Tere, paid ei kellelegi maalased. Me kuulame muusikat, sa oled eikellelegi, ma, mina olen Tiit, kus need minu esitleda täna erakordne postmodernist Eplectic mürakaru ja vigurivänt, keda on iseloomustatud muusikaliselt kui värvi karbis, hullavad ka meeleolu, aga samuti kui okastraati takerdunud hullunud elevanti. Selle mehe pärisnimi on, jorn, ta eriti ei armasta, kui tema muusikast kõneldakse üleüldse. Küll armastab ta seda, kui tema muusikat armastatakse. Laseme tal mängida ehk Jon tornil ja tema muusikal iseeneste eest mõndagi aega. Pärast aga kogume julgust ja võtame jutustaja kommenteerida kõike seda jõudumööda, mida Johnson viimase veerandsajandi sees muusikat teha on üritanud korda saatnud. Esimesed kunagi tõsine, kellelegi mõist minutit täna täitsid tegelikult kõigest kaks pala mis kirjutatud Journey poolt ja mine mängisid kaks erinevat koosseisu ühe pala Basextet 1990.-te aastate lõpust. See oli täna see kellelegi avapala vaar ja teine ta viimati kuuldu ansambli nokitsesite esituses, milles Johnson altsaksofoni isegi kaasa lõi. Oli, sai Poom pikap 1980.-te aastate lõpu poolest. Niisiis täna ei kellelegi maalane. Jon Sarne üksütaalsemaidi mitmekülgsemalt improvisaator treid, keda 20. sajandil on kuuldud oma saabumisest märku andvat on ta aga samuti. Nõnda arvavad paljud praegusaegsetest muusika kroonikutest, keda õnnistatud teravamate kõrvapaaridega on Johnson on üks olulisemaid eredalt isikupärasemaid heliloojaid, kes džässilähedasest helikunstist on esile kerkinud viimase veerandsajandi sees. Pealegi, ja nii tundub mullegi, on igati õigustatud ka selle New Yorgi juudi saksofonist ja helilooja, arvukate ansamblite eestvedaja ja ohtrate projektide tagant hüppaja otsesel kuulutamine pesuehtsaks postmodernistid. Aga Asjaosalisele enesele, Johnsonile ei ole vastu Ta ükski seesugustest ise loomustustest sest tema teadupärast silmaotsaski ei salli ja kõrvaotsaski ei kannata seesugust juttu üldse mitte. Nii improviseerimine, jahiloomine ja toova postmodernism või mis tahes muud ismid. Nende üle arutlemine ja nende terminite kasutamine laialdaselt ei Johnsoni meelest muudkui üks ajaraisk, silmapuruajamine ja sulaselge ogarus. Nõnda arvab tema ja ta on alati niiviisi arvavad. Tõsi on, et tubli hulk teritatud kõrvapaaridega kriitikuid kroonikuid väidab vastupidist. Tõsi on aga samuti see, et muusikakriitikud kui niisugused on Johnsoni arust lihtsalt lobisevad muidusööjad ja ei midagi enamat. Näiteks on Jon, surun kuulutanud säravi silmi ja naerulsui, et väike ja muusikaajakirjasid on küll olemas temagi kodus ilusti tallele pandud. Aga too tallel olemise koht on täpipealt tualetis ja mitte selleks, et Johnson neid seal, et nii-öelda puhkehetkel istuli asendis mõtlikult sirvida tahaks, vaid ilmselt hoopiski mingil praktilisemalt tarvitamisotstarbel. Eks võiks ju muidugi muidki küll kõmulisekesi või pikantse poolseid näiteid Jonsorni söhakatest mõtteavaldustest ja tema tuua veel ja veel ja võiks ju isegi kaaluda varianti. Arvestades täna sai kellelgi muusiku loomundast ülimat skeptilisust muusikateemalisi sõnade tegemise suhtes et saatetegija panekski õige suukese nüüd kinni ja siitpeale kuni saate lõpuni Johnsoni muusika kõnelekski jälle ikka ainult iseenese eest. Ent seda viimast varianti ei tule. Kohatise kommentaarsid Johnsoni muusika vahele tuleb siiski juba järgmine neist puudutab mehe iselaadseid, improvisatsioonipraktikaid, mis põhinevad mitmetel mänguteooriatel kui muude mängude reeglistikel. Aga kõigepealt ilmselt maksab ära kuulata üks seesugune mängu improvisatsiooni tükk üldnimega kobra sellel paraku Jonson jälle kaasa ei mängi. End reeglid nii-öelda, mille järgi üle poole tosina New Yorgi touchdowni muusiku kobrat mängivad, need on Johnsoni paika pandud. Tegemist on tükiga, mil nimeks täpsemalt kobra number kaks. Seesuguse abstraktsevõitu. Kummaliselt võluva ja teisal pisut ehmatavalt kärarikka helipildistamisega tegelesid 1992. aasta veebruarikuus New Yorgi linnas kurikuulsas Liping Factory klubis David žürii poolt organiseeritud kobra mängus ehk improvisatsioonilist Johnsoni põhimõtete järgi järgmised asjaosalised. Kuus sämplage näputajat Davidži ise lisaks Anthony kõõlman, Mark tega, Antoni klinspudeese, David Winstain, nende kõrval üks CD-plaadimängija manipuleerija Tinspeljas ja tšellist Michel kinni. Lood improvisatsioonilised, kobra mangu reeglid, mille järgi ilma nende reeglite kehtesta Jonsornita nimetatud kaheksa tegelast toimetasid kujunesid välja juba seitsmekümnendatel aastatel, kui ta alustas improvisatsioonilist muusikas ning jõudis välja sinnamaale, nagu mitmed tema ametivennad improvisaator olid. Ennemgi on jõudnud ja pärast tedagi samasse punkti saabunud, kus hakatakse otsima mingisuguseid algeid, mis selles nii väga spontaanses ja isenesest deklasin, positsioonis lubaksid ikkagi leida mingeid kindlamaid toetuspunkte. Kobra mäng on sõjamängust inspireeritud, ta ise olla kasutanud mitmeid sportmänge ja võrdlemisi abstraktselt tule võtnud Nende reeglistik ja käitumismalle. Ta on tegelenud oma 70.-te aastate organiseeritud improvisatsiooni palades. Nende palade pealkirjade järgi otsustades nii vibulaskmisel kui piljardimängu ja mõnegi muu muusikalist spordialaga veel. Nende reeglite järgi antakse ette ütlejale. Ja selleks on, surun oma impromängud, ei oleks isegi olnud teatav hulk või mingi arsenal viipekeelseid märguandeid. Nõnda märguannetega peavad improvisaator küll paratamatult, kes kavatsevad kaasa lüüa enne impromängu käima minekut, tutvuma ja vähemalt pisutki harjutama, sest kokku on lepitud ütleja žestide tähendus. Kuidas iga improvisaator neid tõlgendab, see on suuresti tema arusaamise tehnilise võimetaja nägemise asi. Aga ette nähtud ka mitte ainult reeglid, vaid nende reeglite rikkumise juhud ja muusikute käitumine sel puhul, niisiis seal sunni impromängud võivad olla teinekord ka visuaalselt kohal viibivale publikule võrdlemisi põnevad jälgida. Aga muusikaliselt annavad nad teinekord ainult oma audiopoole pealt ilma video osata üsna kenakesti tulemusi. Me liigume nüüd tunduvalt korrastatuma muusikamaile, sest Jonsorn, kes on olnud küll värvi värvikarbis Pillerdava ja temposid, viskama kameeleon, nina eklektiline muusik, läbinud diile end tihtipeale mõningate projektide juures, on ta väga kenasti valinud iseendale kindla mängumaa ning sellel koos oma sõprade abiliste kolleegidega toime pannud väga stiilipuhtaid tegusid. Järgmine on üks näide seesugustest. Jon sõrmi ja tema kaaslaste trompetisti George Louise kitarristi piletiselli kolmepoolne kummardus džässmuusika. Mitte just esimese suurusjärgu kuulsustele. Need on feri reed, soni, kloork, moblenteni Tooram, kelle üsnagi stiilid ruudest, traditsioonid, ruudest, aga samas ka värsketest interpeteeringutest koosnenud üks Johnsoni pika-pika, diskograafia kenamaid albumeid, Igaljuhul, džässilähedasemaid albumeid News For luulu 87. aasta lõpust. Järgmine kellelgi pala on Toled plaadilt melaniini, mis Redi Reedi kirjutatud. Elektroonikas ja tegelikult rokkmuusikasse suundub see viimane mala, mis alanud ja mis nüüd jääb toimetama oma elektronmikroskoopilise helitoimetusi kommentaari taustale. Tegemist grupiga Pein Killer Felix Kryo, sedapuhku Aga rängale rockile orienteeritud trio, milles altsaksofonist Sharm on koos maailma muusikalise omamoodi ka meeleoli pillažwelli ja trummar Mikk Harrisega pen killer 90.-te aastate alguses ehk mõned salvestused inimesed juba ka varem näitas Sonny tolle perioodi suurt võlutust hardcore rokist. Niisiis kurjakõlalised võrdlemisi võigaste kate kujundustega hiri albumit, millel Läsvel Harris ja vahel mõni kaasalööja kusagilt mujalt pooltki enamasti rokki džässivallast uurisid ja uuristasid, käikusid, mis jäävad kuhugi rokkmuusika abstraktse elektroonilise eksperimentaalmuusika vahemaile. Aga seegi ei ole veel veel viimane jorni muusikaline suul või läbi käidud heri valdkond, mida selles saates olla tuletada, kellel ei kellelegi oma saates ilmselt jääb nimetamata nii mõnigi Johnsoni tegemistest, sest juba üheksandate aastate algusel leidsid kaks Johnsoni džässipoolse diskograafiaga kursis olevat briti nimelt võitjad Gucci Prime mootor. Et tolleks ajaks juba olitsiooni Sorni diskograafia erinevad salvestused erinevate firmade ja firmamärkide all. Erinevad koosseisud ja projektid, millest ta kaas oli teinud või mida ise algatanud praktiliselt juba ühe inimese huvilise jaoks hõlmamatut. Võib-olla leidub maailmas neid jommi fänne ja neid fänne on nii Jaapanis kui Ameerikas üksjagu palju. Kes julgeksid väita, et nad on 90 või 95 protsendilised koguni kursis kõigega, mida Johnson on ülikoolis korda saatnud? Mina ei, keegi liikus, julgen selles kahelda, seepärast tõepära huvides ka siin see ülestunnistus. Seda võib ka nii sõnastada, et ollakse ju surmani muusikast teha ilmselt 50 väga erinevat saadet, kus ükski palav ei korduks ligi, mis oma kogumuljet oleks samuti äärmiselt erinevad. Sorniga suubume me järgnevalt filmimuusika valdkonda, kus tema korda saadetud teod sooti kõrvapaistvalt ja vägagi Erineva karvalised. 80.-te aastate keskpaiku võttis Jonsorn üsna erineva koosseisuga kaasa mängijate toel salvestada ja oma nägemise järgi interpreteerida kuulsamast kuuluma Itaalia päritolu filmi, helilooja, enniumorit, koole, loomingut. Kui John võib-olla ka lootis kusagil, et pärast toda kriitikute poolt äärmiselt tunnustatud ning muusikaliselt väga heal tasemel tehtud plaati ehk Hollywoodi Ki paksude kaukatega onud ja tädid võtavad tema ukse juurde raja üles leida, siis seda ometigi juhtunud. Küll aga eksperimentaalse filmikunsti valdkonnast. Peetid jorni mitmel puhul kõige väärikamaks müheks helindama avangardsemaid filmiribasid. Järgmine tükike kolmeminutiline Houdini on kirjutatud 1900 906. aastal Henry hirsifilmile lekkeaniks Brain ajumehaanika. Veel üks näitlikke ja üsna pisike näitlikke Johnsoni retkedest. Kaasaegse kunst muusika ehk nüüdismuusika ehk neuroklassikale tugineva muusika valdkonda tuli pisike killuke nimega ja tema keelpillikvartett dile kirjutatud 90. aas toobuses Teeemmenn ehk alapealkirjaga 13 näidist keelpillikvartetile. Kahtlemata võib arvata, et seesuguse mürakarulaugu Johnson ettevõtmisi ei seedi. Ka mitte klassikalise muusika kutsutud ja seatud arvamuste avaldajad, arvamuste määrajad sugugi mitte kergemini kui Chessis sama valdkonnaga aktiivsemalt kujud. John on pisut raskesti seeditav tüüp mis tahes muusika valdkonnast oma. Kuidas teid ei soovitaks? Küll aga arvatakse, et 20. sajandi viimase paarikümne aasta üks olulisemaid nüüdismuusikaorkestriteoseid kristall naht Johnsoni oma kuulub tunne ajaperioodi kunstmuusikavaest väärtuslikumate helitükkide hulka. Sümptomi pendeldused, niinimetatud klassik jah ja niinimetatud avangardi vahel ja igale poole mujale üles-alla ja kõrvale ongi andnud põhjust ilmselt neile väga ohtatele tema muusikaga kursis olevatele kommentaatoritele. Väita, et ei ole lihtsalt võimalik, et üks inimene kõigi nende muusikate vastu tõepoolest mõnda kirglikku huvi tunnel teisisõnu kõik see arvatakse Johnsoni puhul olevat teesklus puha surm, nagu öeldud, kommentaatoreid ei kannata ning on juhtunud sedagi, et mitte, et ainult ise ei anna intervjuusid, vaid tihtipeale ka oma väga nimekatest kaasmängijatest koosnevatel. Alsamblistidel on ta kontserttuure tehes katsunud ära keelata intervjuude andmise, niisiis suurtele inimestele ette lugeda, mida nad võivad ja mida ei või teha, kui nad mängivad tema muusikat. Ise pole mänginud mitte ainult oma muusikat ükskõik kui erineva karvalist, vaid lisaks tuleb eeltoodud näitele ennist eikellegimaal kõlanud Kessi mineviku suunas kummarduse tegemisele on ta sinna Chessi poole sessioon kaardi poole teinud, reveranss isid, õel varjamata oma siirast imetlust. Ehkki materjaliga järgnevalt saab, sai kellelegi meil olema need kuulmani vana 66.-st aastast kuudel teis käita ümber teinegi kord üsna söakalt. Ja mis nüüd puutub tema kaheksandate aastate Bukolk kõõlmani tõlgendustes siis tõepoolest tundub, et seesuguse intensiivsuse ja tihedusega pole neid palasid mänginud isegi olnudki. Ulman Jänese ansambel, topeltkvartett ainult ainult. Aga nüüd vanad hääd päevad kudel teis, Jonsornalt saksofon, paremas kalalistinbernalt, saksofon vasakus kanalis markidesse rebast kaks trummarit Joey varal Maicel vat Seer. Nii hullumeelselt kantriansamblit, kes mängib nii sõgedad haart ilmsesti teist ei olegi ilmas kunagi võib-olla olnud. Viimati kuuldud koosseis oli taas legitsiiti 1980.-te lõpus Johnsoni poolt kokku pandud tõepoolest uuendusliku muusika supergrupp kriitikutele, kes seda koos siis nägid ja kes neid laval kuulsid, tunduski aeg-ajalt tulevalt. Õiglane väita, et see on lihtsalt üks kamp tehnilisi virtuoosse, kes lihtsalt lustivad laval hoolimata sellest, kui palju see publikule korda läheb. Tolle kommentaari juures võib küll teha selle parandused, kuidas publikule, et seal muusika korda läheb, see on Sonsornile korda läinud Läti üliväga. Ja too grupp on tõepoolest lausa amoraalselt väljapaistvam koosseisuga, kus kaasa mängivad lisaks Johansonile Bilbli sel kitarril Väinhorwitz klahvpillidel passil Jovi pärand taas trummidel. Neid viimati kuulsime ja kuulame nüüd eikellegimaal seda suurepärast koosseisu eel, mis küll 1900 üheksakümnendatel aastatel ilmselt Johansoni arvates oma ühise ansambli elu ära elas. Aga tolle hetkeni, kuni nad kestsid seal selle aja sees, tegid nad terve hulga suurepäraseid. Salvestasin, siin on neist üks veel Latin koota. Kontsert luteri 1999.-st aastast Madalmaadelt, kus Johnsorni veel üks tema paljudest gruppidest seekord massada nimeline ühendus. Johnson teil taglasclaid Couensy päral, mängis ühe oma üsna tormiliselt vastu võetud etteastest, kui publiku reaktsiooni järgi otsustada ma saada oli 90.-te aastate alguses kokku pandud koosseis, mis tundub nii Johnsonile kõigi tema tuhandete muude ettevõtmiste kõrval tarvilik selleks et tal oleks võimalikult kergem osaleda oma muusikat mängides ja juudi folkloorist inspireeritud muusikat mängides. Juudi muusikafestivalidel ükstjanzorni võrdlemisi ägedaid reaktsiooni tekitanud loosungeid kõlab ja ta on seda suurte tähtedega lasknud maalida oma särkidele. Radikal Jewish Kaltcher, radikaalne juudi kultuur, see võib aeg-ajalt tähendada mida iganes, aga vahest tähendab see ka väga lüürilisi äärmiselt armsaid seadeid juudi folkloorist, nii nagu seda järgnevalt mängib Marcopka sekstekk. Kirglikult kuri lugu ka üsna kurja ja kirglikku pealkirjaga content ehk põlgus on tänase kellelegi oma saate minust seal sõrmi muusikat mängitud eelviimane killuke killukesi ja mõni terve pala mis ühtekokku ikkagi on üsna väike osa kõigest sellest, mida Johnson on seni on teinud. Rääkimata sellest, et siia saatesse ei saagi mahtuda kõik see, mida John edaspidi uuel aastatuhandel müülivad teha. Kõik need iseloomustavad siis nendest külgedest, kellest täna ei keegi viib, kus need seal on iseloomustada läbi tema muusika, suutis aga ta põlguse nimeline kirglik pealiskiri ilmselt selles nagu kuulda praegugi võib karjunktsionsorn, nagu ta seda alati teeb, kirglikult nende pääle, kelle arvates kuidas teda teda ja tema muusikat ei ole inimestel lihtviisiliselt tarvis. Meie aga võiksime arvata küll, et Johnson on olnud tarvis joonduda tarvis edaspidigi, nii nagu mis on andnud meile Zapat või Anthony praktilistonit või sal raad või miks mitte noori, Andersoni või uurikaini. Me võtame lõpetada ta eikellegimaa mõnevõrra malbe, vaates, värvides tasasematest toonides, kus koos Johnny kirjutatud folklooriseadega kisofim ja loodame, et mida iganes toob alapealkiri ei tähenda, et ta ei tähenda halba ja et on taas tagasi tulla ka teistsuguse muusika manu, järgmistele ei kellelegi maadele. Mina olin Tiit, kus me teie olite kuldaväärt kaasmaalased. Saade oli eikellelegi, ma mängib Jon sarm.