise muresid ei ole, sealjuures ei oska õnnelik olla. Siin on ikka see vana nali, et naabrist parem. Et alati on keegi, kes elab veel parem. Ja siis teed teleka lahti ja siis näitab veel mingit ilusamat kohta. Et siis tundub, et kas mina olen siis halvem, et kuld ei ole, et et inimene peaks tahtma. Ma seda, mis on nagu talle vaja või noh, nii palju kui, kui talle vaja või nii palju, kui tema õnnelik, onju, nii palju, kui ta hoolde tasuda kõike seda, sest ükskõik, mis asja, inimese sa kuidagi oma ellu või looma võtad, sa pead hakkama tahest hoolitsema, ostad, ostad raamatuid, ta, siis on juba riiulit vaja. Et ega siis iga asi on niimoodi, et see nõuab nagu hoolt ja pühendumist, et päris niimoodi elada, noh sul ei ole seda hoolt ja pühendumist, et inimese elu ikkagi ei ole ainult lõbu, et see ongi absurdne, et kogu aeg peab olema kuidagi lõbus, et kogu aeg peab olema nagu kõrtsis käima kogu aeg ja ja kogu aeg peab ikkagi olema selline nagu noh, tegelikult ei ole. Pidu oli ikkagi siis, kui lõikus oli ära viljalõikus ja siis tuli pidu tähendab, et siis sügistööd said ära siis need jõulu ja kolmekuningapäeva vaheline aeg, noh siis oli aega puhata, käsitöö teha mõistatusi, olla perega koos olla. Ega need on nagu sellised etapid või niimoodi ikkagi nii palju, kui õnnestub teismelistega sealt vestelda arvutiekraani ligi, et vahel tuleb ennast ikka kuidagi ekraani ja noore vahele litsuda ja siis ikkagi seal mingi kontakt saavutada. Ülle, mis sind õnnelikuks teeb? Loomine ikka tähendab, et ükskõik kui kui noh, jamaga mingi asi on, kui saad selle niimoodi mingisse saledasse soneti ära suruda või kuhugi näidendisse sisse panna või noh, näidendid on ajaloolised, aga, aga need lood alati, mis on juhtunud või dialoogid, need alati ei ole ajaloost pärit. Tähendab, et ega ju täpselt, mida nad ütlesid, ei tea, aga kui oled umbes sellises situatsioonis olnud, siis umbes nagu teadmist nad võisid öelda. Kui seda loomingupoolt vaadata, et ma arvan, see ei ole see inimene, kes istub laua taha, võtab sulepea või istub arvutisse ja ootab, et nüüd tuleb pegasus, kappab, ütles, et kas sa pigemini kirjutad niimoodi leheservadele mõtteklassi siis kui aega saad, siis paned kokku ja viimati tabas mind väga suur pettumus, et noh, praegu ma väga bussidega ei sõida, aga muidu kui ma bussiga sõitsin, mul oli alati, kas mõni vihikukene seal ilma joonteta, vihik, kahjuks neid ei ole, kõigis poodides müügil. Ikka peab varuma, kui peale satub ja siis kirjutasin sinna oma tekste või siis mingeid üleskirjutusi või noh, mingeid selliseid klišeesid. Aga põhiliselt just väikseid luuletuse mustandeid ja siis kui seda ei olnud, siis kirjutada tahtsin bussipiletite või ostutšekid taha ja nüüd on nad bussipiletite ostutšekkide taha pannud mingi tumedalt paksult reklaami. Oi, ma olin pahane, ma kohe tundsin, et mind ahistatakse toda, aga mulle ei jäta enam, et saaks, et üles tähendada. Et see on see ruumi pealetung, võõra ruumi pealetung. Kuidas sa selle vastu saad? Lausa jõuga meelde jätta, noh jah, et see on tõesti niiviisi, et sügisel oli niimoodi. Ta oli ka üks Obinitsa kandi Obinitsa Obinitsa lähikülas oli üks maatükk niimoodi, et üks vend oli öelnud teisele vennale, et ah, võta sa endale või kuidagi seal kogu aeg, need helistavad, kes metsa tahavad, noh, kõik aeg nagu kõigile, kellel mingi metsatükk on. Me tahame sind aidata, näitame sul hooldada, noh, ja nii edasi ja nii edasi. Ajalehes me põhimõtteliselt neid kulutusi avaldab. Ja kogu aeg nad käivad niimoodi. Ja siis olid ka nagu vanale inimesele peale käinud ja ta oli umbes ka, et ah jah, et võtke ja ja siis ka, aga seal oli mingi selline pühaläte, kuhu terve rahvas käis nagu jalutuskäigul sealt vett võtmas, et noh, et see oli nagu ovaal inimestel. Noh, see setomaal ja Võrumaal see korilused inimesed tõesti noh, see ei ole ainult see, et nad tahavad palju saaki saada, see ei ole ainult see, et nad tahavad neid asju müüa. See ongi selline elulaad, et nagu, et sa lähedki metsajalutuskäigule, sa korjadki mõne seene korjadki mõne marja, mõne ravimtaime, aga Kiiu tervemaks, kui sa seal mitu tundi metsas värske õhu käes ja looduses oled niimoodi see on nagu selle terve teraapia liikvel peale selle jaapanlased tegid sellise nagu koolkonna meditsiini ja instituudi, kus nad seda uurivad, et kuidas vererõhk langeb mitme tunnise seal. Sellest ma olen ka varem kirjutanud ja siis tuleb lihtsalt keegi, kelle jaoks on mingi puit materjal noh, juba see, et minu, see luuleõpetaja, meie luuleklubi juhendaja Jaan Kaplinski ütles, et võidelge alati selle vastu. Puu kohta öeldakse puit. Ja selle kohta ma olen ka kogu aeg alati ise kirjutanud puu ja puu ja puu ja puuaga ka muud ei ole kui üks puit ja puit, sellega nad puud käsitlevad puiduna noh, puu on ka siis puu, kui saadab palgiks teed ja paned seinapuu on ka siis, kui ta on põrandalaud. Niiviisi puu on, kui ta on kuju. Noh, ta ei pea üldse puit tolema, but võib ta siis olla, kui need pabulad on, mis nad müüvad nüüd välismaale Belle jah, jah, jah, jah. No see on täpselt nagu kitsepabulad, noh mis sellest pühast allikast SAISis allikas on ikka alles, aga, aga Kohavat metsa seal ümber enam ei ole ja see jalutuskäik sinna ei ole enam üldse see. Ja inimesed nutsid kes sellega seotud olid, aga kes mitte midagi teha ei saanud. Noh, ja see on ikkagi see ahnuse värk, et inimesed ostavad endale pangalaenuga niivõrd suured metsatöömasinad, esiteks nad raiskavad pinnase, aga teiseks peab neid ööpäev läbi käigus hoidma, pangale jõuaks ära maksta. Nii et ikkagi see noh, ma ise olen küll maousuline, aga aga piiblis on väga palju, kui kohti ja mulle väga see koht meeldib, et rahavahetajad on vaja templist välja lüüa. Ja mets ongi meie tempel. Et metsa peaks rohkem kaitsma. Ja noh, tõesti ma olen esitanud sellise üleskutse, et, et igaüks, kes saab pange oma kirjatükkide ja kõnede juurde alati lause, et et muide, ma arvan, et lageraiet tuleb lõpetada. Kajalood, mis on täna kirjanik, võru keele ja kultuuri eestseisja, kuue lapse ema, Kauksi Ülle. 2008. aastal valiti sind aasta naiseks ja just nimelt selle eest, et sa oled selle võru keele ja kultuuri eest terve elu seisnud. Oled kirjutanud võru keeles luuletusi, romaane, näidendeid, novelle. Sa oled kirjutanud võru aabitsa, hoidnud elus kaika suveülikooli, olnud abi üks Võru Instituudi loomisel soome-ugri rahvastega sidepidamise ja nende kultuuri tutvustamise eest. Missugune side sul praegu on? Komide uud, murtide maridega. Õnneks on need, et inimesed, kellega me 93. aastal sõbrunesime, kellega ma koostööd tegin nemad said sellest koostööst Eestiga, noh, terve rida neist sai tuule tiibadesse ja naid said kuidagi tunnustatud ja nad on nüüd, et enamasti ka oma kodulehekülgedega Facebookis, nii et ma näen nende pilte, et ma saan neile neid laike saata, ma saan neile seal vahel kirjutada. Ja ma olen kursis nagu nende asjadega, mis nad teevad. Ja just enne karantiinide algust too suvi, me käisime ka ersade suur palvusel veel ära. Ja ersa külades veel käisime niimoodi ja seni seni kui sai liikuda, siis meie naabrite rikka Hõrna Jaare Hõrna initsiatiivil kogu eks see kultuuripealinna ja soome-ugri liikumise asi nagu jätkub nemad, on need rohkem projektikirjutajad ja sideme hoidjad, aga me saame alati nagu kaasa lüüa kõikides asjades rõõmuga. Ja hõimupäev õnnestus ka tänavu pidada. Tähendab, et niisugusel kujul, et oleks suur kontsert olnud, seda mitte, aga meil on kogu soome-ugri kunstnike maalid, mis on kingitud ja millest osa. Me oleme ostnud ja siis meil on ka ostudest ja kinkidest on ka sisse ersa puuskulptuuride kogu ja siis hõimupäeval me saame siis alati kõik need kõik välja panna traditsiooniliselt ja siis saab inimestele nende juurde rääkida, kui ka seda kontserti või külalisi ei saa kutsuda, siis kaika suveülikool pärast väikest pausi tuli tänavu jälle kaika suveülikooliga on nüüd niimoodi, et ma olin seal küll alguses, esimesed 10 aastat olin ma suur entusiast ja ja korra isegi sõbrannaga olime nagu peakorraldaja moodi. Aga nüüd viimastel aastatel on suveülikool toimunud sel ajal, kui meil on setomaal kostipäev ja meie oma, aga teeme seda kodukohvikut. Ja kui ma teen kodukohvikut ja mul on 800 külalist taevast, siis ma ei saa kuidagi minna suveülikooli kahjuks. Et selles mõttes ma ikkagi niiviisi noh, sõbrannad käivad ja räägivad, kuidas seal on läinud ja hoian kursis, aga aga ma ei ole seda reaalselt saanud kohe tükk aega külastada. Aga siis võru-setu tähtraamat 2020 see sai valmis ja tähendab, et seal on nüüd ka noored toimetajad, et kes on siis juba osad on siis meie omaaegsete võru liikumise entusiastide suuremad lapsed, kes nüüd juba ka kirjutavad, toimetavad, teevad muusikat ja panevad siis seal omasugustega kokku, et need on siis see põlvkond, kuidas võruaabitsale läheb, mis on sinu tehtud? Noh, ütleme niimoodi, et et mul on õnnestunud isegi kaks korda aabitsa tegemise selles Autorite grupis olla, et võru aabitsa puhul olin üks tegijatest ja siis selle setu aabitsa puhul olin ka üks tegijatest ja ütleme niimoodi, et, et, et neid ikkagi nagu kasutada takse, nad on olemas, nad on ikkagi selline nagu keele elujõunäitaja selles mõttes, sest ma arvan, et noh setu aabits tuli nüüd nagu hiljem välja, et see on ka niimoodi, et tas tehakse aina uusi kordustrükke, sest inimesed tõesti tahavad seda väga saada. Mis on erakordselt tähtis. Kõik sinu lapsed on juba oma elu peal ja nüüd juba kasvatad lapselapsi. Sa oled ühes Maalehe artiklis öelnud, et et last tuleb kasvatada nii, et ta oleks tugev ja ta julgeks olla iseseisev, mitte kamba või karjaga kaasa joosta. Kuidas kasvatada last, niiet Ta oleks iseloomu poolest tugev. Ega see nagu päris sellist retsepti, et natukene ikka eeskuju ka loeb, et et kui ise julged olla ebapopulaarne vahepeal, et siis noh, toetama peab ikkagi toetama noh, näiteks, et mul ka päris iseseisvat mul veel ei ole, et, et nooremad on 16 ja 14. Aga kui mul noorem poeg aeg oli niisugune 10 ja siis ta tahtis ka endale rohelist punksoengut ja mina ütlesin rahulikult t, et ühesõnaga mine kooli ja tee ja ära tee välja, kui keegi midagi ütleb, ja kurjategija, et õigel ajal peab selle tempo ära tegema, muidu hakkab niimoodi 50 aastaselt, kel tukka püsti ajama, kuna ema kodus lubanud varemed Kaua see roheline soeng siis kestis nädala kuskil siis lasi ära lõigata, siis sai isu täis jah, et sedapidi nagu hooldama. Et etapp tuleb nüüd kunagi veel, aga, aga tookord oli nädal ja. Aga lapselastega on niimoodi, et noh, eks see, et nad elavad nagu teistes linnades ja ma neid põhiliselt ikkagi suvel saan kätte ja linnas käin ma ju Tallinnas päris harva ja ja Tartus ka väga sagedasti ei käi, et just praegu viimased need rasked ajad. Aga sellest ühest ainukesest tüdruklapselapsest Iti maris, ma kirjutasin siis raamatu, et ta maal suvitas ja siis tal oli väga huvitavad sellised ütlemised ja, ja siis kogusin need kokku, kui need tekitasid inspiratsiooni ja ja siis kirjutasin lood ära ja kuna parajasti tuli karantiin peale, kui käsikiri valmis sai, siis Evari joonistas neile väikeste joonistuste asemele, maalis sinna pildid juurde ja nüüd on maalinäit ja siis nende raamat ja siis hitti armastas väga autogramme anda, nii et ma kardan, et ma pean lapselastest veel midagi kirjutama, sest lasteraamat oli mul seni puudu, veel oma luulet oli romaani, oli novellikogu, oli ajakirjandust oli, aga lasteraamatu puudumist heideti mulle päris tihti, aga nüüd on nüüd on see tehtud ja olemas ja läbigi müüdud. Ma arvan, et iga lapselaps võiks saada oma raamatu ja seda pakkumist tuleb kaaluda. Kui sa olid päris algaja kirjanik, siis vist oli niisugune lugu, et sa andsid endale lubaduse, et sa kirjutad kõige muu kõrval ka kriminaalromaani ja ulmeromaani, kuidas selle lubadusega ulmeromaanidest on mul üks ulmejutt kirjutatud teatud aga see teema jätkuvalt nagu paelub mind ja siis kriminaalromaaniks teatud määral võib armastusromaani paat lugeda, aga selles mõttes, sest noh, ma olen muidu suur Agatha Christie armastaja, aga ma kardan, et see, mida ma seal armastan, ei ole mitte mõrvad, vaikse Agatha Christie psühholoogiline vaatepunkt elule ja, ja need kitsaskohad, et mida selline ühiskonnakorraldus toob ja ja kostüümid ja ma kardan, et see ei ole ikkagi mõrvad, mis mulle selle kirjanduse juures meeldib. Et see olustik, kirjanik suudab luua ja, ja see peened karakterid ja selline, et kuidas kestast nagu sibul koorub niimoodi, et mis sealt hoopis välja võib tulla. Ennem sa ütlesid, et iga asja eest tuleb hoolitseda, kui ostad endale raamatut, siis nad nõuavad riiulit. Mis on sinu jaoks ilus olnud kõige tähtsamad raamatud? Ma ütlen, et ühed äärmiselt tähtsad raamatud on ikkagi need ajalooraamatud setukeste laulude raamatut, kõiksugu folkloorialased, käsitööalased, et praegu viimasel ajal ongi mul palju neid käsitöö ja selliseid raamatuid, et kus on palju neid mustreid ja märg kõige ja, ja sellist nagu noh, tehnikaid ka, aga just sellist nagu rahvakunsti ja see on mind väga paelunud. Aga kui me räägime ilukirjandusest, ilukirjandusest ma jõuan rohkem ise kirjutada, kui teisi lugeda. Et jah, aga ikka seda Kivirähk kui Mikita ja, ja Krulli ja Kristiina Ehini ja, ja ikka loen ja Torist ja mul ikka on terve rida neid, keda ma loen ja murran seal pead nagu oma sõbra lahkunud Ene Mihkelsoni romaanide kallal, aga neid ma loen harva, sest muidu tuleb alaväärsus kompleks, et kuna minagi suudan midagi korralik paberile panna. Noh, eks igalühel oma stiil ja aeg ja aeg ja omad märksõnad. Kui ma hakkasin tänavuse aasta märksõnu või neid teemasid mõttes harutama, et mille üle me siis vaidlesime, kui nüüd see koroona kõrvale jätta, et mis see oli, kuhu meie niisuguse avaliku aruteluruumi suurem osaleda, et mis sellest aastast meelde jääb, et üks asi oli seid, maasikasaak jäi põllule maha, sest tööjõudu ei olnud. Siis me vaidlesime hirmsasti kevadel apteegireformi ja siis pensionireformi üle ja siis siin sügisel maski kandmise üle ja siis me arutasime, et kas Pätsi pea sobib mälestussambaks jadas kleidiga mees sobib roosiaeda õlle, mille üle me vaidleme, mis meist endist kõneleb, see on jälle see liiga elu, igav hakkas, aga aga ma ütlen, et mis mind väga kurvastab, on niisugune nagu see kunagi. Kas vetemaal olid, need nägid, et keegi oli ropsu röökur või noh, mingid tõlgne ropsu, röökurite aeg, et kogu aeg, et keegi jällegi ütleb midagi jõledat nagu naiste kohta, siis ütleb keegi midagi nagu selliste inimeste kohta, kellele omasoolised meeldivad ja siis ütleb keegi teine kellelegi partei kohta ja selline nagu hästi-hästi-ile või niimoodi, et tegelikult sellised inimesed ei tohiks nagu midagi juhtida, kes ei tead viisakalt peab rääkima. Ja rääkimine üks asi, et selline ebaviisakas suhtlemisstiil ja kõiki solvav ja no see oli ikka täitsa õudne, et hakkab lihtsalt minister naaberriigi ministrit arvustama tema elukutse peale või noh, ikka täitsa. No nii piinlik, et ma ei tea, ikka kui inimesed valima lähevad, et peab vaatama Tamad, keda valida, et kuidas nad üleval peavad, näiteks Tanel Kiik räägib alati viisakalt, isegi kui ta ei ütleb, ütleb ta seda viisakalt. Et saab küll viisakalt ka. Ja noh, muidugi see kahetsusväärne haridusministeeriumi juhtum, et üks, sest kui inimene on mees või naine või vahepealne, aga aga ikkagi ministeerium ei ole tema erafirma, milles ta võib endale mingit hüvet teha või kuidagi noh, et ühesõnaga ajada ministeerium niisugusel puhul koduga segi, et selles mõttes, kas jah, teda oleks pidanud ikkagi toetama tõesti tema oma partei mitte nüüd riik. Niisugune aasta jääb meil siis selja taha. Aga annaks jumal, et järgmine tuleks viisakam jah, seda tahtsingi, saate lõpuks küsida, et mida Ülle sa endale ja kogu Eestile soovida, aga enne veel enne veel. Ma saan aru, et sa kirjutad, siis on sul see giidid ja ajalehed ja ateljee. Aga sul on kindlasti talu juures ka oma aed. Ütleme, et aias ma olen abitööline ja aiajuhataja on minu mees, tema ema on väga suur aiaarmastaja ja vanaema oli suur aiaarmastaja, nii et tema on sealt selle pärinud. Aga sel aastal punased peedid kasvasid hästi. Siis kahjuks on algul kodu ja pärast metskitsed korduvalt ära söönud minu Kuldre netid nüüd on mul, ma ei tea, mingi viiest kuldrenett juba tema lõhnaseepe külges joonet vast kuidagi hoiab need kitsad kaugemal küla keskele tulevad kitsad ja millegipärast maitsevad meile samad õunapuud, mille õunad mulle maitsevad. Ja siis pirne ja ploome ja mulle nagu selline aiandus meeldib, aga porgandid tulid välja hästi harulised. Ja siis kõrvitsaid sai ka piisavalt kõrvitsatordi jaoks ja et ikka sihuke väikselt väikselt, aga noh, kartulid saime omad ja kapsad läksid natuke lõhki sel aastal suvi oli lihtsalt selline. Ma olen veel see umbrohusõber, et või ravimtaime, keetsime angervaksasiirupit pajatäite kaupa kingitusteks ja enda tarbeks. Natuke müüsime ära ka. Ja siis Ivansaid, tegime meeskorjessis põdrakanepit ja tegime selle fermenteeriksime ära ja selliseid asju. Sa oled kirjutanud seda, et ei maksa poest osta ja toiduks tarvitada niisuguseid, et toiduaineid, vilju, mille õitsemist ja valmimist ei ole ise oma silmaga saanud näha, noh, mingis mõttes, kes on see tõesti niimoodi tõsi, sellepärast et kõik need mis ikkagi läbi tilguvad, nende nega mürgitamistest, et no see ei ole ju võimalik, et kui korjad oma aiast mingid ploomid või kreegid, järgmine päev on nad nagu mingi noh, tükk lima ainult seal või kuidagi noh, nad ei püsi ju. Aga siis tulevad kuskilt Poolast või ma ei tea, kust veel kaugemalt mingid proovid ja siis mingi kaks nädalat on poest nad täpselt samasugused, noh, jumal issand, täitsa selge, et nad Räkilditatud, et et vähemalt peab kõike kuuma veega pesema ja, ja noh, meie k külmutasime Evari õel on vaarikakasvatusse, siis külmutasime vaarikaid ja ja siis mustikaid metsast ja ostsime ka neilt, kes korjasid. Kas me ei saanud ise palju eemalduda, galeriisse lasta ja siis külmutasime jah, aga ütleme niimoodi, et naabriaedadest saab ka osta, kellel rohkem on, et oleme ka kokku leppinud, et kui endal otsa saab, et saan osta ülejääke siis ikkagi jah, lähikonnast, et on mõtekas, kus võimalik ikkagi kellel on mingi maakodu, on mõttekas sinna oma väike põllulapp teha, jah, midagi saab aknalaua peale panna ja lai aknalaud võib rahulikult panna. Taimed ei pea alati olema tarbeklaasi, vasid kasvatad tomatitaimed ise kõik ette. Tädi annab mulle sellised paarisentimeetrised pojakesed, tal tuleb alati nii palju neid siis pooled tulevad mulle, aga sel aastal ma kasvatasin astrite ise seemnest täitsa ja kui nad küll õitsema läksid, et ma igav päev käisin neid silitamas, et noh, hästi palju värvilisi ja kõik, nad olid tõesti niimoodi, et seemnest külvatud ja üles kasvanud seal väga eriline tunne, kui saab mingit taime kasvatada. See on mingi niisugune, noh nii nii pärast tunne, et et kui ta siis üles kasvab, et olgu noh, kõik kõik, mida kasvatad ja lood, kõik, see tekitab väga harrast tunnet olgu see siis inimene või olgu see loomake või või olgu siis olgu siis taimed või puud ja puud ka. Muidugi. Tänavu aasta jaanuaris sa jälle Maalehe veergudel tuletasid meelde, et ega ei ole kingituste pakkimiseks vaja osta neid läikivaid pabereid ja plastmassist paelu, et ikkagi taaskasutus ja kas majapidamispaber või tagurpidi tapeedirull kingi pakkimiseks. Ma olen tähele pannud, et tänapäeva noored inimesed vaatavad ka niisuguse natukese toimise paela poole ja kasutavad ka niisugust mitte väga valgendatud paberit, et ma saan aru, et nooremad siiski on pisut teistmoodi. On tähendab, et kunagi juba mu sõber lahkunud Vigala Sass ütles, et tuleb selline ajastus kus selliseid inimesi terve põlvkond kasvab peale ta rääkis seda 30 aastat tagasi ja siis oli raske seda uskuda. Aga praegu ma tunnen küll, et seda maailma, mis mulle lapsena meeldis ja kus maal kulubki süksindale olin, et seda maailma on päris palju saanud, et selles mõttes on kõik hästi. Aga tõepoolest ei tasu nagu ise ka oma valikutega toita, sellist jama, et ma tõesti ei salli neid läikivaid ühekordseid kingikoti, et kus on siis mingi kunst, pael ja kolm neli eurot, tähendab Meie oma suguvõsa sees, noh, on ikka jah, et ma trükin siis, kui jõuan, õmblen isenesest Need kotid, kui ei jõua, tellin sõbrannalt, kes on külarätsep vahel tütred teevad vahel, kui muud üle ei jää, siis ostan neid koti, Sid, trükin sinna midagi peale. Siis saab seda koti noh, palju aega tarvitada. Ja paeltega on ka niimoodi, et, et ma mäletan, et kuidas vanasti kui ma laps olin, kiideti ühte mõrsijat, kes siis pulma kinkidelt võttis kõik need paelad ja siis kõik paelad arutas sõlmed lahti ja siis sidus niimoodi ümber käe nagu sellistesse tükkidesse ja siis mulle öeldi ka, et kus aga kunagi mehele lähed, vaatad saga siis kuskilt üle serva ei rebi ega neid, et noh, tegelikult see on väga oluline minu ringkonnas küll ma teen päris palju taaskasutus kingitud tõsi, ükskõik kas siis raamatuid või käsitöid, vein oma hoolikalt muidugi mõtlen, et mis sellele inimesele sobiks. Aga õnneks mul on selline tutvusringkond, kellele ma kõigile tohin teha taaskasutuskingitusi sa kirjutasid sellest, et kingitus võib olla koormav, kas eeskätt saajale võib küll olla, kui mööda paned, sa pead väga-väga hoolikalt, peab mõtlema, sellepärast et eks endal on ka kogunenud üht-teist, sellist, et õnneks vähe, aga mõned asjad on tõesti niimoodi, et noh just sellel turismi alal, et kui keegi grupp tuleb ja toob, et noh, et siis tõesti sa ei saa temast loobuda, see oli mingi Indias juba öeldi, et ratsia kingib valge elevandi ja siis toita ei jõua, aga pead elus hoidvat. Et selliseid kingitusi peab ja mõtlema, et mitte viia inimesele. Siis sa rubad, kui kingitus, mille ma olen saanud, ei sobi, siis ma võin selle rahulikult edasi kinkida ja öelda, et Kauksi Ülle lubas ja see on tõsi, seda ma kordan nüüd kõigi ees veel üle. Ülle, mille järele sa igatsed? Mida sa taga igatsed? Vahel tahaks logeleda, aga. Et enamasti see väga ei õnnestu. Aga aga ütleme niiviisi, et mina näiteks mingit kooliaega ma igatse üldse taga, ülikooliaega meenutan, tore oli, aga noh, pärast oli veel toredam, kui palju luuleklubisid ja igasuguseid rühmitusi sai loodud ülikooli ajal, jah ikka sai, ikka sai. No ma arvan, et elu on nagu selline, et seal on nagu riiulid nagu sahvris ja siis need riiulid peavad täis saama. Et kohvikus käimise riiul sai ülikooli esimestel aastatel ära täidetud ja ühesõnaga, et minu riiulid on suht nagu täidetud, et praegu peab juba mõtlema, kuidas tervisega vastu pidada, et kuidas veel rohkem magusatest asjadest loobuda ja veel rohkem sundida ennast ringi kõndima ja ringi jooksma, et jõuaks seda luua veel edasi, et kõik ei ole veel ära öeldud, et, et mida tahaks öelda teha? See oligi peaaegu et vastus küsimusele, mida sa uueks aastaks endale soovid, aga mida sa eesti rahvale soovid? Ma soovin Eesti rahvale, et et iga inimene leiaks endas üles selle ürgse jõu ja sellise sideme selle maa ja loodusega. Et see, see maa on niimoodi, et meie rahvas on siin nii kaua elanud. Noh, vahepeal on ikkagi külm, novembris ja lumi tuleb maha ja kütta tuleb ja aga see kõik teeb meid ka tugevamaks ja see maa on ikkagi, kui teda ära ei reosta, see maa võimeline meid ära toitma. See maa ei taha mingeid sajameetrisi, pilvelõhkujaid, maa tahab selliseid rahulikke inimpesasid. Tähendab, et kõik, kellel on veel maal mingisugunegi talukene, alles või ase või no käige seal vahepeal nagu tehke lõketki või et seda Ta ei tohi naguniimoodi tühjaks jätta. See annab väga suure jõu, kui sul see mingi koht on alles, et kus su suguvõsa on kogu aeg elanud ja tuleb nagu selline tugevus üles leida ja nagu mitte, põgeneda probleemide eest ja proovida ikkagi endaga nii. Sõber olla, saab endasse vaadata. See on tõeline elujuhis, aitäh, Ülle. Aitäh kuulamast. See oli tänane kajaloodi saade Kauksi Üllega, aitäh, olen selle eest väga tänulik ja loodan, et kuulajad ka vaatame siis, kuidas me selle raske mõnes mõttes kurja aasta lõpetatud saama ja ikka heade mõtetega uude aastasse kuulmiseni.