Väljapaistvate teenete eest Eesti kunsti ja kirjanduse arendamisel ning seoses Eesti kunsti ja kirjanduse Moskva dekaadiga autasustada Lenini ordeniga Aino Augusti tütar, pindamit talvit, Viktor Kingissepa nimelise riikliku akadeemilise draamateatri näitlejat. Lühikesed kuivad, aga kui palju, ütlevad read. Nende taga on nii palju pingutusi, otsinguid, vaeva, kõhklusi ja tööd, tööd ning veelkord tööd. Ei aita ainult suurest andest, et luua kuju, mille nii üksmeelselt heaks kiidavad kõik vaatajad. Talvi Kleopatra on meistriteos. Niisugust hinnangut kuuldi Tallinna draamateatri kitsukeses jalutusruumis ja sama ütlesid meie reporter eile Moskva suurtes teatrisaalides Nõukogude liidu tuntuimad Sheczpiroloogid Annikst, Jewistin. Kuuldud helilõik kõlas esmakordselt Eesti raadios 15 aastat tagasi. Niisugune oli tunnustus Nõukogude Liidu rahvakunstniku Aino Talvi Kleopatra. Las ma räägin, mina laskma teotan nõnda, et õel võltsemand saatust lõhub, pakkis Marnussatud. Üks kallim sotsee au, Jakaitsed, see sari lei sobi ühtena ning kuule kallim tas sõpradest vaid usub prokuleius. Ma oma tahet usaldan ja kätt ei ühtegi taskut. Et sõnal õppull viletsaks muutunud süüria ärge kurke, parentavaid, kude, mõtteid, minu endisaegne õnn. Kui olin ma maailmas suur rind, vürst ja laim ega pole surres kima alatu, ei heida haaralt peas kaasmaalaseid kiivrit. Roomlane on roomlaste poolt vapralt võidetud. Kas sillameestest sured? Kas sa ei hooli minust? Kas ma jään veel siia tui vaba ilma sinuta nagu loomalaut? Maailma kroon nüüd sulab. Minu isalt on närbunud sinust sõja pääl suli. Koevand temagi tytar. Käskijanna. Kui palju inimese hinge sügavust äratundmisi on andnud meile juubilar 50 lavaaasta jooksul sellest ajast peale, kui ta, nii nagu sajad noored nüüdki igal sügisel üritas teatrist oma kutsumuse leida ja leidiski. Ma mäletan, kui ma läksin Vanemuise katsetele. Koori oli vaja kooriliikmeid siis oli osavõtjate arvustada 20 ja nendest siis pääsesid 12 lavale, nende seas ka siis mina Mis see siis on, mis sinna tõmbab, sest teie olete nüüd pool sajandit seda leiba maitsnud. Tõesti raske öelda. Mul oli ainult suur huvi teatri vastu, kui ma läksin ja kui komisjon mind tookord ei oleks vastu võtnud, kuhu kuulusid siin Juhan Simm, Elli, Põder-Roht, Türk Mettus, kui see komisjon mind vastu ei oleks võtnud, et siis ma oleks võib-olla mõne teise elukutse valinud. Kui ma oleks jõukas olnud, siis ma oleks tahtnud ülikooli minna. Aga mul ei olnud võimalus. Juba keskkooliski oli raske, majanduslikult. Teil oli siiski perekonnas juba see haigus küljes. Oli küll, sest et ema, perekond Kastre-Võnnu vallas klaarset alus. Seal oli kolm inimest, kes tahtsid näitemängu teha ja muidugi siis teised küla noored tulid siis, kui nii. Ema jutu järgi on mul meeles, et nad mängisid siis kõik Lydia Koidula näidendit seal vee all ära. Nähtavasti vanaisa ja vanaema lubasid ärkamise aeg ja. Olete kord ühes varasemas intervjuus öelnud, et see on nagu kloostri kasvandliku elu, et kui noored seda teaksid. Nagu seob kogu aeg, sa oled kooliõpilase seisundis, õpid, uurid, mõtled ei saa sellest mõttest lahti, enne, kui siis esietendus on väljas. Ja siis varsti tuleb uus ja uus ja kõik muu, nagu jääb mitteolulised ja see on väga halb. Ma ei usu, et kõigi juures see nii on aga minu juures on küll. Antan seda mõtet kogu aeg endaga kaasas ja nagu ei oska ennast jagada. Enesekriitilisus ei anna ka kunagi neid väga suuri rõõme, sest ikka kritiseerid ennast ja tahaksid mõndagi teha paremini. Kui esietendus on ära olnud, siis töö kaugeltki lõpp siis hakkad uurima, et kas see niisu kuskil rõhk panna teisele, mis siis välja tuleb. Või kui hoopiski lasta üks seen kergemalt, teine raskemad. Nii et mõte käib ikka, aga lõpuks, kui juba palju läheb, siis jääd ühe juurde kindlaks, sest et väsid ära selle kallal juurdlemast ja kui uus ülesanne peale tuleb. Jah, aga kui nüüd mõelda, et meie Eesti teatrikunsti juhtivamaid isiksusi nii pika perioodi jooksul ei ole teatrikoolis käinudki, et meil on palju olnud samasuguseid nimekaid kuulsaid eesti teatriinimesi, kellel sellel ajal ei olnudki teatrikooli, siis tekibki nüüd küsimus, et missugune siis kooli osa ja missugune on näitleja enda osa või siis juba kollektiivi režissööri. Minu arvates ikkagi eeskujud sest mul oli õnn mängida juba mitte mängida, koos, aga vaadelda kui mängisid siig spiri, Liina Reiman, Türk, sunne ja paljud teised seal. Lihtsalt vaatad, kuidas, kuidas nad, miks nad, miks nad nii usuvad seda, mis nad räägivad ja hirmsast naiivse pilguga? Ei, ma olen koos töötanud isegi Viira teatri näitlejatega. Omaalia Konsa, esimene asi, mis ma üldse seal mängisin, libahundist, külatüdruk, tema oli siis vanaema. Ta mõjus mulle väga sümpaatselt nagu oma vanaema. Aga kuidas siis koorist lavale ja juba Hatsoni iluduskuningannast, millest juba on kriitika, positiivseid hinnanguid? No enne seda ma mängisin mõnes lastetükis kaasa draamalavastuses. Ja meering ise ütles, et tema oli lihtsalt koorist kuulnud minu häält ja siis oli küsinud, et kes on siis oli näidatud, et tema ja võttis aga hulljulge temp tema poolt, mina võib-olla ei oleks julenud teha. Ja see oli ka võib-olla niisugune ainukene, mis Vanemuise päevil. Aga ma ei usu, et see õnnestunud oli, ma olin väga krampis seal ja niisugused asjad, aga millegipärast siiski kui tulite vaatama neid lastetükke siis kirjanik Visnap, puu, kes oli tol ajal meil kirjandusala juhataja dramaturgia, Kalmet kutsusid mind kraamasse. Midagi neil siis pidi meelde nagu jääma. Ja kas siis jõuame juba Tammsaare loomingu juurde? Koos Eduard Türgiga, see oli väga raske katsumus. Eduard türkima, nagu austasin ja hindasin ja kartsin. Nabeli režissöör ja hoopis teine generatsioon, tema oli vist ligi 50, mina olin siis 27, kaheksa. Aga Tammsaare raamat aitas mind. Romaan Kõrboja peremees oli väga palju sees. Ja Mulle meeldis tohutult see ülesanne. Tolleaegsest ajakirjandusest on teada, et ka Tammsaare ise kahtles-kahtles kahel põhjusel, sest Eduard Türk oli nii, nagu nimetasid teda oli 49 aastane sellel ajal teie 27 et üks ehk liiga vana ja teine ehk liiga noor ja ometi teame me ka seda Tammsaare teie mõlema osatäitmisega hiljem väga rahule jäi. Ta ise ei öelnud seda. Aga ma enam ei mäleta nüüd, kas lavastaja Särev või, või teatrijuht Kalmet tõi mulle raamatu, kus oli Tammsaare autogramm peagi. Aga ta ei öelnud mulle mitte midagi, lisanud andis ainult selle selle raamatu ja siis ma mõtlesin, et ma vist ikkagi siis jäi rahule. Teie teatritee ongi selles mõttes huvitav, et te olete näinud meie kirjanduse teoste lavaletuleku erinevaid perioode ütleme siis, ühest küljest on Tammsaare, mis mitu korda on erinevatel põlvkondadel südameasjaks olnud, seda oma põlvkonna jaoks välja tuua. Ja samuti nendel aegadel hakkasid Tootsi lood lavalaudadele käima. Ja draamateatris Kalmet lavastas suve ja Tootsi pulma mõlemis ma tegin kaasa Teelet ja partneriks oli Johannes Kaljula. Kaili ala oli väga huvitav inimene ja partner. Mulle tundus, et ta oli väga intellektuaalne aga tunnetuslik külg oli ka tugev. Ja tema temas mängis kõik kaasa silmavaade ja, ja iga näomuskel ja ja käed mängisid tal nii, et terve, terve keha oli kuidagi nii hästi pingestatud, mitte kramp, vaid väga huvitav, väga huvitav. Selle kohta on öelnud Sütiste, et paelus suve puhul tugev ansamblimäng, see oli märksa tugevam ansambel kui kevade puhul, kus võib-olla prevaleeris Toots siis Mari Möldre ja eriti Aino Talvi teele tema nüansirikka mänguga. Aga nüüd ongi niiviisi, et eks sellest ansamblist või kollektiivist oleneb tõesti palju. Ühe lavastuse kordaminekus. Oleneb küll. Ma olen mänginud koos Liina Reimanni partnerid täna. Seda oli väga terviklik inimene, sirgjooneline, ilma nihukeseid väiklusteta. Ja meil ei tulnud see stseen välja minu tõttu ja dista tuli minu juurde koju. Me istusime maha ja siis hakkasime arutama ja hiljem oli see tükki üks paremaid seene. Ta oli niivõrd vastutulelik, et aitas mind järele ja ta ise ei oleks saanud ka mängida, kui mina ei oleks jõudnud tasemele, et tema oleks mind vastu võtnud. Kui bar. Aga kui nüüd mõelda neid kolleege, keda olete näinud paraga maandresena pea aruna siis oleks huvitav neidki ehk pisut võrrelda, kui tuleb veel mälukambrist esile mõned, kes on eriti meelde jäänud. Mina näiteks siiamaani kahetsen, mulle on öeldud, et kaljule Bear olevat olnud midagi erakordset. Mina olen näinud Tarmo Peart. Ei tea, Kaljala oligi tark Pearu vimkamees. Tarmo oli kuidagi tõi selle Pearu traagilise poole tugevalt välja, aga sealjuures ka ei ole mitte jäänud traagikat maha temast. Aga siiski saime 20 aastat mängida. Muidu oleks veel rohkem rohkem mänginud ja uued marid ja Pearu ja Andrese tulnud sisse. Mari te olete pidanud oma üheks südamelähedasemaks rolliks. Ja Tammsaare. Ja Andres on olnud kogu aeg, Valdeko Ratassepp ja ma mõtlen, et nende periooditi tähendab alul võib-olla me ei saanud kõike kätte, kas juba teises lavastuses ja kolmandas jõudis rattasse. Minu meelest? Vaat kui huvitav mõte, mida te praegu ütlesite, näitleja ju areneb, muutub koos ajaga ja ajas ja sellepärast ongi vaja, et üht rolli saaks mõnikord ka mitu korda mängida. Naistega on raske. Ja üldiselt ikka ei saa, kui sa oled mänginud ühte noort Angelannad ja siis veel 10 aasta pärast või hiljem mängida, seda enam ei saa. Aga kui ta läheb pikka aega, siis roll iseenesest areneb. Teatriteaduses on üldtuntud seisukohta ansambliteater, seal on see tugev teater. Samal ajal teame, et on olnud perioode ja küllap meie teatri algusaegadel, kus juhtivtäht või isoleeriv näitleja oli see, kes publikut tõmbas, oli see siis pinna omal ajal või mõnikord giga. Mari Möldre. Samas tuleb meelde Ants Eskola üks hiljutine ütlemine tema juubeli puhul. Et ta läheb teatrisse, et vaadata Jah, see on küll tõsi. Tullakse kirjaniku pärast ka, aga ikkagi tahetakse vaadata näitlejat. Ants Eskola ise on ju teinud väga huvitavaid rolle, samuti on karmi ju väga palju, kelle pärast teatrisse tullakse. Ja paljud paljud teised. Teie olete karmiga koos küll muudki teinud, kuid Antonius ja Kleopatra tuleb kohe esimesena meelde. Kunivetata. Enne tegin hotellas kaasades teemana Millest tuli selle nii lai, võiks öelda üleliiduline menu, sest teame, et ka Moskva siin, et seda väga kõrgelt. Need on väga hästi kirjutatud seispiril, sellepärast tahad neid mängida ja võib-olla õnnestuvad. Inimene jääb ikka inimeseks kõigi oma tunnete vihkamist armastuse ja. Ja elumõistmisega. Ainult muidu ajast oli teine. Kõik need inimlikud jooned on praegugi. Nendel tegelastel on meil praegu ka maailmas eksisteeri küll igasuguseid pahesid, tapmisi, äraandmisi ja kas meil vähe on maailmas praegused täis ja õilsat armastust ja vihkamist ja see käib eluga kaasas? Jah, ainult pead olema tark näitleja, elukogenud näitlejaga, et seda mõista, sest seda rolli vist väga noorena küll ei mängiks. Vist küll. Mul oli siis juba pikk tee selja taga 55. aastal ja ma tulin 30. tulin teatrisse. Niisamuti juudita juuditit, ma pean nagu raskemaks, minu arvates. Šeik spiril oli minu jaoks oli kuju nagu selgem valitsejanna sai inimene lõpuks. Ka Tammsaare juhtid tuli palju raske. Materjali oli meeletult kuskil nägu, vastogsused. Kujus. Kuidagi ma katsusin sealt mingisugust kuju lehida. Ta esimest vaatust siiski, maa ei osanud Sirgimat sirgemat joont anda. Aga teine ja viimane vaatus, mille ma sain kätte selle juures, ma mõtlesin küll kohutavalt palju. Ja väga pikka aega. Aga ta meeldis just tema raskus meeldiski mulle. Ja huvitav, ma teen nüüd küll hüpe ajas tagasi, kuid see on just ka teie kangelaste teed pidi. Mäletan, see pidi olema kas vahetult sõjajärgset aastat, kui mängiti Noorat ja ma siis veel ei osanudki Noorata siduda teie näitleja isiksusega. Lihtsalt ma tean, et see näitleja, kes mängis Noorat see pani saali ennast jäägitult kuulama, kaasa elama. See oli kalmeti lavastus, Kalmet minu arvates oli just noortele väga hea pedagoog. Ta niivõrd ta ei näidanud, etega õpetanud, vaid ta laskis proovida siit ja sealt ja kui midagi valesti oli, siis pidas kinni. Ma mäletan, et üks seen Nooras. Mul ei tulnud välja. Küll ta ütles niipidi ja teistpidi ja siis korraga nimetas ühe seltskonnadaami nime ja mul oli siis siin kohe selge. Minu meelest näitleja tunnetab seda, kas ta saaliga on kontaktis või ei ole. Ja muidugi see on näitleja enda teha, kui ta jõuab võtta saali endale kätte. See on kuidagi vaikuses, vaikuses on see See kontakt, kõige tugevam, kui saal on hiirvaikne see lõpuaplaus muidugi ta on ka, aga see on juba niisugune. Järelkaja vaataja on juba hakkab välja minema sellest ja. Ma ei tea, ma ei oska aplausile. Ma ei oska mõõta seda aplausi tähtsust. Näiteks mõnes asjas võib-olla aplaus palju suurem. Näitleja, nagu juba varem vestlesime, sõltub ansamblist, kuid kõige rohkem sõltub ta näiti juhist ja on meil ka neid näitejuhte olnud, kes ütlevad, et tänapäevane teatreeriti olevat näitejuhi teater. Näitejuhti on ikka alati vaja olnud ja praegu ka aga minu meelest näitejuht, kui mina oleks näitejuht, et mina vaataks enne ära, mida pakub selle osaga näitleja ise, missuguseid tahuta välja toob. Ja siis hakkaks paika panema, täpsustama teinekord näitlejal tuleb väga huvitav mõte, mille peale võib-olla režissööri tulegi. Ja peaks selle ära kasutama. Särev oli küll nii, et tema, ta andis tohutult vabad käed. Omalt poolt muidugi ka, aga siis kas ta siis õhutased, vot niimoodi veel võib edasi minna. Aga võib-olla mõned näitlejad on ka nii, et kes jäävad ainult ootama režissööri aga mind paneb siis kammitsasse, mina teen, siis ei ole nagu ise üldse looja, sest küll režissööri kontseptsioon on aga selle kontseptsiooni, siis peab sul ikka oma rulli kontseptsioon olema. Võib-olla sa näed teinekord huvitavamalt, kui režissöör lähebki. Ja teinekord näeb jälle režissöör paremini ja aitab sind. Nii vastastikune tihe side. Pikka perioodi mängisite tal küll vist kõigis Jakobsoni draamates. Jah, see oli pärastsõjaaegne. See oli väga tihedalt seotud oma ajaga, aga mina mõtlen, et praegu võiks küll läbi lehitseda veel kord August Jakobsoni näidendid ja sealt on küllalt võtta, mis me praegu võiksime mängida eesotsas vana tammega ja teistega. Ja siis on veel üks täiesti omanäoline karakterite riivi, need on meie revolutsiooni kangelanna. Jah, Tamuri lavastuses mängisin Ljubov Piero vajat ja optimistlikus tragöödias. Komissari naiskomissari. Need olid huvitavad etendused. Tammur üldse, tema parimad lavastused ongi just revolutsiooni klassika ja ka Antonius ja Kleopatra, ta oskas massidega ümber käia. Ma mäletan, et sealt tuli paks vaenuliku sõjaväge kahelt poolt tulevad ja siis keskel saavad kokku, et nüüd hakkavad just tapma, sel momendil läheb eesriie, see on niisugune väga andekas leiutis, oli. Kuivõrd on olnud lavastuste käigus kokkupuuteid autoriga? Tammsaarest nimetasite, see oli nagu kaudne kontakt, aga kas Jakobson või kui tegite näiteks polkovniku leske oli ka autoriga kokkupuuted. Ja mul oli väga niisugune elurõõmus inimene ja käis proovil ja julgustas ja tema oli hirmus tore inimene. Samuti Aadu indiga oli kontakt väga tore. Tema näidendis mängisin tülid ja laua ääres, kuhu läheb seltsimees direktor, Nuude oli partner. Nude on väga lähedane kontakteerus väga kiiresti. Ja. Teame, et 30.-te aastate lõppude tulite draamateatrisse. Oli väga tugevat näitlejate kollektiivi aeg. Ka pärast seda on pikka aega draamateater olnud selline, kuhu on koondunud kõik meie tugevamad draamanäitlejad Tallinnas, kuid nüüd, kus on mitme teatriaeg ja noorus, tuleb juurde ja tulevad erinevad lavastajad, lavastaja käekirjad, kas nüüd läheb pilt segasemaks? Ta on võib-olla selle poolest ebaühtlane, et meil teatud generatsioon puudub vahelt aga mina usun, et 50 aasta pärast on teatrid väga heas seisus. Minu partneriteks on olnud pinna ja Lauter. Panni oli näidendis elu aabits ja minule anti siis endine Vilmeri osa pärastsõjaaegses teatris. Ja esimestel proovidel ma vaatasin ainult, kuidas pinna ja laut mängivad, neil olid rollid käes, mina vaatasin ainult kahele poole, aga avar oma rollist ei saanud midagi. Ja siis lõpuks mõtlesin, et ei, ei, et ma pean vaatama, mis minust saab. Lauter lavastas. Lõpuks ikka punnitasime, punnitasime ja olnud nagu väga vigagi, aga mis mulle just meeldis see pinna elurõõm ja emotsionaalsus, siis lauk, terid, täpsus, jäintellektuaalsus. Ma vaatasin neid ja tooted, et seal on palju õppida õieti igas igas kollektiivis, kuhu ma tulin, järjekordselt. Ikka oli midagi kuskilt kellelgilt õppida. Praegu niisuguseid eeskujusid ei ole. Noortel näitleja ma ei arva, et samamoodi õpivad, nemad tõid praegu. No mis seal ikkagi nüüd enam õppida juba selles eas inimesed. Aga need olid siis elujõulised näitlejad, kõik Liina Reiman, August sunne, August sunnega, mängisin kooslukreetsee portsat. Tema oli Kopernik, kus oli Poola Poola näidend võimu ja vaimu vahekordade arutamine. Sunne oli väga tugev, monumentaalne, vaikne, tema hääl ja tema kõne oli nagu maheorelimäng. Niisugust teist ei ole ta. Hunniku näitlejaid on andekaid tohutult juurde tulnud, aga nemad on, peavad kasvama, peavad teemanditega. Peab lihvima briljandid välja. Seda teeb ainult aeg ja praktika praktika aastab. Teater see on osa näitleja elust. Peale selle on raadio ja televisioon ja film ja Diana olete kord öelnud, seepärast õieti julgesime tulla ka juubeli künnisel. Mikrofoni armastate. Õieti öelda mineviku vormis, armastasin. Aga viimasel ajal. Vanadusega seoses ma enam lisatöid nagu ei ei taha ja. Aga mulle raadiot meeldib kuulata. Aga raadios esinenud olete pikki aastakümneid olnud meie silmapaistvamaid luule interpreteerid. On seda mul meeldis teha ja üldse ma väga armastasin raadios käia. Kuskil viimasel ajal olen nagu kõrvale jää. Hääl ei ole enam selline, nagu peaks olema luule luulelugejal. Aga see on jälle teatud vaieldamatu eeltingimus, et mõnd rolli täita ja puue, trollidki on praegu sündimas. Aga ma töötan Rasputini näidendi kallal, viimane tärmin. Väga huvitav kirjanik, süga, inimese elu mõte, uurija. Ja see osa anna. Mulle väga meeldib maanaine, 80 aastane, eks on palju lapsi sünnitanud. Lapsed on mõned lastena surnud sõtt Anda jätnud. Kolm väga ilusti, ta ütleb, et kolm tervet mees saatsin sõtta ja kolm paprekest sain tagasi, tähendab paberid, mis teatasid, et lapsed on surnud. Aga need lapsed, kes tal on seal kuskil eemal, elavad ja tulevad enne surma tema juurde. Palju pealiskaudsemaid ja hoopis teistsugused kui see anna, kes on eluaeg juba oma vanemate juures sealsamas külas elanud, ta ei ole sealt välja saanud. Et on palju filosoofilisema mõtlemisega, kui need lapsed nüüd kuidagi kitsad ja inimlikult soe huumor, on tal raske pähkel lavale tuua. Nüüd me oleme käinud läbi teekonna iluduskuninganna Ellenist, sellesama Rasputini vanaemani kolme papriga. See ongi kõik näitleja võimalused kõiki rolle mängida. Seepärast olete küll õnnelikult saanud oma tööd teha. Nuriseda ei või. Aga ma mõtlen, et neid peab lõpetama. Laisaks olen jäänud, ei taha hommikul vara üles tõusta ja ei taha õppida. Hakkan siis teatris käima, teisi vaatama. See on kõik, nagu öeldakse, meeldivaks jutu jätkuks, et rääkige niiviisi, Berg edasi. Meie tahaksime teile küll ainult tervist ja jõudu ja uusi kohtumisi soovida.