Meie tänaõhtune kuulaja lülitab kindlasti poole tunni pärast uuesti vikerraadio lainele oma raadio, nii et hakata kuulama teist osa järjejutust. Mirje moolo suurem. Ja tänases saates on ka selle järjejutu autor. Kirjanik Herta Laipaik. Kas järgnevad kriminaaljuttu on kerge kirjutada? Ei väga raske žanritest tavast on minu arvates nagu raskem, kui päris väärtkirjandus ongi, minu arvates ta on küllalt. Mitte tänuväärne nuputamist on seal väga palju. Kas teie kriminaaljutustused põhinevad miilitsa uurimisorganite protokollidel või on neil rohkem tegu fantaasiaga? Ei, ma ei ole kunagi kusagilt Ena nii protokolle ei sirvinud, ei lugenud. Aga väike tõuge mõnest kuuldut jutlust või mõnest elust endast nähtut nii väikesest situatsioonis kindlasti on olemas ja ajapikku ta nagu sadestub jälle uus jutt. Ja kui see on nii kaugel, et võib nagu juba paberile panna, siis. Ma hakkan seda tegema. No väga suur pluss on mulle see, et mul on väga südamesse kasvanud ju kaks tegelast, vinnaleraaben, nad on nagu juba verest ja lihast minu silmades. Ja noh, nendele siis ma nende kätte usaldan uurimise. Noh siis ta ikka viiakse lõpule. Jätame need kriminalistika ja vaatame natuke tagasi teie küllalt pikale koostööle meie raadioga. Nimelt meie keskööprogrammis läheb praegugi üks pikem sari legendide ümbertöötlusi. Kuidas te selle teema enda jaoks leidsite? No see teema oli, oli nagu juba koolipõlvest kuidagi olemas, suguvõsas oli vanarahvalaulikuid, vanavarakogujaid ja üks neist on nii eredalt meelde jäänud, see oli Roiumin tema käest ma kuulsin esimesi sugemeid ja ma leidsin, et Tõrva ja Helme ümbrus on ääretult rikas nagu iga kivi ja iga puu ja iga jõgi räägib midagi. Nendes legendide ümber töötlustes on väga palju kirjakeeles haruldasena näivaid sõnu arhaisme. Kas te arvate, et niisugune keel nendes lugudes tuleb asjale kasuks? Ja mina arvan küll, ma arvan nimelt sellepärast, et needsamad vanad keele väljendid ja sõnad, need on ju Mulgimaa enda rahva suust kuuldud ja osa neist on ju väga ilusa kõlaga ja ja, ja kui, kui nemad peaks kasvõi ütleme, 10 protsenti, kui meie keelde juurduma, siis oleks mina oma ülesande selles suhtes täitnud. Ja ise te töötate ju ka niisuguses kohas mis nagu sunnibki tegelema meie kultuurilooga. Ma töötan teatri muusikamuuseumis tükk aega seal ka raamatukogus. Raamatukogu oli niisugune, neljasse võis ikka kirjandushuviline äärmuda haruldused, haruldused, haruldused, ja eks ma säält omajagu ahmisin ka sisse.