Sissejuhatavad sõnad muusikatoimetaja Virve normetilt. Seekord ületas Neeme Järvi Atlandi ookeani 25. veebruaril. Et New Yorgi Metropolitan Opera lavale tuua Puškini Tšaikovski igiinimlik Jevgeni oneegin. Muide, oneedin esmalavastusest möödus tänavu seitsmeteistkümnendal märtsil, kui päris täpne olla 100 aastat. Ja New Yorgi lavastus on ühtlasi ka nagu juubelilavastus. Metropolitan Opera on maailma tippteater siia lavastama, laulma, kirigeerima, palutakse väljavalituid ja seekordsed välja valitud Nõukogude Liidust olid Makvala kas šviili Tatjana ossa juuri masu rokk oneeginiks, mõlemad suure teatri solistid ja meie Neeme Järvi dirigendiks. Esietendus toimus umbes kuu pikkuse töö järel 21. märtsil. Kokku juhatab Neeme Järvi, seal seitset oligi nii etendust ja viimane neist on 14. aprillil. Praegu võime juba öelda, et ookean ületatud, kaugused, võidetud keele, kultuuri ja muud barjäärid samuti ületatud publiku ja kriitikute südamed sulatatud. Ja tekib isegi selline tunne, et kas me oma väikeses kolkamentaliteedis ei kipu üle hindama kõiki neid kaugusi ja vahemaid ja sellega ühtlasi nagu alahindama iseennast. Sest tänapäeval pole ju tõepoolest enam kultuurivahetamine ei otseses ja kaudses mõttes mingisuguseks probleemiks. Ja oli meile otsekohe teada, kuidas võeti New Yorgis vastu esietendus ja järgnevad lavastused. Muidugi, üksikasjadest räägime juba hiljem siis, kui kunstnik on jälle kodus. Aga meie elutempo nõuab kontakti hoidmist ja näiteks ei ole ka mõeldav, et peadirigent saaks kaks kuud ära olla. Pidamata pidevat sidet kodumaaga. ENSV riikliku sümfooniaorkestri direktori ja Neeme Järvi telefonikõned üle ookeani näevad välja umbes sellised. Nüüd on nüüd on niisugune asi, kas me Leningradis see Mozarti kavas võime 30 neljandat sümfooniat mängida või me võime sellepärast, et momin tahab kõrvu saada. Ja Straussi kuulekas Straussi teeme ühe vana kava järgi või draw. Et lindistada telefonikõnet meie praeguse saate jaoks tõusin ma kaks hommikut kell kuus üles. Ja täna pool 10 saimegi siis ühenduse. Kahjuks maestro oli see pool kaks öösel ja telefonikõne äratas ta ja nüüd ma siis palusingi rääkida, mida pakub Ameerika reis Omalt poolt dirigendile Neeme Järvile, kui muusikule. No kõigepealt esiteks seda Hakkabki Metropolitan Opera sellega teatri iseenesega orkestriga kooriga huvitavate sotsidega. Väga hea publikuga. Ja muidugi see geim professionalism pistsid, valitseb see anna pulli kajutit elujõudu juurde, kah oma avaütleme niisugust võimeid siin näidata, nii nagu nagu, nagu täitsa õudeksid alt. Ja praegult on siit seda ja ütleme niimoodi. Intervjuu minuga, kus me rääkisime, siis kõik neid probleeme arutasime? Ei, ma ei olnud siis küllaltki tuntud ja aga nüüd tekib niisugune olukord, kus tahetakse teada saada, kus ma olen ja kust pärit ja, ja kellega ma olen sellega tegelenud. Ja nüüd viimases. Kuule ja tervele kollektiivile ja tekib niisugune väga loominguline etendus mis siis võetakse ka väga soojalt vastu. Publikulausetes on mitu koosseisu kriis, etendust laulsid viise, kuidas muidu möödas nüüd kaks peaosalist teavet ja. Staaride teater, kus püütakse võimalikult palju lauljaid kuulata ja kõike muud nagu kõrvale jätta vaadetega. Sammude koor ja orkester ja lauljad ja see on kuidagi vilja kandnud. Siin me oleme kohtunud ka veel mardi talvel, aga Soome passisuke laulaksid. Pillibad Britteni ooper. Ja vot niimoodi järjest kasvab iga nädal tuleb midagi uut välja. Norma operaator. Valed andmed, et ma ei vaata Linnas Barcelonas Madridi kontserdid, seal Acarttilsemine sümfoonia pul kavasid, Beethoveni viiulikontsert, solist jõuaku, no ja muidugi palju huvitavat on ümberringi. Ma kuulasin bostoni sümfoonia, kuid ütles, et New Yorgi Filharmoonikute ja muidugi on käinud ka Broadway teatris ja nii jälginud seda muusikaeluka, nii palju kui seda siit võimalik jälgida on niivõrd mitmekesine ja et seda ei jõuagi ära kõike vaadata ja kuulata.