Tere unelevad ei ole nagu nägevad, kallid kaasmaalased ei kellelegi, maa muusika on sedapuhku heliliselt ühe mehe muusikamaailm. Üks mees on Ameerikamaalane, noor, tubli, andekas, stiivinud Merrit ja grupp, kes tema maailmalauludesse valab Mägneetik Fils. Mina, kes ma olen, teid, kus nats saadan neid mõne sõnaga tänasele eikellegimaal, keset nende kauneid meloodiaküllaseid armuvalu rõõmulaule. Pärast seda, kui päike läks looja ja muu maailm läks tantsupittu, kukkusid kuu pealt kaks kuu pealt kukkunud armukest. Seesugused asjad sündisid viimases paaris palas. Treiks mõlemil. Vastan lale. Sealmail sündinud ja praegune New Yorklane Stephen Merrit ansambli nime all, Magnetic siil, oma ühemehe, populaarmuusikalist, maailma väga viisiküllast, stiilikirevat ja kaunist kujundav mees. Lauljanna hääl kuulus küll viimases palas kuuluma järgnevaski. 1909.-te aastate salvestused mõlemad, et sinus on ämbueile. Sellest, et selle ühe mehe maailmaloojaks kaunist kummalisi muusikalisi ja muid rollimänge harrastav meesterahvas on ei sega tema maailma väljendamast väga paljudel mitmetel erinevatel kaunitel võrgutavalt õrnadel naishäälel. Steven Merriti peetakse lausa parandamatult produktiivseks vääramatult viljakaks laulukirjutajaks, kes alates oma Varasest teismeeast meisterdavad peaaegu et, Igal aastal sadakond laulu nendest küll mõnikümmend. Teinekord parimal juhul pääseb. Nende kuulajate kõrvu, kes Magnetic Fieldsi kaunist ja kummalist maailma tähele tahavad panna ülejäänud ilmselt jäävad sinna, kuhu nad alates seitsmendate aastate lõpust stiil märki nähtamatu laulumaailma poole peale jäänud on makilindile praegusel ajal võib-olla, et arvuti kõvakettale laserplaadile. Aga seal nad pesitsevad ja optimist võib uskuda arvata, et seesuguse viisi vaimukülluse teravuse värvikuse juures jääb sinna maailma varjatumale poolele kauneid pärle, mida eales kuulda ei saada. Aga see osa, mis kivim eriti lauludest 1990.-te aastate algusest juba tollel eelnenud kümnendi päris päris lõpust kuuldavale laiemalt on jõudnud pakuvad rõõmustamiseks ainet küllaga. Minul, kes ma olen eikeegi, liikustes teiega eikellegimaal on aga küllalt põhjust korrastamiseks, sest on vähe neid saada teid olnud, milles selge. See lõpu ja keskkoha refrääniga laulusid mängitud, mille puhul saate tegija kangesti kahetseb, et nii suurest Arvust headest lauludest nõnda vähesed ja napid ühte 50 viieminutilist Kellingima tundi mahuvad. Me päästame lahtised, järgmised kaks õhuldoczen piits ja üks sellele järgnev pisema nimetusega pala, mille nimi jäägu sel kohal välja ütlematagi. Poolusi on mõnelgi maailmal rohkem kui kaks, mitte ainult lõuna ja põhja pool kerasidki rohkem kui vaid Lääne jäida. Steven merre eriti armuvalu rõõmulaulu maailm sisaldab mitte üksnes lopsakat romantikat, vaid nagu piseldusest palas viimati kellegi maal vabalt kuulda võis. Ka hilisemat irooniat. Niisiis ei üksnes populaarmuusika, mis kirkam ja ilusam kui elu ise vaid populaarmuusika, mis palju tahulisem kui pealispindse kauni kõla järgi võiks arvata. Viimase pihipala tekstil ja tõlkel üldsegi mitte peatuma jäädes tahaks osutada, tahab poole eel kuuldud ehk eel kuuldud loo tuul Woodžeadvitš poole. Tolles õrna naishäälega laulduna võis muu hulgas kuulda sõnu nagu solid kord nõnda särav pärlisilmne plikatirts, kes kasvas nüüd nukraks nooreks meheks. Miks nii, ei oska öelda keegi. Tsitaadi tõlke lõpp. Naishääled lauldud Ann stiivin Merriti. Seesuguse mehe poja kirjutatud sõnad annavad oma hääle kõlale kahtlemata tahtlikult või tahtmatult nendele sõnadele tekstidele seesuguses kaunis meloodilise ümbrises oma kummalisi tähenduslikke tähendusi hulganisti juurde. Ehkki noid mitmeti mõistetavuse Steve Merrit kirjutanud oma lauludesse sisse ka ise. Nii On küll üks nendest paljudest kuulmata paladest nendest, mis ei mahu tänasele kellelegi maale ligi paarikümne hulka. Ükstiiun Merti lugusid kandmas nime Napoleon, milles samuti õrn naisehääl laulab järgmist teksti. Kui mina oleksin poolion, võiksid sina olla minu Josephine. Kõik need on kummalised signaalid. Vahel jääbki mõistetada ja küsida on see üksnes ettekujutus, et silmapiiri kohal Steven Merriti populaarmuusikamaailmas eksleb ja hõljub mingi suits kasumisele suitsu taga kusagil signaal tuli või see on kõik ainult kuulaja tahe ja ettekujutus aga selleks tahteks ette kujutuseks fantaasiaks annavad Meriti laulud viljakat pinda laatavad laiali väga heldest. Järgmine pala on signoul suitsusignaalide. Üks paeluvamaid buduaari palasid kindlasti, mida ei kellelegi ma seeria eales, on härra kaasmaalasele kuulata pakkunud lojaalne, kindlam Buduaar veel üks hääli paljudest mille keelelt libiseb ja õhus kuuldavaks kõrvaga katsutavaks lausetest immerliti muusikaline moon. Merrit ise, kes 1990.-te alguses veel oma maailma omahäälse kuuldavaks tegemise kõrvale jättis, seda lausa vältis, on hiljem Nende külalissolistide sekka, nagu selle saate alguses mitmel puhul kuuldud, siis näeme või, või hiljem kuuldavale tulevad täna selle kellelegi maal, seal Talle Pluut, Heldi Pekton, lisanud ka oma hääle Steveni Meeruti enese hääl. On vokalistidest kuulda nendest paladest, kus madalamat meheliku jorinat või lihtsalt tüseda baritoni kuulda olnud. Senised viited, stiililised, muusika, suundumuslikud on hõljunud läbi nii universaalse ideaalpopi kergelt vana muusikasse, viimati põiganud teatavaid elektroonilisi heiastusi välja pakkunud. Ja eks võib seda elektropopi jaabast ja Filspektarist Beach poisist lähtuvat. Kaunihäälset joon võib järgida eikellegimaal edaspidigi veel. Aga ega see kõik ei ole veel need piirid, millesse Merriti meloodiaküllased palad ära mahuvad. Osutusi on ka mitmetele võimalikele stiili ristanditele, nõnda nagu järgmise loo ühelt poolt 60.-te lõppu ideaalpopilikud osutusel ja teisalt miks mitte isegi poppunk, garlic hoiak. When my Vooksta umbes Street. Kallid kaasmaalased täna nii kellelegi ma tund hakkab oma 550 minutise kestvuse sees jõudma Ta väga keskse kohani, kohani, kus mängitakse lühemaid ja pikemaid palasid. Niinaid, roki like kui vana muusikalike, kui kantri ja vesterni like ja veel mitut muud sugu, menu, muusikat ühtekokku üheksale kujuti. Ja kõike seda ühelt ainsat helialbumilt mille puhul tuleb tunnistada, et nad üheksa lugu moodustavad tolast riskist helialbumist vaevalt ühe seitsmenda koosa vaadata 11 kümnendiku osastil Meriti kirjutatud ja tema vahelduva koosseisuga kaaskonna Mägneetifyyls ansambli ette lauldud mängitud teri plaadist 69 armuvalu Launud sextynain Lawsonsoli kogunisti kolmiku plekt, mida stiil Ameerika maalastest kaasmaalastele, kes tema ansamblist oma massilise rõhu osas pole eriti palju välja teinudki. Aastate kestel pakuti juba 1999. aasta sügiskuudel. Vanas maailmas ehk Euroopas ilmutati letti valgele sama kuutekümmend üheksat armuvalu rõõmu, palav. 2000. aastal. Neid, kes sellesse karpi tõsiselt süvenenud on, mis tähendab ka, et nad sellest karbist pole mõnda aega välja pääsenud, kui nad selles on end hästi tundnud on tegelikult tunnistanud mitmel puhul, et mälestus, sest muusikatoosist on väga visa kaduma. Ühtpidi all merd, jämegneetikviilsi sixty naine Lauson, ilmsesti üks populaarmuusikas ilmekamaid kvantiteedi Ülekasvamise kvaliteediks. Ilma väga pikate kommentaarideta tuletas veel kord meelde, et see, mis ees seisab võib-olla populaarmuusikaliselt kaunisti stiili kirev, loodetavasti vaheldusrikas, saab kestma üheksa pala jagu ja on tõsiselt keskne koht. Tänasest ei kellelegi madalad Steven Merrit, Magnetic Field ja nende üheksa 69-st armuvalu laulust kaunis pala. Kuulda oli tagasihoidlik seitsmendik sellest ligemale kolm tundi vältavast kui see otsast lõpuni läbi lehitseda, kuulata armuvalu Raulo albumist kolmikplaadist Sixten ainult Haapsalus unistatud Ameerika maisele ansamblile mägeneetik fiils ilmunud viimase aasta sajavahetuse aastatuhande pöördepaiku. Ning üheksa pala, mõni piseldane, mõni pikukesem, mis sellelt ära kuulatud sai, olid ehk üks värvi küllaseim. Üsna suurgild Stephen Merriti muusikamaailmast, mida ta Mägneetik vintsiga on kenasti üles ehitanud tegelikult rohkemate nimede all, küberneetik fiils alates 1990.-te aastate algusest. Tänaseni eikellegimaale noorsand Steven mööblit on ilmselt ei olnud ise meelitatud, kui võrreldes varasemate Magnetic Fieldsi heliplaatidega too 69 Tarmo Kulu laulu sisaldav ilmnes ning siis kiidetud sai, kui üks paremaid populaarmuusika tekstikogumike peale kõhul, porterit ning stiilil Merriti C juures nimetati vähemasti kogu Põhja-Ameerika vähemasti oma põlvkonna kõige paremaks populaarne laulumeister. Merit ise on pidanud vajalikuks tõrjuda, oletasin, et kõik see ohter Farm, rõõm ja valu 69. laulus kolmest tunnis peab olema kuidagi otseselt temast enesest ainult välja imbunud ja populaarseks muusikakunstiks saanud. Armulaulud ütleb, stiivin on suuresti sümboolne loomeakt. See on ühine ja tihtipeale otsese isikliku tähenduseta sõnavara, muusikaline kui tekstiline, mida autor sellesse paneb. Võib-olla et minu jaoks kõige isiklikum atriaad kõigi nonde laulude hulgas on ühe laulu refräänis sisalduv väljendikene. Täna õhtul lähme tantsupidu ja te ei pruugi sellest midagi teada. Te ei pruugi seda ümber lükata, saada heaks kiita ega tugevama veendumusele, et need kõik väga isiklikud laulud on. Nõnda või teisiti on see kaunis kunst, populaarmuusikaline vähemasti, mis tänasele kellelegi on kestnud ja kestab õige õige pisut ehk veel senikaua kesta või kellelegi maakistavad tänasele kellelegi maalselt Merriti jämeneetik, Filsi laulud. Tänan, eikellegimaa saab oma päris viimase lõpuloo paigast ja teemal, mis seesugustesse saatesse, kus nõnda romantilisi ja mitmepalgelisi pop muusikalisi armuvalulaulu rõõme on ette mängitud ja see koht saab olema üksildane pritsimaja, kus võtkem nüüd kinni, elame meie teiega või elab tema, Stephen Merrit meiega või elab tema, kes teab kellega igal juhul laulab sulle õrnal häälel ette sama daam, kes alustas Timmeriti laulmist selles saates ämbay mina olin Did, kus need saadeli kellelegi maastimine. Merriti muusika mängisin sedapuhku järgmisel puhul. Teistsugused helid.