Nõukogude Eesti ringhäälingu ajaloo jooksul ei ole vist ühtegi inimest, kes oleks 35 aastat raadios vastu pidanud. Või tead sa kedagi tean küll. Nad jääb arve oli 35 aastat ja enamgi. Ja meie praegune Melania Gutman on ju juba enne mind ammu tööl olnud. Aga täna võib öelda, on sinu tähtpäev Silvia kalpus, kes on 35 aastat töötanud Eesti raadios. Missugune päev oli siis 35 aastat tagasi, kuidas sa üldse sattusid sellele tööle? No tegelikult ma sattusin sellele tööle juba veidi varem katseajaga, see oli Leningradis. Ma olin siis komsomoli keskkomitee alluvuses, kuna ma lõpetasin Jegorjevskis komsomolikaatrikursused. Ja siis kutsuti kunagi see oli jah, veebruari keskel kolmekesi neid kolm tüdrukut raadiomajja, sest meie tolleaegne sekretär oli endal Jaanimegi kes oli ka hiljem raadios mu ülemus. Siis lasti meid mikrofoni ees lugeda, laste, meil igalühel üks lugu kirjutada siis läks paar päeva mööda ja siis kutsuti mind välja. Ja viidi mind mikrofoni ette tol ajal mul oli väga ähmane ettekujutus üldse, mis asi on mikrofon. Ja täna on meil siin kaksi ja väga erineva kujuga sellest võrreldes sellega, mis tookord Leningradis oli. Ja hästi mulle üks kümneminutiline lugu ära lugeda, mina lugesin ilusa selge häälega. Ja tulin siis seal stuudios täna ja üleval, küsib meie tolleaegne esimees Paul Uusman, et no mis tunne oli ka, kui Eestimaal kõik kuulsite häält. No mina ei osanud üldse mõeldagi, et Eestimaal või üldse mind kusagil kuuldi? No ja nii see algas. Ja see oligi täna 35 aastat tagasi. Nii et esimene amet oli diktoriamet, mis veel teha tuli, tol ajal ma mõtlen. Noh, tol ajal tuli natukene tõlkida sõnumeid, siis ajalehtedest esimese tõlgi proovima sain, siis muidugi see eriti hästi välja ei kukkunud, kuna vene keelt kuigi hästi ei osanud. Aga noh, ikkagi töö, õpetas. Nojaa, kontserte tuli teadvustada. Siis olid nagu juba tulid kollektiivid, meil sümfooniaorkester, moodustati ja juba näitlejate grupid olid no siis olid seal kuuldemängulavastused, seal tuli natukene osaleda ja nii et tööd tegemist jätkus. Aga esimene ringhäälingutöö Eestimaa pinnal, kus See oli 29. oktoobril. Ei, kui Eestimaa pinnal, võta sisalise varem, see oli Võrus. See oli võrus. Septembri algul sõitis meie operatiivgrupp lennukiga Leningradist. Võrru, ja seal oli meil see rändsaatja Me sõjaväelt saime rändsaatja, mis asus linnast neli kilomeetrit väljas ja kaks saadet oli meil päevas, nii et kaks korda kaks korda neli ja neli tuli päevas ära käia, seda saadet lugemas. See oli siis esimene Eestimaa pinnal, siis oli seal ju võru oli tollal ju väike pealinn, et ta töötas seal. Ja ma mäletan selgesti ülemnõuülemnõukogu kooli, seal ülemnõukogu istungjärk oli üks. Nii et teater kannel avati. See oli hästi tore periood, ma olin viis nädalat, aga rinne oli siis veel viimne oli Emajõel, rinne oli Emajõel, nii et ükskord oli siis täielik niisukene rünnak, nii et noh, leek, kuulid täitsa lendasid meieni. See oli minu sõjaaja kohta ka esimene sõjaga kokkupuutumine, sest Leningradis üks õhuhäire, selle ma olin niimoodi kapitaalselt maha maganud, hommikul kuulsin, et oli häire. Seal Võru periood, aga siis Tallinna ma tulin niimoodi, et algul oli siinse traathääling töötas nagu tol ajal nimetati. Ja 29. oktoobril, kui läks esimene saade, siis seda ma teadvustasin, see päev on mul kohe täiesti selgesti meeles. Meie olime siis osa stuudiot oli selles Estonia keldris ja orkester mängis võidu väljakul praeguses merekoolis. Nii et ma lugesin sealt keldrist uudised ära. Siis jooksin merekooli, et teadvustada sümfooniaorkestri kontsert. Ja pärast sõda tuli minu juurde Martin Taras ja küsis, et vabandage, kas teie lugesite Leningradis k. Kas on sul veel olnud niisuguseid kohtumisi, kus inimesed tunnevad sind hääle järgi ära? Ma ei mõtle praegu ainult Leningradi perioodi, vaid ka hiljem. Ma ei tea hiljem, ma nagu ei oska öelda, et keegi hääle järgi muidugi näiteks ringhäälingu kaudu sain, maga tuttavaks oma sugulastega, keda ma üldse ei tundnud. See oli ka samuti veel Estonia perioodil, minu vanaonu tuli mind otsima, kes kandis sama nime, mis minagi tol ajal krunt ja tuli, noh siis juba nimetati vist nimega teadustaja nime lõpuks ja siis ta tuli, tegi ennast tuttavaks ja mul oli väga hea meel, sellepärast et ma olin Tallinnas algul päris üksi, mul ei olnud kedagi siinsest, minu pere ja kõik on pärit, et selle selle üle on, mul oli ka väga hea meel, nii et ringhääling on mind ka selles suhtes aidaa. Ja kui nüüd ajaloos edasi tulla mida sa siis veel tegid? Algul olid diktor. No siis ma siduja olin toimetaja, meil oli tollal ühiskondlik-poliitiliste saadete toimetus ja minul oli, ma hakkasin seal toimetama propagandasaadete osa, nii et seal ma töötasin algul toimetajana, pärast väikest aega veel vanem toimetajana, aga siis tekkis meil tõlkidega raskusi. Ja mulle meeldis nagu see koht rohkem ja siis ma olin kaua-kaua aastaid tõlk, nii et nüüd olen ma siis taas toimetaja, kolme aasta. Kuidas täpselt seda ametikohta nüüd nimetada välisuudiste või? Ei, see minu ametikoht on niimoodi Eesti ka, meil on need ametikohad ka teinekord väga keerulisi. Mina olen Eesti Raadio pressibüroo välisinformatsiooni toimetaja. Need kenakesti keeruline, tore ja pikk nimi ja. Ja töö on ka tore. Kas sa üldse tead, mis saadet ma toimetan? Maailm täna vist? Nii, et iga päev tund aega saadet väga huvitav saada uudiseid mitmest vallast, kommentaatoritega tegemist muude esinejatega. Nii et mulle veel. Millega seletada seda pikaaegset ja südamega tööd raadios mis on see peamine põhjus, mis? Ma ei tea, mulle tundub veider, on see, et, et noh, see oli mulle, ma olin ju siis väga noor kõik oma koolid olema ka ju selle töö kõrvalt lõpetanud. Ja võib-olla need, see kollektiiv oli väga kenaks mind sealt vastu võttis ja ma pean ütlema, et mul on kogu aeg kolleegidega vedanud ka praegu, kus ma olen toimetuses vanim, kui ma tulin 35 aastat tagasi, siis ma olin kaua aastaid noori. Aga nagu öeldakse, et igal eal on oma võlud. Ja ma olen praegu väga rahul oma kollektiiviga, ma olen ise ka natukene nooremaks muutunud, nagu sa märkad. Mis on ringhäälingut töös inimese jaoks vajalik? Ringhäälingutöö nõuab ikka inimesed väga palju. Vaata, kas sa oled tähele pannud, et meie majas on kõik staažikad. No need on noored, aga meie majas ei ole nisukesi olnud niisuguse kahe kolme aastase staažiga inimesi, meil on ikka niimoodi, kes tuleb, see kas jääb või aasta jooksul majas elekteerita välja. Sest meil on ikka töötingimused väga erinevad. Meil on vaja varahommikul olla, meil on vaja õhtul hilja olla. Puhkepäevad Ma ei mäleta näiteks tükk aega, millal ma oleks niimoodi võidupühal kodus olnud, nüüd kui ma olen toimetaja ja selle saate pääl siin. Aga ma olin teadustaja või kui ma olin kõik kõik need päevad uut aastat, kas võtsid vana aastat siin vastu või tulid uue aasta hommikul kella kaheksaks tööle. Ja see nõuab niisugust nagu erilist suhtumist, seda tööd ei saagi teha niimoodi ükskõikselt, süda peab valutama ka öösel. Minul on näiteks sõja ajast veres, kui tuleb see signaal, suur ja lai, ma, eks ole, sellega algasid meil kõige operatiivteated, järelikult oli jälle mõni liin vabastatud niimoodi. Siis me pidime olema ükskõik kus pidime olema otsekohe stuudios. Ja nüüd on sellest ajast möödas 35 aastat, nüüd ainult noh, ütleme paar aastat tagasi läksid kosmoselaevad üles nende kelladega. Siis tegi minu kallis poeg, kes muide raadiopäeval sündinud mulle niisukese tempod võttis need signaalid makile. Ja ma kuulen, kui ta ütleb teises toas oma koolivennale, et pane tähele, nüüd ema hüppab ja ta laseb Makita kliendid java, tormasin sinna tuppa, mis on juhtunud. Nii et see peab olema. Peale selle, et meil, inimesel, kes siin nendes majades töötab peab olema sisemine distsipliin, peabki olema suur huvi. Ja ma julgeks öelda ka anne. No teatud mõttes muidugi, aga Anne on väga väike osa sellest, sellepärast et no ikkagi jah, ta peab ikka olema lähedane, see töö, ta peab ikka tõesti midagi andma ka endale, sellepärast et no niisama ennast niimoodi rakmesse panna tõepoolest ega ei saa. Aga seal ma olen, mina näiteks tunnen oma tööst rahuldus kommunaalsaada läinud, eriti veel. Kui keegi ütleb, et täitsa tore oli, siis tükiks ajaks on niisugune hea tunne, see inimene peab saama oma tööst rahuldust. Ja, ja see meie töö on ju niisugune, et sa oled, rahuldus, tuleb kohe kas sa tahad saada õnnestus või ei õnnestunud. Kas sa tunnetad kuulajat näiteks otse mikrofoni ees varem ja nüüd, kui toimetad seda saadet, igapäevast saadet ei. Ei, ma ei mõtle otseselt kuulajale, see on kuidagi juba välja kujunenud niisugune Tase minu arvates seda küll, et mina kuulajat ei alahinda, mina ei püüa kuulajale kõiki asju niimoodi peenelt ära seletada, sest ikkagi näiteks selle Meie saadete kuulajad on üks teatud kategooriaks selle asja vastu huvi tunnevad ja nemad võivad mõnes asjas olla isegi kompetentsem kui mina. Ma ei suuda kõikide asjadega kursis olla ja kui ma neile püüan niimoodi ette tõenäoliselt. Ühesõnaga ma austan kuulajat. See tekkis kohe niisugune austus kuulaja vastu või on see kujunenud. Ei, see oli ikkagi aastate jooksul kujunenud, sest noore inimesena ei osanud üldse niisugustele asjadele mõelda. Ja ma kardan, et praegu ei oska ka veel noored. Sa ütlesid, sa oled noore elujõulise kollektiivi sees, et oletisega nooremaks läinud. Kuidas sa näed nendes noortes midagi mingisugust peegeldust endast 35 aastat tagasi? Ja missugune see on? Oi, ei, see peegeldus on väga kahvatu, sellepärast et meie noored on praegu, nad on kõik juba oma hariduse saanud, nad on väga madalad. Peaksin isegi ütlema, et nad on oma ala tõusiastid. Mina tulin lihtsalt tundmatusse kohta, aga nemad on kõik tulnud sinna, kuhu nad tahtsid tulla. See on ikka väga suur vahe. Eks ole. Minust kujunes niimoodi asjaolude sunnil raadiotöötaja, aga nemad tulid raadiotööde täiesti teadlikult ja see on nende tohutu suur eelis. Kui nad mulle midagi seal tõlgivad ja niimoodi on valesti, siis ma kohe ma ütlen neile niimoodi, et millega sa oled hakkama saanud näiteks, kas sind tuleb tagasi saata viiendasse klassi või, või keskkooli lõpuklassi või nad võtavad teadmiseks. Nojah, ja niisugune muhe huumor või huumoriga ütlemine, see on ju tervisele väga hea, ongi õhkkonnale. Meil on üldiselt väga terve toimetus, Meil ei ole keegi haige. Lubasin soovida tänase toreda juubeli puhul 35 aastat Eesti raadios tööd. Palju õnne ja jätku sul ikka seda nooruslikkust ja energiat ja head sõna. Nii enda kui kolleegide tarvis. Teie aitäh.