Kõigepealt alustame vanast uudisest, viie tunni pärast lõpeb rahvusvaheline teatripäev. Mis seost võib leida koera ja teatripäeva vahel? Väga lihtsa. Ka koer võib olla oluline dramaturgia element, näiteks kuuldemängus või siis lindistuse ajal, kui koer kargab mikrofoni. Aga tänane päev on Eesti raadiole tõeliselt pidulik päev. Veel kunagi varem ei ole raadiokunst, näitlejatööd ja dramaturgia nõnda kõrgelt hinnatud kui tänavu. Kõige austusväärsem on Juhan Smuuli nimeline aastapreemia, mille sai kuuldemängude eest Jüri Tuulik Ülikoolis õppivad tulevased raadio finalistid. Õige mitu head aastat raadio spetsiifikat tungivad selle iseärasustest. Kuidas nende iseärasustega teie pul lood Jüri Tuulik? Mulle tundub, et raadio on teatud mõttes intiimsem. Kommunikatsioonivahend kui televiisor võib-olla ta ei olegi nii massiline ja masendava mõjuga, kui televiisor. Raadio loob teatava kammerliku meeleolu või koduse hubasuse siis raadiokunst. Raadiodramaturgia on suurepärane kunst ja kirjutajale inimesele pakub raadio jaoks kirjutamine topelthuvi. Esiteks on dramaturgiline žanr iseenesest põnev ja niisugune väga palju võimalusi katsetusteks. Teiselt poolt raadio nagu paneb seal väga julmad reeglitest. Kuuldemäng tuleb esitada ainult kõrvale tajutavalt, tähendab, teda saab ainult kuulata, teda ei saa näha. Nii et fantaasia peab samal ajal olema nii kirjanikul kui kuulajal ja seal tekib nagu mingisugune ühine kokkulepe, et me mängime nagu ühist mängu, ühist reeglitega. Töötate, et palju on mänguruumi kirjaniku enese tarvis aga miks te olete siis üks vähestest Mohikaanlastest ringhäälingus? Ma mõtlen, et võib-olla on siin lugu isegi pealehakkamisest. Ma kirjutasin oma esimese kuuldemängu raadile sõna otseses mõttes alaväärsuse tundest, sest kuulanud mitmeid häid Liivese ja kaugeri raadiokuuldemänge ma tükk aega ei suutnud ennast koguda ja mõista seda, miks mina ei suuda kirjutada kuuldemängu ja, aga pärast nagu kogusin ennast, sisendasin endale mõtet ka mina suudan seda teha. Mulle tundus kuuldemäng niivõrd pikana ja kompaktsema ja huvitavad, et ma ei ole selleks võimeline. Aga kui esimene kuuldemäng oli valmis ja ta tunnistati vastuvõetavaks pärast seda, nagu see san rakas Pole sõna otseses mõttes meeldima, ta meeldib mulle tänaseni. Kõige kriitilisem kuuldemängu retsenseerija on režissöör Heino Kulvere on lavastanud mitu Jüri Tuuliku kuuldemängu. Mida te arvuta läbi aastate tehtud tõest? Minule on see väga meeldiv, et ma olen olnud Jüri Tuuliku esimese kuuldemängu lavastaja ja peale selle on aegade jooksul neid tulnud teha palju. Mulle meeldib Jüri tuuliku juures, et temal on selline eluõhk maa ja merehõng. Ja mina arvan mitte üksnes Eestimaakuulajad, vaid ka kui Jüri Tuuliku kuuldemängud näiteks nii liidu, mitmes vabariigis nad võiksid minna väga hästi samuti nad võiksid minna ka väljaspoolaja taga. Siia juurde võin anda ühe minu meelest küllalt huvitava lisainformatsiooni Moskvas kirjastuses Gusto hakkab välja andma kuuldemängude kogumikku. Iga vabariik annab ühe kuuldemängukogumikku ja selle sarja avab tõenäoliselt eesti kuuldemängude kogumik sellesse kuuldemängude kogumikku, mis on juba praktiliselt koostatud. Kuulubki kaks Jüri Tuuliku kuuldemängu, nimelt kaks neist, mis on saanud nüüd siis Juhan Smuuli nimelise aastapreemia. Ma olen lugenud viimase aja kuuldemänge. Ja mina olen kripeldab üks küsimus. Miks nendes on küllaltki vähe teie jaoks loomuomast omadust nagu huumorit? Rohkem nagu löörict. Ma võtan kuuldemängu kui dialoogiseeritud novelli ja püüan siis teatud kindla ajavahemiku paigutada mingisuguse elu situatsiooni paljude tekkivate võimalustega, see tähendab, et püüan situatsiooni luua konfliktiderohke ka karakteri võimalikult tiheda, tähendab, me ei saa seal piirduda ainult ühe plaaniga, näiteks huumoriplaaniga sinna sisse peab ka mahtuma, siis kasvõi filosoofia. Seevastu ei takista lavastajaid leida ka seal neid võimalusi varianti, et rõhutada huumori peale. Ja ometigi auhinna üleandmise lugesite, teete just nimelt niisuguse lõigu, mis oli humoristliku. Võib-olla seal on tekkinud mingisugune tööjaotus, kui nüüd veel lisada, sest mulle monoloogi Sando nagu on saanud omaseks algusest peale ja ma olen kirjutanud monoloogi, saalnes huumorit riiklikule filharmoonia-le ja kirjutanud mitu estraadikava. Nii et võib-olla see huumorilõviosa selles aspektist nagunii puhta kummaline on seal ära kulunud. Teine osale hommikust tuleb lisele kuuldemängus. Töötlesid proovisite teha kuuldemängu selleks, et saada enesekinnitust. Kas need preemia lisas need kõvasti? Enesekinnitused lisa? Ma usun, et nende tosina kuuldemänguga, mis ma olen kirjutanud, mu on mu enda arusaamine kuuldemängudest noh, läinud natuke avaramaks, võib-olla sügavamaks ja sellepärast on mul nagu eriti kahju, et niisugune kuuldemängualane läbimine on ikkagi küllalt kitsas. Üleriidi sulatuseski ei korraldata niisugust kuuldemängualaste autoritega kokkusaamisi või seminare Ki. Kui lugeda rahva, demokraatiamaade ja soomlaste kuuldemänge, siis me näeme, kui elujõuline ja ääretult huvitav šansse on. Ja arvestades seda, et kuuldemäng läheb ju rahva hulka, no tõesti sõna otseses mõttes massid iraažis see esitaks nagu kuuldemängukirjutajal seda enam suuremad ja sügavamad võimeid. Kui ma kirjutan raamatut, mis ilmub 30000-ni ja siis ma mõtlen, et ma võin yhe kuuldemänguga ju tunduvalt rohkem kuulajaid omada, sellepärast kuuldemängu vastu minu huvi ei ole põrmugi kahanenud ja ma püüan vähemalt kasvõi iseseisvalt Ki leida uusi võimalusi selles žanris, nii et tänasin, ta pakub mulle väga suurt huvi. Siin stuudios on teie portfell õige mahukas portfell. Tõeline portfell. Mis leidub, kas leidub ka midagi meiegi tarvis? Ma olen iga oma hobusega alustanud siis, kui on valmis selle hobuse niinimetatud koosseis koosneb nii mõttelises laengust kui ka sõnalises laengust ja kui see oopuse koosseis on olemas, siis ma alustan kirjutamist ja Mul on oma kuuldemängude märkmik ja ilmselt seal on paar kuuldemängu sellises latens perioodis, mis mis veel küpsevad.