1911. aastal sai alguse üks eesti kultuuriloo kõige huvitavamaid kirjavahetusi. Nimelt saatis Kiievi Ülikooli värske tudeng oma endisele pinginaabrile Peterburi Ülikooli tudengile kirja. See kirjavahetus kestis kokku 30 aastat ja selle ajendiks võib-olla oli teatud üksildustunne võõra rahva hulgas elades. Kokku aga kujunes sellest üks huvitav peatükk Eesti kultuuriloos. Jutt on nimelt Barbaruse, Semperi kirjavahetusest. Mina arvan, et see kirjavahetus järgnes loogiliselt nende eriti viimases klassis tugeva sõpruse tagajärjel, sellepärast et nii palju, kui ma mäletan nendest juttudest oli ju minu mees taime õpilasseltsis seltsis ja oli puhtal kujul poliitikast huvitatud, ainult viimases klassis tekkis tal huvi äkki kirjanduse vastu. Ta oli küll alati lugenud, aga siis tekkis tal neid väga suur huvi ja Barbarus oli natukene paremas majanduslikus olukorras, kumma mees ta elas oma onu juuresq, kes oli võrdlemisi jõukas mees ja ta sai omale tellida ja osta kõiki, näiteks vene moodsat kirjanikke ja neid kogusid ja demage Barbaruse käest sai minu mees lugeda, minu mees läks Peterburgi ja tema läks Kiievi. Aga siis side jäi vahepeal, nad olid ju ka suviti kokku saanud, nad käisid koos leeris ja nad olid ju opositsiooni täis usu vastu, aga ülikooli sisse ei saanud, kui ei olnud mitte leeris käinud ja sellepärast nad pidid käima. Ja mu mees räägib, et ülikond oli talle suur kohev lips ja sandaalid jalas. Ja kui nad siis rongkäigus sinna kiriku poole läksid, siis naised ütlesid, et see on ju peris Kristuse jünger, pastlad. Jalas. Ja see kirjavahetus algusest peale ning keskendub juba kant selles mõlemi Üliples aegadest, keskendub kirjandus küsimustele, ikka vahetavad arvamusi põhiliselt selleaegse eesti kirjanduse koht seal nooristi albumite kohta ja vaba sõna kohta ja mis sel ajal see kirevat salgab 1911. Ja sellegipoolest hämmastav, et need, kes tegelikult ju koos on elanud või suhelnud ikka väga lühikest aega, et see niisugune vaimne side nii tugevaks osutus jätta, nagu süvenes pidevalt see toimus ja siiski ainult ütleme põhiliselt ikka kirja teel. Sest kokkusaamist ikka lühiajalised jah. Õnneks õnneks nad ei saanud väga palju kokku, see siis ei oleks seda kirjavahetust andnud. Seltsimees Rumon, pahane, ta ütles mulle, et misjaoks oli teil tarvis nii palju kokku saada, oleks palju huvitavam. Ma arvan, häid mõtteid ja teil lugeda, vahest on ju väga sageli kirjavahetuses annetav, vaidlevad millegi üle või alla Tarm siia noot, kui me neid kokku saame, siis räägime edasi, räägime asjad selgeks. Ja siis on jah, jääb siis kirjavahetusest lugedes jääd kahjutunne, et ise juures ei olnud, et kuidas siis edasi tundub, et Barbaruse kirjad olid nagu pikemad, kas see tuli sellest, et tori nagu üksinduses ja tundis vajadust rohkem kontakti järele, ilmselt et ta seda ise ka rõhutab, et mina olen siin üksi ja, ja ei ole kellegagi vestelda ja ja jah, tõesti ta kirjad on palju palju pikemad ja võib-olla mõnes osas ka laiali Valgoomad, kui Tsempril. Eriti Semperi kirjad on paljud kohe nagu valmis esseed, et kirjeldatavad tõesti väga niisuguse lihvitud ja viimistletud mulje. Kas teie arvate Aurora Semper, et, et nad mõtlesid ka kellegi kolmanda silmade peale, et see kiri võiks veel kellegi teise kätte sattuda? Kui ma seda juttu esimest korda kuulsin, et need kirjad olla nii nagu järele tulevatel põlvedel ei kirjutatud siis ma olin nii hämmastanud, et ma ei oska teile seda mitte ütelda. See ei tule kõne allagi. Minu arvates nii, et niisugune asi, nagu oleks järeltulevatele põlvedele kirjutanud ei paneks neid mõlemaid naerma. Praegu. Te nimetasite, et nende mõttelaad nagu langes kokku ja sellel taustal võib-olla on seda huvitavam, kui siis oli ka mõtete lahkuminekut, et see nagu nende seisukoht täita, paremini välja tuua. Neid on mitmeid momente, aga, aga üks vaidlus rahvusküsimuse ümber, kuidas kumbki suhtus asjasse ideeliselt, langesid need seisukohad ühte, aga, aga nii temperamentne ja seisukohtade erinevus, et ma seda sellest räägime, selle väga pikkade kirjade sellel teemal oli neid papukitseerisin mõni aasta tagasi Keeles ja Kirjanduses. Et see on väga õpetlik. Üks lõik selles suures kirjavahetusest on just need kirjad nadolid rahvusküsimus õieti ühel seisukohal. Aga siis see praktiline külg ja seal läksid nende arvamused lahku. Ja vaat seal just tekkis, et noh, et kui nüüd see on tegelikult, kui ma nüüd kodumaal tulen, siis tulen pärna vaidlemine lõpuni, vot seal mul tekkis eriti mõnes teises ka niisugused, et huvitav, kuidas see vaidlus võiske siis lõppeda ja kas kas jõudsid ühistele positsioonidele või jäi erinevust seal, seda, seda muidu kirjavahetus enam ei kajasta. Ma valisin kolm kirja. Kaks Semperi kirja ühe Barbaruse kirja. Ja võiks esimese kohta mis on kirjutatud 23. septembril 1009 25. aastal, Semperi kiri barbrusele. See võib olla, et on selles mõttes nüüd ka ajakohane, kasvõi sellepärast, et kirjanik Mait Metsanurgal ehedalt Huubelil on 100. sünniaastapäev lähenemas. See räägib sellest, kuidas Metsanurga näidend, kindrali poeg kuidas Vanemuises Tartu Vanemuisesse etendus ära keelati. Armas Barbarus kes oleks meest võinud uskuda, et reaktsioon nii jultunuks läheb, et isegi kindrali pojale suukorv pähe aetakse. Etendusel ma küll polnud, tahtsin teinekord minna, nüüd on kõik nurgad juba täis pasunud, et missugune kommunist Metsanurk olla, kui jõledat draamad saab jälle Tuglaskivati oma loomingu eest, kus ta draama avaldanud Loe tänast kaja pole idioodsamatenam kaua lugenud. Tõesti, ei oska enam reageerida, pole harjunud seletama inimestega, kelle pää imelikule kohale kasvanud targa aruga vastata oleks. Enese naeruväärseks tegemine oleks tarvis olnud ajalehtede veeru aluseid teravate Felijatoonidega täita. Aga kes seda teeks? Keel pole võitlus, tuju alle püüad pühajärvel kalu ja milline allikas on suremas? Kõik hõljetonistid on reast väljas ja kes teab, kui palju huvigi On kellelgi asja vastu? Peale selle arvan, et meie lehedki on nii ära hirmunud ja vaevalt tahaksid avaldada midagi, mis metsanurga juhtumisega kuidagi seot. Need, kes Vanemuises tüki ära võtsid, on Postimehe toed, Sumberg, Kriisa ja nii edasi. Kirjanikkude liit protesteeris küll täitsa ühemeelselt, kuid mis aitab kirjanikkonna avalikus seltskonnas demorilisatsiooni mõiste ja midagi kahjulikku Patšilluse taolist. Koosolekule olid kogunenud noorurid. Hatson paistis neist kõige energilisem opositsioonilise olevat. Muidu oli koosolek ka, mis sisuline, lugesid lehti, isegi kirjastus on siis juba asutajat, kuigi ilma kapitalita. Adson on äridirektori jaoks valmis vaadat. Ainult seda taevamannat ei 100 kuskilt. Oleme juba mõned hääd päevad Tartus jääme siia nädala lõpuni. Teie saadet, moeajakirjad on mu naisel ühes roosidega ammu käes. Unustasin sellest eelmises kirjas mainimata ja tänamata. Kavatsesin Tartus ellu kutsuda ühe PEN-klubi osakonna, aga mine Tartu tülpinud snoobidega asja ajama, võid naeru alla sattuda. Siiski pärast liidu koosolekut lõunat süües sain mõne sõna tutvustuseks öelda. Oldi nõus, sest asi ei nõua miskit, pingutad justkui aega saan, valmistan enne sõitu põhikirja valmis. Minus alane kavatsus oli küll igakuistel õhtusöökidel asja nii kaugele viia, et seal ka midagi vaimlist olla võiks. Võidakse ju seal oma asju teistele ette kanda, kuid seda mõtet esitada Tartu kirjanikkonnale paistis kahtlasena. Passiivsus on sedavõrd seotud üleolutundega, et igasugune aktiivsus, see on poosist väljatulek paistab rumalusena kontakti otsides, millel poleks viina, kohvikulaua lõhna. Jääd paratamatult seisma nagu tühja müüri vastu. Nagu näed, on paras aeg ära minna sellest linnast. Iga päev inimestega kokku puutudes, kes ainult vegeteerivad lakuvad, võib hulluks minna. Õnn, et sull otseseid kokkupuuteid pole, säärastega. Kirjavahetus on suurel määral on ka meie auväärse ajakirja loomingu ajalugu ja sellest ajast peale, kui Semper tuli toimetaks, 30. aastal on see loomingu teema väga tihe, sest igas kirjas 30-st kuni 40 aastane kuidagi revates kestis seal jupp, kus Barbarus juba on sentriga, kui toimetajaga suhtleb, kaastööd teeb ja nii edasi. Vaidlus selle ümber mitte nii palju vaidlesid, sest parklas andis täie voli Semperile teha parandusi, kui tarvis on ja nii edasi. Aga ka enne seda oli looming väga tihti neil kõne all. Ja loomingu ilmumise algusaastatel. Tarbrussel tekkis konflikt tookordset toimetajaga, Tuglas, aga ta oli väga solvunud. Tuglas lükkas ühe luuletuse tagasi ja et see Tuglase hinnang sellele Luldsele oli nii, et noh, et see ei ole luule või midagi niisugust boikoteeris loomingut siis mitu aastat ja siis Semper mitmel korral korrale, et, et kui saad loominguga rahul, ei ole, kas ei ole Tuglase sellise on lihtsalt meie kõikide süüa ei oska me, et me ei suuda anda küllalt kaastööd ja Barbarus sai ka ilm sellest aru ja varsi normaalseda luga ratt taastasid kaduglasega. Kas võib öelda, et tema suhtumine loomingusse looming oli nagu niisugune seinast seinaajakiri kas tema Barbaruse suhtumine loomingusse paranes siis Semperi toimetajaks olles paranes küll, aga, aga nii Semper kui ka taplus mõlemad ise tundsin siiski igatsust selle järgi, et kui oleks üks niisugune ikkagi ajakiri sõltume täitsa sõltumatu ajakiri moodi, umbes seal jää, jää parapitata, mõlemad kurtsid kogu aeg taga. Ja Barbarus tegi varem mitmesuguseid katseid ja ettepanekud ka uut uut tarabitav asemiku, ajakiri, juht asutada väga ministrile või midagi välja? Kõigepealt majanduslikel põhjustel, kuigi Semper ja 10 aastat sel ajal toimetas loomingut. Ega ta ise ei olnud põrmugi sellega rahul ja siin olles kirja näitest, mis meil on, tuleb kasevälja loomingule niisugune parlament, kus kõik fraktsioonid pidid olema esindatud ja Barbarus oleks nõudnud nii mingit nihukest jõulisemat, löögivõimelist, väljana. Radikaalsemad aga ähvardas Loomingu kinnipanekut sest minu mees käis korduvalt. Nad nimetasid seda kohvil käimisi ikke haridusminister kutsus teda välja ja ähvardas, kui ta nüüd niisugusi asju teeb, siis. Ja neid haridusministrit vaheldusid ja seal oli nende hulgas olid sõjaväelased, kes just mitte väga kompetentsed ei olnud. Ja ka kirjanike endi hulgas oli väga mitmesugused voolud ja tülid ja ja kutse karedused ja oldi Semper peale kadedad detad nüüd toimetaja on ja teised tahtsid ja, ja nii nagu need väga inimlikult ja inimlikult Need asjad on, aga seal oli ka ideoloogilised vastuolud eriti vapside fašist pealetungi ajal. Mõnedki kirjanikud hakkasid nii silmi tegema. Vaevalt nad ise veendunud fašistid olid, aga see oli nii karjääri huvides ja Semperi Barbarus panevad seda väga pahaks samuti jälle hiljem, kui see nii-öelda vaikiva oleku aeg 34.-st aastast kehtestati, kui Päts ja Laidoner autoritaarse korra Eestis kehtestasid, siis siis jällegi olid nad mõlemad väga nördinud, et mõned, kes nüüd enne vapsidele sabas jooksid, mõned kolleegid nüüd kohe teevad väga silmi jälle uuele Carole ja nendel teemadel on, on väga palju nendes vastastikuse mõtteavaldusi ja nördimuse avaldamisega. Teine kiri Semperi kiriga on kirjutatud esimesel aprillil 35. aastal. Sellel võiks seletuseks etele seda art ütelda. Et siis oli suur võitlus Tallinna ja Tartu kirjanike vahel, kus, kes peaks nüüd Kirjanike liitu juhtima ja, ja kes loomingut toimetama. Semper oli sel ajal viiendat aastat Loomingu toimetaja Taali korduvalt ähvardati teda vallandada ja sellel teemal on siis see selle kirja sisu. Armas Barbarus nüüd on siis asi nii kaugel, et töö eestluse sangarid oma täisrünnaku teostasid. Mitte et Tallinn oleks Tartust võidu saanud, ei palju enam. Peninukid juhivad nüüd ametlikult eesti kirjandust. Tahad ehk teada, kes seda rünnakut juhtisid? Päämehed, kaks peninuki ei võtnud koosolekul üldse sõna, vahelistusid kõrvu, jalad välja sirutatud ja peod püksitaskus rõõmu muheluse näol. Kirjanike Liidu juhatus pole nüüd üksi tallinlaste käes, vaid kogu rahvuslik kintsu. Kaapijate komando on seal koos ja musi andmine rahvuskirjanikele ei lase end kaua oodata. Selge on, et ma Loomingu toimetajaks enam ei jää. Õieti kogu see aktsioon oli ju minu vastu sihitudki. Võib-olla vallandavad nad mu paugupealt, mida nad aga ju juriidiliselt teha ei saaks. Kuna olen valitud üheks aastaks tuleb igatahes arvestada üsna tumedaainelise tulevikuga, aga see mind veel ei kohuta. Võin maale sõita ja kogu perega komsile jääda, kuni olud paranevad. Palju suurem hoop on vaimsusele kultuurile, nivoole, sest kui looming saab sirge või Gailiti toimetada, nagu kuulda siis jääb meil puudu ajakirjast, kus üldse mingit vaimsust siiski on olnud. Hoolimata muidugi kõigist vigadest, eksitustest, puudustest, mis on paratamatud. Vaimne rinne oleks surutud vastu seina. Ja kust me võtaks ainelist alust intelligentsem ajakirja väljaandmiseks? Võib-olla tuleks pen klubist luua mingi rinne kuid ma kardan, et peale nelja viie veendunud ideelase ei leidu seal muudkui passiivsust. Muutkui seda resignatsiooni, mida ma oma ümber nii palju näen, nagu oleksime kõik veel ainult pagulased, pagulased, sidemeid katkestades, loominguga, mis mind paratamatult on sidunud kohustusega respekteerida, vastas maitseid, vastas vaateid. Võin ma ainult kindlasti Lindbriina, tundes energilisemalt ainuüksi oma vaadetega edasi minna. Sest lõpuks looming on ju paratamatu kompromiss olnud. Vaatevabadust austama pidades olen sageli sunnitud olnud sisse paneme artikleid ja muudki, mis risti vastupidised on minu enda omadele olnud. Ja see on ju teatud sallivus, õilis andeks anda oma vastastele, kes sind söövad ja närivad. Kuid lõppude lõpuks just see paratamatu kompromiss on mul kogu selle viie-kuue aasta pikkuse toimetamise juures olnud kõige suuremaks moraalseks enese vägistamiseks. Aga ma lohutan, nagu ma näen iseennast juba ette. See on asja üks külg ja see puutub ainult minusse. Mustem pool on aga see kroonuvaim ja labase maitse esile tung mis edaspidigi paratamatult tuleb. Viimane näide. Kolmas näide on Arborose kiri viiendast detsembrist 1009 35. aastal. See vajab natukene pikemat selgitust. Barbarus käis 35. aasta sügisel, tegi reisi Moskvasse ja Leningradi. See ei olnud mitte tema esimene reis nõukogude liitu ja kirjutas loomingu jaoks kirjutas reisikirja tähitult. Käsikirjana liikus see asi üle kahe nädala, enne kui Tartusse jõudis, kuigi selleaegne post käis muidu väga kähku, nii et kui täna ikka kirja posti, siis omme oli Tartus või ükskõik, tallenz käes korrespondendid avaldanud kahtlust, kas seda nuhkinud keegi kinni pidanud kuskil aga see ei selgu, mis sellega juhtus. Seal viibimisega. Ja kui reisikiri Loomingus ilmus, hakati kohe välku lööma reisikirja esimese lause pärast kus barbrus kritiseerib hitlerlikul Saksamaad. Esitas protestinoodi hitlerliku Saksamaa, too korpe saadik Eestit proovinud et mis looming niisugust asja välja annab. Ja kuna Eesti Hitlerliku Saksa sõiduvees ujus sisse, kohutas muidugi väga Me võimumed ära. Tsemperit kutsuti kohvile haridusministri juure ja selle kirjutise pärast peeti kinni. Loomingu riiklik toetus. Tükk aega ja seal suur kirjavahetus, kirjavahetus pikemalt seal väga huvitavalt kajastab. Väga suur vaidlus ja, ja suured põiendased olid enne, kui asi korda sai. Armas asm, eelmist kirja kirjutades ei võinud mul aimugi olla, milline klaperjaht lahti lastakse. Küll mainisin sulle käsikirja saates, et ehkki tundub ametlikule ringkonnale nii mõnigi koht, liid roosa preili läbi nähtuna palusin toimetaja punast pliiatsit tarvitada. Ent sellist põrunud ajude õnnistust sulle jänesele kaela provotseerida. Sellest ei oskanud kurja undki näha. Ja veel kord artiklit läbi lugedes küsisin eneselt, milles seisab siis minu roim. Kas selles, et olen tõtt rääkinud, pidanuks ma siis variseerine valetama Isamaa näiliseks kasuks meelituseks? Näib, et eestlane olla, see tähendab teiste rahvaste vihkamist, isamaalane olla, see tähendab teiste maade materdamist, säärane meie tilateerunud patriotism. Kui asi juba nii kaugel, siis kõlbab riimiks sõnale patrioot-idioot. Vist ei tohi tulevikus kiitvalt mainida isegi Nõukogude Vene teatrit millist asjaolu kunagi Lauterile pahaks pandi vaid ülista meie Milvikesi ja Fritsikesi nende opereti võlus, et kiida koduma kaupa ministrist kuni rotilõksu, siis oled isamaalane ja kõik. Või ei tohi meie järk-järgulise tasalülituse ajastul üldse enam rääkida tuurist ja selle saavutusest isegi haridusnõunik või kuidas ta tiitel on? Härra nei omas raadiokõnes toonitas umbes sama, mis mina ja meie sõber Laamann elava teaduse sarjas raamatus tänapäeva Venemaa ei suutnud salata edu. On mis on, aga nüüd olen sinust tahes-tahtmata teinud märtri kogu kirjanikkonna mugavat elu häirides. Olen end asetanud moraalselt väljavisatu ossa. Jään ootama, kas sellele patu kahjatsemisestseenile Loomingu võõraorientatsiooni suhtes järgneb viimaks ka minu välja heit Eesti Kirjanike Liidust ja penklubist. Kui sinu karjäär siin mängus ei oleks, mida ma kuidagi ei taha lõhku siis jätkuks mul veel huumorimeelt kõige selle lärmi suhtes. Ja ma ütleksin, et see seik suurendab Loomingu lugejaskonda kõrgemas kihis. Et isegi kunsti ja teaduse osakonna värsket direktorit pluss muud salanõunikud peavad seda mässulist ajakirja lehitsema, mis siiski erineb kodust. Nüüd, kus ma olen sind tüürinud majanduslikud raskuste karile, kus ehk siiski seekord lahti rabeleda ei jätku mul omi karuteeneid õiglaselt hinnates. Ei huumori, ei häbematust. Viimast ehk siiski veel võib-olla selleski kirjas, minu vastuvõtmatu hinnang ei sobi riiki kandva vaimuga. Ent riigi kandev vaim, mis salakavalalt tüürib Mussolini ja Hitleri Epigonismi, andke mulle vastuvõtmatu. Mul on hirmus kahju. Me tegime reisi Itaaliasse just sel ajal, kui olid valimised. Ja mu mees saatis Päevalehele Berliini kokku lepitud reisikirju ja seal oli, me olime just kapril ja mu mees sai sealt väga huvitavaid niisuguseid drastilisi valimisniisuguseid propagandavõtteid nähes ajad ja kõik selles kirjas reisikirjas vista kirjutas Päevalehele oli see kõik sees. Aga mehele saadeti küll honorar ära, aga seda kirja ei avaldatud. See oleks olnud väga huvitav. Nii dokument, täiendus sellele kirjale. Aga mis sa edasi kirjavahetusest, kuidas, kuidas oli nüüd Barbaruse kirjad? Missemperil olid? Need olid Veski tänava kirjutuslauas ja hobumees viimane kord. Tartus käis sõjasuvel, siis ta andis nad Mart Lepiku kätekirjanduseks. Barbarusele Need jäid koos paljude muude Barbaruse materjalidega, jäid sel ajal kui barbrozevakueerus kuhugi, ma täpselt ei tea, kuhu nad siis jäid mingisse endisesse korterisse. Ja need õnnelikul kombel. Sattusid arhiivi, riiklikku arhiivi, praegu sorkasse ja seal nad olid väga kaua niidi, nende olemasolu üldse ei teadnudki, et nad säilinud on ja parve juhuslikult kunagi Barbaruse muid asju uurides sattus nende peale umbes kümmekond või natuke rohkem aastaid tagasi. Ma arvan, kui ei oleks mõne kirjaniku kätte sattunud, siis neid ei oleks enam olemas olnud. Võimalik küll, sest siin paljude kolleegide aadressil kibedaid sõnu öeldud, kes oleks aga jah, see on õnn, et nad, et nad siiski sellisel kujul säilinud on Nonii ja siis praegu on suur töö käsil, et need kirju siis avaldada omaette raamatuna. Paul Rummo, te olete nüüd selle töö taga ja selle töö niisuguseks hingeks ja initsiaatoriks olnud. Mis põhimõtetest te lähtute, kui te nüüd seda raamatut välja annatasin? Ma olen kindlal seisukohal olnud, et kõigepealt tuleva kirjad anda välja tervikuna nii nagu nad on on meie kätt ulatanud, sellega on ka toimetuskolleegium nõus olnud. Ja selle väljaande juurde moodsalt kirjastades siis teiseks tuleb andadeksoloogiliselt täpselt sellel kujul, nagu nad on kirja pandud ja siis kommenteeritult. Kusjuures kommentaarid ulatuselt Võrdlemisi tagasihoidlikult tähendab selles mõttes, et mitte väga pikalt, kui paljude nende kommentaaride kirjutamisel kasutasite oma kaasvestleja Aurora Semperi abi väga palju, no ma ei ütleks ilma ilma orasemperita oleks kirjavahetus kommenteerimine jäänud väga poolikuks, eriti eriti selles osas kus on nii perekondlike ja tuttavate Jutu, keda keda lihtsalt kõrvaline isik, minusugune kõrvaline isik ei ei tundnud ega teadnud Ka minul oli 53 lehekülge kommentaare nii omale tehtud ja siis sealt ma andsin siis rummu, valis, mis tema oli tarvis oli. Aga see oli päris. Petlik Syderwe asi, muuseas, on seal ka nii pos griplomentna on väga palju Arula Semperi lisa kirjabelisandusi, mis, mis ka muidugi ilmuvad, nii nagu nad kirjades on lõpetuseks küsima veel millal on siis raamatut oodata? Seda tahab jumal, taevased vedagi pole olemas. Minu poolt ning kommenteerimise ja, ja järjestamise osas on töö juba ammu lõpule viidud. Ja käsikiri tervikuna on kirjastuses. Käesoleva aasta aprillist saadik. Seal muidugi on väljaande juures on seitsmeliikmeline toimetuskolleegium kes materjaliga tutvuma peab ja tutvuvad ja kui nende arvamused koonduvad siis mul tuleb muidugi asi veel kord, ma vaatlen kommentaaride osa veel üle vaadata ja ja kasutada ära seltsimeeste ettepanekuid ja neid valida, mida vastu võtta, mida mitte, ja õiendusi, kus ma olen eksinud mõningane lihvimistöö, minul klatel teha. Teiseks on siis veel on käsil praegu illustreeriva materjali. Ettevalmistamine on tellitud arhiividest fotosid suur hulk, millest tuleb veel kord siis valik teha ja kui palju sinna meil ruumi antakse. Aga natukene peab ütlema, et kirjastuses, kuid kõik on põhimõtteliselt juba nüüd nõus, see ajajärk on juba möödunud kuskil kõheldi, kas ja kuidas ja nii edasi. Aga see asi on puht organisatsiooniliste küsimuste taha natuke toppama jäänud mis mind väga närviliseks teeb. Sest tahaks tööd lõpule jõuda ja tahaks seda siis ka kunagi oma silmaga näha. Kirjas andmeil on tema väljaandmise plaanis 82. aastal. Kuigi selle muidugi võiks ka Maren jõuda küll aga, aga noh, seal on, ma ei tea. Kui nüüd sellest organisatsioonilist tantsides kirjutades kuidagi ühele poole saadakse, et saaksin kiiremini liikuma hakkaks, siis võib-olla oleks küll võimalik teda varem. Ja mul õieti räägingi seda juttu siin natukene sisemise põrkega sest ma olen mitmeid intervjuusid mitmel pool sel teemal avaldanud ja nüüd kuulajad, lugejad, hakkad küsima, et kus siis see teos ise on mis niipalju et rääkida. Nii et lõpetame mõttega, et see võiks ilmuda varem kui ületuleval aastal? No ma olen ka kirjastuses kunagi töötanud ja arvan, et hea tahtmise juures oleks võimalik seda väljaannet kiirendada.